20. jaanuar 2019

Üksina Elbrusel ja kahekesi ajamasinas - Venemaa ja Gruusia


Siis kui me Eleniga Moskvasse jõudsime, oli Lenin juba ära surnud. Et aga üldse sinna jõuda, pidime enne 16 tundi bussisõitu üle elama ja minul avanes ka võimalus kõigile Koidula piiripunkti Vene poolel olevatele ametnikele sügavalt silma vaadata. Põhjuseks minu viisal ilutsenud pilt kus juuksekasv oli märksa varasemas staadiumis, nii-umbes nulli peal. Olles kõik surmtõsised näod ükshaaval üle vaadanud, lubati mind siiski üle. Sõit ise oli bussisõidu kohta küll ääretult mugav aga sellest hoolimata väsitav. Meeldetuletuseks endale – vali järgmisel korral rong! Lõbus tähelepanek eesootava valguses oli see, et meie ees istuja vaatas Everesti filmi…


Idanaabrite juures

Moskva ise vastas igati minu mälestustele ja nagu aru sain, ületas tublisti Eleni ootusi. Ilus, puhas, ülepingutatult suurejooneline, SUUR. Mõne päevaga mis me seal veetsime, nägime ära pea kõik kohustuslikud vaatamisväärsused, jalutasime maha arutu hulga kilomeetreid, tutvusime kohaliku eluolu erinevate aspektidega, külastasime isegi muuseume. Lõpuks tekkis koguni tunne, et aega jäi ülegi. Mis muidugi ei tähenda, et me Moskvast Naltšikki (nimetavas käändes häälduse järgi küll vist hoopis Naltšikusse?) sõitvale rongile jooksma poleks pidanud.

Kabardi-Balkaaria Vabariigi pealinn Naltšik oli meie väravaks Kaukasusse. Rongisõit sinna tähendas meie jaoks ka uut rekordit ühistranspordis veedetud aja osas. Vagunis, paraku küll mitte helesinises, saime veeta koguni 36 tundi. Aga polnud viga, sõit oli huvitav ning ka tagantjärgi poleks sel marsruudil liiklemist kuidagi teisiti lahendanud.

Rong väljus Moskvast õhtul ja õige pea sättisime end mugavalt magama. Järgmisel hommikul kuskil Venemaa avarustes ärgates ja peatuses jalga sirutades avastasime, et väljas oli läinud päris soojaks. Reisijad ostsid perroonidel olevatest putkadest külma õlut, veel külmemat jäätis ja… kala. Õnneks ei tulnud seda viimast meie vagunisse keegi sööma. Maastik muutus künklikumaks, kaskede ja ebamäärase võsa asemele tekkisid lõpututena näivad päikeselillede põllud. Poliitika-rindel palju küsimusi tekitanud aga meie reisi silmas pidades positiivse nähtusena, oli lööktöö formaadis valmis saanud ka täiesti uus lõik raudteed mis mõningal määral distantsi lühendas ja meid Ukraina territooriumist eemale hoidis (Andres Karu kirjutas oma blogis kuidas ta omal ajal rongilt maha pidi tulema kuna ühekordse viisaga sellist, üle piiri minevat, reisi sooritada poleks saanud).

Suurimaks tagasilöögiks pika sõidu jooksul jäi hetk mil tegin avastuse, et telefoni mälusse oli laadimata jäänud Vennaskonna "Helesinise vaguni" laul. Suuremast hädast päästis vaid see, et olemas oli originaal, Krokodill Gena esituses ja sõidukilomeetrid said sellegagi kenasti mõõdetud. See ei tähenda, et ma härra Trubetskyt idanaaber Genast paremaks peaksin või vastupidi, üldsegi mitte. Fakt on lihtsalt see, et emakeelne variant tollest palast sisaldab märksa rohkem sõnu millest me ka aru saame.

Tõsiasja, et multifilmis kõlanud laulu mõistmine veel tänase päevani tõsiseid tõrkeid tekitab, võiks küll pidada ohu märgiks venekeelsetele aladele reisimise puhul aga tegelikult osutusid nii tavapärased, kui ka täiesti mitte-tavapärased situatsioonid suures osas siiski manageeritavaks. Sobivatena tundunud sõnad mis parasjagu meelde juhtusid tulema said omavahel kokku kombineeritud, kasutades hämaratest aegadest mälestusi käänete ja pöörete kohta. Ja rääkida me tõesti saime – poepidajad, taksomaffia, FSB, juhuslikud inimesed siit ja sealt…

Juba pärast kahte rongis veedetud ööd olimegi kohale saabumas. Loodus oli hoopis erinev sellest milline see sõitu alustades oli olnud ja rongist välja astudes leidsime end koduse septembrikuu lõpuga võrreldes peaaegu, et troopilistest tingimustest. Moskvas igati asjakohased soojad riided olid seal selgelt liigsed ning pärast õige lühikest sammumist olid varrukad juba ülemise piirini üles keeratud. Palav oli sellest hoolimata ent kahjuks või õnneks pidime juba sama päeva õhtuks taas oluliselt jahedamasse kliimasse jõudma. Pärast mõningast jagelemist bussijaamas sättisime end koos seltskonna Balkaari memmedega marsrutka peale ja sõitsime mingisse tee peal olnud külakesse ning sealt taksolaadse tootega edasi Terskoli asulasse. Pea kogu teekonna olime nagu klaasile kleepunud putukad – sealne loodus on erakordselt ilus, iga hetk pakkus taas mõne uue vaate jõeorust kerkivatele kaljuseintele ning kaugemal paistvatele lumistele mäetippudele, teeääred kolletasid astelpaju põõsastest, teedel ning nende ääres kulgesid lehmad, siin-seal jõlkusid välimuse järgi paremaidki päevi näinud koeranässid. Kõigest mis elab, kihutasid meie sohvrid mööda stoilise rahuga, loetud sentimeetrite kauguselt, tegemata ainsatki liigset liigutust.

Võrreldes sellega kui võimsa esmamulje jättis sealne loodus, tundus inimkätega loodu, noh… pisut kahvatum. Erinevalt sellest mida „Võimalik vaid Venemaal“ saates näha võib, olid maanteed lausa üllatavalt heas korras aga kõikjal mujal oli näha ja tunda, et tegemist on ühe Venemaa vaeseima piirkonnaga. Aeg oli seisma jäänud ka meie majutuskohas, puhkebaasis „Dünamo“ – see oli retrom kui Mark Soosaare kampsun või kole vaip naabri-Galina seinal. See oli ikka väga retro. Kuna olime üsna mõistlikul ajal kohale jõudsin, otsustasin kohe samal päeval mäele minna. Pakkisin asjad, käisime läbi mäevarustust rentivast poest („Kultur-Multur“ – suhteliselt soodne, kvaliteet ok) ja seadsime sammud Elbruse lõunaküljele.


Euroopa kõrgeimale tipule

Rõske ja jaheda ilmaga alanud jalutuskäigu ajal hakkas ka vihma sadama ning mõte mäel telkimisest ei tundunud sugugi ahvatlev. Samas jällegi, ei tundunud eriti ahvatlev ka kooruva tapeedi ja leopardimustriliste pisikeste vooditega puhkebaasi tuba. Jätkasime jalutuskäiku ning kell kolmveerand viis õhtul olime kohal, Azau köisraudtee-jaamas, 2350 meetri kõrgusel. Kuna Elen oli Tallinn – Moskva bussi ülivõimekast konditsioneerist külmetunud, pidas ta arukamaks haigust madalamatel aladel murda ning pärast mulle sõnade peale lugemist meie teed lahknesid. Seega, retk Elbruse tippu oli taas sooloüritus ning alustasin ma seda loomulikult jala – ei üles ega alla minnes ei kasutanud ma ühtegi tõstukit, mootorsaani, lumetraktorit, majutusasutust ega muud tsiviliseeritut ja mugavat, kui üks vinge välipeldik välja arvata.

Hilisest stardist tulenevalt jäid esimesel päeval ülimad kõrgused võtmata ning juba kella seitsmest õhtul leidsin olevat sobiva aja telklaagri püstitamiseks. Kõrgust oli telgiplatsil veidi vähem kui 3200 meetrit merepinnast. Sõin seal ühte koma teist õhtusöögiks, jõin paraja pingutusega ühe Venemaise õlle (mõttes seda ometi kiites nagu hipster pärast mitmeeurost investeeringut mingisse jõledasse käsitöö-produkti), mõlgutasin mõtteid eksistentsiaalsetel teemadel ja keerasin magama.

