20. aprill 2016

Hooaja(välised)-töölised

Siis kui Ellu ja Krissu oma pleekinud-punase Subaruga praamilt maha sõitsid, oli kellaaeg juba hiline. Pimeduse saabumiseni polnud kaua jäänud, ümbruskond oli võõras ja üleüldine seiklushimu suhtelises madalseisus. Nii otsustasimegi, et jääme esimeseks ööks karavaniparki mis sadamast mitte kuigi kaugel ning jätame tüütu ekslemise ühekski õhtuks vahele. Jõudnud kohale, küsis lõuapoolikust adminstraatorimutike meilt 20 dollarit -  algul tundus see kuidagi ülemäära kallina ent õnneks, enne kui jõudsin mingi lolli kommentaariga hiilata, selgus, et mainitud tasu oli kahe inimese ja auto eest kokku. See omakorda oli aga täiesti mõistlik, isegi soodne hind, arvestades seda milliseid kannatusi võib ööbimiskoha leidmine mõnikord endaga kaasa tuua. Mõeldes nüüd, kuidas näeks välja matkamine Eestis, võib see kannatuste osa veidi segaseks jääda - et mis mõttes keeruline, keerad kuskile metsasihile või RMK alale sisse, paned laagri üles ja oledki valmis? Aga oh ei, oleks see vaid nii... Siin maal käivad asjad teisiti.


Lillelaste probleemne elu

Esimene asi mis muudab Austraalias rändamise, omamoodi elementaar-reisimise keeruliseks, on peatuskoha leidmine. Sattuda teele, mis ei lõppe värava, okastraadi ning nimekirjaga kõigest sellest mis on keelatud ja karistatav, on peaaegu võimatu. Keelumärkide bisnes on Austraalias tugev, ära on keelatud enam-vähem kõik mis looduse ning seal viibimisega seondub, kõndimine (selleks ette nähtud rajal muidugi) ehk välja arvatud. Mis pole keelatud, on vähemasti reglementeeritud, piiratud ja tõenäoliselt ka tasuline. Mälestused reisidest Eestimaal, kus on telgitud ja looduses liigeldud kõiksugustes kohtades, RMK aladest rääkimata, tunduvad lausa utoopilistena. Mõnikord olen mõelnud, et kui prooviks ehk kohalikele kirjeldada, kuidas meil asjad käivad, peetaks mind ilmselt idioodiks.

Levinuim silt Austraalias, neid on kokku hinnanguliselt 47 miljonit eksemplari


Möödunud suvel jalgratastega läbi Eesti sõites sai rohkem kui ühel korral mõtteid mõlgutatud ja arutletud selle üle kuivõrd tänuväärset tööd teeb RMK - mis puutub puhke- ja telkimisaladesse, on meil lausa fantastiliselt hea ja lihtne. Tõsi, Austraaliaski on oma RMK-laadsed moodustised olemas ent nende töö ja pingutuste tulemuseks ongi probleem number 2. Rahvuspargi territooriumil ööbimine on meie senise kogemuse põhjal kas keelatud või tasuline. Mõnel puhul tuleb veel lisaks maksta ka rahvusparki sisenemise eest ja nii muutub selline ettevõtmine kohati kulukamaks kui ööbimine karavanipargis. Viimase puhul on üldjuhul "hinna sees" ka sellised enneolematud luksused nagu soe dušš, voolav ja joomiskõlbulik vesi, paar lampi mis teed valgustavad, veekeetja, pliit, mõnikord ka wifi - seda nimekirja võiks veel jätkata... Rahvuspargis ööbimine tähendab üldjuhul võimalust saada enda valdusesse lapike kruusa või rohtu kuskil keset võsa, esivanemate maakodu kuivkäimlat meenutava peldikuga vähem kui viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Mõnel puhul võiks küll rahvuspargi eeliseks pidada privaatsust aga seegi pole reegel. Austraallastele, või vähemalt mingile osale neist, ilmselt meeldib looduses viibida ja kui seda tehakse, siis ikka tõsiselt ja hingega. Võsadesse ehitatakse valmis terved telklinnakud kus siis perede ja sõprade-sugulaste-naabritega koos istutakse ja põõsaste vahel kvaliteet-aega veedetakse. Maa-õhk pidi ju head tegema.


