2. detsember 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 8 - Hong Kong ja Singapur

Eksitavast pealkirjast hoolimata olid selle loo alguseks rongisõidud tegelikult juba lõppenud. Tõsiasja, et Austraalia on saar ning, et rongid vee peal ei sõida, ei saanud ignoreerida ning seetõttu tuli viimane ots ikkagi lennukiga läbida. Veidi lähemale oleks mööda maad küll saanud aga ilmselt oli reisi sel moel lõpetamine igati hea mõte. Hong Kongi jõudmise ajaks olin juba enam kui kuu aega järjest teel olnud ning minu meelte võime uut informatsiooni vastu võtta ja meeldivaks ning põnevaks töödelda hakkas end ammendama. Pilvelõhkujad paistsid iilmetute kastidena, soe ilm pani Siberit igatsema, mäed ja künkad näisid kuidagi ühetaolised... Võtsin kõike iseenesestmõistetavalt, miski ei valmistanud enam suuremaid üllatusi. Nagu riimis Noizmakaz: "Muutuvad vaid inimesed ja olukorrad ning mandrite asukohad" - sama värk, nähtud juba, lähme edasi...


Aasia tiigrid ei maga

Hong Kongi ja Singapuri olemus, aja- ning edulood on pealtnäha küllaltki sarnased. Mõlemad on väiksed riigid,  sarnase rahvaarvuga, asuvad justkui samas piirkonnas ning on endise Briti impeeriumi osad, sellest tulenevate kultuuriliste, keeleliste ja muude eripäradega. Mõlemad maad on tähtsad tegijad finants- ning kaubandussektoris, arenevad kiirelt ja näiliselt pidurdamatult. Asustustihedus on isegi Aasia mõistes ülikõrge, inimestel on alati kiire, rikkust on palju, üldine tsiviliseerituse aste ja keskmine elatustase kohalike rõõmuks kõrged, (odav-)reisijate kahjuks ka hinnatase sellele vastav. Kõik kokku tundus omajagu põnev ja otsustasime neis paigus lisaks lennujaamade väisamisele ka veidi ringi vaadata. Hong Kongi külastamiseks jäi meil aega peaagu kolm päeva, seejärel ootas meid ees umbes kolm tundi kestnud lend Singapuri kuhu pidime jõudma veidi pärast keskööd. Plaan Singapuris aja veetmiseks oli lihtne - öö lennujaamas, hommikul linna ja õhtul tagasi lennujaama. Arvasime, et sellise ajajaotusega võiks hakkama saada küll.


Hong Kong - tundmatu saareriik

Mainides asjasse mitte liigselt süvenenud inimesele Hong Kongi, kooruvad ajusoppidest enamjaolt välja pilvelõhkujatega linnavaade, mingi märulifilm lõputute kaklus-stseenidega ja üks riimuva nimega hiidahv. Meie tahtsime olla nutikamad ja lugesime enne minekut läbi terve hulga asjakohast materjali. Muuhulgas saime teada, et riik koosneb enam kui kahesajast saarest ning, et näha võib nii suurlinnu, külakesi, mägesid kui kauneid randu. Tundus, et tuleb põnev ja tegevusterohke peatus.


