17. mai 2021

Põgenemine Põlvast

Mul puudub endiselt väga hea vastus küsimusele, miks peaks keegi sellise asjaga nagu ultrajooks (vabatahtlikult) üldse tegelema. Sellekohane selgitus oleks muidu igati sobiv sissejuhatus olnud aga selle puudumisel lähen kohe stardini.

***

Selle aasta suursündmuse stardipaik asus Põlvas, Lepatriinu nimelise lasteaia parklas. Nagu alates 2020. aastast kombeks, ei näinud see kuigi traditsiooniliselt sportlik välja. Rahvas seisis hajutatult mööda platsi, korraldaja ütles mõned sõnad ja kell 12.00 Browni liikumine aktiveerus. Suurem osa seltsilisi kappasid minema nagu homset poleks. Pisut läksin isegi massipsühhoosiga kaasa ning jooksin alguses ehk pisut suurema pingutusega kui arukas oleks olnud.

Jooksutunnetus ja tempo olidki algul üsna head aga paraku ei saa seda öelda kõige muu kohta. Kirjatüki sisule toob see muidugi ainult kasu - kannatustest on palju lõbusam lugeda.

Passatimehed tegid sooja... (siiski tulutult)

Mõnevõrra optimistlikult olin arvestanud jooksmise ja kõnni suhteks umbes 50/10 - 50 minutit jooksu ja 10 minutit kõndi. Kõndimise aja sisse pidi jääma ka toidu ja vedeliku tarbimine. Esimese jooksulõigu pikkus klappis üsna täpselt, esimene söögipaus kaldus aga plaanist veidi kõrvale. Nimelt sai gurmee nimistu avatud sellise snäkiga nagu söetablett - võtsin neid kohe mitu tükki. Enda valikutes pettununa jätsin teise eine üldse vahele ja jälgisin tasapisi endaga toimuvat. Õnneks jäi sealt alates süsteem kenasti tööle ning erinevaid hõrgutisi sai ilma hirmsate tagajärgedeta tarbitud kuni järgmise päeva lõunani välja.

Huvitaval kombel sattus mingil hetkel ka ilmastik söögiga konflikti. Paaril korral juhtus, et kui püüdsin pähklite ja seemnete segu manustada, puhus tuul osa peotäiest minema, enne kui lõuad kokku puutusid. Õnneks oli toitu kaasas piisavalt. Ilm oli aga tõesti mitmekesine. Kuna hindasin enda tempo ja õhutemperatuuri suhet pisut liiga konservatiivselt, hakkas üsna pea pärast starti palav. Veidi aega hiljem hakkas aga vihma sadama, vahel puhus juba mainitud tuul, siis tuli päike välja ning küttis nii, et maa auras. Seda aga seni, kuni hakkas uuesti vihma või rahet sadama. Lõpuks ei pidanud ma enam tarvilikuks kokku lugeda, kui palju kordi esimeste tundide jooksul sadama ja uuesti kütma hakkas. Päris kaltsuks ma küll õnneks ei vettinud.

Mõned on küsinud, et millise varustusega ma seal käisin. Kõige täpsem sõna selle kirjeldamiseks oleks ehk “suvaline” - igivana dressipluus, pisut nooremad aga samuti elu, ehitustöid, autoremonti ja muudki näinud dressipüksid, soe pesu, fliisist müts, kerge torusall ja õhukesed kindad. Reeglitest tulenevalt ja pikema elu huvides ajasin sinna otsa veel paarieurose ohutusvesti. Seljakotina kasutasin paarikümne-eurost produkti Aliexpressist, mis mind nii mõnelgi üritusel mugavalt ja truult saatnud on. Ainsad pisut erilisemad asjad, mida ehk igaühe sahtlist ei leia, on varvastega jooksusokid ja jooksu umbes esimese kuuekümne kilomeetri jooksul ka pigem kallima otsa jooksutossud (soodukaga ca 100 €). Nende tossudega on aga huvitav lugu…