Talv tuleb

Saanud 20-dollarise ööbimistasuga positiivse üllatuse osaliseks, langes järgnevatel aegadel valik veidi lihtsamini karavaniparkide kasuks. Teine koht kuhu läksime, oli veel mõne dollari võrra soodsam, kolmas aga hoopis huvitav. Nagu sellistes kohtades miskipärast olema kipub, oli "kontori" leidmine võrdlemisi keeruline. See oli järjekordne suur plats, mis kõik ühetaolisi kärusid ja väikseid kandilisi putkasid täis. Olles kohale juba ringi peale teinud, märkasime ühel kuudil silti "caretaker" (keegi kes asjade eest hoolt kannab?) ja hüti ees rohuplatsil kõndinud vanem mees viipas meid endi poole. Jätsin auto seisma, tegin härraga juttu ja sai selgeks, et tema see pealik oligi. Uurides tasu kohta, küsis vana lihtsalt: "a sul kümnekat on vä?" - vastasin, et peaks olema ikka ning otsisin vastava kupüüri välja. "Noh, nii kena küll... pargi sinna kahe putka vahele, mingeid küsimusi on siis anna teada!" ... Ja nii oligi... Ilmselt oli tegemist majutustasuga, mis tuleks kanda Austraalia rekorditeraamatusse kui kõige soodsam raha kasutuselevõtmise aegadest alates. Positiivset üllatust varjutas mõningal määral küll igasuguse luksuse puudumine tolles kohas aga see-selleks - pool-muidu saadud hobuse suhu ju väga põhjalikult ei vaadata. Mis aga laiemalt võttes kogu meie Tasmaania üritusele varju heidab, on teine ning hoopis olulisem põhjus sellele miks need kohad nii odavad olid ning ühtlasi, miks kuskil õieti üldse inimesi pole. Vaadates kalendrisse ja mõeldes end lõunapoolkeralaseks, on vastus lihtne - talv on tulekul.

Mõelda vaid, talv Austraalias? Eestlasele ju tore irvitada küll, pole siin ei autosid ja maju endi alla matvaid lumehangesid ega hordide viisi pensionäre kes kiilasjääga kaetud tänavail puusakonte puruks kukuvad, boilereid ja radiaatoreid lõhestavast pakasest rääkimata. Aga külmaks kipub sellegipoolest. Termomeetrinäit hommikuti on kahanenud ühekohaliseks numbriks ning tasapisi muutuvad maru kõhnaks ka meie muidu üsna suured seljakotid. Ei saa enam hommikust õhtuni rannarõivais ringi patseerida, suurem osa kaasavõetud riietest tuleb pärast päikeseratta horisondi taha veeremist selga ajada. Varastel hommikutundidel ikka veel magavat Elenit vaadeldes olen mõnikord endamisi tobedalt irvitama hakanud kuna ta oleks natuke nagu matrjoška moodi - muumiat meenutav, magamiskotist, mütsist ja sallist pamp, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk. Ja nii edasi, peaasi, et soe oleks. Mitte, et ma ise oluliselt teistmoodi oleksin aga minu külmakartlikkus ei ole lihtsalt miski, mis kuskil uudiskünnist võiks ületada. Õunu korjates võis isegi meie Vietnamist pärit kolleegi suust kuulda minu-suunalisi kommentaare stiilis: "vaadake kõik, eestlane kannab jopet"... (Tegemist oli õhukese vihmajakiga.) Et loole ka faktilist tausta anda, sirvisin korra Vikipeediat ning mis temperatuuridesse puutub, oleks siinne olukord suhteliselt võrreldav Eesti septembriga. Kes kuskil Lasna-, Musta- või muu mäe paneelikas elanud on, peaks olema tuttav selle perioodiga kus eitedel-taatidel veel mõni paar villaseid sokke varuks on ja "kütet pole veel mõtet sisse lülitada" - see ongi meie praegune argipäev. Lõdiseme ja kiidame. Päevasel ajal pole üldjoontes ju väga vigagi ent öösiti, mil me kulu-efektiivselt peamiselt autos oleme, tuleb suveigatsus peale küll.


Tööotsingud

Planeerimisosakond ei ole meil reisi alguspäevadest saati millegi kuigi erilisega hiilanud. Nagu kooliski, kus kodused ülesanded leidsid pahatihti oma lahendused hetkel mil need õpetajale esitada tuli, olen siingi tegutsenud küllaltki spontaanselt. Tasmaaniasse tulles leppisime Eleniga enam-vähem kokku, et oleme siin umbes kuu või kõige enam paar, alustame kuskil veidikese tööga ent panustame kokkuvõttes pigem reisimisele. Kas midagi taolist lausa plaaniks võib pidada, on muidugi omaette küsimus aga seljakotiränduri jaoks on sellest küll ja veel - igasugu muutujaid on rohkem kui neid arvesse jõuab võtta ning vahel tundub nagu pärineksid päeva alguse, keskosa ning lõpu kirjeldused kuskilt erinevatest jutustustest. Meie esimesed paar nädalat siin Eestist veidi suuremal saarel sisaldasid kaootilisust igatahes rohkem kui oleksime algul osanud tahta.

Juba esimesel Tasmaania-hommikul hakkasime läbi kammima kohalikke tööbüroosid. Nädala jooksul jätsime enda nimesid ja numbreid küll ühte, küll teise kohta, saatsime laiali e-kirju ja avaldusi, helistasime ning täitsime blankette. Siinne tööbüroo-skeene minule isiklikult küll kuigi asjalikku muljet ei jätnud. Näiteks teine büroo mida külastasime, asus autopesula taga - see oli ilusasti ka koha kirjelduses kirjas ent mööda sõites me sellest hoolimata midagi üles ei leidnud. Pesula oli küll olemas, sõitsime peaaegu, et ümber selle, büroost polnud aga haisugi. Hämmingus ja ringi vahtides veeresime mööda mingit kolmandajärgulist tänavat Devonporti linnas, aeglaselt nagu jaapanlastest autojuhid kes püüavad oma autot hektari suurusele tühjale platsile avariid põhjustamata parkida. Lõpuks vilksatas kuskil otsitava koha logo ja me läksime rõõmsalt lähemale asja kaema. Otsitud büroo kujutas endast midagi Mustamäe garaažiboksi sarnast - plekist ja ehitusplokist kokku löödud näotu kast mis lösutas kuskil autopesula, elurajooni traataedade ja kitsa tänavajupi vahel. Uks oli kinni, hoov vaikne nagu metsikus läänes enne tulevahetust. Pildilt puudus vaid üle lageda asfaltplatsi veerev heinakera... Lähemalt vaadates selgus, et asutus oli tegelikult siiski lahti ja seal sees peitunud proua küsis ülevoolavat rõõmu teesklemata mida me temast tahame. Andsime talle teada, kes olime, miks olime ning kuidas olime sinna jõudnud ja tädi ulatas meile tüki paberit oma nime ning telefoninumbri kirjapanekuks. Ei seal ega ka kuskil mujal ei küsinud keegi meilt mida me oskame, tahame teha või oleme varem teinud, oluline oli vaid telefoninumbri ja auto olemasolu. Pilguga, mis andis mõista, et võime ukse lahkudes endi järelt kinni panna ning teha seda juba kiiremas korras, saatis proua meid pärast sisukat, umbes 34 sekundit kestnud vestlust minema. Olukord tundus pehmelt öeldes mõttetu ka kõigi teiste külastuste põhjal ja nii võtsimegi tööotsingud tõsisemalt kätte ning hakkasime käima perest perre ja ukselt uksele. See tüütu ja aeganõudev tegevus ei osutunud ka tulemuste mõttes millekski lausa fantastiliseks ning reede õhtuks võisime suhteliselt kindlad olla vaid selles, et meil on töö olemas saabuvaks esmaspäevaks. Nii me vähemalt arvasime.


Esimene töönädal Tasmaanias

Esmaspäeva hommikul kell 8.45 olime end Smakyks nimetava viinamarjafarmeri juures kohal, 15 minutit enne kokkulepitud aega, eestlasliku punktuaalsusega. Korjamisega alustasime pluss-miinus millalgi pärast üheksat, paari tunni pärast oli aeg "hommikuseks teejoomiseks", veel paar tundi hiljem oli juba lõuna ja mõne aja pärast saigi tööpäev läbi. Pauside kestuseks oli juhuslik arv minuteid pluss viis, eriti teraselt keegi kella ei vaadanud... Õieti peab mainima, et sealne asjade korraldamatus oli omamoodi üsna huvitav. Õunafarm Queenslandis, kus varasemalt töötasin, oli olnud igas mõttes väga täpne - suitsupausi kestuseks oli seal ette nähtud kümme minutit ja ka üheminutilise hilinemise puhul võis kuulda käredahäälseid ettepanekuid kasutu töösuhte lõpetamise kohta. Viinamarjade korjamine muidu väga halb töö ei olnud - käid kääride ja ämbrikesega ringi ning muudkui "klõps-klõps" lõikad kobaraid. Ainsateks ebameeldivusteks on hallitanud ning mädanevad marjad ja kohati väiksed taimed mis sunnivad kükitama või kummardama. Päeva lõppedes ütles suur pealik meie üllatuseks, et ootab meid ka reedel korjama - meie ühepäevane töönädal duubeldus hetkega. Et panuseid veelgi tõsta, tegin ka kõne ühte teise viinapuuaeda ning sain sealt vastuse, et oleme oodatud tööle teisipäeval ja kolmapäeval. See jättis meie seni tühjana paistnud nädalasse vaid ühe vaba päeva ning elu hakkas tunduma ilus ja meeldiv. Nagu filmis.

Pinot Noir - selliseid marju jõudsin süüa vist ämbritäie


Teine tööpãev kulges üldjoontes üllatusteta, välja arvatud ehk prantsuse tööliste töökultuur ja uue tööandja ülim tolerantsus idiootsuse suhtes. Queenslandis õunte korjamine hakkas sealsega võrreldes tunduma suisa militaarsena - "madrus Pärna, toenglamang võtt. Sott läks - hopp - hopp - hopp...". Umbes kümnepealist prantslaste karja hommikust õhtuni jutlemas ja laulukoori harrastamas nähes oleks sealsete farmerite käsi ilmselt juba pumppüssi järgi sirutunud, viinamarja-isandate jaoks tundus aga kõik ok olevat... Päeva lõpus edastati meile ka uudis, et järgmisel päeval siiski tööd ei ole ning, et meid oodatakse tagasi hoopis reedel. See tähendas aga kahte päeva niisama passimist ning reedel midagi sellist mille üritamine oleks ähvardanud aegruumi kontiinumi puruks rebimist - olemist kahes erinevas kohas samaaegselt.

Kolmapäev pidi meile saadaoleva info kohaselt olema vaba päev ning otsustasime jahedat ilma trotsides minna kuskile randa. Kuna teele jäid ka mõned veinikeldrid ja -tehased, mõtlesime nii-öelda ajaviiteks neistki läbi astuda. Ühes sattusime peale Jaapani tüdrukule kellega eelnevatel päevadel koos töötanud olime. Neiu oli kohale jõudnud just mõni hetk enne meid ning töö kohta küsinud. Kuna omanikud ja otsustajad olid kuskil eemal asju ajamas, passisime seni lihtsalt niisama, vaatasime ringi ja sügasime hoovis lonkinud koera. Mingil hetkel tuli tehase peamees tagasi ja ütles, et meil on viis minutit aega end valmis panna ning umbes kümne minuti pärast leidsime end juba viinamarju korjamast. Rannakülastus jäi sedapuhku küll tegemata aga see-eest pakuti meile tööd ka kaheks järgnevaks päevaks - seega, reedel oodati meid juba kolme kohta.

Neljapäev ja reede olid tavalised, ehk küll veidi lühemad tööpäevad. Viinamarjade noppimine kulges oma tavapärase kiirusega, sai mõelda oma asju. Elen sai ühe päeva jooksul kaks korda herilaselt nõelata, mina püüdsin teha kaastundlikku nägu ja pugisin mõlema suupoolega viinamarju. Muuhulgas juurdlesin  selle üle, kui erinevad võivad olla tööandjad ja -kohad ning sellest tulenevalt ka seljakotirändurite kogemused ja muljed tervest riigist ning selle inimestest. Näiteks koht kus töötasime kolmapäeval ja neljapäeval jäi meelde kui selline, kuhu oleksin nõus iga kell tagasi minema, olgugi et veetsin seal vaid kaks päeva. Viinamarjade korjamine oli ühtlasi ka põgus ent huvitav pilguheit veinitööstuse tagatuppa - teadmised ja kogemused sellest, mida ei saa kunagi teada ükski veiniturist, rääkimata lihtsurelikust kes poest pudelikese osta otsustab. Milline tuntud ja soovitatud veinitööstur maksab töölistele sulas ja "laua alt", milline kuulus veinikelder isegi ei tooda oma veine ise, kui mitu grammi hallitust ja ämblikujalgu on fermenteerunud sinu pokaalikese Pinot Noir' hulgas? Seda ja paljut muudki ei saagi keegi kunagi teada.