Ma ei maganud nagu lapsuke, või kui, siis ehk nagu selline lapsuke kes väga hästi ei maga. Vihma sadas vist terve öö, temperatuuripügalaid ei olnud just üleliia palju ning hommikuks olid nii telk, riided kui magamiskott märjad. Selles valguses oli hommiku saabumine igati tore nähtus. Veidi pärast kuute oli ajutine koduke juba seljakotti pakitud ning jätkasin teekonda tippu.

Esimene täis-päev mäe peal kuigi sündmusterohke ei olnud. Sammusin tasapisi kõrgemale ning juba kell 10.30 olin taas telgi üles seadnud. Telgikoht oli üsna „Maria shelteri“ lähedal, umbes 4100 meetri kõrgusel, väikses laugete nõlvadega orus. Ühele poole avanes vaade Kaukasuse lõunasuunda jäävatele tippudele, teiselt poolt piilusid aga Elbruse enda küürud – kõrgem lääne- ning madalam idatipp. Nende imekaunite nähtuste vaatlemisega ma suurel osal sellest päevast ka tegelesin. Lisaks tegin väikse aklimatiseerumismatka umbes 4700 meetri kõrgusele „Pastuhhovi kaljude“ juurde, einestasin, lugesin raamatut ja puhkasin. Kuna imetore org telgi ümber oli kaetud särava lumega mis küllaltki hästi päikest peegeldab, sain ka omajagu higistada, seda aga paraku täpselt nii kaua kui päike veel üle ümbritsevate mägede paistis. Hetkel mil päike nurga taha kadus, sai maikasärgi ja sokkidega telgis mõnulemine kiire lõpu. Tundus nagu mind oleks rannalt külmkambrisse heidetud. Ajasin kõik kaasas olnud riided ruttu selga, pugesin magamiskotti mis omakorda oli pandud teise magamiskotti. Natuke lugesin veel raamatut ja läksin varakult magama. Öö oli selge ja külm, pimeduse laskudes tõusnud tuul ulgus inimvaenulikult, jää- ja lumepuru peksis vastu telgiseinu, telgisein omakorda peksis vastu mu pealage. Minu varastel põhikooliaastatel Hobby Hallist tellitud kõige odavam telk nägi ja koges sel ööl asju milleks ta päris kindlasti loodud ei olnud. Kordus eelmisest ööst tuttav stsenaarium – varahommikuse (või hilisöise?) äratuse saabumine oli igati oodatud sündmus.

Lisaks külmale mängisid oma rolli kindlasti ka ärevus ja mõnevõrra harjumatu kõrgus merepinnast – igal juhul tundsin end kell 2.20 silmi avades üllatavalt erksana. Tegin mälestuseks kaasaegsetele ja tulevastele põlvedele kiire videoreportaaži oma ärkamisjärgsest ülevast meeleolust, pühkisin ära öösel telki tuisanud lume ning sättisin end päevaks valmis. Toitvaks hommikueineks sõin otse purgist ube tomatikastmes – märkmikusse olin selle kohta teinud lakoonilise märke: „halb“. Rüüpasin pool-jäätunud vett peale, see tegi asja paremaks. Jõudsin teha ka kiire külastuse senise elu kõrgeimasse peldikusse mis oli igati vägev, lausa kirgastav vaatepilt. Käepärastest vahenditest kokkuklopsitud uberikul uks kinni ei käinud, tuul ulgus, pool ruumi oli lund täis tuisanud, põrandas oleva augu all ilutses otse mäeküljele kasvanud võimas stalagmiit, täitsa võimalik, et üks suuremaid inimtekkeliste seas. Selline olustik innustas nobedamalt toimetama. Veidi enam kui pool tundi pärast ärkamist olin juba teel.

Teekonna algus sel hommikul oli kindlasti üks minu elu visuaalsetest tipphetkedest, lausa maagiline. Taevas oli selge, tähed ja kuu asukoha eripärast tulenevalt kirkad. Üles-alla roomavate lumetraktorite võimsad töötuled valgustasid Elbruse tippusid ja idatipu eest sadulale viival traaversil marssisid nende samade traktoritega üles sõidutatud turistide hordid oma pealampidega. Vaatepilt meenutas midagi sellist mida võib näha kuskil National Geographicu eepilistest mägiseiklustest pajatava loo pildiseerias. Aga see toimus päriselt ja ma olin seal.

Ilust lummatud, kõrgusest ja tuulest vintsutatud – nii algaski tipupäev. Peab tõdema, et jalutuskäik, khm… „ekspeditsioon“ marsruudil minu telgist kuni traaversi alguseni oli kõike muud kui meeliülendav. See oli ligi kilomeeter vertikaalset tuima tõusu mööda lumist ja jäist lumetraktorite poolt sisse sõidetud rada. Seal marssimine oli tülpimust-tekitav ja väsitav, tuues õige pisut taas meelde rattamatka Soomaa kruusateedel. Ühel hetkel juhtus aga miski, mis sellises olukorras juhtuma pidigi – järjekordset, näiliselt mitte kuskile viivat sammu tehes ma libastusin ning koperdasin. Ei teagi täpselt kuidas, igatahes olin ühel hetkel kõht vastu maad ja nägu sõidusuunas, liikumas kiirenevas tempos sinna kust äsja tulnud olin. Kirkat ma rendist ei võtnud ja sedasi pidin ma oma libisemise peatama kasse jäässe surudes. Tõestuseks sellest, et manööver õnnestus on see, et ma seda lugu teistegagi jagada saan. Et mu varustus puudulik oli, sai sel hetkel täiesti selgeks. Veelgi olulisem oli aga see, et taas said selgeks ka võimed mõelda ja olukorrale keskenduda. Rohkem vigu ma ei teinud.

Mida kõrgemale ma ise jõudsin, seda kõrgemale tõusis ka päike ja esimeste kiirtega umbes kolmveerand kuuest hommikul hakkas olemine soojemaks muutuma. Õhk läks küll muudkui külmemaks aga päikese käes ja selge ilmaga ei tundunud see kuigi hull. Mõnest minutist pikemaid pause ei tahtnud küll teha aga liikumises püsides oli tunne hea. Traaversile jõudes läks ka rada pisut põnevamaks. Kahe tipu vahel, sadulal, umbes 5300 meetri kõrgusel imestasin endamisi mingi turistide grupi üle kes seal, idatipu varjus, lõikava tuule käes istudes piknikku pidasid. Olude hindamiseks tegin ka ise väikse pausi. Laskusin stiilselt slaavikükki, kannad maas, krõbistasin peavalu summutamiseks ära ühe lahjemat sorti peavalutableti ning ampsasin jäätunud šokolaadi-batoonikest peale. Sellele tegevustejadale kulunud 5 minutiga jõudsid sõrmed juba külmast kangeks jääda. Vangutasin pead, panin kinda kätte tagasi ning jätkasin teed tähtede poole.

Raja ehk humoorikaim hetk tabas mind umbes poolel tõusul sadulalt läänetipule. Varasema kogemuse põhjal ning ühtlasi ka rahasäästu silmas pidades olin rendist võtmata jätnud ka käimiskepid. Need, algselt mõttetuna tundunud vidinad, hakkasid juba esimesel päeval siiski teataval määral sümpaatsetena tunduma ja nende aseaineks haarasin tee pealt kaasa mingid pulstunud hernekepid. Sain nendega tõusumeetreid mõõta ja kaasmägilaste pilke püüda seni kuni ühe vene grupi juht mind otsustavalt kinni pidas. Olin parasjagu tema veidi aeglasemalt liikunud grupist möödumas kui ta mu ilmselt mitmeid kordi lumetraktori alla jäänud kaikaid silmas – „что это ****??“ oli tema õigustatud küsimus. Püüdsin siis tõsist muljet jätta ning selgitada, et tegemist on minu lugupeetud matkavarustusega, mispeale ta neist ühe enda kätte haaras ja armu andmata kuristikku heitis. Küsis veel, et kes ma selline üldse olen (meid peeti enamasti poolakateks) ja soovis head teed. Mõttelise merepinna suunda lennanud roika asemele andis mulle aga laenuks täiesti korraliku, märksa tehnoloogilisema olemusega matkakepi. (Tagastasin selle kellelegi kui telgi juures tagasi olin.)

