6. aprill 2021

Kui aasta 2020 pole piisavalt raske, osa 1 (Põgenemine Põltsamaalt)

Kui kuskil tuleb jutuks, et olen maratone jooksnud, kõlab Harju keskmises seltskonnas ikka omajagu ohhetamist. Mainides aga, et olen ka Põltsamaalt Tallinnasse omal jalal liikunud, jäädakse mõnikord sobiva emotsiooni leidmisega hätta. Midagi sarnast juhtus ka minu endaga kui juhtusin „Põgenemine Põltsamaalt” jooksuvõistluse suurepärast kirjeldust lugema. See tundus nii jabur, et pidin proovima.

„Põgenemise“ ürituse kontseptsioon on lihtne. Kell 12.00 on start, misjärel võib joosta ükskõik kuhu. Liikuma peab jalgsi, kasutada ei tohi Eesti ega Läti põhimaanteid. Täpselt ööpäev (ehk 24 tundi) hiljem pannakse stopper kinni ja võistlus saab läbi. Iga võistleja lõplikku asukohta tõmmatakse mõtteline sirge joon alates Põltsamaalt ning see kes on linnulennult kõige kaugemale jõudnud, ongi võitja.


Ettevalmistus ja eesmärgid

Minu sportlik ettevalmistus oli lühidalt öeldes kehv. Viimase aasta keskmine ühe KUU kilometraaž oli väiksem kui Põgenemise ühe PÄEVA oma. Mingit spetsiifilist treeningprogrammi ega erilisi jooksu- või muid harjutusi eepilise katsumuse läbimiseks kavas ei olnud. Mõni aeg enne üritust olin rattaga kukkudes ka põlve ära põrutanud.

Parajaks pähkliks sai eesmärkide seadmine. Millist tulemust oodata tegevuselt millega tegeled esimest korda? Soovimata liigset vaimset heitlust pidada, otsustasin esialgu lihtsalt lõpuni joosta. Helikopteri-vaatest oli plaan justkui hea, detailidesse laskudes aga mitte niiväga. Lõpu definitsiooni pidin muutma paar korda ning teekonda selleni lausa mitu korda – seda nii enne jooksu kui ka jooksu ajal. Tagantjärgi pidin tõdema, et ükski neist plaanidest polnud kuigi hea.

Marsruudi plaanimine, definitsiooni järgi, ongi „plaanimine”. Seevastu „marsruudi improviseerimine” tavapraktikas ei ole selline tegevus mis väga heade tulemusteni viiks.

Veel üks mõte, mis polnud kuigi hea, oli sõltuda ainult iseendast ning läbida kogu distants ilma saatjata. Selles osas saan vähemalt kedagi süüdistada – tolle mõtte istutas mulle pähe hea sõber Kristjan, kes arvas, et saateautoga oleks üritus olnud liiga lihtne. Samas, ega ta ei eksinudki, kogemus sai ju võimas.


Esimene maraton

7. märtsi ennelõunaks oli Põltsamaa Selveri parklasse kogunenud terve hulk veidramat jooksurahvast. Võistluseelne aeg möödus ruttu. Veidi möla, kiire poekülastus ja saigi kell 12 – põgenemine algas. Minu esialgne strateegia nägi ette, et joosta esimesed 3 tundi rahulikult, seejärel teha 30 minutit pausi, joosta veel 2 tundi ja teha pausi 30 minutit. Sealt edasi plaani polnud – polnudki suurt midagi plaanida, kuna ma ei olnud kunagi sellest kauem jooksnud… Esimese 3 tunni osas plaan igatahes pidas. Joosta oli meeldiv, sõin ja jõin pisut, tempo oli suurusjärgus 6:30 min/km. Pool tundi kestnud lõunapaus oli fantastiline – päike paistis, ilm oli soe ja mätas kuiv. Pärast pausi taas liikuma saamine enam ei olnud fantastiline. Edasisega võrreldes küll ka mitte katastroofiline.

Võrdlemisi reipal sammul liikusin edasi kuni Järva-Jaani kaupluseni. Sinna jõudes oli stardist möödas kuus ja pool tundi, pimedus oli laskumas ja läbitud 54 kilomeetrit.