Huvi põhjalikumate teadmiste ja tööga teenitud raha omandamise vastu oli meil küll tugev ent paraku said selle nädalaga tolles piirkonnas korjamise tööd otsa. Lisaks olin ma õppinud midagi uut ja olulist enda kohta - ka viinamarjade söömisel jõuab inimene piirini, millest alates käsi lihtsalt ei paindu enam veel ühte magusat, mahlast ja värsket marja suhu pistma. Nende teadmiste taustal pakkisimegi taas asjad, lõime autol tagaluugi kinni ning jätkasime retke, ikka samas taktis - mööda idakallast alla lõunasse

Vaba päev Freycinet rahvuspargis

6. aprill 2016

Sissejuhatus Austraaliasse

Kaua plaanis olnud ent ometi plaanimata reis Austraalias on nüüdseks kestnud juba neljakohalise arvu kilomeetreid. Viimati oli selleks numbriks umbes 4000. Mõeldes kodusele Euroopale, olnuks tegemist juba päris suure ja mitmeid riike läbiva ettevõtmisega, vaadeldes aga meie senist marsruuti Austraalia kaardil, tundub see pigem nagu ühes nurgas keerutamisena - maa on suur ja mitmekesine. Oleme veetnud aega inimtühjades, postkaardile sobilike vaadetega randades, värisenud külmast paari kilomeetri kõrgusel mägedes, kogenud suurte linnade kära ja melu ning väikeste külade vaikust ja rahu. Tempo ja päevane keskmine kilometraaž on kohati olnud sobilikud pigem jalgrattamatka kui autoga reisimise jaoks, see tähendab, oleme võtnud rahulikult.


Tee Sydney'sse

Reisi esimene osa viis meid meie töömailt vaikse ookeani rannikule ning seejärel peamiselt rannikujoont järgides alla lõunasse. Randadesse ja mere äärde sattusime kogu selle sõidu ajal lugematul arvul kordadel ning mitmete arutelude tulemusena oleme jõudnud arvamuseni, et just sellesse reisietappi jäid meie ilusaimad rannakogemused. Kohad mis meile tugevaima emotsiooni jätsid, olid rannad kus liiv oli puhas ja valge, vesi sinine, selge, soe ning rahutu, inimesi pidi aga otsima tikutulega... Need ei olnud populaarsed ega tuntud paigad, ei kuulunud "maailma top-12" randade hulka, ei leidnud pikka kajastust Lonely Planetis ega mujal. Enamasti sattusime neisse paigusse pool-juhuslikult, näiteks otsides paika ööbimiseks või lõunasöögiks-piknikupidamiseks. Queenslandi lõunaosa ja New South Walesi põhjaosa iseloomustas ka metsane ja mägine maastik - valides sõitmiseks peamiselt väiksemaid teid ja tehes ohtralt peatusi erinevates vaatepunktides ning jalutades ka nii mõnelgi lühemal matkarajal, hakkasid kõiksugused vihmametsakooslused juba üsna ühetaolistena paistma. Mitte, et me seda nautinud poleks aga iga korraga kulus hetkeni mil üks meist ütles "ok, lähme edasi", aina vähem aega. Samuti, vaadeldes meie progressi kaardil ja visualiseerides reisi kestvust samamoodi jätkamise korral, oleks reis liiga pikale läinud.

Sest kõik teavad, milline näeb välja ilus rand...

Lisaks ilule, suurusele, erilisusele, mitmekesisusele ja nii edasi, on Austraalia ka väga kulukas maa, vähemalt ida-euroopa turisti jaoks. Kohalike arvates võib olla täiesti aktseptaabel maksta tosina inimesega hostelitoa eest umbes 25 eurot, minu arvates see aga nii ei ole. Seetõttu leppisimegi kohe algul kokku, et veedame, kui vähegi võimalik, kõik ööd autos. Positiivse üllatusena osutus see võimalikuks peaaegu kõikjal ning oli ka ääretult mugav ja meeldiv. Mitte-üllatuslikult ei saanud me seda teha suurtes linnades ega nende vahetus läheduses - esimeseks selliseks kohaks oli Austraalia suurim linn Sydney, me ei hakanud isegi proovima. Veeredes mööda ilmetut kiirteed linnale aina lähemale, saime tohutute, mobiilset tehnoloogiat hõlmavate pingutustega mingisuguse hostelitoa broneeritud. Järgmised 3 ööd aga, mis me selles umbes 5 miljoni elanikuga linnas veetsime, osutusid kõige ebamugavamateks ja kannatusrohkemateks kogu selle reisi jooksul. Ainsaks plussmärgiga emotsiooniks selle hosteli juures jäi, lisaks soojale dušile, tasuta surfilaua ja "bodyboardi" laenutus ning lähedus maailmakuulsale Bondi rannale (miks see rand maailmakuulus on, jäi tegelikult samuti selgusetuks). Bodyboard  kujutab endast sisuliselt ühte lamineeritud vahtplasti latakat - see näeb välja nagu vaese mehe surfilaud, ainult väiksem ja pontsakama kujuga, lisaks, erinevalt surfilauast, sõidetakse sellega peamiselt kõhuli lamades. Lained olid nimetet rannas päris suured ja surfilauaga harjutamine tundus juba eos liiga keeruline, seega laenutasime endile kaks bodyboardi, tõmbasime kalipsod selga ning jalutasime mere äärde nagu vanad surfarid muiste. Umbes tunnike hiljen suundusime juba tuldud teed tagasi, näod naerul, suud-silmad-kõrvad liiva ja tuliselt soolast vett täis, olemine natuke läbiklobitud ja üsna jahe - tunnike sai küll lõbusalt veedetud aga surfamisega seonduv osutus märksa keerulisemaks ning nüansirohkemaks kui esmapilgul võiks tunduda...

Sydney linn ise, jãttes välja meie mitte kuigi õnnestunud hostelivaliku, oli igati vägev. Suur, ilus, omapärase ajaloo ja olemusega, multikultuurne (loe: valge mees taksot ei sõida) metropol. Nagu suurlinnadega ikka, kulus sealgi kõigele üsna palju aega ja nii oligi, et jõudsime kahe ja poole päevaga ära näha vaid kesklinna, käia moodsa kunsti muuseumis ja "The Rocks" linnaosa, nende mõistes vanalinna, muuseumis - neid mõlemat võime igal juhul vaid soovitada. Lisaks osalesime ka tasuta linnatuuril, seegi oli huvitav ja annetust vääriv (tasuta asjad ei ole ju kunagi tasuta). Kokkuvõtteks nägime ja kogesime küllaltki vähe ent seda vähest ilmselt vähemalt piisava põhjalikkusega. Sealsetest ummikutest ja liikluskaosest lõpuks vabanedes ei olnud küll tunnet, et midagi üliolulist tegemata või nägemata oleks jäänud ja sõitsime rahulike südametega edasi, suunaga läände. Enne veel kui sõit algas, väisasime aga ka sealsete automehaanikute tööpõldu - meie armas Subaru oli päev enne Sydneysse jõudmist mingit uut põnevat häält tegema hakanud. Ehkki üks asjatundja väitis, et Subaru tämbrid ja saundid ongi omapärased ning, et see auto sõidab ilmselt igavesti, otsustasin hankida ka teise arvamuse. Järgmisele mehaanikule saigi päeva lõpuks ulatatud õige suur virtuaalne rahapakk ning vastutasuks saime auto mis liigub eelnevaga võrreldes pea hääletult. Keskdiferentsiaalis olnud hammasrattad olid kohati muutunud rullikuteks ja nende murdunud hambad olid metallirisuna õlis hulpimas. Selle valusalt kalli remondita oleksime ehk juba samal õhtul kuskile tee äärde jäänud ja kokkuvõttes veelgi suuremalt hävinud. Mõru maitse suus ja järjekordne elu õppetund kogemustepagasis, sõitsime edasi.

Austraallastele meeldivad suured, kohati pisut nõmedad asjad.

Austraalia katusel

Järgmist reisietappi iseloomustasid peamiselt mäed. Esimesel ööl pärast mehaanikute juurest pääsemist sõitsime Blue Mountains rahvusparki, Sydneyst vaid umbes tunnikese sõidu kaugusel. Parkisime auto kuskile hiigelsuurde ja inimtühja parklasse ning imestasime, miks sellises kohas nii palju parkimiskohti vaja peaks olema. Sõime õhtusöögi ära, ehk jõime tassikese veinigi ning sättisime magama. Umbes päikesetõusu ajal, tunnike või paar pärast ärkamist saime parkla vajadusest aru - alanud olid lihavõtted ja parkla sai lihtsalt täis. Niimoodi täis, et mingil hetkel avastasime endid pargipingil istumas ja toimuvat kui etendust vaatamas. Samad näod jõudsid meist, nende jaoks halvemal juhul, kuni neljal korral mööda sõita, enne kui kuskil mõni parkimiskoht vabanes. Kehitasime õlgu ja tegime umbes neljatunnise matka "siniste mägede" kanjoni servadel. Vaated olid hämmastavalt kaunid ja ületasid meie ootusi pea iga nurga alt. Jõudes matkalt umbes lõunaks tagasi, oli peamiselt tumedamat verd, kannatust kaotavate autojuhtide protsessioon ümber parkimisala endiselt täies hoos.

Ehkki hindukate ja hiinlaste auto-karussell oli väga meelelahutuslik, pidasime otstarbekaks selle vaatamise asemel reisiga jätkata. Sel päeval vaatasime veel mõnda paika Blue Mountainsis ja liikusime tagasi ookeani äärde. Kuna olime endiselt Sydney "mõjualas" kus asustus väga tihe, osutus ööbimiskoha otsing erakordselt ebameeldivaks. Kõrvalised kohad metsaserval mida kaunistasid põlenud, katusele keeratud ja täis soditud autovrakid, ei tundunud kuigi sümpaatsed ning lõpuks jäime peatuma kuskile suurema asula mereäärsesse parklasse. Kui tavaliselt oli autos ööbimine tähendanud umbes 1,2-meetri laiuses, kahe katuseaknaga voodis magamist, siis sel ööl tuli lihtsalt esiistmed alla lasta ja hommikuni vastu pidada. Õhtusöögiks sõime parema poole vahvast šokolaadijänesest ja keerasime magama. Unekvaliteet oli endiselt parem kui Sydney hostelis.


Eba-linn

Järgmised paar päeva suuri emotsioone ei tekitanud ning nii jõudsimegi riigi pealinna Canberrasse. Et Canberrat põnevalt kirjeldada, peaks olema  kas kõrgema taseme humorist või siis omama väga sügavaid teadmisi ning neid kasutades ehitama mingi eriskummalise narratiivi selle eluolu, ajaloo või muude nüansside kirjeldamiseks. Minul pole ühtegi neist omadustest ega teadmistest. Bill Brysoni raamatust mäletan vaid, et üks Austraalia peaministritest oli omal ajal keeldunud Canberrasse kolimisest ning, et Melbourne-Sydney maantee ehitamisel jäeti pealinn marsruudist kõrvale. Lonely Planeti andmeil on suur osa linna elanikkonnast vahetuv, sinna minnakse kas õppima või riigiinstitutsioonidesse tööle ning seejärel kolitakse ära. Mida me lugesime ning kogesime oli ka see, et linn on täiesti jabura planeeringuga, eelkõige väljendub see distantsides ja üleüldistes mastaapides. Austraallaste endi arvates ilmselt maailma kõige demokraatlikumas ja inimsõbralikumas riigis on üritatud teha ning kujundada midagi sellist mida oleks pigem oodanud mõne verejanulise diktaatori sulest. Idiootselt laiad ja pikad, peamiselt tühjad tänavad ühendamas ühte suurejoonelist ehitist või platsi teisega, nende vahel mõõtmatu hulk suurt tühjust. Tulemuseks pole aga mitte midagi sellist nagu seda on Moskva täna või nagu see oleks olnud Welthauptstadt Germania Hitleri ja Speeri visioonide kohaselt. Mitte ligilähedaseltki. Sõites muheda boksermootori-podina saatel mööda laia puiesteed läbi tühja Canberra, sattusin oma mõtteis hoopis kuskile Tartu või Tallinna äärelinna. Nagu Nõmme, ainult, et ilmetumate majade ja laiemate ning paremas korras teedega, koletult kallid ja ebapraktilised riigiaparaadi hooned kuskil kauguses. Kui nii võtta, siis ju üsna omapärane ja mingil moel ehk meeldivgi aga meie südameid see linn siiski ei võitnud. Mis meile aga hea mulje jättis, ekspositsiooni ja teostuse mõttes, oli Austraalia sõjamemoriaal, tegelikkuses pigem äratuntav muuseumina kui mälestusmärgina ent täitmas kahte rolli. See oli suur, kaasaegne ja paraku ka ohtralt aega nõudev. Kelle reisiplaanidesse Canberra mingil põhjusel kuulub ja (sõja)ajalugu huvitav on, võiks selleks julgelt terve päeva varuda.