Kui igat hetke saatnud fantastilised vaated ja igat sammu astuma sundinud meeldiv eneseületus välja arvata, ei juhtunud teel tippu rohkem midagi põnevat. Kell 8.50 hommikul, septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval, seisin Elbruse läänetipus. Eelmisel õhtul olin aklimatiseerumis-matka põhjal teinud kalkulatsioone, mille kohaselt pidanuks tõusuks aega kuluma 5 tundi ja 45 minutit. Pidasin seda üldiste keskmiste aegadega võrreldes liiga optimistlikuks ja alustasin sellest hoolimata varakult. Reaalselt kulus aega 5 tundi ja 50 minutit… Tipus seistes, olles päris mitu hetke kõige kõrgemal seisev inimene Euroopas, ma sellele muidugi ei mõelnud. Seal olemine oli täielik õnnistus – päike paistis, idatipp varjas tuule, vaade oli igas suunas perfektne, isegi eriti külm ei olnud. Veetsin seal rohkem aega kui ühegi teise mäe tipus siiani, nii umbes 20 minutit või ehk veidi enamgi.


Elbrus - vasakul lääne-, paremal idatipp


Kilepükste libedat pinda rakendades jõudsin telgi juurde tagasi kell 11.00. Keskpäevase päikesepaistega oli seal veelgi palavam kui päev varem ja enne laagri kokkupakkimist nautisin sel reisil viimast korda sealseidki vaateid. Alla minnes taaskohtusime Eleniga kes oli samuti tulnud mägesid ülaltpoolt kaema. Köisraudtee-jaamas „Mir“ jõime teed ohtra suhkruga, lusikad silmas, et massi sulanduda, ning vaatlesime ümbritsevat taas veidi teistsuguse pilguga. Elbruse piirkond on tegelikult ääretult põnev kant. Kui nii mitmelgi pool maailmas on matkamise ja looduses viibimisega seonduv kas rangelt reglementeeritud või suisa keelatud, siis seal tundus olemine mõõtmatult palju vabam. Jättes kasutamata ühe venekeelse tarbeväljendi, ei paistnud seal kedagi mitte miski eriti huvitavat. Baksani orus olid küll siin-seal lõkketegemist keelavad sildid ja Gruusia piirialadel tuleb olla hoolas, et mitte liiga kaugele ekselda (muidu pidavat piirivalvurid raha tahtma, endale) aga muidu anna aga jalgadele valu – matka, avasta, telgi.

Kui tee joodud sai ja arukad mõttedki harvemaks hakkasid jääma, jätkasime laskumisega – Elen tõstukiga, mina jala. Vähemalt ajalises mõttes mina muidugi kaotasin. Azaust ostsime mõned suveniirid, Elen sai hoolitsevalt turuproualt kauba peale purgitäie männikäbidest tehtud moosi ja jalutasime tuttavat teed mööda tagasi oma puhkebaasi. Korralikku sooritust tähistasime õhtul ühes ääretult hubase atmosfääri ja keskpärase toiduga kohalikus restoranis.


Pingelangus ja sõit Gruusiasse

Baksani orus otsustasime veeta veel ühe päeva, et veidi puhata ning edasiseks reisiks mõtteid koguda. Mingit agendat meil polnud ja nii sai aega veedetud jäätist süües, metsas ja jõe ääres jalutades, puhates ja ümbrust imetledes. Muidu igati ülevat enesetunnet varjutas üksnes minu elu kõige rängem päikesepõletus – selleks puhuks spetsiaalselt kaasa võetud päikesekreem jäi tipuüritust tehes alla Eleni kätte, mistõttu sellest mingit kasu ei tõusnud. Kui arusaamine sellest, et midagi valesti on, minuni jõudis, oli selleks juba ammu liiga hilja. Algselt naljakana paistnud „alpinisti-päevitusega“ nägu hommikul õrnalt pestes kukkus kraanikaussi esimene, umbes-täpselt poole nina suurune nahatükk. Ülejäänud nägu järgnes sellele osade kaupa järgnevatel päevadel. Söömine, rääkimine ja kõik muu mis mõne näolihase vähimatki pingutust nõudis, oli puhas agoonia. Õnneks jätsid ilus loodus, mõnusa atmosfääriga külake ja viimasel õhtul leitud heade toitudega restoran kogu üritusest kestvalt positiivse emotsiooni.

Puhkepäev Terskolis

Puhkebaasist järgmisel hommikul lahkudes sõitsime esmalt marsrutkadega Vladikavkazi ning pärast taksomaffiaga kauplemist taksoga üle piiri Stepantsminda / Kazbeki linnakesse Gruusias. Piiriületus läks sealjuures üllatavalt sujuvalt – olles rõõmsatujulisele FSB agendile võimete piires meie elu- ja reisiloo ära rääkinud ning meiega taksosõitu jaganud austerlase abistamiseks ka pisut vene-inglise-saksa tõlketööd teinud, sooviti meile head teed ja loetud hetked hiljem löödi passidesse Gruusia templid. Stepantsminda asula meile kustumatut muljet ei jätnud ning oma üdini turistiliku olemusega meenutas pigem mingit slaavilikku ligadi-logadi Disneylandi. Loodus oli seal muidugi vägev ja metsik. Seda tõsiasja ei saanud unustada isegi meie ülemakstud kodumajautuses puhkehetke pidades – õues patseerinud eesli hõngu immitses vannitoaaknast võimsalt sisse. Kohustuslikest vaatamisväärsustest tegime tutvust Gergeti kolmainsuse kirikuga ning nautisime vaateid Kazbeki mäele. Veetnud seal ühe öö, võtsime suuna Tbilisi poole.

Pärast poolteist tundi marsrutka ootamist, mõnda minutit üliagressiivsete kaasturistidega maadlemist ja kolme tundi sõitu jõudsimegi pealinna. Kuna ma enamiku sõidust maha magasin, võiks järeldada, et sõit ei saanud väga ebamugav olla. Tolle hüpoteesi kasuks räägib seegi, et veidi hiljem pardale astunutele jagati välja taburetid (PS! Polsterdusega!) – keegi ei pidanud kannatama.

Esmamulje põhjal ei oleks meist kumbki Tbilisist kuskile suurte lemmikute hulka liigitanud aga seal veedetud aja jooksul hakkas linn mulle lausa meeldima. Suure ja õitsva sotsialismiajastu eelsed hooned olid põhijoontelt silmale väga ilusad vaadata, nende vahel kasvas varikatustena tohutul hulgal viinamarju. Siia-sinna oli keegi ehitanud käepärastest vahenditest lisahooneid, rõdusid, treppe ja muud. Kõikehõlmavasse arhitektuuriansamblisse trehvas loomulikult ka kommunistlikke paneelikaid ja nendele vastukaaluks hoopis igivanu ehitisi. Linna ümbritsevad mäed ja selle südamest lookleb läbi jõgi.

Mis alternatiiv-rännuinimestele eriliselt meeldib, on see, et peatänavatest eemal tundus pea kõik olevat lagunenud või lagunemas (selle kohta öeldakse: „autentne“). Kas ka meie sinna seltskonda kuulume, kes kukkuvaid krohvitükke ja kooruvat värvi eriti kõrgelt hindaksid, ei suutnud me päriselt kokku leppida. Ühest küljest on nukker näha asju mis hooletusse jäetud, samas ei tekita mitte mingisugust emotsiooni ka läikima nühitud vaateaknad kust brändikaupasid või rahvusvahelist rämpstoitu piiluda. Nähtut ja kogetut optimistlikult kokku võttes tundus Tbilisi aga üsna parajalt nende kahe äärmuse vahel olevat ja trend tundus olevat pigem tänapäevase lääneliku normaalsuse suunas. Arenguid võis märgata nii linnapildis kui ka näiteks metroosüsteemis mis, ehkki hirmsa kolina ja rappumisega, püsis vähemasti graafikus ning mis kõige tähtsam – töötas! Üheksakümnendatel olevat rongid peamiselt seisnud. Mälestustesse jääb see igatahes omapärase ja pigem ilusa linnana. Lisaks jäi Tbilisist meelde meie mõlema seniste reiside kõige odavam hostel. Kuna meie soovitud kahene tuba oli saanud topelt-broneeringu, pidime öö veetma naridega ühistoas ja kahepeale kokku maksime selle eest 10 lari (vähem kui 3 eurot). Sealjuures oli vähemalt reitingute järgi tegemist võrdlemisi korraliku kohaga. Tegelikkus ei vastanud küll ehk päriselt sellele mis hinnangute järgi arvata oleks võinud aga mingit kultuurišokki ega tundmatuid haigusi me sealt ka ei saanud. Hinna sisse kuulus isegi residendist kass kes näiteks hommikusöögi ajal tähelepanu käis nõudmas.