Teine maraton

Külapoest ostsin tee peale provianti ja tegin pargipingil luksusliku õhtusöömaaja. Kõht täis ja tunne olusid arvestades hea, jätkasin teekonda. Uue parima teadmise kohaselt pidi tee mind viima läbi Järva-Madise, Albu ja muude pisikeste asulate. Selle sama teadmise kohaselt võinuks neis paigus ka veel mõni pood või tankla olla.

Seitsmekümnenda kilomeetri ja kaheksanda tunni paiku ületasin Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee ja kõndisin reeglite rikkumist peljates pika lõigu üle mullase põllu. Õige tee taas leitud, jätkasin jooksu. Tempo oli küll juba aeglasem ja sekka sattus ka kõndimist aga jooksusammul liikumine oli siiski pigem okei. Keskmised kilomeetriajad jäid aeg-ajalt veel alla 7 minuti. Kõndimispausidel hakkas ka uni silma tikkuma. Silmade puhkamiseks jalutasin ebatervislikult pikki lõike silmad kinni – vahepeal piiludes, et teelt välja ei kalduks.

Millalgi enne Järva-Madisesse jõudmist peatus mu kõrval noorpaar autoga kes tundsid huvi, kas saaksid mind kuidagi aidata. Nad olid ise kellegi teise jooksja saatjateks olnud aga too oli vist katkestanud. Abipakkumise peale vastasin, et kui ehk vett üle on, siis ära ei ütleks. Seda neil paraku polnud aga see-eest olid varmalt valmis seda kuskilt poest tooma. Tahtmata lahkeid inimesi koormata, ütlesin, et sellest pole lugu – plaanisin ju joosta Tallinnasse välja ning saanuks vajadusel ise kuskilt tanklast läbi käia. Või nii ma vähemalt arvasin... Sain teada, et järgmine võimalus eesoleval marsruudil kauplust külastada olekski avanenud enam-vähem Tallinnasse jõudes. Suhteliselt kehva olukorda nentides nõustusin nende pakkumisega ja jätkasin teed.

Jooksmise-kõndimise vahekorda püüdsin sel ajal sättida enam-vähem kella järgi. Endomondo rakendus oli sätitud uudiseid teatama iga poole tunni tagant. Proovisin seda aega jupitada – näiteks 20 minutit jooksu ja 10 minutit kõndi. 30 minutit järjest jooksusammul liikuma ma end enam sundida ei suutnud.

Maps.me mobiilirakenduses päris asula moodi kohana paistnud Järva-Madise osutus tegelikkuses paigaks kus asus üks bussipeatus ja umbes kolm maja – 24/7 tanklat ega supermarketit väsinud silm esmasel vaatlusel ei tuvastanud. Õnneks jõudsid päästeinglid kahe suure Vytautase pudeliga peagi minuni ning tundus, et õhtu on päästetud. Olin ja olen neile ülimalt tänulik! Igat lompi ja kraavi enam joogikõlblikkust hindava pilguga jälgima ei pidanud.

Väsimus hakkas vaikselt aga kindlalt mõju avaldama ja umbes üheksandal tunnil tegin 30 minuti pikkuse lõigu kõndimist. Pärast seda püüdsin jooksu ja jalutamist kombineerida enesetunde järgi – hakkas jahe, siis jooksin, hakkas palav, siis kõndisin. Ilmselt nii umbes „fifty-sixty“. Teine maraton täitus millalgi enne keskööd.


Kolmas maraton

Teise maratoni distantsi täitumist tähistasin väikse iluuinakuga grüünes. Selleks puhuks oli kaasa võetud presendist tehtud kerge „bivi-kott“. Enne magamist sättisin keha soojaks ja hingamise rahulikuks. Seejärel pugesin kotti, toetasin pea puule ja panin silmad kinni. Umbes-täpselt 20 minuti pärast äratas mind Endomondo poole-tunni-teavitus. Avasin silmad, tegin mõned soojendusharjutused, jalutasin kiirenevas tempos ning hakkasin taas jooksma. Ilm oli muutunud tunduvalt jahedamaks – soe fliis-jakk, mis polnud üldse jooksuriietuseks kaasa võetud jäi ka pärast uinakut selga ja seda kuni finišini välja.

Tempo mõttes jätkasin samamoodi – kombineerides jooksmist ja kõndimist. Mingi aja püüdsin seda teha tee ääres olevaid poste lugedes, et niimoodi mingit süsteemi luua, hiljem jätkasin taas sooja- ja külmatunde põhjal.