Püüdes enne jooksu seda õiget jalatsit välja valida (valikuid oli kolm, nendest oli paari sõnaga juttu ka siin: HMU: CS), langes valik just nendele “kõige normaalsematele”. Noh, et ikkagi terved ja korralikud, pakuvad jalale tuge jne… Mingil ajal aga tundsin, et need ei olnud nagu päris mugavad, midagi oli valesti. Kuna ma probleemile täpselt pihta ei saanud ja ebameeldiv tunne hajus vaikselt ära, jätkasin jooksuga. Hiljem taipasin, et see ebamugavuse kadumise hetk oli midagi sarnast nagu siis kui kolisev auto ühel hetkel vaikseks jääb või külmunud alpinistil järsku meeldivalt soe hakkab. Ühel peatusel tõmbasin tossu jalast ja nägin, et parema jala suurele varbale oli tekkinud igati muljetavaldav vill - selle nägemiseks ei pidanud isegi sokki ära võtma. Järgnesid käepäraste vahenditega tehtud kuivendustööd ja hädapärane plaasterdamine-teipimine. Õnneks oli Elen mulle sel hetkel toeks ja neid asju ei pidanud päris põllul tegema. Kui varvas sai remonditud, lendasid supertossud auto pagassi ning asenduseks panin jalga oma viimase aja lemmikjalatsid milleks olid kolmekümne-eurosed vaibanoaga modifitseeritud Prisma tossud. Esimesed sammud plaasterdatud varbaga tahtsid küll pisara silmanurka tuua aga huvitaval kombel läks valu küllaltki ruttu üle ning kuni jooksu lõpuni ma sellele enam eriti ei mõelnudki. Viimane kord kui ma villi sain, oli enam kui aasta aega tagasi, samuti Põgenemise üritusel, samal varbal ja vist ka samas kohas.

Tee-ehitaja Kadrinas

Kuna läbitud kilomeetrid hakkasid juba tasapisi tunda andma, võtsin tempot pisut maha. Kui sinnani oli keskmine kilomeetri tempo olnud pigem alla kuue minuti, siis umbes kolmandikust distantsist alates hakkas see olema enamasti üle kuue minuti. Muude liikumisviiside harrastajate jaoks tähendab see kiirust veidi alla kümne kilomeetri tunnis.

Tempo õige pisut madalamaks laskmine tegi imesid mu enesetundega ning sellest ajast alates muutus kogu ettevõtmine kuidagi toredamaks. Kuni umbes sajanda kilomeetrini püsisin üsna mõnusas rütmis - jooksin, sõin, jõin.

Kui eelneval aastal avastasin tühjeneva seljakotiga metsikut Kesk-Eestit ja avastasin, et ega sealt mingit provianti hankida polnudki, siis sel aastal õnnestus kasutada Eleni abi, kes siis saateautoga sama marsruuti läbis ja mind vajalikuga varustas. Ürituse temaatikaga haakuvalt oli esiti plaanis kasutada saatemasinaks vana Passatit aga sellest pidin paraku loobuma - nagu saksa auto ikka, oli see parasjagu taas remonti sattunud. Esimene kohtumine saatetiimiga toimus veidi enne Tartut, sellest järgmine oli juba mainitud teipimispeatus ning sealt kuni keskööni kohtusime veel mõnel korral. Tagantjärgi tarkusena polnud kõiki neid kohtumisi otseselt vaja aga samas ei kulunud sinna ka mingit aega. Kui varude täiendamine mingil konkreetsel korral vajalik ei olnud, ajastasin Eleniga kohtumise lihtsalt enda söögiajaks - saime kilomeetrikese koos liikuda ja muljeid vahetada. Suur luksus oli seegi, et veepudelid ja toidupaun ei pidanud lõhkemiseni täidetud olema, alati oli võimalus neid mõistliku ajakuluga täiendada. Pisut pikem plaanitud peatus oli Jõgeval - Eleni jaoks kestis peatus umbes seitse tundi ja minu jaoks, sellest tulenevalt, umbes 15 minutit. Kuna pidin hommikuni omal käel ja jalal hakkama saama, panin joogipudelid ääreni täis, pakkisin kokku vajaliku toidukraami ja tegin üldise varustuse kontrolli.