Tbilisi

Tbilisist sõitsime marsrutkaga Borjomi linna. Vaadates nüüd oma märkmetest selle sõidu pileti hinda, milleks oli 1,4 lari (0,4 €), tekib paratamatult tunne, et kas olen ehk kuskil mingeid numbreid sassi ajanud aga vist ikka ei ole. Olud on seal teised. Lisaks sellele, et enamik hindu meie jaoks väga soodsad olid, ei olnud alati ka väga lihtne seda vähestki kulutust teha. Näiteks Borjomi ilmselt kõige turistikamas kohas, suures linnapargis, pidime külma joogi ostmiseks seal töötanud müügineiu sügavast unest üles äratama. Olles kauba pahura näoga meile üle andnud, toetas ta pea taas kätele ning jätkas tööpäevaga. Linn ise ja ka mainitud park olid päris ilusad, jällegi andis palju juurde looduslik taust, mäed ja jõgi. Võrreldes pealinnaga hakkas aga veelgi rohkem silma see, kuidas sealsed paremad ajad oleksid justkui mingil muul ajal olnud. Pargis tekkis kohati tunne, nagu tahaks mõne kinni-naelutatud karusselli tagant kuri kloun välja astuda. Teinekord hakkas mõni kõnnitee ääres igaveses üksinduses seisev atraktsioon üheksakümnendate alguse Nintendo-soundiga kõrvu kriipivat palakest mängima. Lootsime, et tegemist oli kõigest madalhooajaga.

Järgmisel päeval sattusime jutustama ühe marsrutka sohvriga kes pärast teadasaamist, et me kah vennasrahvaste hulgast pärit, esitas meile näiliselt lihtsa küsimuse: „Kuidas siis ikka on, kas oli parem TOL (nõuka-) ajal, või praegu?“. Endast vanemate Eesti inimeste mälestustele ja praegusele reaalsusele viidates andsin mõista, et loomulikult on parem praegu. Vanamees vaatas mind seepeale kui nõdrameelset ja muigas kergelt endamisi… Püüdes asja konteksti panna, siis ilmselt ei ole vaba turumajandus tõepoolest ideaalne neile meestele kes käed küünarnukkideni taskus kuskil parklas jõllitavad ja naistele kes müügileti taga püha und magavad. Suure osa lokkavast korralagedusest saab kindlasti ka avaliku sektori tegematajätmiste, korruptsiooni ja muu süüks arvata aga nii-öelda keskmise inimese mentaliteedi rolli suuremas pildis ei saa samuti alatähtsustada.

Punast veini, palun!

Selline põnev aruteluring leidis aset meie teisel Borjomis baseerumise päeval mil käisime külastamas lähedalasuvaid vaatamisväärsusi. Nendeks olid Vardzia koopalinn kui sealse piirkonna põhiprogrammi osa ja Akhaltsikhe linnake mis ei pidanud olema enamat kui ümberistumis-peatus. Napi eelinfo põhjal tundus Vardzia päris põnev ja tegelikkuses oli isegi veel põnevam. Meist kumbki polnud sellises kohas kunagi käinud, kogemus oli uudne, paik ise maaliline ja kogu koopas elamise kontseptsioon huvitav. Kahju oli vaid sellest, et sinna rohkem aega ei jäänud. Nimelt olime koos kahe tänavalt leitud võõramaise rännumehega taksot jagamas ja kuumaverelisel mägede pojast taksojuhil oli tempo peal. Samas oli tegemist küllaltki omapärase taksosõiduga – varem ei olnud me sattunud olukorda kus taksojuht sõitjatele puskarit (tšatša) jagaks. Hiljem saime küll aru, et plastmassist pudel tšatšaga kuulub Gruusias autode põhivarustusse, olles sealjuures kahtlemata olulisem kui näiteks esituled, esi- või tagastange ja mitmed muud detailid mida sõidukitelt tavapäraselt leida (või siis, mitte leida) võib. Akhaltsikhe (seda kohanime sai kokku veeritud ja meelde tuletatud märksa rohkem kordi kui seda tegelikult öelda oli vaja) üllatas meid samuti. Olles sinna suhteliselt vara tagasi jõudnud, tegime enne Borjomisse naasmist väikse pikniku ja kiikasime ka kohalikku kindlusse mille pilt kuskilt reklaamlehelt silma oli jäänud. Meie piibliks olnud wikitraveli leht ei rääkinud linnakesest ja selle vaatamisväärsustest peaaegu midagi, õnn oli, et meil aega üle jäi ja otsustasime Rabati kindlust vaatama minna. See osutus üheks ilusamaks kindlusekompleksiks mida me näinud oleme. Mitte väga ammu aega tagasi oli seal tehtud väga põhjalik renoveerimine, kindluse sisehoovist oli kujundatud kaasaegse olemusega park kus sai meeliülendavat vaadet nautides jalga puhata. Lisaks muidugi kohustuslikud kohvikud, suveniiripoed ja muu.

Vardzia
Akhaltsikhe, Rabati kindlus


Järgmisel päeval võtsime sihikule linna nimega Chiatura. Peatuskohtade nimekirja sattus see omapärase ühistranspordisüsteemi tõttu. Nimelt on linna madalamad ja kõrgemad osad omavahel ühendatud ripp-tõstukitega.

Osaliselt minu mahitusel, et reisile vürtsi lisada ja osalt seetõttu, et otseühendus puudus, võtsime nõuks katsetada hääletamist. Nagu Elenile uusi asju tutvustades ikka kipub juhtuma, oli meie pöidlaküüdi-minireisist pool ääretult tore, teine pool aga täielik košmaar ja sellisena ka minu TOP-jubedate sõitude hulka kuuluv. Olles jutukale, viisakale ja inimese moodi sõidumaneeridega rekkamehele head teed soovinud, peatus (ilma, et me veel hääletama oleks hakanud!) meie kõrval mingi jõletu, metallipressi alt päästetud kurvasilmaline Mersu. Kuna see Gruusia kontekstis midagi eriskummalist ei olnud ja otseseid ohumärke ei ilmnenud, sisenesime masinasse ja sõit algas. Tšatšal lendas kork maha vist veel enne kui automaatkast teise käigu sisse jõudis lülitada. Ühe klõmaka seda kohaliku hõrgutist võtsin viisakusest ära aga sealt edasi püüdsime lihtsalt kuidagimoodi selle lühikese, ehk mõnekümne kilomeetrise sõidu ära kannatada. Juht oli õnneks kaine (politsei tegi selle umbes poolel teel selgeks), kaasreisija kaugeltki mitte. Ei nende ega ka meie vene keele oskused kommunikatsiooni kuigivõrd ei soodustanud ja lõpuks pärale jõudes ei olnud tunded eriti ülevad.

Esimesed hetked Chiaturas ei kergitanud meie emotsioone kuigi palju. Kui siiani olime näinud nii mõndagi mille parim enne möödas, siis see linn oli juba kraadi või paari võrra kangem. Olustik oli nagu mõnes depressiiv-ilukirjanduslikus romaanis – hall ja rõske vihmasadu, süsimust muda voolamas mööda tänavaid, hulkuvad koerad, katkised pingid, lagunevad majad. Nagu pea kõik Gruusia linnad kuhu sattusime, asus seegi mägede vahel jõeorus, paraku oli sealt läbi voolava jõe vesi süsimust, põhjuseks linna ümbritsevad mangaanikaevandused. Need omakorda, nagu me aru saime, on ka suuresti selle linna enda olemasolu põhjuseks. Igatahes oli pilt trööstitu. Hakkasime otsima majutuskohta ning paremate mõtete puudumisel astusime sisse esimesse ettejuhtunud hotelli. See nägi seest ehmatavalt korralik välja, tundudes lausa kohatuna. Tegime juba mentaalseid ettevalmistusi, et vene keeles mingit tubade saadavuse kohta käivat lauset kokku kombineerida kui meie juurde ilmus keegi ääretult sümpaatne naisterahvas. Meie üllatus oli suur, kui kuulsime, et neil on kõik toad välja müüdud. Pidime aga peaaegu pikali kukkuma, kui kuulsime seda kõike räägitavat täiesti perfektses Briti inglise keeles. Kogu reisi jooksul olime kohanud paari üksikut inimest kelle inglise keel võimaldas mõtestatud vestlust pidada ja see ei olnud kindlasti koht kust oleks sellele lisa osanud oodata. Tuba neil aga sellegipoolest pakkuda ei olnud. Õnneks! Selle asemel sattusime pärast väikest kauplemist hoopis ühe kohaliku proua korterisse mida ületäituvuse korral asenduspinnana pakutakse. Korter oli täiesti meie päralt, hiigelsuur (kui õigesti kokku lugesime, siis 4-toaline ja ilmselt üle 70 ruutmeetri) ja hiigelvana. Seintel olid vaibad, vooditel vedrud, tapeetidel lillemustrid, maja trepikodadel puudusid uksed ja vesi keerati öösel kinni. Tõeline „live like a local“ stiilis kogemus.