Umbes kella kahe paiku öösel sõin ma selle ettevõtmise jooksul viimast korda. Sealjuures ei olnud järgmised kümme tundi paastudes läbi märtsikuise Eestimaa öö kõndida ja joosta mitte plaan, vaid paratamatus. Keha otsustas rohkem toitu mitte omastada. Söögipauside ärajätmisest saadud ajavõidu tegid aga tasa teised peatused, mida veetsin erinevate obstaaklite juures... peatudes. Ehkki ma olin jooksu ajal söömist-joomist varasemalt ka harjutanud ja maratonidel sellega kenasti hakkama saanud, oli see katsumus oma olemuselt midagi hoopis muud. Sai selgeks, et „lühikeste“ distantside kogemust ja teadmist ööpäeva pikkusele liikumisele ekstrapoleerida ei saa.

Öine jooks iseenesest oli üsna omapärane. Tundsin end olevat täiesti üksi. Kuskil Maarjamaa keskel, ümbritsetuna metsadest, põldudest ja suuremas plaanis lihtsalt tühjusest. Siin-seal vilksatas mõne tare aknas tuluke või kihutas mööda aastakümnete vanune Saksa luksusauto. Ilm oli jahe, asfalt kohati musta jääga kaetud. Läbi tiheda udu paistis kuuvalgus ja pilvede vahelt võis osaliselt aimata tähtkujusid. Kuu andis valgust täpselt nii palju, et enamiku ajast sai liikuda ilma pealampi põlema panemata. Peamiselt kasutasingi seda juhtudel kui nägin või kuulsin kuskilt midagi lähenemas ja nendel teelõikudel mis polnud asfaldiga kaetud. Õnneks ei olnud neid kuigi palju – hiljutise vihmaperioodi tõttu olid kruusateed vett täis ning puiste jalgadega lompide vahel hüplemine polnud üldse lõbus. Ajaviiteks vaatlesin ja lugesin lambi valgel erinevaid silte ja tähiseid nagu näiteks: „Rooküla“; möödasõidu keeld; täiesti tundmatu maantee 34. kilomeeter, „Kopli-Madise talu“ ja nii edasi… Mitte, et sellest infost mingit kasu oleks olnud, lihtsalt tore oli vahepeal lamp põlema panna ja seda millekski kasutada. Udu oli paiguti nii tihe, et ilma lambita oli nähtavus parem kui lambiga.

Poole viie paiku hommikul sattusin enda kurvastuseks külavaheteele mis oli kruusakattega. Hiljem, pärast jooksu, marsruuti üle vaadates avastasin veelgi suuremaks kurvastuseks, et mööda asfalti minnes oleksin jõudnud samasse kohta ja säästnud umbes 100 meetrit. Ära usalda mobiilirakendusi…

Too kruusatee viis mind lõpuks vana tuttava Kaunissaare-Patika kanali äärde, mis on osa Tallinna veehaardesüsteemist. Järsku, just enne sinna jõudmist, kostus kuskilt üsna kurjakuulutavat haukumist ja lõrinat. Paraku polnud udu tõttu võimalik näha, kus või milline see elukas on. Lõpuks jäin lihtsalt seisma ja kuulasin. Hetkeks tuvastas kõrv paar nooti metalset kõlinat ja selle põhjal oletasin, et koer on ketis. Liuglesin hiiresammul edasi ja alles õige lähedale jõudes nägin, et koerakese elamine oli aiaga ümbritsetud. Hingasin kergendatult ja liikusin vaikselt läbi öö ning ümber kurja koera aia oma rada mööda edasi. Tagantjärgi mõeldes parajalt sürrealistlik moment – oleks seal koeraga maadluseks läinud ja külamees ahjuroobiga õue tulnud, poleks selgitus jalgsi Põltsamaalt Tallinnasse põgenemisest ilmselt kuigi usutav selgitus olnud.