Pool-kõvad lahendused

Tagantjärgi mõeldes pole ma kindel kas asi oli ehk liiga kõrgetes ootustes, päevakava "üle-broneerimises", meie endi saamatuses või milleski muus aga jäi mulje, et asjade tehtud saamine kippus ülemäära tihti millegi taha takerduma. Riigi umbes 263-st saarest jõudsime külastada kahte, paaril korral käisime randades ent kohale jõudes oli päike juba loojumas, enne lennujaama minekut käisin ära riigi kõrgeimas rahvale ligipääsetavas tipus ning sain seal veeta umbes viis minutit, et siis ajahädas olles alla tagasi joosta. Tundus, et jäime kõikjale hiljaks, alailma tekkis mingi tõrge või arusaamatus. Suures osas võib seda küll meie endi valikute süüks pidada. Näiteks ajapuudus - Hong Kongi saartel ja mandriosal ringi liikumise variantideks olid peamiselt kallis ja kiire metroo, vaatega tunneliseinadele või siis soodsam ja oluliselt aeglasem maapealne liiklus busside või trammidega. Ringi vaatamine meile aga meeldib ja seetõttu sai anonüümset ja ilmetut metrood pigem välditud ja peamiselt liigeldud bussidega - Hong Kongi saare mägiteed, vaated ookeanile, lõpututele tornmajadele ning randadele olid tõepoolest võimsad ja ajakulu väärivad, lisaks katsid bussiliinid ka alasid kuhu metrooga pääsenud poleks. Linnakärast, -mürast ja -saginast eemale saades on maa väga ilus ja meeldiv. Asi mille oleks aga üsna vabalt tegemata võinud jätta, oli trammisõit Hong Kongi saare põhjaservas, idast läände - see oli enam kui kaks tundi jutti suurte hoonete vaatamist, loksumist ja rappumist, ummikuid ning peatusi. Kahtlemata asi, mille oma ränduri-resümeesse kirja saab panna - "sõit kahekordse trammiga", aga tõepoolest - niigi nappi aega oleks ka produktiivsemalt sisustada saanud. Samas kahetseda pole midagi ja pidev hämming õige bussipeatuse, -liini või mis iganes muu asja leidmisega on sellise metropoli külastusse juba eos sisse programmeeritud. Lisades sellele ka meeletud rahvamassid, troopilise kuumuse ja praktiliselt olematud võimalused hetkeks maha istuda ning jalga puhata, saab tulemuseks üsna kurnava reisikogemuse.


Ka(s) hosteli otsimine võib olla elamus(?)

Isegi parima tahtmise juures ei meenu mulle ühtegi head reisilugu mis algaks sõnadega: "Siis kui ma oma viie-tärni hotellis ärkasin...". Nii ongi, et oma reisidel, nii mina üksi kui ka Elen ja mina kahekesi, on ööbimiskoht valitud peamiselt odavama ja lihtsama sortimendi hulgast. Töö- ja muudel reisidel olen küll viibinud ka hotellides mis nii mõndagi tärni omavad aga sellise reisi puhul nagu meil, poleks sel suuremat mõtet olnud. Mugavus ja "ninnu-nännu" kõrvale jättes on eelkõige tegemist magamiskohaga - mugav ase, tervislikku und soodustav õhutemperatuur  ja elementaarne puhtus - seljakotirändurile pole palju rohkem vaja. 