Järgmisel hommikul käisime vahva korteriperenaise juures hommikust söömas (kõrvale pakuti muidugi tšatšat) ja päeval jalutasime ka linnas ringi. Eelmise õhtu trööstitu üldmulje ainult süvenes, samas võiks öelda, et põhjalikum vaatlus lisas meie muljele sügavust. Hirmkoledate hoonete lausa kunstiliselt kooruva ja roostetava fassaadi taga võis näha keerukaid nikerdusi, ornamente ja mosaiike. Siin-seal seisis kuivalt ja kasutult mõni purskkaev, samas kui eemalt purskkaevuna tundunu osutus lähemal vaatlusel hoopis lahinal lekkivaks veetoruks. Mingis mõttes sama tunne nagu vaataks mingeid varemeid, erinevuseks vaid see, et sealsed „varemed“ olid suures osas täiesti funktsionaalsed avaliku ruumi osad.

Kõige selle valguses tõstatus taas küsimus – kas lagunevad Nõukaaja reliikviad on lahe ja „alternatiiv“ või lihtsalt kole ja nukker? Vastus jäi taas kokku leppimata aga Chiatura jäi meile igatahes hinge. Linna looduslik ilu ja erilisus, möödunud aegade grandioossus ja tänane reaalsus moodustasid kombinatsiooni mida me varem sellisel kujul näinud ei olnud. Nende mõtetega vinnasime jälle seljakotid selga ning jätkasime oma retke lääne poole.

Ripp-tõstuki peatus Chiaturas - paraadtrepp, kolonnaad, purskkaev, nikerdused...

Teel teadmata sihtkohta otsustasime teha peatuse Katshkis mis on kuulus seetõttu, et seal asub üks kalju mille otsas on pisike kivist hütt milles omakorda elab eraklikku elu kohalik pühamees. See on omamoodi absoluutselt fantastiline nähtus – juba mõte sellest kuidas mitmeid sadu aastaid tagasi kive sinna üles vinnati, paneb kukalt kratsima. Samas, peale selle seal suurt midagi ei olegi. Vaatasime ja imestasime, astusime sisse ka mingisse pühasse ruumi, süütasime kõige hea nimel küünla ning jätkasime teed.

Kuhu me tolle päeva õhtuks jõudma pidime, ei olnud meil täpselt otsustatud. Mitte ühegi stsenaariumi kohaselt ei oleks see aga olnud see kuhu me lõpuks jõudsime. Astudes muretult mööda maanteeserva, peatus meie kõrval oranži karva Kamaz. Roolis olnud härra oli teel samasse suunda kuhu meiegi ja nii võtsime küüdi-pakkumise vastu. Onu oli jutukas, Gruusiapäraselt veidi arusaamatu vene keelega, rääkis maast ja ilmast. Enda koduküla lähistel vahetas ta Kamazi valge Transiti bussi vastu ja nõudis, et läheksime temaga kohalike vaatamisväärsuste tuurile.

Mingi kirik mis meie arusaamist mööda pidi asuma kuskil väga lähedal, tähendas tegelikult õige pikka ja ränka sõitu mööda kõrvalisi kruusateid. Lõpuks, pimeduse varjus, jõudsime pärale. Vaatamiseks olid seal koguni kaks kirikut, üks hiiglama vana, ilma ukseta väike tahmanud laega kabel ning teine, alles ehitusjärgus ning monstrumlike mõõtmetega pühakoda. Tõtt-öelda jätsid päris vägeva mulje mõlemad, samuti see kui sügaval selles rahvas usk on. Sõit jätkus. Kuna meie venekeelne kommunikatsioon päris tugevasti lonkas, kadus mingil hetkel arusaamine, mis täpselt toimub. Lõpuks saime sellest siiski aru ja ega midagi hullu polnudki. Tegemist oli vist kõigi Gruusia reisikirjade kohustusliku osaga kus kohalikud inimesed rändajaid külla kutsuvad ja nendega siis varaste hommikutundideni tutvuvad. Meie versiooni eripäraks oli see, et armsa kodukese asemel toimus suur vennastumine Transiti kongis. Katsime hea ja paremaga laua, keerasime tšatša-pudelil korgi maha ja laususime tooste. Ütlematagi selge, et oli huvitav kogemus. Lõpetasime oma istungi varastel hommikutundidel  ning veetsime öö looduskaunis kohas telkides, kahekesi.

Ehkki, kohalike kinnitusel, on tšatša midagi sellist mida multi-miljardi-äridest ravimitöösturid veel luua pole suutnud ning mis on võimeline ravima kõiki tuntud ja veel tundmata haigusi, sain mina sellest nähtavasti vaid võimsa peavalu. Vähemasti said meie parimad soovid läkitatud nii perekonnale, sõpradele, lahkunutele ja ilmselt teistelegi.

Tšatšahõngulise algusega päev viis meid edasi Kutaisisse. Olles juba omajagu suurtest mägedest eemale liikunud, hakkas olustik muutuma lõunamaisemaks. Mõningaid tänavaid ääristasid palmid, õhk oli soe ja meeldiv. Suuri mälestusi sellest linnast ei jäänud ja liikusime edasi Musta mere ranniku suunas. Sinna me ka jõudsime.

Kogu rannikuosa oli taas üsna nukras seisus. Ei hiilanud see puhtuse ega kõrgelt arenenud infrastruktuuriga. Rõhutaks küll, et VEEL oli see nii, arengu märke võis siin-seal täheldada ning ilmselt on pilt loetud aastate pärast juba väga palju erinev tänasest. Õnneks ei olnud me sinna saabunud ebamaiselt kõrgete ootustega ning lähenesime asjale seljakotirändurlikult – kulgesime omas ülirahulikus tempos edasi, puhkasime rannas, ööbisime telgis, vaatasime delfiine, käisime restoranis. 

Vaade telgiplatsilt

Reisi viimased kaks päeva veetsime Batumis ja veidi erineval moel eelnevast. Majutuseks leidsime väikse korteri AirBNB kaudu, see oli merevaatega ning korruse number algas kahega. Ka linn ise mõjus vähemalt kesklinna ja rannapromenaadi osas võrreldamatult palju luksuslikumalt kui kõik see mis pärast Moskvat meie teele oli jäänud. Värskelt valminud hiigelsuured ja moodsad arendused, (tänava)kunst, „laulvad purskkaevud“, hinnad mereäärsetes söögikohtades – kontrast eelnevaga oli tõesti tugev ja reisi lõpetuseks igati asjakohane. Muidugi leidus veidrusi sealgi – näiteks Batumi tehnikaülikooli torn, esimene hoone maailmas mille sisse (ühele küljele) on integreeritud vaateratas. Maja on tõeliselt ekstravagantse välimusega ja ilutseb pea igal linna kujutaval reklaampildil või postkaardil. Erinevatel põhjustel ei võetud seda hoonet aga kunagi kasutusele ning nüüd seisab see kasutult ja tühjana keset südalinna. Päevasel ajal on see vägagi pilkupüüdev moodustis, öösel aga tontlik tume kogu millel ainult tipus väike tuluke põleb.

Mis mõningaid ehk nina krimpsutama paneks aga meile mõlemale täitsa meeldis, on Batumi rand. Seal nimelt on liiva asemel ümarad kivikesed ning meenutab sellisena meie kodust Toila randa. Igavuse peletamiseks saab seal kividest rannatooli kokku laduda ja kunagi pole muret, et miski liivaseks saab. Vesi oli soe, sügavaks läks ruttu, päike paistis, meie olime rahul – ideaalne lõpp suurepärasele reisile.