Tagasi loodusesse

Väga kokkuvõtvalt ja üldistatult võib öelda, et mõne üksiku erandiga (Sydney, Melbourne, paar fragmenti mingitest väiksematest linnadest mida keegi kaardilt üles ei leiaks) on Austraalia linnapilt üsnagi anonüümne ja ilmetu. Väiksemad linnad koosnevad üldjuhul peatänavast mille äärde jäävad alkoholipood, rämpstoidulokaal (McDonalds, KFC, Subway...) ja muu kaubandus, sellest eemal magalarajoonid, enamjaolt ehitatud täis ühekordseid odavailmelisi majakuubikuid. Muidugi ongi see Austraalia kui noore maa eripära aga eurooplase jaoks siiski veidi harjumatu. See-eest, mis jääb vajaka inimese loodus, teeb tasa loodus... Huvitavalt ebaõnnestunud lause, mida selgitab suurepäraselt järgmine rahvuspark kus me pikema peatuse tegime - Kosciuszko rahvuspark, ala mis ümbritseb Austraalia kõrgeimat mäge. Kirjeldustest oli jäänud mulje, et see on midagi sellist nagu Taani kõrgeim tipp, lihtsalt üks küngas, mis ümbritsevast lamba-karjamaast paar meetrit kõrgem, tegelikkuses osutus aga hoopis erinevaks. Tegime seal umbes 20-kilomeetrise matka ja vaated seal meenutasid pigem Norra keskosa kui midagi sellist mida Austraaliaga oskaks seostada. Lisasime Poola vabadusvõitleja järgi nimetatud tipu oma käidud kohtade nimekirja ning sõitsime madalamatele aladele tagasi. Mägedes oli sooja vaid 10 kraadi ringis ja tuul tahtis paiguti jalgu alt puhuda.

Järgnevatel päevadel nägime taas peamiselt kiirteid ja lainetavaid pastoraalmaastikke. Leidsin, et oli sobiv aeg Elen Subarut roolima panna ja end rohu ning lehmade vaatamisest välja lülitada - selle asemel süvenesin hoopis ühe dollariga ostetud raamatusse Austraalia ajaloost. Olgugi, et selle meile teadaolev, eurooplaste kirjutatud osa on väga lühike, sisaldab seegi palju põnevat ja eriskummalist. Käies mööda maad ringi, vaadates ja võrreldes metsikut loodust inimtekkeliste kooslustega, on see kõik lausa huvitav. Andrus Kivirähk kirjutas kuskil, et ajaloo tundmine muudab maailma ruumilisemaks, pean sellega igal juhul nõustuma.

Eemaldades pildilt lolli näoga "päkker", on vaade igati OK.

Juba üsna Melbourne'i lähedal, Phillipi saarel, nägime lisaks lehmadele ka hoopis huvitavamat elusloodust. Veidi enam kui paarikümne dollari eest lunastasime piletid pingviinide paraadile - meie enda oma, 24. veebruaril, jäi ju nägemata. Maailma väikseimate pingviinide merelt kojuminek oli küll päris tore asi mida vaadata aga mitte päris see mida ma reisides eriliselt naudiksin. Istusime seal koos sadade turistidega ning vaatasime kõik koos kuidas paarkümmend pisikest pingviini meie eest läbi jalutasid, helitaustaks laste lõugamine ja inimeste möla, valjuhäälsed kommentaarid, kohati isegi plaksutamine... Hoopis rohkem meeldisid meile loomulikud kohtumised erinevate elukatega, umbes pooleteist-meetrine madu ehk välja arvatud. Nägime nii pisikesi krabisid kes rannas oma aukudest meid piilumas käisid, lendrebaseid kes kuskil väikelinnas kõrvulukustavalt karjusid kui ka kolme Austraalia ikoon-looma. Ühes parklas kõndis meist mööda vombat, Port Macquarie'is külastasime koaalade haiglat ning kängurusid oli absoluutselt igal pool, sadade viisi. Ühes pisilinnas loivasid nad ringi isegi inimeste hoovides ning kui me seal jalutades loomi vaatama jäime, tulid nad lausa ninapidi meie juurde.

Viimaseks peatuseks reisil oligi Melbourne, mingitel andmeil maailma elamisväärseim linn. Milliste näitajate järgi selline tunnustus antud on, ma ei tea aga paari seal veedetud päevaga jäänud mulje oli küll seda väidet toetav. Omaaegsel maailma rikkaimal linnal pole küll selliseid kuulsaid maamärke nagu Sydneys aga see-eest oli linn vãga elav. (Tänava)kunst, erinevad artistid ja taidlejad, hipsterid, sulelised ning karvalised - kõiksugu skeened olid tugevalt ja silmapaistvalt esindatud. Sydney ja Melbourne'i igavesti kestnud ning siiani kestev rivaliteet sai hulga selgemaks ja üsna raske on ühte teisele eelistada.

...


Nende mõtetega seadsime end Melbourne'i sadamast praamile ja järgmine pikem peatus on Tasmaania. Jahedama kliima tõttu jäävad plätud ja maikasärk seal olles ilmselt küll kotti pakituks aga vaatamist peaks see-eest ohtralt olema.