Kell viis hommikul tegin teise ööbimispeatuse. Erilist efekti see justkui ei andnud ja pigem jäi tunne, et 20 minutit läksid raisku. (Tükk aega hiljem sattusin lugema Rait Ratasepa raamatut kus ta mainis, et ilma magamiseta on täiesti okei läbida kuni 36-tunniseid sportlikke katsumusi.) Pärast uinakut ja mõnda vaevalist kilomeetrit mööda jäätunud ja konarlikku pinnasteed, jõudsin taas asfaldile. Esiti oli rõõm suur aga kohe esimeste sammudega sai selgeks, et tee oli jääs. Entusiasm pisut rauges aga kompenseerivaks asjaoluks oli see, et samal ajal hakkas ka tasapisi valgemaks ning soojemaks minema.

Kuskile kolmanda maratoni lõpuossa jäid ka viimased natukenegi asjalikumad püüdlused lõike joostes läbida. Jalad valutasid rängalt ja nende liikuma sundimine meenutas kaubarongi starti.

Enne kella kaheksat hommikul tegin veel ühe huvitava unepeatuse. Olin tolleks ajaks jõudnud Aruküla lähistele ja silmi oli tõeliselt raske lahti hoida. Veidi aega sobivat kohta otsinud, istusin lõpuks ühe keskpäraselt suvalise puu alla maha ja heitsin pilgu telefonile. Endomondo taimer näitas tegevuse kestvuseks 19 tundi, 58 minutit ja mingi hulga sekundeid – see tähendas, et järgmise poole tunni teavituseni oli jäänud vähem kui kaks minutit. Mõtlesin, et mis seal ikka ja panin silmad kinni. See mis edasi juhtus, oli päris huvitav. Magama jäin ma vist veel enne kui silmad sulgusid. Veidi jõudsin mõtiskleda Inceptioni filmi üle. Nägin ka unenägusid, täitsa võimalik, et jooksmise teemadel. Ja siis järsku andis Endomondo teada 20 tunni täitumisest. Uinumine, unenäod ja ärkamine – see kõik oli jäänud vähem kui kahe, vägagi efektiivse, minuti sisse. Nokkima ma teel olles enam ei hakanud, ehkki silmad olid väga väsinud ja nägemine kergelt udune.

Kolmanda maratoni distantsi lõpu paiku püüdsin veel korra või paar joosta aga selleks hetkeks oli jooksu efekt juba vastupidine sellele mis see pidanuks olema. Liikumise kiirus jooksmise ajal ületas küll veel kõndimise oma aga jooksusammult kõndimisele üleminek toimus sellise valu ja vaevaga, et jalutamise tempo ise kannatas. Õieti oleks pidanud jooksu ja kõnni tasakaalu juba algusest paremini paika panema – see, et ma tervet ööpäeva järjest jooksusammul ei läbi, oli ju siililegi selge.


Pärast kolmandat maratoni

Millalgi enne Kullit tuli tee peale vastu kaaskannataja Mikk, kellega enne Järva-Jaanit mõnda aega koos jooksnud olime. Tema enda jooks oli enne keskööd lõppenud, misjärel ta käis kodus puhkamas ja tuli vaatama kuidas mul retk kulgeb. Põgus muljete vahetamine mõjus motivatsioonile ja enesetundele hästi. Kulli raudteeülesõidu juures jätkasin teekonda taas üksi.

Pool ööd ja terve hommiku olin püüdnud kalkuleerida kui kaugele võiksin allesjäänud ajaga jõuda ning eriti viljakad polnud need arvutused olnud. Allesjäänud tunnid, minu kiirus Endomondo, kaardirakenduse ja mingite arvutuste järgi – kõik see kippus väsinud peas tõrkeid tekitama. Mida lähemale pealinnale jõudsin, seda selgemaks sai aga see, et koduni jõudmine oli vaid vormistamise küsimus. Seda mõtet jagasin telefonitsi ka Eleniga, kelle endale päris viimasteks kilomeetriteks vastu kutsusin. Kuna aega pidi koguni veidi üle jääma, mõtlesingi jooksu lõpetada koduhoovis ja seal pidulikult ja demonstratiivselt GPS träkkeri välja lülitada. Punase tänava ja Smuuli tee ristmikul, koduaknad juba ilusasti paistmas, arvas aga Elen, et kuna kolmveerand tundi oli veel aega, võiks ju edasi kõndida. Millegipärast jäin sellega nõusse ja nii me siis jätkasimegi. Ületasime Laagna tee, laskusime Lasnamäe nõlvast alla ja jõudsime lõpuks mere äärde.