Hommikukohv Batumis

***

Klantspilte meenutava olustiku ihalejate jaoks Venemaa Kaukaasia-osa ega suur osa Gruusiast ilmselt ei sobi. Meie jaoks oli aga tegemist päris põneva reisiga. Mitte igat hetke ei veetnud me ülimas luksuses aga see polnudki eesmärgiks. Kogemusi ja meeldejäävaid hetki saime hulganisti.

21. jaanuar 2018

Puhkus Iraani Islamivabariigis



Meie seekordse reisi ettevalmistusperiood oli päris pikk ja muuhulgas sai loetud ka nii mõndagi asjakohast blogi ning reisikirja. Pea kõik jutustused algasid teatud spetsiifiliste küsimuste, klišeede ja lääne meedia poolt kujundatud eelarvamuste kirjeldamisega. Vahva oleks originaalne olla ja millestki muust alustada ent senise tagasiside põhjal otsustades ei ole see siiski otstarbekas.
Kohustuslik pilt, ilma milleta ei võetaks ülejäänud kirjutist tõsiselt

Niisiis – sõda, terroristid, pommid, möirgav ja metsistunud radikaal-islamiseerunud biomass otsimas võimalusi lääne kultuuri esindajaid teise ilma saata. Riik mille ainsaks eesmärgiks ehitada (tuuma)relvi ja sõdida kogu maailma vastu. Ühe suurriigi president pidas koguni vajalikuks mainida, et Iraani ainsaks ekspordiartikliks on terror. Kes hoolega uudiseid vaatab ja ajalehti loeb, on ilmselt eelneva loeteluga tuttav. Kõike järgnevat lühidalt kokku võttes võiks aga väita, et reaalsus jääb nendest kujutlustest tihti üsna kaugele ja, et reis oli üks meie huvitavamaid.

Et kogu seda ülevoolavat negatiivsust siiski pisut selgitada, ei pääse paraku üle ega ümber poliitikast ja ajaloost. Mis puutub Iraani suhtumisse USAsse (meedia tõlgendusel siis läänemaailma vihkamisse), siis siin pole õieti millegi üle imestada. Mainimist väärivad ajaloolised seigad oleksid näiteks:

Mis on Iraanis valesti ja halvasti, võib lugeda pea igast artiklist mis lääne meedias viimasel mõnekümnel aastal ilmunud. Siinkohal kasutangi võimalust kirjeldamaks, et kõik ikka päris must-valge ei ole.

Iraani tänane reaalsus, tänavapilt ja elukorraldus mõjusid muidugi üllatavalt – seda aga hoopis selles mõttes, et üllatusi palju polnud. Vast suurim erinevus niiöelda tavalise riigi külastamisega seisnes kohalikus dresscode’is. Olgugi, et kuuma oli enamikul ajast ligi 30 kraadi, käisin mina ringi pikkade pükste ja varrukatega, Elenil oli lisaks veel pearätt. Samas, vastupidiselt levinud arvamusele ei tekkinud tunnet, et see kuidagi rõhuv või muul moel kohutav oleks olnud. Pea ja keha katmisse suhtuti, nagu reeglitesse ikka, umbes nii nagu juhtus. Skaala ühte otsa jäid pealaest jalatallani musta riietatud prouad, teise äärmuse moodustas aga pesuehtne JOKK-lähenemine. Õhuline, kerge ja tihti värviline loor kuidagi nibin-nabin mingit osa peast katmas, meigitud nägu ja sätitud juus selle alt paistmas, riietus aga üsnagi pilkupüüdvalt (moe-teadlikus mõttes loomulikult) keha ümber liibuv. Viimast varianti nägi suuremates linnades sealjuures päris tihti. Meeste ja naiste vahelise suhtluse ja eluolu erinevusi oli loomulikult ka – avalikus ruumis ollakse ikkagi pigem eraldatud, näiteks linnaliini bussides on ühed ühes, teised teises bussi otsas. Teherani kohati metsikult ülerahvastatud metrooga sõites mainis Elen mitu korda et tundis end nagu mullis olevat – võimalusel püüavad mehed võõraste naistega ikka distantsi hoida. Samuti käis suhtlus Eleniga tihti läbi minu "filtri". Üldiselt oldi aga pigem vabameelsed ja eelkõige noorema kontingendi hulgas leidus "teisitimõtlejaid" omajagu. Mingit poliitilist ja usulist tõde keegi meile pähe määrida ei üritanud, kui kõikvõimalikke kohti kaunistanud ajatollade pildid ja loosungid välja jätta. Meie endi usuline kuuluvus tuli sealjuures jutuks täpselt ühel korral ja sedagi ääretult kummalises olukorras. Nimelt kohtasime ühes pirukapoes kohalikku vanahärrat kes meiega hirmsasti jutustama kippus ja kuskil elu maaväliste algete, marssal Tito ja kivide maagia vahel pidas vajalikuks ka meie detaile täpsustada. Ei pea vist lisama, et too mees ise kõigevägevamasse ei uskunud, vähemalt mitte nii nagu ühelt iraanlaselt oodata oleks võinud.

Park Teheranis. Levinum puuliik parkides tundus olevat mänd.

Ilmselt sama arusaamatu kui pirukapoe mehe jutustused, on keskmise läänlase jaoks idee alkoholivabast riigist. Boreaalse kultuuri esindajatena on meil ju ikka pudel külmas, võetakse tervitusnapsu, reispassi, teleka kõrvale õlut, toidu kõrvale veini ja nii edasi – kuidas üks inimene veel elada võiks? Selle, mõne jaoks kontimurdva küsimuse olid Iraani noored ja vanad enda jaoks ära vastanud. See kohutav tühimik nende eludes oli asendatud ohtra teejoomisega. Päris huvitav oli näha päise päeva ajal noori kutte kuskil grüünes lesimas ja termosest teed klaasidesse valamas. Samuti oli au vaadelda Teherani bussijaamas ühte kohalikku vanameest, umbes sellist kelle rolli Eestis täidaks Tauruse pudeliga, elusloodust suretavalt haisev päss Nõmme keskuse juures. Seal aga istus mees pingile, valas termosest klaasi teed, jõi seda ning mõõtis tühjusse jõllitades aja kulgu. Termosele põhi peale tehtud, jätkas ta oma teed meid tülitamata. Võrreldes kaadriga kes umbes poole üheteistkümnest hommikul mini-Rimi ees käpp maas päevi mööda veeretavad, tundus Iraani variant igati soliidne.

Mis aga iraanlastesse üldiselt puutub siis oli meie mulje positiivne. Tundsime endid suure osa ajast veel vingemate staaridena kui Hiinas käies. Lapsed lehvitasid ja ütlesid "tere", veidi vanemad "tere tulemast Iraani", mitmeid kordi päevas tuli selgitada seda kust tuleme ja kuidas meile Iraanis meeldib. Sealjuures, vastates, et meie päritoluks on kauge maa nimega "Estonia" andis enamikel juhtudel tulemuseks reaktsiooni: "ahhaa, Ee-Slovenija?!", hiljem saime aru, et farsikeelsed riikide nimed sarnanevad rohkem prantsuse keelega (ajatelge ja loogikat arvesse võttes siis küll ilmselt vastupidi) ja veidi vähemat segadust tõi vastus "Estonii". Tihti pakuti meile abi, tunti huvi selle kohta kus juba käinud oleme ja nii edasi. Kui midagi soovitada ega jutustada ei osatud, suruti kätt, sooviti head ja kingiti midagi – õuna, mingeid maiustusi, mis iganes muud toitu, teed jne. Markantseim näide oli kui ühes mošees mulle midagi seletanud vanamees andis jutu lõpetuseks taskust tüki suhkrut...

Too suhkrutükk jäi vist küll lõpuni söömata aga muidu olid toidud Iraanis kas head või väga head. Oma olemuselt olid need meie jaoks küll ehk veidi harjumatud ja minu gastronoomilise tausta nõrkuse tõttu mitte lihtsalt kirjeldatavad. Kui kebabi-eined välja jätta, siis suur osa roogasid koosnesid lapikust heledast saiast (olenevalt toidust nii värskelt kui kuivatatult) ja erinevatest "lögadest" mida siis saiaga süüa tuli. Road ei olnud sugugi teravad, küll aga väga meeldivalt maitsestatud. Pea kohustuslik komponent enam-vähem kõiges mida suhu sai pista oli safran, millest võib ka aru saada, arvetsades, et Iraan toodab umbes 90% maailma safranist. Safrani-riis, safrani-limonaad, safrani-suhkrupulk tee sisse panemiseks ja nii edasi – mida vaid ette kujutada suudad. Meie lemmikuks oli ilmselt safranijäätis.