Kui senine reis oli majutuskohtade leidmise osas suhteliselt vaevatu olnud (5 minutit internetiotsingut > broneering > koha üles otsimine), siis Hong Kongis käis mäng hoopis teisiti. Esimene asi mis sügava mulje jättis, olid sealsete majutusvõimaluste astronoomilised hinnad. Kui Venemaal oli normaalne taks kõige odavama suvalise magamiskoha eest suurusjärgus viis eurot, Hiinas ja Mongoolias veidi rohkem, jäädes siiski ühekohaliste summade piiresse, siis Hong Kongis algasid hinnad umbes 25 euro juurest. Sealjuures, kui Venemaal ja Hiinas oli õnne viibida kohtades mis olid tõepoolest korras, ilusad ning mugavad, siis üliarenenud saareriigis tähendas see kulutus võimalust olla toas, mis oli igas suunas vähem kui meetrikese jagu suurem voodist, ust ei saanud lukustada ja vannituba oli umbes sama suur kui laeva kajutis. Mis kõige huvitavam, oli aga see, et ma ei saa seda kohta kellelegi soovitada ega ka mitte hoiatussõnu jagada - me nimelt ei tea, kus me olime - kõlab jaburalt aga nii see on... Pärast mitmete variantide kaalumist ja teineteisele vastukäivate arvustuste lugemist valisime lõpuks mingi koha välja ning tegime päevake enne minekut broneeringu ära. Järgmisel õhtul, ääretult ebamääraseid juhiseid kasutades leidsime lõpuks koha üles. Reaalsus ei vastanud küll päriselt sellele mida me enda teada valinud olime aga esialgu me selles suuremat probleemi ei näinud. Vasuvõtulauas, kui seda nii võib nimetada, oli väga sõbralik proua, kes paistis teadvat umbes kahte, parimal juhul ehk kolme inglisekeelset sõna ning pärast mõningast žestikuleerimist ja nõutuid pilke saime aru, et "check-ini" tegemisega tuli tunnike oodata. Kell oli sel hetkel juba umbes kaheksa õhtul ja viivitus tundus kahtlane. Suhteliselt õigel ajal jõudis kohale teine proua, kelle juhatusel vinnasime taas kotid selga, tuigerdasime treppidest alla, majast välja ja mõned tänavad edasi, et siseneda järgmisse ajahambast näritud mikrokorterite süsteemi. Seal oli ees ootamas juba kolmas umbkeelne proua, kes juhatas meid meie tuppa ning sinna me ka jäime. Olud olid, nagu ennist kirjeldatud, küll üsna kitsukesed aga siiski suhteliselt elatavad. Vältimaks järgmistel päevadel sarnase tsirkuse artistiks olemist ning eri majade vahet tsirkuleerides aja raiskamist, otsustasime oma esialgselt vaid üheks ööks tehtud broneeringut pikendada. Selle tegemiseks seadsin sammud administraatori laua juurde, kuhu tolleks ajaks oli tekkinud juba neljas inimene kellele ma siis oma murest rääkisin, kirjutasin ja joonistasin. Pärast ohtrat verbaalset ja graafilist, isegi interaktiivset selgitustööd ning telefonitsi ka kellegi viienda isikuga jutlemist, saigi asi selgeks. Selgeks nagu seebivesi. Uus info omandatud, tegi tädike veel kolm või neli telefonikõnet, kirjutas paberile erinevaid numbreid ja lasi lõpuks minul kellegi härraga rääkida - mees oskas inglise keelt täiesti rahuldaval tasemel ning tegi mulle järgmiseks päevaks "eripakkumise", väidetavalt lausa imeodavalt - umbes 36 eurot inimese kohta. Mis kohast üldse jutt oli või kellega ma suhtlesin, jäi hämaraks. Edastasin talle oma tänusõnad selle fantastilise pakkumise eest ja panin toru hargile. Järjekordne kogemus omandatud ja taolisest jandist küllastunud, asusin frustreerunult otsima alternatiivseid valikuid. Veidi enam kui tunnike mässamist registreerimisega, pisut otsimist ja võrdlemist ning leidsin AirBNB kaudu pakkumise, mille puhul saime "kõigi mugavustega" privaatse toa kätte 25 euroga. Olles jägmisel päeval ilma ühegi sekelduseta ühest kohast teise kolinud, võisime seda valikut vaid kiita - kolm korda vähem maksnud toas oli küll ruumi veelgi vähem ja aknast avanes vaade betoonseinale aga koht oli puhas ja vaikne, tunne märksa turvalisem ja asjaajamine kordades lihtsam. Peaks kellelgi Hong Kongi asja olema ja viitsis selle lõigu läbi lugeda, teab nüüd kahte võimalikku majutuskoha leidmise stsenaariumi, otse elust enesest.

Pärast hostelisaaga läbielamist me ühtegi teise fenomenaalselt idiootsesse sündmustejadasse ei sattunudki. Nagu mainitud, oli teatav hulk segadust seotud nii mõnegi tegevusega ent seda suutsime enam-vähem võtta kui paratamatust. Väike riik meeletult suure ametnike ja rahameeste armeega, aasiapärane kaootilisus kombineerituna läänemaailma lugematute käskude, keeldude, piirangute ja eeskirjadega - unikaalne ja omamoodi põnev kooslus. Ilmselt võibki meie kogemuse kokku võtta sõnapaariga "ehe elamus". Sõites takso või tuuribussiga ühe monumendi juurest teise juurde, oleks mälestused ja muljed ilmselgelt teised, mitte tingimata paremad.