Öine osa võistlusest oli omamoodi tore. Distantsi mõttes tähendas see lõiku Jõgevalt Väike-Maarja lähistele. Jooksu algusosa kimbutanud vihm, tuul ja kõik muud nähtused andsid teed lagedale taevale ja tähtedele, ümbruskonna suhtelisest hõredusest tulenevalt oli ka liiklus võrdlemisi hõre. Loomulikult sõitsid ka need üksikud autod minust mööda keskmiselt mõnekümne sentimeetri kauguselt, valdavalt ka täistuledega. Miks ei ole Eesti autojuht võimeline seda lisaliigutust tegema ja natukenegi inimlikkust üles näitama, sellest ei ole ma ei jala ega rattaga liikudes kunagi päriselt aru saanud. Võibolla on nende Audide esisillad nii kulunud, et iga liigne kraad roolikeeramist võib tähendada sõidu lõppu? Helkurvesti ja põlevate-vilkuvate tuledega varustatult ei saa ka olla, et mind nähtud poleks.

Millalgi üsna öisel ajal sattusin aga taas kokku ka väga meeldivate roolikeerajatega - samad inimesed kes ka eelmisel aastal võistlejaid otsimas käisid, tegid ka sel korral minu juures põgusa peatuse, pakkusid teed, suppi ja muudki mis oleks võinud vajalikuks osutuda. Toiduga ma küll eksperimenteerida ei soovinud aga soe tops magusat teed oli küll igati omal kohal. Veidi vesteldes sain ka teada, et vähemalt üks kõva jooksumees oli mingi probleemiga võitlemas ja jätkas teed kõndides, mingi mure pidi olema teiselgi. See oli ka esimene hetk, kui hakkas terendama lootus üldarvestuse mõttes heast tulemusest. Jalad olid siis küll juba hirmväsinud ja algse plaaniga võrreldes polnud keskmine tempo enam päris sama. Jooksulõike tegin kahe kuni kolme kilomeetri kaupa, nende vahele kõndisin umbes kilomeetri. Kokkuvõttes tähendas see siiski üsna tublit kulgemist.

Kell pool viis hommikul, kuskl Lääne-Virumaal

Öisel ajal leidsin ka ühe möödalaskmise oma muidu mitte sugugi halvas plaanis. Nimelt, pea kogu kaasavõetud toit oli kuiv. Kui esimese saja kilomeetri jooksul oli banaan ja pool viilu leiba või siis mõned küpsised ja Kirju Koera komm täiesti aktsepteeritavad road, siis öösel enam mitte niiväga. Kui ka banaanid otsa olid saanud ja pidingi piirduma vaid leiva, pähklite ja küpsistega, siis ootasin ma söögiaja lähenemist kohati lausa õudusega. Vedelikupuudus tundus olevat lausa krooniline ning leiva ja küpsiste söömise fiiling meenutas seetõttu pigem liiva suukaudset manustamist kui meeldivat einet. Kuidagi see aga siiski õnnestus ja nälga ma ei jäänud. Januga seevastu läks üsna napilt - kui pudelipõhjast viimne tilk tarbitud sai, ei läinudki väga palju aega mööda, kui sattusin Kaarma tanklapoe juurde. Jõudsin sinna minutipealt siis, kui seda avati, ning ostsin omale paar pudelit joodavat lisaks.

Vastu hommikut hakkasin ka konkurentide tegevust suurema hoolega jälgima. Küllaltki selge oli see, et esikolmiku koht oli soojas. Pisut üleväsinud mõistus tahtis seepeale “We are the champions” ümisema hakata aga sisimas tekkis tunne, et natuke pidi veel suruma. Jätkasin samas taktis ning märkasin, et olin seni teisel positsioonil olevale Reigo Lehtlale järgi jõudnud. Hannes Veide oli vist stardihetkest alates esimene olnud ning vahe temaga ei muutunud mälu järgi kunagi väiksemaks kui umbes kuus kilomeetrit. Mõni aeg pärast samas taktis edasipressimist nägin, et olin tõusnud teisele kohale. Kuna aega oli jäänud veel enam, kui terve aeglasemas tempos joostava maratoni jagu, andsin positsiooni kindlustamiseks veel igaks juhuks jalgadele valu. Sõna otseses mõttes. Teine koht muutus seeläbi pigem vormistamise küsimuseks aga esikohale lähemale ükski liigutus mind ei viinud.