Kui ma teaks mis toit see oli, siis soovitaks!
Toit polnud sealjuures sõbralik mitte üksnes maitsemeelte, vaid ka rahakoti suhtes. Meie kogu reisi parimate einete maksumus jäi 300 000 riaali piiresse. Sealjuures, söögi söömise, teksti kirjutamise ja selle lugemise hetkede vahel on riaali kurss euro suhtes kindlasti märkimisväärsekt muutunud aga maksmise hetkel tähendas see vähem kui nelja euro suurust väljaminekut inimese kohta.


Reisist kah

Lisaks enda päritolu selgitamisele ja söömisele käisime me tegelikult ju ka reisimas. Reisikava oli lüidalt selline: Teheran, Damavandi mägi, Isfahan, Varzaneh, Yazd, Shiraz Teheran. Reisi pikkus oli 14 päeva.

Teheran on meie mõistes hiigelsuur, sudune, kohutava liiklusega ja rahvarohke, samas aga üllatavalt meeldiv kõigi oma ilusate suurte parkide ja rohulappidel patseerivate kassidega. Seljakotirändurid ja muud turistid kiruvad linna tavaliselt maapõhja ja seal palju aega ei veeda. See väljendub üsna otseselt näiteks hostelites – seal käib „konveieriga tootmine“ ning kedagi väga ei huvita, kes tuleb ja kes läheb, iga päev uued näod. Teisest küljest, kuna turistid on suure linna peale ära hajutatud, oli just nimelt Teheranis kõige enam meile suunatud huvitatud pilke ja erinevaid vestlusi juhuslike inimestega. Linnades ja piirkondades kus turiste rohkem (ja turism on Iraanis tugevalt tõusuteel) kippus siiras huvi asenduma lollimängimise ja kommertsiga (loe: vaibamüüjad). Mingit asjalikku põhjust omades oleks Teheranis ilmselt lausa meeldiv pikemalt peatuda.


Isfahan on mõnevõrra väiksem linn, umbes Eesti-suuruse rahvaarvuga. Ka seal on mitmeid kauneid paiku, sealhulgas lausa fantastilist arhitektuuri ning, taaskord, avaraid ja mõnusaid parke kus päikeselõõsast puhata. Samuti oli huvitav, et kui otsida Isfahani (kasutusel ka kirjapilt Esfahan) kohta infot, on pea kõikjal esimesena kujutatud mõnda selle suurejoonelistest sildadest, kaunilt valgustatud, vesi all sillerdamas. Täiesti vale see kujutlus ei ole, sillad olid olemas ja tõepoolest muljetavaldavad aga vee kohta saime teada, et see lastakse jõe linna läbivasse osasse üksnes teatud perioodidel aastast. Meie külaskäigu ajal oli jõgi kuiv nagu kõrb, keegi oli isegi jõepõhjas lõket teinud. Kohtadest mida külastasime, oli Isfahan ilmselt ka suurima turistide kontsentratsiooniga linn – mõnes kohas müüdi koguni suveniire ja vahvad vaibamüüjad astusid ligi, et veidi juttu vesta. Tavaliselt oli tegemist „inglise keele tudengitega“ kes esialgu ei soovinud muud kui pisut õpitut praktiseerida ent kuidagimoodi jõudsid umbes kolmanda lausega küsimusteni meie varandusliku seisu ja vaipade arvu kohta kodus.

Isfahan,; jõgi tolmas


Varzaneh on väike linnake, umbes nagu Paide, ainult, et keset kõrbe. Selle vaatamisväärsusi võib kokku lugeda elukutselise saemehe ühe käe sõrmedel ja umbes poole päevaga tekkis tunne, et oleme näinud küllalt. Linnakese võluks ja meie peatumise põhjuseks oli aga hoopis kõrbe lähedus. Jõudnud hostelisse, panime end kirja mingile taksoga tehtavale tuurile, et ümbrusega tutvuda. Kirjelduse järgi see küll suurem asi ei paistnud aga elamus oli vägev – düünides nägime oma elude ühte maagilisemat päikeseloojangut, teel sinna sõitsime üle kuivanud soolajärve kus saime ka veidi jalutada. Omamoodi kogemus oli soola kaevandamisest tekkinud „mudaaugus“ (tegelikult siis „soola-augus“?) plätserdamine – tegevus mis kõlab justkui veidi totralt aga mingil põhjusel tõi kõigi osaliste nägudele vähemalt sama totrad, siirad ja kestvad naeratused.

Yazd on UNESCO nimekirja kuuluv linn, asub umbes-täpselt Iraani keskel, ümbritsetuna kõrbest ja suurest tühjusest. Meile jättis see väga sümpaatse mulje – linn on ilus, kaootilise tänavavõrgustikuga ja sihitult ringi lonkides ohtralt avastamisrõõmu pakkuv. Käänulised ja kitsad tänavad, liivakarva müürid ja omapärased ehitised. Üsna uskumatuna mõjus sealne tuulepüüdjate, veekanalite ja –paakide süsteem – see on mitmetuhande aasta vanune lahendus mis tänase päevani võimaldab kõrbeelanikel tarbida külma ja värsket vett.

Yazdi vanalinn; tornilaadne moodustis on tuulepüüdja


Shiraz on samuti üks neist linnadest mis Iraani „kohustusliku marsruudi“ hulka kuulub. Mind jättis see paraku üsna leigeks, kui mitte öelda, et külmaks. Kindlasti võiks see huvi pakkuda neile kel intiimsemad suhted Pärsia luulega, vastasel juhul vääriksid minu harimatul arvamusel mainimist vaid "Roosa Mošee" ja loomulikult Persepolis mis tänasel päeval ilmselt peamiseks atraktiivsust loovaks faktoriks on. Linn ise jäi mulle eelkõige meelde sellega, et seal polnud peaaegu mitte midagi meeldejäävat. Teatud määral võib seda muljet laiendada ka teistele linnadele – kahe viimase sajandi klassikaline kolearhitektuur, esmapilgul täiesti kaootiline (mõne päeva möödudes siiski täiesti loogiline) liiklus, lõputud turutänavad kus müüakse kõiksugust nänni. Meie jaoks mõnevõrra üllatav oli linnade puhtus – Maroko agulite prahilademeid ja Pariisi kõrvaltänavate hingematvat haisu me kuskil ei kohanud. Üldmulje oli viisakas, kui siis ehk veidi kulunud.

Niipalju siis linnadest. Eraldi peatüki moodustas meie reisis aga Damavandi mägi, õieti vulkaan, mille külastusele me pea 3 päeva kulutasime. Kuna ma kõiksugu värd-matkade, jooksude ja muu säärasega iseendale üsna vastupidava noormehe mulje olen jätnud ja mäed alati südamelähedased on olnud, võtsingi eesmärgiks ka suuremate kõrgustega eksperimenteerimise. Damavand oma 5610 meetriga tundus olevat paras tükk. Sealjuures on see oma kõrguse kohta küllaltki "lihtne" mägi – asudes soojas kliimas, ei ole väga suurt ohtu, et pärast tipus käimist sõrmeotsadele ja varvastele inventuuri peaks tegema, samuti pole tõusus midagi tehnilist. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja mööda kehva kruusateed meenutavat rada üles rühkida. Nii me arvasime (tõsi, Elen oli veidi skeptilisem).

Mäele minekuks otsustasime kasutada peamiselt ühistransporti. Kuna me aga Teherani lääne-bussiterminali üles ei leidnud, olime lõpuks ikkagi sunnitud taksosse istuma ja ligi kahetunnise sõidu järel jõudsime mäe jalamile kohale. Härra Taksojuht kasseeris meilt sisse 1 200 000 riaali (tol hetkel ~30 eurot), lisaks andis ka tungiva soovituse tipi jätmiseks, millest me siiski keeldusime. Punkt kuhu me jõudnud olime, oli väike parkla, lähim koht kuhu mööda kõvakattega teed pääses, ning asus 2400 meetri kõrgusel. Parklast alustasime jalutuskäiku teise laagrisse (esimene asus mingis külakeses kust mööda sõitsime), kuhu mööda teed mõõdetuna umbes 6 kilomeetrit ja 600 tõusumeetrit. Tõus läks päris aeglaselt ja kui üks kohalik vanamees meid umbes kilomeeter enne lõppu auto peale kutsus, olime pigem rahulolevad.

Teine laager suure luksusega ei hiilanud. Meie "kahene tuba" kujutas endast mingit mošee külge ehitatud betoonist punkrit, ilma valgustuse ja kõige muuta mida, ütleme näiteks hotellitoast, ehk oodata võiks. Mugavusvarustuse hulka võinuks ehk lugeda veekraani mis asus sajakonna meetri kaugusel hoonest. Õhtul tuli sealt ka vett. Majutuskohta jõudnutena sõime veidi, sättisime end koduselt sisse, tegime enne päikese loojumist lühikese matka veidi kõrgemale ning läksime varakult magama, mis seal pimedas ikka istuda. Majutuse hind oli korrelatsioonis pakutavate luksustega – karmikoelise olekuga mees kes meid vastu võttis, küsis öö eest betoonpõrandal 100 000 riaali ehk 10 000 tomanit ehk 2,5 eurot. Selgituseks: kui riaal on ametlik raha nimetus ja vääring, siis toman täidab argipäevase arveldusühiku rolli. Selle kasutuse mõttest mina paraku kuni lõpuni aru ei saanud (lihtsam olnuks siis juba kõik hinnad tuhandega jagada?).

Kolme kilomeetri kõrgusel veedetud öö möödus pigem rahutult, uni oli kuidagi pinnapealne, oli pisut jahe ja rõske, vaibaga kaetud betoonpõrand tuletas iga ebaõnnestunud küljekeeramisega meelde minu skeleti eripärasid. Hommikusöögiks sõime tuunikala-konservi, halvaad ja datleid ning alustasime ronimisega järgmisse laagrisse 4200 meetri kõrgusel. Aega kulus meil kahekesi tubli pool päeva, teel tegime halvaa ja datli piknikke ning võtsime üldiselt rahulikult. Kolmandasse laagrisse jõudes seadsime end sisse ja puhkasime hetke. Erinevalt teisest laagrist oli kolmas päris korralik koht – suur kahekordne kivimaja kus nii narivooditega suur magamistuba kui ka söögiruum koos kööginurgaga. Suures samovaris oli olemas kuum vesi, sai osta teed ja mingit sööki. Õhtusel ajal pandi isegi tuled põlema, vaid küte oli puudu. Samal õhtul tegin üksi veel kiire matka 4800 meetri kõrgusele, nautisin seal mõnda aega vaadet ning läksin alla tagasi. Ülejäänud päeva veetsime puhates ja läksime vara magama.

Puhkehetk

Tuul ulgus terve öö ning ruumis valitsenud tontlik vaikus (umbes kuuekümne inimese hulgas kes samas ruumis olid, polnud ühtegi järjepidevat norskajat!) vaid võimendas seda. Mida ma sel öösel unes nägin või ei näinud, ei tule enam meelde aga ärkamise hetkedel mõtlesin ja imestasin, et miks ma sinna üles tahan minna, samas olin ma selleks valmistunud ja mingis mõttes lausa ootasin ärkamist. Öö möödus siiski üllatavalt hästi, paremini kui madalamas laagris, ning hommikul tundsin end peaaegu, et värskelt. Kööginurk oli hommikul suletud ning sedasi sai suure tipupäeva alustuseks keha kinnitatud otse purgist söödud külmade kikerhernestega. Magustoiduks muidugi ka halvaad ja datleid. Kell 5.45 olin juba löögivalmis ja hakkasin samme tipu poole seadma. Elen luges mulle sõnad peale ning suundus pärast asjade pakkimist hoopis teises suunas, mäest alla. 4,2 kilomeetrit merepinnast osutus talle sel korral piisavaks kõrguseks. Nii et, taaskord soolo-üritus – ainult mina ja mitukümmend teist inimest kes samal päeval sama marsruuti jalutasid. Minek oli küll raske, nagu tuhande neljasajast tõusumeetrist arvata võikski, ent ka mitte lausa kontimurdev. Algul kõndisin tunni, siis kolmveerand, seejärel pool. Iga lõigu vahele jätsin viieminutise pausi mille ajal istusin kuskile mugavasse kohta maha ning, arvasite õigesti, sõin veidi halvaad ning datleid. Pärast pooletunnisele minekule järgnenud pausi avastasin end juba nii kõrgelt, tuule ja jaheduse meelevallast, et otsustasin ajastatud ja plaanitud pause rohkem mitte teha. Liikuda oli vähem valus kui seista. Viie kilomeetri piirile  jõudes hakkas vesi joogipudelis ära jäätuma, kotist lõppesid otsa selga pandavad riided ning avatud lõikudel tahtis tuul jalust murda. Nähtavus oli enamjaolt siiski vähemalt nii hea, et tipp paistis ning niimoodi, siht silme ees, ei jäänudki muud üle kui edasi sammuda. Tuule eest varjumiseks ronisin vahepeal kuskil kitsa kaljuriba ääres kivide otsas ning tegin marsruuti sisse väikse haagi, lähenemaks tipule tuulealust külge pidi. Aega ja teepikkust võis selle arvelt küll juurde tulla aga tulemuseks oli see, et jõudsin edukalt ja suuremate vintsutusteta tippu, mõned ronijad keda samal päeval kohtasin olid just kehva ilma tõttu oma soorituse pooleli jätnud.

Üsna tipu lähedal nägin ära ka vulkaanile viitavad, väävlitossu välja ajavad augud. Vaatepilt oli tõeliselt ilus ja põnev aga märkuseks iseendale jätsin sealt meelde, et väga lähedalt seda fenomeni uudistada ei maksa. Sama päeva õhtul oli periooditi tunne nagu oleks äsja mingit hirmkanget sibulat hakkinud – silmist jooksis vett ja väävlihais riietel meenutas sündmust veel mõni aeg pärast reisigi.

Kolmandast laagrist tippu jõudmiseni kulus mul aega 3 tundi ja 15 minutit. Ning, nagu mägedes vist ikka tavaks on, ei suutnud ma oma saavutust tippu jõudnuna nautida kauem kui paarkümmend minutit. Tuulele avatud kohtades liikusin neljakäpukil, sõrmed olid kanged kui pulgad. Ilmaennustused mida paar päeva varem vaatasin, näitasid tipu temperatuuriks vahemikku -6 kuni -11 kraadi ja tuule tugevuseks 45 km/h kuni 75 km/h. Ei hakka oletama mida minu bioloogiline termomeeter ja tuule-meeter täpselt arvasid aga pärast kiiret jalutuskäiku ümber kraatri, mõnda fotot ja saavutuse nautimise püüdlust oli alla minna päris hea meel. Kaasavõetava varustuse ja riietuse veidi teistsugusel plaanimisel oleks tipupäev küll meeldivam olnud ent olukorras kus enam kui pool reisi jooksul kaasatassitavast kraamist leidis kasutust vaid kolme päeva jooksul, tuli teha teatud valikuid. Lisaks oli omamoodi naljakas mind ja Elenit teistega võrrelda – olime vist ainsad ronijad kes ilma keppideta ja suvaliste tossudega mäel liiklesid. Meist paar taset edasi olid aga kohalikud muulamehed, nemad käisid teise ja kolmanda laagri vahet mitmeid kordi päevas, varustuseks dressid, nahktagi ja telefon millest Pärsia tümakat kuulata.


Üheks keerulisemaks hetkeks selle reisi puhul oli taas piletite ostmine, see üks klikk arvutihiirega, mille läbi annad teada, et otsus on tehtud. Kui palju mõttetut muret, mõtteid ja kahtlusi – mille pärast? Tagantjärgi võiks öelda, et õieti mitte millegi pärast. Linnad on puhtad, loodus on ilus, ringi liikumine ja majutuse leidmine küllaltki lihtne, hinnatase mõistlik, alati on keegi kes inglise keeles abi oskab pakkuda. Tehes enne pisut eeltööd (õppida selgeks araabia numbrid, installeerida telefoni VPN, võtta kaasa sularaha), on Iraan suurepärane sihtkoht mida külastada.

See mees kiidab heaks! Tõenäoliselt on ta nimi Muhammad.