Paar minutit enne 24 tunni täitumist tegin moodsal Reidi tee kummirajal veel mõnikümmend meetrit jooksusammu – tõdesin, et joostes liikumine oli veel valusam ja rõvedam kui varem ning pärast veel minutikest kõndimist saigi kell 12.00. Põgenemine oli lõppenud. Et tegemist oli üsnagi maagilise hetkega, taipasin alles millalgi palju hiljem.


Järelmõjud

Jooksu lõpetamise õhtul liikusin ma ringi nagu Robocop. Jalad, eelkõige põlved ja parema jala sääre esiosa (seal siis on ka lihas?), olid uskumatult kanged ja valusad. Seljakoti kandmisest andis üsna tugevalt tunda vasak õlg. Tekkinud oli ka kerge palavik millest tulenevalt oli mul terve õhtu külm. Silmad olid väsinud ja punased, üleüldine väsimus ja energiapuudus muljetavaldavad. Võistlusjärgne „tühikaal“ oli tavapärasest enam kui kilo võrra väiksem.

Halva ööune hirmus ma päeval tukastada ei riskinud, seevastu läksin õhtul veidi varem magama. Uneaega jäi peaaegu kümme tundi ja magasin enda arvates üsna hästi. Hommikul mainiti, et kostunud olla üsna hirmutavat norskamist.

Palavik oli järgmiseks hommikuks küll kadunud aga muud sportliku ööpäeva sümptomid veel alles – pulss oli tavapärasest ligi 20 lööki kõrgem, jalad valusad, põlved ja parema sääre esiosa kergelt paistes. Istudes rippuvat jalga põlvest sirutada ei saanud. Istumised ja püstitõusmised olid väga vaevalised, silmad endiselt väsinud.

Taastumine kestis veel mitmeid päevi. Uni jäi sel ajal enamasti kehvaks, pulss alanes tasapisi normaalsusse. Põlvede paistetus taandus mõne päevaga aga valu teatud liigutuste (nagu näiteks jooksmise) puhul andis tunda veel ka 10 päeva pärast üritust.


Edasised tegevused

Nagu kõiksugu rõlgete katsumustega ikka, mõtlesin ma Põltsamaalt põgenedes korduvalt, et see pidi küll jääma viimaseks korraks. Milleks end nõnda piinata? Vahepeal jõudis aga hulk vett Gangesesse voolata ning ühel heal päeval kui Lõustaraamatusse ilmus üritus pealkirjaga „Põgenemine Põlvast”, klikkis sõrm õige ruttu osalemise nupule. Inimene vist ikka ei õpi… Kas ja kuidas uus „Põgenemine” kõikehõlmava koroona-paanika valguses toimuma saab, pole veel selge, aga ettevalmistus juba käib.



***


Tulemused

Minu ööpäeva jooksul läbitud distantsiks oli mobiiliäpiga mõõdetult 146 kilomeetrit. Linnulennult oli distants 111 kilomeetrit ja see andis mulle osalenute hulgas kuuenda koha.

Ürituse võitja juhtus olema nii kõva mees, et Eesti pind jäi talle väikseks. Seetõttu põgenes ta hoopis Lätti ning jõudis linnulennult mõõtes Põltsamaalt 160 kilomeetri kaugusele. Teise koha saavutanu jaoks jäi samuti Eesti väikseks ning oli seetõttu sunnitud ürituse umbes tund enne ööpäeva täitumist lõppenuks lugema - jõudes Narva-Jõesuu muuli tippu, polnud tal enam kuskile edasi minna.

Et asja perspektiivi panna, toon siia ka mõned teised tulemused 24-tunni jooksudelt:
  • Eesti rekord 24-tunni jooksus on naiste arvestuses 199 kilomeetrit ja meeste arvestuses 237 kilomeetrit.
  • 24-tunni jooksu maailmarekordite esimesed 11 (!) parimat tulemust kuuluvad ühele ja samale mehele, kelleks on kreeklane Yiannis Kouros. Tema parimaks tulemuseks on 303,306 kilomeetrit (aastal 1997). Ööpäeva keskmiseks (!!) tempoks teeb see arvutatult 4:45 min/km. Potentsiaali kuhu poole pürgida, justkui on…

Võidukalt finišis