Singapur - linnuke kirjas

Päev Singapuris oli kogemus, mille põhjal esialgu raamatut ei kirjutaks. Asjaajamine ja linnapilti puutuv oli umbes sama mis Hong Kongis, ainult, et väiksemas mõõtkavas, mingis mõttes vähemate eripäradega, veidi anonüümsem ning steriilsem. Viimane märkus ei kehti küll "Little India" nime kandva linnaosa kohta kus me einestamas käisime - see oli umbes-täpselt nii lagane, lõhnataju hävitavalt haisev ja ilge nagu ette olin kujutanud. India linnaosast saadud muljet võimendas muidugi ka Singapuri kliima mis Hong Kongi omast sel aastaajal sootuks erinev - üle 30 kraadi küündiv õhutemperatuur ja kõrge õhuniiskus. Veetes oma argipäevi Eesti novembris, tundub see küll üsna ahvatlev ent pole tegelikult midagi sellist mida hirmsasti kadestama peaks. Füüsiline tegevus on sisuliselt piiratud metrootunnelist kontorisse kõndimisega, iga veidigi mahukam ettevõtmine tähendab juba dušši, riiete vahetust ja -pesu. Hong Kongis bussidega sõites maailma hirmsaima ja inimvaenulikuma leiutisena tundunud õhukonditsioneerid hakkasid Singapuris mulle kohati lausa meeldima.

Kuna ebaproportsionaalselt suur osa Singapuris veedetud ajast möödus maa all liigeldes või siis silmad kinni ja selili äikesetormi möödumist oodates, ei ole mul võimalik selle paiga kohta ka mingit adekvaatset arvamust avaldada. Maa-alune osa mingit muljet ei jätnud (Moskvale pole selles osas vastast) ja maapealse osa jaoks jäi mullamuti-minutite ja -tundide arvelt aega väheks. Arvan küll, et kui aega veidi rohkem, finants-valulävi kõrgem ja sealsed rahapaigutamise valikud sümpaatsed, võib see olla päris huvitav koht mida külastada. Minu enda isiklikust vaatepunktist ei tundu väga lahe istuda pankurite seltskonnas kuskil "Prantsuse kohvikus" ja lürpida sõrmkübara suurusest tassist mingit hääldamatu nimega jooki, mis tõlkes tähendab "ma maksin oma kohvi eest liiga palju". Usutavasti on seal ka kohti, mida seiklusjanulisemalgi räduril põnev külastada, aga nende leidmine eeldab ilmselt rohkem aega ning põhjalikumaid eelteadmisi. Ilmselt ei kuulu minu profiil (veel) Singapuri külastajate sihtgruppi.


Mis on rutiin?

Käesolevat kirjatükki ei tasu võtta puhta kullana, samamoodi nagu ei tohiks seda teha mitte mingisuguse info puhul - uudised, reklaamid, arvamusliidrite sõnavõtud... Oleksin ma istunud Tallinnas lennukile, lennanud otse Singapuri, veetnud seal päeva ja põrutanud tagasi Eesti hilis-sügisesse viiendasse aastaaega, oleks muljed olnud hoopis teised. Majad oleksid tundunud kõrgemad, kliima mõnusam kui kõik muu mis elus kogetud, linna-atmosfäär särisev ja elav. Enam kui kuu aega ringi liikumist, ilma ühegi peatuseta mis oleks kestnud kauem kui kolm päeva, oli jätnud oma tugeva jälje. Proovides kõike nähtut tagantjärgi läbi mõelda ja hinnata, olid nii Hong Kong kui Singapur tegelikult igati vägevad ning tõenäoliselt sai ringi reisimise kestus plaanitud üsna õigesti - info ja emotsioonide üleküllus oli saamas reaalsuseks ning lend Austraaliasse, eeldatavasti mingit musta liht-tööd tegema, ei tekitanud erilisi melanhoolsuse momente. Oli aeg. Arvan endiselt, et reisimine on ülim tegevus - arendav, põnev ja kustumatuid mälestusi jättev, aga nagu kõik muugi, peaks kuidagimoodi olema muu elukorraldusega tasakaalus. Selle tasakaalu-punkti leidmine on muidugi igaühe enda teha ja parim viis selleks on ilmselt vana hea katse-eksituse meetod. Tuleb tegutseda :)

Öine vaade Hong Kongile