Umbes poole üheksa paiku hommikul jõudsin Kadrinasse. Selja taha jäänud 173 kilomeetrit olid jalgadesse oma jälje jätnud, auto juures riideid vahetades oli juba kohapeal seismine väiksemat sorti piin. Kuna lõpp polnud enam ülemäära kaugel, vaatasin kogu oma varustuse väga kriitilise pilguga üle ning jätsin alles üksnes selle mis oli tõesti vajalik või siis reeglitega nõutud. Paraja pingutusega ajasin end taas liikvele ning otsustasin mõnda aega kõndida. Esikoha jälitamiseks oleksin pidanud vähemalt tund aega küllaltki kõrges tempos jooksma ning samas lootma, et esikoha mees samal ajal “pikutab” ja konkurendi liikumisest mingit infot ei oma. Hannes Veide aga väga suur pikutamise mees vist ei ole, mida kinnitas ka tema Strava graafik, millega hiljem tutvusin - kuskil kahekümnenda tunni juures viskas tal aeg-ajalt veel sisse lõikusid mille tempo jäi umbes minu maratonitempo piirkonda.

Kadrina äärelinnast, kui nii võib öelda, liitus minu rännakuga ka Joosep, kes pakkus üsna pikkadel ja lagedatel lõikudel liikudes seltsi. Perekondlik fännklubi oli ka üllatuslikult aktiveerunud, neil palus Elen koguneda Viitna lähistele.

Kui lõpuni oli veel umbes veerand tundi jäänud, otsustasin eksperimendi korras veel pisut joosta. Jalad liikusid üllatavalt hästi ja nii saigi viimased paar kilomeetrit joostes läbitud. Kõige viimane, saja kaheksakümne kuues kilomeeter, oli lõpuks ka kogu jooksu kiireim. Kui kell sai 12.00, oli rõõm suur - lõpuks oli põhjust seisma jääda ja mitte enam Põgeneda.

***

Jooksust taastumine oli küllaltki erinev eelmise aasta omast. Sama päeva õhtul oleks liikumise hõlbustamiseks rulaatorit vaja läinud ja väsimus oli võimas. Elen tegi ka video sellest kuidas ma umbes pool tundi pärast jooksu lõppu autost välja astusin, seda oli isegi vaadata veidi valus. Järgmiseks päevaks oli aga suurem kangus mööda läinud ja valu lokaliseerunud paari üksikusse kohta - sel korral osutusid nendeks jalalabad. Ilmselt võib siin üheks süüdlaseks pidada jooksutossusid mille tallad üsna tugevalt üle hea maitse piiri kulunud olid. Näpu vahel katsudes oli tunda, et paiguti polnud päkkade all materjali rohkem kui paar millimeetrit. Suur väsimuski lahtus pigem sujuvalt ning muid suuremaid anomaaliaid justkui polnud.

Jooksjate grupipilt

Mõned on küsinud, et mis nüüd siis edasi saab? Ma tean, mida ma arvasin pärast eelmise aasta võistlust (“Ei iial enam!”), samuti seda, mis tegelikult juhtus (“Millal juba regada saab?”). Ka praegu olen järgmise sarnase ettevõtmise suhtes pigem kahtleval seisukohal. Erinevalt möödunud korrast, ei piisa enda tulemuse täiendavaks ja oluliseks parandamiseks enam ilmselgete idiootsuste elimineerimisest - nüüd peaks juba päriselt trenni tegema. Aga eks aeg annab arutust. See juba on taoliste ürituste, või üldiselt inimese paradoks - alates stardihetkest ootad millal see läbi saab, alates finišist ootad millal uuesti startida saab.

PS! Hiiglasuured tänusõnad kõigile kes kaugemalt ja lähemalt üritusele kaasa elasid ja muidugi ka nendele kes selle üldse võimalikuks tegid!

***

Mõned lingid:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar