2. detsember 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 8 - Hong Kong ja Singapur

Eksitavast pealkirjast hoolimata olid selle loo alguseks rongisõidud tegelikult juba lõppenud. Tõsiasja, et Austraalia on saar ning, et rongid vee peal ei sõida, ei saanud ignoreerida ning seetõttu tuli viimane ots ikkagi lennukiga läbida. Veidi lähemale oleks mööda maad küll saanud aga ilmselt oli reisi sel moel lõpetamine igati hea mõte. Hong Kongi jõudmise ajaks olin juba enam kui kuu aega järjest teel olnud ning minu meelte võime uut informatsiooni vastu võtta ja meeldivaks ning põnevaks töödelda hakkas end ammendama. Pilvelõhkujad paistsid iilmetute kastidena, soe ilm pani Siberit igatsema, mäed ja künkad näisid kuidagi ühetaolised... Võtsin kõike iseenesestmõistetavalt, miski ei valmistanud enam suuremaid üllatusi. Nagu riimis Noizmakaz: "Muutuvad vaid inimesed ja olukorrad ning mandrite asukohad" - sama värk, nähtud juba, lähme edasi...


Aasia tiigrid ei maga

Hong Kongi ja Singapuri olemus, aja- ning edulood on pealtnäha küllaltki sarnased. Mõlemad on väiksed riigid,  sarnase rahvaarvuga, asuvad justkui samas piirkonnas ning on endise Briti impeeriumi osad, sellest tulenevate kultuuriliste, keeleliste ja muude eripäradega. Mõlemad maad on tähtsad tegijad finants- ning kaubandussektoris, arenevad kiirelt ja näiliselt pidurdamatult. Asustustihedus on isegi Aasia mõistes ülikõrge, inimestel on alati kiire, rikkust on palju, üldine tsiviliseerituse aste ja keskmine elatustase kohalike rõõmuks kõrged, (odav-)reisijate kahjuks ka hinnatase sellele vastav. Kõik kokku tundus omajagu põnev ja otsustasime neis paigus lisaks lennujaamade väisamisele ka veidi ringi vaadata. Hong Kongi külastamiseks jäi meil aega peaagu kolm päeva, seejärel ootas meid ees umbes kolm tundi kestnud lend Singapuri kuhu pidime jõudma veidi pärast keskööd. Plaan Singapuris aja veetmiseks oli lihtne - öö lennujaamas, hommikul linna ja õhtul tagasi lennujaama. Arvasime, et sellise ajajaotusega võiks hakkama saada küll.


Hong Kong - tundmatu saareriik

Mainides asjasse mitte liigselt süvenenud inimesele Hong Kongi, kooruvad ajusoppidest enamjaolt välja pilvelõhkujatega linnavaade, mingi märulifilm lõputute kaklus-stseenidega ja üks riimuva nimega hiidahv. Meie tahtsime olla nutikamad ja lugesime enne minekut läbi terve hulga asjakohast materjali. Muuhulgas saime teada, et riik koosneb enam kui kahesajast saarest ning, et näha võib nii suurlinnu, külakesi, mägesid kui kauneid randu. Tundus, et tuleb põnev ja tegevusterohke peatus.


Pool-kõvad lahendused

Tagantjärgi mõeldes pole ma kindel kas asi oli ehk liiga kõrgetes ootustes, päevakava "üle-broneerimises", meie endi saamatuses või milleski muus aga jäi mulje, et asjade tehtud saamine kippus ülemäära tihti millegi taha takerduma. Riigi umbes 263-st saarest jõudsime külastada kahte, paaril korral käisime randades ent kohale jõudes oli päike juba loojumas, enne lennujaama minekut käisin ära riigi kõrgeimas rahvale ligipääsetavas tipus ning sain seal veeta umbes viis minutit, et siis ajahädas olles alla tagasi joosta. Tundus, et jäime kõikjale hiljaks, alailma tekkis mingi tõrge või arusaamatus. Suures osas võib seda küll meie endi valikute süüks pidada. Näiteks ajapuudus - Hong Kongi saartel ja mandriosal ringi liikumise variantideks olid peamiselt kallis ja kiire metroo, vaatega tunneliseinadele või siis soodsam ja oluliselt aeglasem maapealne liiklus busside või trammidega. Ringi vaatamine meile aga meeldib ja seetõttu sai anonüümset ja ilmetut metrood pigem välditud ja peamiselt liigeldud bussidega - Hong Kongi saare mägiteed, vaated ookeanile, lõpututele tornmajadele ning randadele olid tõepoolest võimsad ja ajakulu väärivad, lisaks katsid bussiliinid ka alasid kuhu metrooga pääsenud poleks. Linnakärast, -mürast ja -saginast eemale saades on maa väga ilus ja meeldiv. Asi mille oleks aga üsna vabalt tegemata võinud jätta, oli trammisõit Hong Kongi saare põhjaservas, idast läände - see oli enam kui kaks tundi jutti suurte hoonete vaatamist, loksumist ja rappumist, ummikuid ning peatusi. Kahtlemata asi, mille oma ränduri-resümeesse kirja saab panna - "sõit kahekordse trammiga", aga tõepoolest - niigi nappi aega oleks ka produktiivsemalt sisustada saanud. Samas kahetseda pole midagi ja pidev hämming õige bussipeatuse, -liini või mis iganes muu asja leidmisega on sellise metropoli külastusse juba eos sisse programmeeritud. Lisades sellele ka meeletud rahvamassid, troopilise kuumuse ja praktiliselt olematud võimalused hetkeks maha istuda ning jalga puhata, saab tulemuseks üsna kurnava reisikogemuse.


Ka(s) hosteli otsimine võib olla elamus(?)

Isegi parima tahtmise juures ei meenu mulle ühtegi head reisilugu mis algaks sõnadega: "Siis kui ma oma viie-tärni hotellis ärkasin...". Nii ongi, et oma reisidel, nii mina üksi kui ka Elen ja mina kahekesi, on ööbimiskoht valitud peamiselt odavama ja lihtsama sortimendi hulgast. Töö- ja muudel reisidel olen küll viibinud ka hotellides mis nii mõndagi tärni omavad aga sellise reisi puhul nagu meil, poleks sel suuremat mõtet olnud. Mugavus ja "ninnu-nännu" kõrvale jättes on eelkõige tegemist magamiskohaga - mugav ase, tervislikku und soodustav õhutemperatuur  ja elementaarne puhtus - seljakotirändurile pole palju rohkem vaja. 

Kui senine reis oli majutuskohtade leidmise osas suhteliselt vaevatu olnud (5 minutit internetiotsingut > broneering > koha üles otsimine), siis Hong Kongis käis mäng hoopis teisiti. Esimene asi mis sügava mulje jättis, olid sealsete majutusvõimaluste astronoomilised hinnad. Kui Venemaal oli normaalne taks kõige odavama suvalise magamiskoha eest suurusjärgus viis eurot, Hiinas ja Mongoolias veidi rohkem, jäädes siiski ühekohaliste summade piiresse, siis Hong Kongis algasid hinnad umbes 25 euro juurest. Sealjuures, kui Venemaal ja Hiinas oli õnne viibida kohtades mis olid tõepoolest korras, ilusad ning mugavad, siis üliarenenud saareriigis tähendas see kulutus võimalust olla toas, mis oli igas suunas vähem kui meetrikese jagu suurem voodist, ust ei saanud lukustada ja vannituba oli umbes sama suur kui laeva kajutis. Mis kõige huvitavam, oli aga see, et ma ei saa seda kohta kellelegi soovitada ega ka mitte hoiatussõnu jagada - me nimelt ei tea, kus me olime - kõlab jaburalt aga nii see on... Pärast mitmete variantide kaalumist ja teineteisele vastukäivate arvustuste lugemist valisime lõpuks mingi koha välja ning tegime päevake enne minekut broneeringu ära. Järgmisel õhtul, ääretult ebamääraseid juhiseid kasutades leidsime lõpuks koha üles. Reaalsus ei vastanud küll päriselt sellele mida me enda teada valinud olime aga esialgu me selles suuremat probleemi ei näinud. Vasuvõtulauas, kui seda nii võib nimetada, oli väga sõbralik proua, kes paistis teadvat umbes kahte, parimal juhul ehk kolme inglisekeelset sõna ning pärast mõningast žestikuleerimist ja nõutuid pilke saime aru, et "check-ini" tegemisega tuli tunnike oodata. Kell oli sel hetkel juba umbes kaheksa õhtul ja viivitus tundus kahtlane. Suhteliselt õigel ajal jõudis kohale teine proua, kelle juhatusel vinnasime taas kotid selga, tuigerdasime treppidest alla, majast välja ja mõned tänavad edasi, et siseneda järgmisse ajahambast näritud mikrokorterite süsteemi. Seal oli ees ootamas juba kolmas umbkeelne proua, kes juhatas meid meie tuppa ning sinna me ka jäime. Olud olid, nagu ennist kirjeldatud, küll üsna kitsukesed aga siiski suhteliselt elatavad. Vältimaks järgmistel päevadel sarnase tsirkuse artistiks olemist ning eri majade vahet tsirkuleerides aja raiskamist, otsustasime oma esialgselt vaid üheks ööks tehtud broneeringut pikendada. Selle tegemiseks seadsin sammud administraatori laua juurde, kuhu tolleks ajaks oli tekkinud juba neljas inimene kellele ma siis oma murest rääkisin, kirjutasin ja joonistasin. Pärast ohtrat verbaalset ja graafilist, isegi interaktiivset selgitustööd ning telefonitsi ka kellegi viienda isikuga jutlemist, saigi asi selgeks. Selgeks nagu seebivesi. Uus info omandatud, tegi tädike veel kolm või neli telefonikõnet, kirjutas paberile erinevaid numbreid ja lasi lõpuks minul kellegi härraga rääkida - mees oskas inglise keelt täiesti rahuldaval tasemel ning tegi mulle järgmiseks päevaks "eripakkumise", väidetavalt lausa imeodavalt - umbes 36 eurot inimese kohta. Mis kohast üldse jutt oli või kellega ma suhtlesin, jäi hämaraks. Edastasin talle oma tänusõnad selle fantastilise pakkumise eest ja panin toru hargile. Järjekordne kogemus omandatud ja taolisest jandist küllastunud, asusin frustreerunult otsima alternatiivseid valikuid. Veidi enam kui tunnike mässamist registreerimisega, pisut otsimist ja võrdlemist ning leidsin AirBNB kaudu pakkumise, mille puhul saime "kõigi mugavustega" privaatse toa kätte 25 euroga. Olles jägmisel päeval ilma ühegi sekelduseta ühest kohast teise kolinud, võisime seda valikut vaid kiita - kolm korda vähem maksnud toas oli küll ruumi veelgi vähem ja aknast avanes vaade betoonseinale aga koht oli puhas ja vaikne, tunne märksa turvalisem ja asjaajamine kordades lihtsam. Peaks kellelgi Hong Kongi asja olema ja viitsis selle lõigu läbi lugeda, teab nüüd kahte võimalikku majutuskoha leidmise stsenaariumi, otse elust enesest.

Pärast hostelisaaga läbielamist me ühtegi teise fenomenaalselt idiootsesse sündmustejadasse ei sattunudki. Nagu mainitud, oli teatav hulk segadust seotud nii mõnegi tegevusega ent seda suutsime enam-vähem võtta kui paratamatust. Väike riik meeletult suure ametnike ja rahameeste armeega, aasiapärane kaootilisus kombineerituna läänemaailma lugematute käskude, keeldude, piirangute ja eeskirjadega - unikaalne ja omamoodi põnev kooslus. Ilmselt võibki meie kogemuse kokku võtta sõnapaariga "ehe elamus". Sõites takso või tuuribussiga ühe monumendi juurest teise juurde, oleks mälestused ja muljed ilmselgelt teised, mitte tingimata paremad.


Singapur - linnuke kirjas

Päev Singapuris oli kogemus, mille põhjal esialgu raamatut ei kirjutaks. Asjaajamine ja linnapilti puutuv oli umbes sama mis Hong Kongis, ainult, et väiksemas mõõtkavas, mingis mõttes vähemate eripäradega, veidi anonüümsem ning steriilsem. Viimane märkus ei kehti küll "Little India" nime kandva linnaosa kohta kus me einestamas käisime - see oli umbes-täpselt nii lagane, lõhnataju hävitavalt haisev ja ilge nagu ette olin kujutanud. India linnaosast saadud muljet võimendas muidugi ka Singapuri kliima mis Hong Kongi omast sel aastaajal sootuks erinev - üle 30 kraadi küündiv õhutemperatuur ja kõrge õhuniiskus. Veetes oma argipäevi Eesti novembris, tundub see küll üsna ahvatlev ent pole tegelikult midagi sellist mida hirmsasti kadestama peaks. Füüsiline tegevus on sisuliselt piiratud metrootunnelist kontorisse kõndimisega, iga veidigi mahukam ettevõtmine tähendab juba dušši, riiete vahetust ja -pesu. Hong Kongis bussidega sõites maailma hirmsaima ja inimvaenulikuma leiutisena tundunud õhukonditsioneerid hakkasid Singapuris mulle kohati lausa meeldima.

Kuna ebaproportsionaalselt suur osa Singapuris veedetud ajast möödus maa all liigeldes või siis silmad kinni ja selili äikesetormi möödumist oodates, ei ole mul võimalik selle paiga kohta ka mingit adekvaatset arvamust avaldada. Maa-alune osa mingit muljet ei jätnud (Moskvale pole selles osas vastast) ja maapealse osa jaoks jäi mullamuti-minutite ja -tundide arvelt aega väheks. Arvan küll, et kui aega veidi rohkem, finants-valulävi kõrgem ja sealsed rahapaigutamise valikud sümpaatsed, võib see olla päris huvitav koht mida külastada. Minu enda isiklikust vaatepunktist ei tundu väga lahe istuda pankurite seltskonnas kuskil "Prantsuse kohvikus" ja lürpida sõrmkübara suurusest tassist mingit hääldamatu nimega jooki, mis tõlkes tähendab "ma maksin oma kohvi eest liiga palju". Usutavasti on seal ka kohti, mida seiklusjanulisemalgi räduril põnev külastada, aga nende leidmine eeldab ilmselt rohkem aega ning põhjalikumaid eelteadmisi. Ilmselt ei kuulu minu profiil (veel) Singapuri külastajate sihtgruppi.


Mis on rutiin?

Käesolevat kirjatükki ei tasu võtta puhta kullana, samamoodi nagu ei tohiks seda teha mitte mingisuguse info puhul - uudised, reklaamid, arvamusliidrite sõnavõtud... Oleksin ma istunud Tallinnas lennukile, lennanud otse Singapuri, veetnud seal päeva ja põrutanud tagasi Eesti hilis-sügisesse viiendasse aastaaega, oleks muljed olnud hoopis teised. Majad oleksid tundunud kõrgemad, kliima mõnusam kui kõik muu mis elus kogetud, linna-atmosfäär särisev ja elav. Enam kui kuu aega ringi liikumist, ilma ühegi peatuseta mis oleks kestnud kauem kui kolm päeva, oli jätnud oma tugeva jälje. Proovides kõike nähtut tagantjärgi läbi mõelda ja hinnata, olid nii Hong Kong kui Singapur tegelikult igati vägevad ning tõenäoliselt sai ringi reisimise kestus plaanitud üsna õigesti - info ja emotsioonide üleküllus oli saamas reaalsuseks ning lend Austraaliasse, eeldatavasti mingit musta liht-tööd tegema, ei tekitanud erilisi melanhoolsuse momente. Oli aeg. Arvan endiselt, et reisimine on ülim tegevus - arendav, põnev ja kustumatuid mälestusi jättev, aga nagu kõik muugi, peaks kuidagimoodi olema muu elukorraldusega tasakaalus. Selle tasakaalu-punkti leidmine on muidugi igaühe enda teha ja parim viis selleks on ilmselt vana hea katse-eksituse meetod. Tuleb tegutseda :)

Öine vaade Hong Kongile



26. november 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 7 - Hiina

30 tundi rongisõitu

Sõit Ulaanbaatarist Pekingisse pidi olema mu senise elu pikimaks rongisõiduks ning kestma umbes 28 tundi, kõiksugu formaalsused ja tegevused piiril nõudsid aga rohkem aega ning uus tippmark sai seatud kuskile 30 tunni ligi. Hoolimata ajakulust peab aga ütlema, et piiriületus oli üsna huvitav - Mongoolia ning Hiina raudteede rööpalaiused on erinevad ning seetõttu vahetati rongil vedur ning kõigi vagunite veermikud. See tähendab, rong jupitati üksikuteks vaguniteks (rongi koosseis oli ~ 20 vagunit), vagunid tõsteti üles, ühed rattad veeretati alt ära ning teised asemele. Kõige aeganõudvamaks osaks tundus olevat edasine jupikeste kokkuajamine üheks pikaks rongiks. Inimesi sel ajal välja ei lastud ning jäi mulje, et isegi kohalikel oli toimunut vähemalt esialgu põnev vaadata. Paraku toimus see kõik umbes kesköö paiku ning koos passikontrolli ja muu asjakohasega võttis aega ligi 4 tundi. Väsitas veidi ära.

...

Järgmisel hommikul ärgates mõõtis roheline vagun maad juba mööda Hiina Rahvavabariigi pinda ning tolm-kuivast ja otsatult lagedast kõrbest oli saanud lumega kaetud, künklik, kohati vägagi mägine maastik. Iga mõne tunni tagant kuskil silmapiiril vilksatavate jurtade ja kuivanud rohtu näksivate kaamlite asemele olid tekkinud asulad ning linnad. Olustiku mõttes oli see ilmselt minu põnevaim rongisõit siiani.


Kui palju on palju?

Hiinas veedetud aeg, kokku umbes kolm nädalat, tekitas rohkelt emotsioone - enamjaolt positiivseid, mõningate reeglit kinnitavate eranditega. Rongide, busside ja taksodega said külastatud ja vähemasti mingil määral nähtud nii pealinn Peking kui väiksemad linnakesed nagu Xi'an, Chengdu, Guilin, Shenzhen.

Eestis elava inimese jaoks on Hiina mastaabid pea igas mõttes täiesti hoomamatud. Illustreerimaks eelmises lõigus kasutatud mõistet "väiksemad linnakesed" - Hiinas on ligikaudu 40 linna, milles enam kui miljon elanikku. Külastatud paikades jäi see väga ümmarguselt suurusjärku viis kuni kümme miljonit. Koduseks ülesandeks lugejale on nüüd avada ENE või moodsama aja inimesel Wikipedia ning võrrelda neid numbreid Euroopa suurimate linnadega - tekitab natuke kõhedust.

Suurlinnamuljeid kogunes reisist kõvasti, ehk isegi liiga palju. Samas liinis jätkates, oli Hiinas veel nii mõndagi sellist, mida liiga palju - liiga palju inimesi tunglemas ja trügimas tänavail, rongides ja mujal, liiga palju autosid, elektrirollereid ja -rikšasid mitte järgimas mitte ühtegi kehtestatud reeglit, liiga palju bürokraatiat, arusaamatust ja õhusaastet... Ilmateadet me küll väga hoolikalt ei jälginud aga teoreetiliselt on võimalik, et me reisisime kogu selle aja särava päikese all, olemata võimelised seda nägema - linnades peatudes nägime pea eranditult vaid ebamäärast hägu ja suurt halli. Tehes väljasõite grüünesse, näiteks Hiina müürile, Hua Shani rahvuspargi mägedesse või mujale, oli ilm enamjaolt ilus kuid, olgu öeldud, mitte just alati soe. Pekingi vaksalis rongist väljudes oligi see esimeseks suuremaks üllatuseks - tulles riigist mis peab end põhjamaaks, läbi Siberi ning maailma kõige külmema pealinna, olin valmis joped ja vammused kas või kohe prügikasti heitma. Tegelikult aga, osutus Hiina põhjapoolne osa (ja see on üsna suur osa) parajalt kõledaks. Hoonete, sealhulgas majutusasutuste ning restoranide, kütmine tundus olema tundmatu kontseptsioon - selmet puid alla visata, pannakse selga rohkem riideid ning juuakse ehk tassike teed.

Riideid oli minul ja ka Elenil, kellega Pekingis kokku saime, õnneks piisaval hulgal kaasa võetud ja mingeid probleeme sellest ei tekkinud. Veeta puhkusereisi (mis tegelikult ei olegi puhkusereis), kandes seljas jopet ning otsides pidevalt kohti kust osta topsitäit sooja jooki, pole ehk päris see mida enamik inimesi oma unelmais näeb ent teisest küljest oli sel ka positiivseid mõjusid - meil oli võimalus külastada maailma suurima rahvaarvuga riigi top-3 turismisihtkohtasid nii, et olime seal peaaegu üksi. Istusime Hiina müüri üle mägede lookleval lõigul ja sõime lõunaks kaasa võetud võileibu (mis ei olnud võileivad), iga 2-5 minuti jooksul möödus meist inimene või paar. Umbes sama saime kogeda enamikes paikades kus käisime.


Seiklusi ja imestamist igal sammul

Täpsustamaks eelmise lõigu eelviimase lause sulgudesse jäänud osa - söömine ja poodides käimine osutus Hiinas küllaltki keeruliseks. Võttes näiteks selle sama võileiva ning tolle valmistamiseks vajalike komponentide otsimise, siis tekkisid muuhulgas järgmised tõrked: 1) mitte ühegi linna mitte üheski poes ei näinud me võid (mis teeb leivast VÕI-leiva); 2) samamoodi ei kohanud me üheski kohas juustu, mis tihti kipub võileiva lahutamatuks osaks olema; 3) mitte, et see üllatus oleks olnud aga leiba samuti polnud - müüdi saia ning kõik proovitud saiad olid magusad. Kombineerides magusat saia vorstilaadse toote, ketšupi ja marineeritud bambusevõrsetega (?!), saime siiski üsna söödavad "võikud". Sarnane jama kordus ka pea igal korral, kui väljas söömas käisime - menüüde tekstid olid hieroglüüfides, pildid illustratiivsed, personal enamjaolt ükskeelne. Sealjuures, see üks keel polnud ei inglise ega ka mitte eesti keel. Roogade valikul otsustasime üldjuhul piltide ja hinna järgi - lootes parimat, olles valmis halvimaks. Väga halbu valikuid sai tehtud siiski väga vähe ning enamik toite olid head ja taskukohaste hindadega. Seikluse ja üllatuse sai kauba peale.

Hinnatase üleüldiselt oli Hiinas pigem soodne, vähemasti Lääne-Euroopaga võrreldes. Kallimasse poolde jäid vaid majutus ning turismiatraktsioonide sissepääsutasud. Viimased olid kohati lausa uskumatult kõrged - näiteks Hua Shani pargi väravast sisse astumine võttis meie rahakotist välja umbes 26 eurot (võrdluseks: einestamine kuskil tänavaäärses söögilokaalis maksis keskmiselt 2-3 eurot inimese kohta). Samas oli mainitud koht ka üks enim muljet avaldanuid kus ma üldse kunagi käinud olen ning vaatamist, üles-alla ronimist ja looduse imetlemist jagus seal terveks pikaks päevaks.


Kultuurilised eripärad

Loodus ei olnud Hiinas aga ainsaks imetluse ja imestamise objektiks. Pika ning rikkaliku ajalooga riik pakkus kõiksuguseid kultuurilisi vaatamisväärsusi igal sammul ja neid oli märksa rohkem kui Harju keskmine inimene elu jooksul ära suudab tarbida. Nii oligi, et mitmel korral pidime olulisi kohti, a la "paik kus keisri tütre südamehärra legendi kohaselt üksinda flööti käis mängimas", neile aega kulutamata vahele jätma. Kahjuks ei olnud aga võimalust jätta saamata kogemusi ja elamusi mis hõlmasid moodsa kultuuri esindajaid ning homse ajaloo kirjutajaid - see tähendab, mitmeid inimesi tänavail, restoranides või rongides. Mitte, et neil midagi viga oleks olnud, lihtsalt kultuur on kohati imelik... Oli mitmeid asju, millega me ka kolme nädala jooksul õieti harjuda ei suutnud, koguni vastupidi, mõni nähtus muutus ajas vaid ilemaks. Mis meid ilmselt enim hämmastama pani, oli sõna otseseimas mõttes sülitamine kõigele sellele, mida meil Eestis ja 21. sajandil, peetakse viisakaks käitumiseks. See, et inimesed igal pool trügisid ning tuima Ida-Eurooplase isiklikku ruumi tungisid, oli okei - hammustamist ei olnud karta ning saime hakkama. See, et liiklus meenutas pigem mingit liigse inimpopulatsiooni kontrollimise süsteemi kui tsiviliseeritud liikumist punktist A punkti B, polnud kah kõige hullem - sellistes tingimustes areneb õige ruttu välja teatav öökullilik ringi vaatamise võime ja arusaamine ürgsest tugevama õiguse printsiibist, mis kõlab umbes nii: "hunnik plekki on tugevam inimese luustruktuurist" - siililegi selge. Miks kuradi pärast aga inimesed süües matsutama peavad, on miski millest ma lapsest saati aru ei ole saanud. Reisiraamatute ja teadmameeste väitel pidavat see küll nätama hiinlaste piiritut lugupidamist toidu vastu (või midagi säärast) aga kas peab seda siis ka hiirvaikses kohas Hiina rahvusrooga, kiirnuudleid (aka "turbokaid") luristades demonstreerima? Isiklikult arvan, et see võiks ka teisiti olla... Chengdu linna lähistel pandade lõunasööki vaadates püstitasime ka hüpoteesi, et ehk ongi Hiina rahva söögikombed inspireeritud nendest samadest armsatest pandakarudest - kui silmad sulgeda, polegi vahet, kas kuulata pandat bambusevõrsest toitumas või moeka soenguga Hiina kutti rongis turbokat matsutamas. Üleüldse kostus kõiksugu luristamisi, rögastamisi ja muid jõledaid häälitsusi liialt tihti, et neid eranditeks pidada. Seda muuhulgas ka näiteks riidepoes või restoranis. Mis aga veelgi häirivam, ja sedapuhku mitte ainult kõrvale, oli see, et tihti kulmineerusid nende häälitsuste esitused kõige kurgu põhjast leitu maha sülitamisega. Sealjuures, miks mitte ka näiteks rongi põrandale. See oli ka nähtus, mille mõistmiseni meie kultuuriline tolerants enam kuidagi ei küündinud... Veel miski, mis just nimelt rongis meid häirima hakkas, oli suitsetamine - seda tehakse ohtralt ja igal pool. Olude sunnil pidime ühe 16-tunnise rongisõidu tegema platskaardi asemel istekohtadega vagunis ja pärast sõidu lõppu oli tunne selline, nagu oleks "reede õhtul vastu pühapäeva" Levikas aega veetnud (kes teab, see saab aru :) ) - riided, pagas ja üldse kõik asjad mis seljas või kaasas olid, haisesid nagu ahelsuitsetaja sõrmeotsad.


Positiivne programm

Mõningasest rõvedusest hoolimata oli üldmulje inimestest siiski plusspoolel. Jättes välja valget turisti alati ja kõikjal kollitava võimaluse rahaliselt või muul moel petta saada, tundsime endid kõikjal väga turvaliselt ja ohutult. Lisaks on Hiinas reisimine ilmselt meie siiani lähimaks kogemuseks kuulsaks olemisele - mitmel korral tulid juhuslikud inimesed meile isegi Hiina mõistes liiga lähedale ning enne kui arugi saime, olime sattunud nendega koos pildile. Vahel tuldi ka küsima kas võib pilti teha ent enamikel juhtudel tehti seda pigem märkamatult, vähemalt nende endi arvates. Tihti öeldi lihtsalt "Hello!", naeratati, lehvitati või vahiti otsa nagu oleks kummitust nähtud. Meenus episood Lasnamäelt kus Kotka kaupluse ees patseerisid kaks väga tõmmut meesterahvast - väike poiss kes neid märkas, sikutas seepeale oma emal käisest, sirutas käe pikalt välja ning hõikas vene keeles üle tänava "emme, emme vaata - neegrid!". Ilmselt paistsime sealsetel tänavatel sama hästi silma kui must mees Lasnamäel aga meid see eriti ei häirinud. Alati on olemas need, kes valgeid inimesi imepisikeste ajude ning põhjatu tengelpungaga biomassiks peavad aga tundus, et see ei olnud Hiinas suurelt domineerivaks mõtteviisiks. Julgen arvata, et need umbes miljard hiinlast kelle põhitööks ei ole taksosõit, (pro)aktiivse müügitöö tegemine tänavail või otseselt petuskeemides osalemine, on igati vahvad inimesed. Meisse suhtuti sõbralikult ja positiivselt, oldi uudishimulikud ja abivalmid, mitmetel kordadel püüti meiega ka igasugust ühise keele oskust omamata juttu teha, midagi küsida või selgitada. Kordagi ei märganud me endi suhtes mingit vaenulikkust või muud negatiivset. Tugevaima emotsiooni, mis puutub inimestesse ja tänapäeva kultuuri, jättis aga sealne aktiivne seltsielu ja koos tegutsemine. Olin sellest Vikerraadio saates "Kuula rändajat" ehk paar aastat tagasi kuulnud ja lootsin, et ehk õnnestub seda kunagi ka oma silmaga näha. Nähtu ja kogetu ületas aga tublisti mu lootusi - pea igas avalikus pargis ja isegi üsna suvalistes kohtades, võis näha inimesi, enamjaolt just vanemast sortimendist, tegelemas tai-jiga, mängimas kaarte või mingit lauamängu mis tihti tervel tänaval elu seiskas. Veelgi vingemad olid need ettevõtmised, kus keegi oma rolleri keset platsi oli parkinud ja siis selle kõlaritest mingit Hiina pop-tümakat lasi - olenevalt kogunenud rahvamassi hulgast oli seal siis üks või enam esitantsijat / liigutuste ette näitajat ning rahvas muudkui tantsis, õõtsus kaasa ja tundis asjast rõõmu. Pidevalt liitus gruppidega uusi inimesi ning väsinumad jätkasid enne pooleli jäänud teekonda. Samamoodi toimusid ka vaba mikrofoniga laulmised, seda nii soolo, dueti kui isegi koori vormis.. Mitte ainult parkides, vaid pea igal pool võis kohata kedagi kes omaette või grupiviisiliselt millegi põneva ja eksootilisega tegeles. Igal juhul märksa kasulikum, tervislikum ja elurõõmsam kui rõdul tuvide toitmine, aknalaual kõõludes naabrite siunamine või telerist "poliit-debattide" vaatamine ja kõige nähtu kirumine.


Suur maa, väike jutt

Seda, et meil liiga vähe aega oli, pole vaja pikalt kirjeldada - "eilsest veidi kahju meil ju olla võib, parem siiski see mis ootab eel" nagu laulis Vennaskond... Kellel mõttes Hiinas omapäi reisida, soovitaks aga lisaks aja varumisele teha ka üsna põhjalik reisiplaan ja eelkõige mõelda välja, mida näha tahetakse. Meie reis kulges suhteliselt spontaanselt ja selle jooksul sai tehtud suur osa "kohustuslikku reisikavasse" kuuluvat, kattes ühtlasi ka väga suurt ala riigist. Samas aga, oleks tahtnud siin- seal kauem olla ning ehk ebaproportsionaalselt suur hulk aega ja energiat kulus transpordile, tegevuste plaanimisele ning korraldamisele. Väga konkreetsed näited kehvast või siis lihtsalt ette-nägematust plaanimisest olid seesama 16-tunnine istumiskohaga rongireis või siis üks teine sõit, mis kestis soovitud ja sobiliku 3 tunni asemel umbes 12 tundi - mõlemal juhul olid kõik meid huvitanud piletid välja müüdud ja mingit valikut polnud. Sealjuures, piletid olid välja müüdud enam kui nädal aega ette. 

Mainitud hirmpikad rongisõidud annavad veelgi enam aimu Hiinas reisimise mõõtkavast - maa on nii suur, et riigi erinevais otsades asuvate atraktsioonide ühe reisi sisse mahutamisel ei ole eriti jumet. Pigem tuleks keskenduda mingile ühele piirkonnale ja seal rohkem ning veidi põhjalikumalt aega veeta.

...

Hiina reisi lõppemine tähistab ühtlasi ka rongisõitude ja senisel, ääretult muhedal viisil reisimise lõppu - edasi on vaid lühemad peatused Hong Kongis ning Singapuris, seejärel juba maandumine Austraalia mandrile ja eeldatavasti mingi rõveda füüsilise töö palgaline orjus vähemalt järgmiseks mõneks kuuks. Kaardilt läbitud teekonna marsruuti vaadates ja kõike nähtut-tehtut meenutades kisub aga pratamatult näo muigele - Tallinnast Hong Kongini, liikudes ainult mööda maad, igikeltsalt troopikasse, mudaküladest pilvelõhkujateni... Sellele kõigele mõeldes tekib tugev tahtmine veel üks kord "Sinise vaguni" laulu kuulata ja nendeks mõneks minutiks silmad sulgeda. Ja seda ma teengi.

Hiina müür, turistivaba sektsioon

18. november 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 6 - Mongoolia

Üks ammune kolleeg ehitusvaldkonnast ütles kord, et Mongoolia on kõige sõltumatum riik maailmas - nimelt, sellest ei sõltu absoluutselt mitte midagi. Üsna pikaks ajaks jäigi see, koos mõningate juhuslike faktidega, minu põhiliseks teadmiseks tolle maa kohta. Mis süvateadmistesse puutub, siis ei saa öelda, et ma oma kaks päeva kestnud peatusega Ulaanbaataris oluliselt arenenud oleksin, küll aga lisandus taaskord kogemusi, mälestusi ja mõtlemisainet.

Muljed pärast rongist väljumist ja mitmeid armetuid katseid oma Couchsurfingu lehelt leitud võõrustaja juurde jõuda, ei olnud kuigi roosilised. Esimene suur, tõsine ja harjumatu tõrge oli see, kui keeruline oli Ulaanbaataris (UB nagu seda tihti kutsutakse) orienteeruda. Tõsi, kesklinnas polnud sellega eriti probleemi, mujal aga sellevõrra rohkem. Klassikaline probleem tänavasiltide puudumise või mitte-nähtavas kohas olemisega oli igati aktuaalne ent kahvatus selle kõrval mida ma mujal siiani kohanud polnud. Nimelt, tänavate nimed ei omanud seal pea mingit tähtsust - esiteks ei pruugi neid üldse olemaski olla ja teiseks, kui ka on, ei kasuta kohalikud neid. Ei teagi, kas on asi mongolite nomaadsetes juurtes või milleski muus aga nii minu kui teiste kohatud turistide muljed olid selle koha pealt üsnagi sarnased - kohalikelt juhtnööre küsides sattus küsija pigem suuremasse segadusse kui enne küsimist. Üldjuhul ei saadud küsimusest aru, seda nii keele- kui muude barjääride tõttu, seejärel keerutati oletatavat vastust otsides kaarti küll ühte ja teist pidi ning lõpuks juhatati ikkagi valesti või jäädi vastus võlgu. Paistab, et sel maal on veel valitsemas kaartide-eelne kultuur - juhtnööre anti pikkade ja võõra ränduri jaoks segaste kirjelduste läbi, mainides mingisuguseid maamärke, ligikaudseid distantse ja hooneid mis ühes või teises paigas, paremalt või vasemalt paistavad. Nii oligi, et oma peatuskohaks olnud jurtasse (mongolid ise kasutavad selle kohta sõna "ger") jõudmiseks kulus mul aega ehk umbes kolm tundi. See oli sihitu jalutamine mööda UB äärelinna slumme, kandes ~15kg kaaluvat seljakotti ning püüdes kokku viia mulle antud kirjeldusi ning sellega mitte üldse korreleeruvat ümbrust. Lõpuks, pärast mitmeid abiküsimisi kohalikelt leidsin siiski koha üles ja kõik oli igati positiivne. 

Kõige eelneva läbielamise ajal, slummides jalutades ja linnaliini-bussis higistades, vasardas peas peamiselt üks mõte - "milline suurepärane segadus!". Tõepoolest, oma- ja võõrkeelsed sõnad nagu "korralagedus" ja "bardakk" said täiesti uue mõõtme ning Venemaa mudatänavad oma viltu vajunud majadega ei tundunudki enam nii hullud. Mõningane kaootilisus tundus valitsevat pea kõikjal - lisaks juba mainitule jättis küllalt tugeva mulje ka näiteks sealne liikluskultuur. Igal juhul oli nähtu ja kogetu ääretult huvitav ning silmiavav. Lisaks ei saa mainimata jätta kultuuride ja mõtteviiside erinevust - minu poolt slummiks tembeldatud piirkonnas elasid tegelikult täiesti tavalised inimesed, jurtade ees seisid autod, otse mullale pandud põranda ja vildiga soojustatud telgiseinade vahel levis wi-fi. Valikute küsimus ehk... Samuti oli näha omajagu ilusat - linna ümbritsesid igast küljest mäed, nende taga kõrb, stepid ja järgmised mäed. Linnale lähimaid künkaid õnnestus jalgrattaga sõites ka näha ja nende otsas ronidagi, samuti kuulus reisi kavasse paras annus kõrbe. Rongireis Ulaanbaatarist Pekingisse kulges suures osas läbi Gobi kõrbe ning väga vara alanud päeva lõpuks oli sellest teatav mulje juba olemas. 

Kõike kokku võttes tuleb öelda, et Mongoolia oli huvitav ning negatiivsed arvamused mida selle ja eriti pealinna Ulaanbaatari kohta eelnevalt kuulnud olin, pigem ei pidanud paika. Koledust ja laga oli küll kuhjaga aga seda tuleb ilmselt võtta kui paratamatut osa sellest maailmanurgast. Kahju on taas sellest, et rohkem aega polnud, lisaks poleks paha teinud pisut soojem ilm - päeval, mil laenutatud rattaga mägedes käisin, oli ligi 10 kraadi külma. Kuiva kliima tõttu ei tundunud see küll nii krõbe aga mäetippu jõudmist mättal või kivil istudes nautima ka just ei kippunud... Minu reisiblogi kvaliteet-vihje neile kes kunagi sarnast üritust plaanivad, oleks lühidalt aga see, et aega tuleks varuda märksa rohkem kui kaks päeva. Vaatamist on Mongoolias küllaga, elu on odav (välja arvatud kõik see mis otseselt turistidele mõeldud), inimesed pigem optimistlikud ja sõbralikud.

...

Illustratsiooniks oleksin tahtnud panna meeleoluka pildi õhtuse tipptunni aegsest bussisõidust Ulaanbaataris ent kahjuks polnud seal piisavalt ruumi, et taskust telefoni või fotoaparaati haarata. Kogemus oli umbes sama või ehk pisut mugavam kui bussisõit Tallinnas, kui on toimumas mingi suur üritus ja ühtegi lisabussi graafikus pole (näiteks Sügisjooks, viimased 3 aastat).

Poseerimas mingi jõleda sots-monumendi ees.


2. november 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 5 - Viimased muljed Venemaalt

Rännak läbi Venemaa hakkab selleks korraks ümber saama ning mida oskan ma selle kohta öelda - kahju on... Esmapilgul hirmpikana tundunud ettevõtmine kujunes tegelikult ei millekski muuks kui etteplaanitud ajahädaks. Kaks ja pool nädalat maailma suurima riigi läbimiseks ei ole mingil juhul piisav ning eriti selgeks sai see just viimaste päevade jooksul.

Vähemalt ühte-kahte lisapäeva oleksid vajanud nii Irkutski linn kui Baikali järv. Sealjuures Irkutski pean ma selle reisi suurimaks üllatajaks. Asudes sellest linnast Baikali poole teele, olin õnnelik, et lõpuks ometi suurte ja veel suuremate linnade kärast pääsen, järve ääres jalutades mõtlesin aga, et päris tore oleks linna tagasi minna. Mitte, et Baikali matkal midagi viga oleks olnud, kaugel sellest, aga Irkutsk oli tõesti huvitav ning lisaks sellele sattusin seal ka hostelisse, millel polnudki mitte midagi viga. Tolles hostelis kohtasin teist korda Vene reisi jooksul ka välismaalasi (sealjuures, üks neist oli see sama, üks ja ainus keda juba kohanud olin - väike maailm) ja peatus oli meeldiv. Küllaltki tugev kontrast võrreldes näiteks Jekaterinburgi hosteliga - seal peatusid valdavalt 30-40 aastased Vene mehed ning üks neist püüdis mind tubli tunnikese või paar veenda, et peaksin talle ja ta seltsilistele pudeli viina ostma, lihtsalt selleks, et "olla normaalne inimene". Päädis lugu õnneks sellega, et too seltsimees jäi suure pingutuse peale magama ning ma pääsesin ebavajalikust poeskäigust.

...

Venemaa on suur ja põnev maa ning vaatamist ja kogemist mõõtmatult palju. On asju mis suisa üllatavalt korralikud, näiteks rongiliiklus millesarnast ilmselt mujalt maailmast ei leia, samuti võiks öelda, et üleüldiselt oli kõikjal suhteliselt puhas. Siinkohal sooviksin küll toonitada, et "puhas" ja "korras" ei ole antud kontekstis mitte ligilähedaseltki samatähenduslikud. Linnade peamistest tänavatest kiviviske kaugusel (väikse lapse visatud kivi) valitses tihti lausa uskumatu olukord - "bardakk", nagu idanaabrid ise ütleksid. Samamoodi valitses paras bardakk ka näiteks bussi- ja "marsa" liikluses. Süsteemist aru saamata ja keeleoskust omamata võib sattuda parajasse segadusse.

Keeleoskuse ja -oskamatuse kohta saan värvikaid muljeid koguda ilmselt juba vähem kui nädala pärast, mil rong peatub Pekingis. Enne seda jääb veel teele Mongoolia pealinn Ulan-Bator - see on maailma kõige külmem pealinn, ühtlasi üks maailma suurima õhusaastega linnu ning koht mida eelkõige kirjeldatakse kui kõige hallimat ja ilmetumat monstrumit tervel maamunal. See tähendab siis taaskord - "omapärane", omal erilisel moel.

Baikali ääres

28. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 4 - Siberi miljonilinnad

Bussid, metrood, parem ning vasak jalg ja rongid - need on mind praeguseks hetkekstoonud ligi 5000 kilomeetri kaugusele kodust. Normaalsetele inimestele, kes kaarti joonlaua või sirkliga ei uuri - see on enam kui kaks korda kaugemal kui näiteks meie Euroopa metropol, London. Ajavahe kodumaaga on kasvanud viie tunnini. Samas ei näita Venemaa avarused ikka veel lõppemise piire - "...pikk on tee, pikk on tee, algust ja lõppu sel, varjab silmapiir..." - nagu "Sinise vaguni" laulus.

Viimased 3 peatuskohta, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Krasnojarsk, on küll teineteisest terve ajatsooni pikkuse rongisõidu kaugusel olnud, ent samas on need kõik jätnud küllaltki sarnase mulje. Kõigis on üle miljoni elaniku ning ajalugu napim kui Tartu Ülikoolil. See väljendub, nagu Jekaterinburgi puhul sai mainitud, eelkõige teatavas ilmetuses ja kaootilisuses. On kaunilt korrastatud hooned, pargid ja tänavad ning siis järsku, ehk vaid mõne sammu kaugusel, mingi 70' aastatest pärinev, "kommunismi viljastavates tingimustes" valminud mitmetasandiline kommunaalhoone. Kõle ja sünge nagu Kuu, mille poole koertel ja nende suguseltslastel kombeks ulguda on...

Aga tegelikult ma ei kurda. Paljud rongiga läbi Siberi reisijad pidavat näiteks Novosibirski üldse vahele jätma kuna "seal pole midagi vaadata". Tegelikult see kindlasti nii ei ole ja igal pool on midagi vaadata ja teha, iseasi muidugi, mida just... Jekaterinburgis oli selleks minu jaoks linna keskpark ning kõrghoonetega linnaosa vaade, Novosibirskis aga hoopis kohalik keskturg. Jah, natuke imelik valik küll, aga tõesti - Lenini kuju ooperiteatri ees ei olnud see miski, mis igavese mälupildina ajusoppidesse võinuks salvestuda. See keskturg võibolla küll samuti mitte aga huvitav oli seal küll - justnagu Maroko tänavaturg oma piiritu kaubasortimendiga, kombineerituna Ida-Euroopa / Vene müügikultuuriga, see tähendab, keskmine müüja on võimeline tegema mida tahes, et mitte kliendiga suhtlusse astuda. 20 rubla eest (suurusjärk 30-40 eurosenti) ostsin topsikese teed ja mingi saiakese mille nime ka kahe korraga välja ei suutnud hääldada ning tuiasin mööda platsi ringi. Imetlesin produkte, ilma ning eelkõige inimesi - mind ei teinud keegi märkamagi. Varrukast rebimise ja "parima hinna" pakkumisega võrreldes lausa võrratu olukord.

Krasnojarski eristas eelmisest kahest eelkõige loodus. Linn asub Jenissei jõe orus ja on igast küljest ümbritsetud mägedega. Veelgi enam, linnaliini bussiga saab sõita mõned kilomeetrid suurest tsivilisatsioonist eemale, rahvusparki, mille nimeks Stolbõ (inglise transkriptsioon "Stolby). See koht on erinevalt Novosibirski keskturust lausa kuulus ja seda eelkõige kaljuronijate hulgas, kes sealsete kummaliste kivisammaste otsas ronimas käivad. Postkaardilikku Jõulumaad meenutava ilmastiku tõttu ma ronimisajalukku suuri peatükke küll ei kirjutanud aga kõik olulisema sain taaskord üle 20-kilomeetriseks veninud matka jooksul siiski nähtud ja kogetud. Lisaks väga ilusale looduspargile jättis igati positiivse mulje ka linn ise - kõik oli suhteliselt puhas ja korras (või siis hakkan ma juba kõigega harjuma?), linnas oli palju eriskummalisi skulptuure ("Nu Pogodi" hunt, miilits mootorrattaga, torumees jne) ja ka ilusaid suuri parke. Krasnojarsk oli ka ainus linn Venemaal kus kasutasin Couchsurfingut, see tähendab, elasin ja ööbisin kohalike tavaliste inimeste kodus. Järjekordne positiivne kogemus.

Järgmiseks peatuseks on umbes 18 tunnise rongisõidu kaugusele jääv Irkutsk ning selle lähistel asuv Baikali järv.

Selline tänav on olemas vist igas Siberi linnas

24. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 3 - Rongisõidu reaalsus, Jekaterinburg

Seisan perroonil ning ootan saabuvat rongi, see roomab madala diislipodina saatel lähemale ja peatub. Otsin üles enda vaguni, selle numbriks on 10. Uks on juba avatud ning sinna ette troppi kogunenud terve salkkond seltsimehi ning -naisi kes samuti rongilepääsu ootamas. Üle keskmise nägus vagunisaatjanna kontrollib üle kõigi dokumendid ja suunab inimesed edasi. Astun uksest sisse ning sisenen oma uude reaalsusse. Esimene mõte: "kurat kui kitsas!" - reisieelse uurimustöö põhiliseks õppematerjaliks olnud kultuslikus telesaates "Kaks kanget Venemaal" paistis kõik mõnevõrra avaram... Aga hüva, muid üllatusi esialgu polnud. Omal kohal olid nii väiksema sõiduauto mõõtu, läkastav ja tülpinud ilmega mammi kui 3-triibuliste dressidega elumehed. Kõik muu mis nende vahele jääb, loomulikult ka. Arvestades sõidu kestust ning ühtlasi teades, et pea kõik järgmised sõidud saavad olema samasugused, ei olnud tunne just üleliia optimistlik.

Pärast mõne tunni möödumist ja veidi ringis ringi vaatamist (hostelis kohatud šveitslane reisis ülejärgmises vagunis), hakkas olukorratunnetus juba peenemaks arenema. Ahtakesena tundunud vagunisalong muutus kodusemaks, ümbritsev seltskond, mõne kontrastse erandiga, meeldivamaks. Küllaltki selgeks sai ka erinevus platskaardi ning kupee erinevustest, seda nii sotsiaalses kui praktilises tähenduses. Kupee plussiks on veidi avaram olemine ja võimalus lihtsalt akna ääres seista ning sõitu imetleda. Miinuseks aga see, et sattudes ühte ruumi mingite idiootidega, pole pääsu kuskile, kui juba sotsialiseerumiseks läheb, lõpeb jama alles ühe või teise rongist lahkumisega. Külastades oma šveitslasest tuttavat vagunis number kaheksa, oli tema kupeesse imbunud keegi Andrei kes ka pärast mitmendat-setmendat korda ei olnud võimeline mõistma, et keegi lihtsalt niisama läbi Venemaa võiks reisida. Kõigist püüdlustest hoolimata jäi talle vist kuni lõpuni kahtlus, et meie puhul on tegemist spioonide või muu kahtlase elemendiga... Aga rahu temaga, lõpuks suunati ta mõistlike kaasvenelaste poolt kupeest välja ning kõik suundusid magama, nii ka mina.

Kui mingil hetkel hakkas juba tunduma, et ruumiga polegi lood väga kriitilised, siis oma platskaart-vaguni koikusse pikali heites see tunne taas muutus. Isegi oma alla "Harju keskmise" kasvuga jäid varbad kuidagi totralt üle serva rippuma ning võis kindel olla, et iga mööduja saab neile ühel või teisel moel pihta. Ja saidki, pidi magama nagu küsimärk, jalad krõnksus ja pidevalt avastades uusi poose. Sellest hullem oli aga tohutu palavus, mis hommikul õue vaadates oli mõnevõrra üllatav - Permist alates oli siin-seal maas lumi ja olud pigem talvised. Kui ammu mitte nähtud lumi välja arvata, siis vaade rongiaknast sel sõidul eriliselt kirgi ei kütnud. Pigem nagu Tallinn - Aegviidu, marsruut mida aegade jooksul omajagu läbitud - põllud, segametsad, mingi võsa... Mis siinset olustikku kodusest eristas, oli muidugi Vene / Sovjeti arhitektuur - vastavalt siis viltu vajunud majakestega põllukülad ning hoomamatute mõõtmetega pool-industriaalsed "Lasnamäed". Tõsi küll, meie oma Tallinna variant on suuremast osast siin nähtutest oluliselt ilusam - mõeldes mikrorajoonile mis mitu aastat mu koduks oli, aju suisa puhkab. Kuna Jekaterinburg asub Euroopat ja Aasiat lahutavas ning meie Eesti hõimuvellede oletatavas algasukohas Uuralites, oli ka pinnamood veidi muhklikum - kohati ehk nagu Lõuna-Eesti moodi.

Jekaterinburgi jõudes keerasin kella kaks tundi edasi ning mõttes astusin pool ajastut edasi. Nižni Novgorodiga võrreldes on siin justkui korralikum ja puhtam, samas isikupära ja mõtestatust justkui napiks. Kesklinnas olevad pargid on osalt nagu Louvre'i esisest inspireeritud, mõnisada meetrit edasi meenutavad aga pigem Paldiski laadaplatsi kus kasutatud riietega kaubeldakse. Käsikäes on uusarendus ja sellest märksa vanem paneelikas, Hugo Bossi esinduspood ja "Produktõ" silti kandev keldrikauplus... Aega oli mul siin linnas väga vähe ja seisukohavõtt seetõttu mingile absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Järgmiseks ettevõtmiseks saab olema 22 ja pool tundi kestev sõit Novosibirski. See on "Siberi Chicago", mille elanike arv kasvas kõigest 70 aastaga olematust miljonini, linn milles Teet Margna demonstreeris enneolematut venekeelset freestyle gängstaräppi ja mille kohta Kristjan Jõekalda mainis, et tegemist on linnaga kus on kõige vähem midagi teha. Loodan, et ta eksis.

Jekaterinburgi panoraam

21. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 2 - Tõelisem Venemaa

Esimest korda oma suure rongireisi jooksul, sõitsin ma täna rongiga. Tegemist polnud küll selle "õige" rongiga kus saab magada ning (oletatavasti) toimub mingi melu aga rong siiski... Sõit läks kiirelt, ühtegi elu muutvat sündmust nendest mõnest tunnist ei meenu.

Distantsi mõttes tähendas Venemaa suuruselt viiendasse linna Nižni Novgorodi jõudmine enam kui 400km edasiminekut, olustiku suhtes sai aga mindud justkui terve ajastu tagasi. Teel rongijaamast hostelisse (jala, loomulikult) sattusin läbima kohti mis meenutasid parimal juhul ehk kaugeimaid Loksa tupiktänavaid - Moskva säravast ja hiilgavast fassaadist oli alles vaid mälestus... Mingil matka hetkel läks teekond veel hullemaks, rada oli ilmselgelt maha jäetud, pidi ronima üle langenud puude ja tegelema metsikus looduses orienteerumisega. Seda siis linnas kus peaks elama umbes 1,25 miljonit inimest. Aga mis seal ikka - selle seikluse panen ma enda kaardilugemise oskuse arvele, mis sest, et tegemist on juba selliste süvateadmistega mida ilma eelneva külastuseta vist ei saagi omada. Lõpuks "kesklinna" jõudes läks pilt ka paremaks. Teed olid juba asfalteeritud, tänavavalgustus teatud määral töötas jne... tavaline värk. Linnasüda iseenesest on ilus, vaade Kremli müüri äärest kahe suure jõe, Volga ja Oka, ühinemiskohale, on muljetavaldav.

Selle linna peatuskohaks olev hostel on samuti huvitav. Puhtuse, korra ja üldise stiili mõttes tundus see esmapilgul olema üks viisakamaid hosteleid kus ma peatunud olen. Seda hetkeni kui sattusin kööki - seal ei tekkinud isegi tunnet, et võiks miskit kinnastamata käega puutuda. Sõin oma turbokad kiirelt ära ning tegin minekut. Et hostel või mõni selle osa räpane on, ei ole muidugi näitaja mis vääriks kirjapanemist, küll aga torkab nii siin, kui ka eelmises peatuskohas Moskvas silma midagi sellist, mida mujal pole märganud - see on välismaalaste vähesus. Kui muidu on pea igas maailma nurgas olemas stereotüüpsed rännusellid a la "hästi ettevalmistunud sakslane" kellel on alati olemas kõige parem, uuem ja spetsialiseeritum reisivarustus millega vabal turul kaubeldakse ning keegi Lääne-Euroopast pärit naisrändur kellel on tema uskumustest tulenevalt rastapatsid, mõnest idamaisest filosoofiast inspireeritud tätoveeringud ja kurat-teab-mis-skee. ne mõjutustega needid-rõngad kulmus, põses ja silmas, siis Venemaal pole ma veel ühtegi sellist kohanud. Hostelites on vene inimesed. Pärit siit ja sealt, reisimas või antud kohas peatumas mingitel oma põhjustel. On selle põhjuseks siis meie idanaabri idiootne bürokraatia, praegune null-kraadiga flirtiv kliima või miski muu, ei tea... Mulle mingis mõttes isegi meeldib.

Homme on plaanis linnaga veidi põhjalikumalt tutvuda ning seejärel panna end valmis rongisõiduks järgmisse sihtpunkti, Jekaterinburgi. Mida ma seal teen või näha loodan - päris ausalt, ei tea... Peatus sai plaani pandud peamiselt seetõttu, et hoida rongisõidu kestust mingilgi määral mõistlikkuse piires. Kui nii võib öelda. Sõit Jekaterinburgi algab homme kell pool kaheksa õhtul Moskva aja järgi ning kestab plaani kohaselt 19 tundi ja 39 minutit. Etteruttavalt öeldes, mitte kõige pikem sõit selle reisi jooksul.

Järgmisele postitusele tuleb vingem illustratsioon

20. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 1 - reis alaku

Ambitsioonikast plaanist sõita rongiga Austraaliasse võib leida vigu juba esimesest päevast peale. Nimelt ei alustanud ma sõitu oma esimesse peatuskohta Moskvasse mitte Balti jaamast ja rongiga nagu olnuks kohane, vaid hoopis Tallinna bussijaamast ja bussiga. Tehtud valikut ei saa aga kahetseda - 16-tunnine sõit möödus kiirelt ja oli küllaltki mugav. Täpsemini öeldes oli see minu senise elu mugavaim bussisõit üldse. Üllatavalt sujuv oli ka piiriületus Luhamaal - Kalašnikoviga ribide vahele ei torgitud, reisikoti sisu pinnalaotus ei pakkunud samuti kellelegi huvi... Vaadati lihtsalt pass üle, küsiti kuhu sõidan ning sooviti head reisi. Aega kulus sellest hoolimata umbes poolteist tundi (ja seda umbes kesköisel ajal) aga anname selle andeks - tobedad formaalsused.

Moskvas olen nüüd veetnud ühe terve päeva ning üks on veel ees. Muljed on esimese paeva umbes 20-kilomeetrise jalutuskaigu jargselt vägevad. Eelkõige köitis meeli linna mastaapsus - see pole küll kõige suurem linn kus käinud olen, jäädes Istanbulile elanike arvu poolest umbes kahe Eesti jagu alla aga siin tundub kõik kuidagi suur! Majad on suured, tänavad on suured... kõige laiem tänav mida ületama juhtusin, oli 9 rida ühes suunas (ja see polnud ühesuunaline tänav)... Lisaks oli mingis mõttes ehk üllatavgi näha seda kui korras ja puhas kõik on - tänavad on normaalsed, liiklus enam-vähem toimiv, isegi miilits / politsei paistis tegelevat sellega mida nende ametijuhend ilmselt ette näeb. Punase väljaku lähistel oli erakordselt suur kontsentratsioon musta värvi Saksa päritolu autosid sinise vilkuri ning ennastunustava sõidustiiliga. Muid suuremat sorti anomaaliaid silma ei jäänud. Tähelepanuväärseimaks "Võimalik ainult Venemaal" episoodiks jäi ilmselt matt-musta ja jõlge (jõle + ilge) Lada Samara möödasõit meie bussist - see toimus paremalt poolt ja mööda teepeenart, kiirusel 100km/h +.

...

Moned punktid ja tahelepanekud mille kohta oleks võinud veel mingit mõtestatud sisu lisada ent aja- või kirjutamiseks kõlbulike mõtete puudusel jaab see sedapuhku tegemata.

  • Esimesel päeval kogetu ja nähtu võiks ehk kokku võtta ligikaudse tsitaadiga mingilt veebilehelt mida kodutööd tehes sirvisin: "Euroopaliku arhitektuuri ja olemusega linn kombineerituna aasiapärase  kirevusega."
  • Venemaa kulastamiseks on praegu ilmselt hea aeg, hinnad on usnagi odavad. Hostelis oobimine maksab 4-6 eurot oo kohta, tanavalt saab suua umbes 2 euro eest. Metroopilet oli vist umbes 20 senti. Minu kalkulatsioonid ei ole koige korrektsemad aga lausa valed ehk ka mitte.

...

Hostel kus ma nüüdseks maandunud olen, on küll kõike muud kui eksklusiivne aga põnev sellegipoolest. Kohalikud tegijad tutvustavad juba ka kohalike õllemarke ja vene keel saab protsessi käigus vaevaliselt aga kindlalt paremaks. Algus tundub soodne - loodan, et nii ka jätkub. Jutust on praeguseks küll, reis pole ju õieti alanudki - 7600 kilomeetrit rongisõitu ja nii mõnedki peatused on alles ees.

Punane valjak, mobiiliga tehtud pilt.

25. september 2015

"Same shi(r)t, different day": Peraküla - Aegviidu - Ähijärve rattamatk, 850 km läbi Eesti

Siis kui viimased grammid Soomaa kruusateede tolmu kopsudest välja said köhitud, oli uue matka plaanimine juba alanud. Mõttemaailmas eelmise aasta reisi hetkedesse ja reaalsusse tagasi minnes meenub küll nii mõndagi sellist, mis suuremat sorti igatsust ei tekita ent (ratta)matkas on see eriline miski, mis ikka tagasi tõmbab. Seda isegi sellisel määral, et sel suvel duubeldusid nii matkakorrad kui kilometraaž - kõigepealt sõitsime läbi Aegviidu - Ähijärve lõigu, seejärel ka just äsja valminud Peraküla – Aegviidu, kokku umbes 850 kilomeetrit.


Osa I: Aegviidu – Ähijärve (~640km)

Hendrik Relve on öelnud, et seiklused tekivad siis, kui ettevalmistus on halb – eelmise aasta matk põhjast lõunasse läbi Maarjamaa kujunes tõeliselt seikluslikuks nii mõnegi kandi pealt ning oli selle väite elavaks kinnituseks. Aegviidust Ähijärvele jõudsime sel korral justkui lihtsamalt, kõiksugu jama ja vusserdamist oli märksa vähem, sõitmist rohkem, sõidupäevad ise see-eest veidi lühemad. Kahjuks ei saa öelda, et me oma vigadest tohutuid õppetunde oleksime omandanud, veelgi vähem nende põhjalt targemaid otsuseid langetanud, pigem oli vist asi õnnes. Keskmiseks päevaseks läbisõiduks jäi sel korral umbes 100km ja kõige hilisemaks laagrisse jäämise ajaks aeg, mil algavad AK uudised. Kordagi ei pidanud me kuuvalgel telki ehitama, igas laagripaigas sai üles tehtud lõke, õhtuti jäi koguni aega mõtiskluseks ning B-vitamiini manustamiseks. Asjalikke sõidupäevi oli kokku kuus, seitsmenda hommikusse jäi moe pärast napilt kahekohaline hulk kilomeetreid.

Läbi lillede.

Sõit ise oli küll põnev, ilus ja kohati katsumusigi pakkuv aga, et jutt võileiva-blogiks ei läheks, pole otstarbekas kõiki selle etappe üksipulgi kirjeldada. Tõtt öelda ei oskakski ma seda teha, isegi kui tahaksin – juba enne kui üritus poole peale jõudis, hakkas üldpilt möödunud sõidupäevadest kuidagi ühtlaseks uduks sulama. Päevane rutiin oli üldjuhul küllalt sarnane: hommikune äratus, õllepurgi-priimusel küpsetatud pudru söömine, asjad kokku ja sadulasse. Kruus, asfalt, metsarada, banaani ja pähklite söömise peatus, sõit jätkub... See ei tähenda, et sõit igav või tohutult üksluine oleks olnud aga kui oleks vaja kirjutada kirjand teemal "Põlvamaa pinnasteede eripärad", jääksin vist hätta küll. Sõit oli lihtsalt sedavõrd pikk, et kõik viimse detailini meelde ei jäänud. 

Enam muljet avaldanud kohtadena võib ehk mainida Haanja kõrgustikku oma tõusude ja laskumistega, Võhandu jõe äärseid künklikke radu ja „Setomaa-Saharat“ – neist viimane oli sõidutehnilises mõttes küll üks õudsemaid kohti mida ette võib kujutada, meenutades Normandia dessanti jalgrattal aga loodus oli ilus ja rajad omamoodi huvitavad. Mäest üles sõitmine on üldjuhul samuti asi, mis kellelegi eriti ei sümpatiseeri, et aga Haanjas teisiti ei saanud, õppisime sedagi omamoodi nautima. Käiguvahetusi oli vähemalt sama palju kui Kiirete ja Vihaste filmis, jalgades oli jõudu kui Armstrongil pärast dopingusüsti ja nii me nendest mägedest üles ja alla kihutasime. Hoopis teistmoodi kogemuseks oli Võhandu jõe ääres olnud künklik rada, mis üsnagi õigustatult oli küll mõeldud jalgsi, mitte jalgrattal läbimiseks. Nii mõnegi künka puhul jäi õigesti ajastatud käiguvahetusest ja toorest jõudu täis jalgadest väheks ning appi tuli võtta ka kaasmatkaliste nõu ja jõud – tõusud olid nii järsud, et meie koos varustusega umbes 25kg kaaluvaid rattaid tuli mäest üles lohistada puudest kinni hoides ja kahekesi. Ajakulu oli metsik aga kogemus vägev, suunurgad kiskusid tahes-tahtmata ülespoole. Esimese päeva teekonna hulka jäi ka terve hulk kilomeetreid laudteedel, siin-seal oli meeldivaid metsaradasid, mõnes paigas ka täiesti tühja koha peale rajatud rajajuppe, ühendamaks näiteks mingeid erinevaid rajalõike omavahel. Küllaltki palju oli ka liikluseks avatud asfalt- ning loomulikult kruusateid. Ehkki need viimased kippusid tugevalt domineerima ja kohati tekkis tunne, et lõppu ei tulegi ning kõik on kuidagi ühtemoodi (sellest ka pealkiri), peab tagantjärgi tõdema, et vaatamist ja kogemist jagus tegelikult küllaga. Maasikalõhnast umbsed metsasalud, kaunid korda tehtud talud Lõuna-Eesti kuppelmaastikel, pilkupüüdvad teenindajad Värska restoranis ja nii edasi… Eesti on ilus ning see ei kuulu vaidlustamisele.

Illustreeritud näide jalgraja ning jalgrattaraja erinevusest.

Nagu ennist mainitud, oli ka probleeme küllaltki vähe – näiteks rehvipurunemisi oli vaid üks ja seegi juhtus kohas kus me, silmad kantis peas, õigest teeotsast mööda kihutasime. Viimastel päevadel hakkas haiget tegema päike ning alates teisest sõidupäevast valutama põlved – ühekaupa ja korraga. Viimast võikski pidada matka esimest osa enim häirinud faktoriks. Kõik muu reisi juurde kuuluv, nagu näiteks 6 ööd telgis magamist, üsna mitme kilo jagu kruusatolmu sisse hingamist, veel rohkemate kilode jagu oma asjade rattaga kaasas tassimist, enam kui 600-kilomeetrist rattasõidust rääkimata, oli okei, normaalne, või siis koguni: „ei midagi erilist“, nagu laulab Singer-Vinger.

Kavastu. Ootasime Eesti ainsat parvemeest kes oli parajasti lõunale läinud. 

Matka lõpus oli emotsioon küll igati positiivne, kuid tõtt-öelda mitte nii tugev kui oleks algul võinud arvata. Finišis ei oodanud meid Läti rand, napis riides neiud ega Originaali nelipakid vaid hoopis mingi lastelaager ja üks nastik kes sillal päikest võttis. Oli selge, et midagi jäi puudu, asi jäi kuidagi poolikuks. Holly- / Bolly- või mõne muu –Woodi narratiivis oleks olnud tegemist selle hetkega, kus pahalasele terve kastitäis padruneid kerre on põrutatud, head tegelased kihutavad valge Sierraga päikeseloojangusse, kõlavad ülevad noodid äraleierdatud lembelaulust kui äkki: … paha mees või naine, hiidämblik või tulnukas – avab suures plaanis ühe oma silma … Muusika peatub ja ekraanil hakkavad jooksma osaliste nimed. Siililegi selge, et teema pole lõppenud...


Osa II: Peraküla – Aegviidu (~210km)

Kõike eelnevat kokku võttes, möödus matka esimene pool ilma suuremate vahejuhtumiteta. Et seda balansseerida, otsustasime teha teise osa, teistpidi võttes siis hoopis esimese osa, veidi teisiti. Kohe alguses sai plaani võetud, et sõit tuleks sooritada ühe päevaga. (Kui liibukatega kutid võivad päevas 200km sõita, siis miks ei peaks seda suutma meie?) Ilma laagrisse jäämata sõitmine pani omad piirid ka varustuse hulgale, see kahanes minimalistlikult ultra-minimalistlikule. Varuriietest olid kaasas vaid vihmajope ning lühikesed püksid, ööbimisvarustuseks magamiskott, „lebomati“ ülesandeid täitev parketi aluskate ning telgi asendajaks koormakate, lisaks vesi, üks purk Red Bulli ja veidi süüa. Arvestades sinna juurde veel fotoaparaadi, noa ja mõned vahendid ratta remontimiseks (sisekumm, pump, paar kuuskantvõtit), saabki kokku terve seljakotitäie asju aga samas ei saa öelda, et seda just üleliia palju oleks olnud. Lisaks eelpoolmainitule, kahanes jätkuürituse ajaks ka meie sõiduseltskond – kolme asemel oli meid stardis vaid kaks, Kristjan & Kristjan.

Matka alguspunkti saamiseks saime taas abi Triinult ja Merilynilt, kes meid umbes südaööks Nõva lähistele sõidutasid. Algselt oli mõttes seal koormakate üles panna ja hommikuni laagrisse jääda, et siis varavalgel enne kukke ja koitu startida. Et aga öö oli soe ja mõnus, tegime plaanid ringi ja hakkasime hoopis kell 00.05 sõiduga pihta. Algus tundus soodne seni, kuni Kristjan oma rattal lambi põlema pani, see kippus iga teeaugu ja kõvema lenksupööramise peale vilkuma ning tundus, et ilma lambita oleks veidi mugavam sõita olnud. Ehk siis, esimene tõrge ilmnes pärast vähem kui minut kestnud sõitu. Oleks ju võinud kodus varustust kontrollida aga see selleks.

Pikka matka me öösel ei teinud - teele jäi nimelt üks bussipeatus mis tundus liiga hea, et olla tõsi ning otsustasime jääda sinna ööbima. See kujutas endast ukse ja akendega palkmaja ning mingil põhjusel tundus olema soliidsem ja ehk mugavamgi lahendus kui puude vahele pingutatud koormakate – ja oligi, üldse ei saanud kurta. Kui, siis ehk ainult selle üle, et „lebomati“ asemel kaasa võetud parketi aluskate, oma 2mm (jah, MILLI-meetri) paksusega, laudpõrandat oluliselt pehmemaks ei muutnud.

Pärast küllaldast, umbes neli tundi kestnud uinakut bussipeatuse põrandal, saime aru veel millestki mida oleks võinud kodus enne starti teha. Seiklused on küll toredad ning jäävad hästi meelde aga siiski, enne 200-kilomeetrist rattasõitu ei oleks olnud paha mõte korra ka ilmateadet vaadata. Eelnevad 5 või 6 päikselist ja palavat päeva oma puhkusest olin veetnud korterit remontides ja polnud justkui põhjustki arvamaks, et saabuv päev võiks olla milleski erinev. Aga oli, ja mitte vähe. Kasutades Kristjani legendaarseks saanud lauset keskkooli kirjandustunnist, „paistis sel päeval päike pilvede tagant“, see tähendab, päikesest polnud haisugi ja vihma sadas. Ning mitte sellist meeldivat ja rahulikku, kukeseeni kergitavat sademekest vaid ikka korralikult ja ladinal. Suur hall ulatus igas suunas kuni silmapiirini ning küllap kaugemalegi. Valikuid polnud palju, täpsemalt üks – vihmajope selga ning sadulasse.

Pärast paari kilomeetri läbimist olid nii jalanõud kui püksid täiesti läbi vettinud ja sõidumotivatsioon nullilähedane. Paratamatult tekkinud mõtted katkestamise teemadel said eriti aktuaalseks siis kui tegime Padisel oma esimese söögipausi – sisenesime kohalikku külapoodi nagu kaks kalkarit, veest ja mudast rida tähistamas meie teekonda riiulite vahel. Lõime „Täistera Pehmiku“ ja kaks kohupiima letti ning ei saanud märkamata jätta poemüüja suure vaevaga tagasi hoitud muiet. Tasusime kauba eest, tänasime prouat ja läksime õue sööma. Paar minutit ühel kohal seismist muutsid olemise vastikult jahedaks, tossud lirtsusid, läbimärjad ja külmad dressid kleepusid jalgade ümber, vihma sadas. Kuna me saatetiimi puudumise tõttu suvalises kohas sõitu lõpetada ei saanud, otsustasime minna vähemalt Saue või ehk Tallinnani ja seal asja üle edasi mõelda. Pikemat filosoofilis-psühholoogilist arutluskäiku kirjeldamata, lõppes või õigemini jätkus meie ettevõtmine aga nii nagu kuskil sisimas arvata võiski. Jõudsime Tallinna ringteeni, mõtlesime, et sõidame veidi veel, sõitnud veidi veel, avastasime endid paigast kust tundus juba mõttetu otsa ringi pöörata. Helistasin Aegviidus resideeruvale vennale, palusin õhtuks sauna sooja panna ning jätkasime retke.

Illusioon kuivadest sokkidest.

Olles psühholoogilisest tõrkest üle saanud, jäid alles vaid argised olustiku-probleemid. Vihm, muda, lõputust sajust „ära sulanud“ kruusateed, poolel maal lagunenud vihmajope, füüsilisest pingutusest hoolimata peale tikkuv uni, tõrkuv ratas ja ühte-koma teist veel. Suurimaks üllatajaks sellest komplektist, Ilmataadi keeratud käki ja meie endi idiootsuse järel, osutus vast tõrkuv ratas – see oli just äsja, esimest korda pärast Arnold Rüütli aega, remondis käinud ja pidanuks kenasti funktsioneerima, aga võta näpust – keti ja hammasrataste omavaheline suhe oli nagu Browni liikumine. Kolinat, raksumist ja kriginat jätkus kuni hiliste õhtutundideni. Õnneks ei läinud midagi lausa katki ja kuskil porilombis kap-remonti tegema ei pidanud.

Jättes välja selle, mis eelmises lõigus loetletud, oli sõit siiski küllalt meeldiv – ainus aga oligi see, et seisma ei tohtinud jääda ja varvaste liigutamine tossu sees polnud soovitatav. 210 kilomeetrit sõitu, neist 195km sisuliselt järjest ja ilma pikemate peatusteta, ei tundunudki nii väga hull kui oleks võinud arvata. Erinevad kehaosad hakkasid küll mingitel hetkedel väsima ja tunda andma kuid see polnud ligilähedaseltki võrreldav kangeks jäänud istmikuga Võhandu kanuumaratonil või põlvevaludega Võsu jooksumaratonil. Umbes kolmkümmend kilomeetrit enne Aegviitu jõudmist said ka pilved veest tühjaks ja teed hakkasid tasapisi kuivama, lõpuspurdi kiirendamiseks laadisime sõidu pealt sisse energiajoogid, lülitasime kiirema käigu peale ja panime jalad vilkamalt liikuma. Oodatud energialaks ei olnud küll nii võimas, et tagaratas kruusa freesima oleks hakanud aga tempot tuli juurde küll. Viimased 10-15 kilomeetrit sõitsime kuuvalgel ja enam-vähem täiskiirusel. Erinevalt nii mõnestki raja osast kus geograafiliste katsumustega maadeldud sai, oli Aegviidu ümbruses rajamärgistus väga hea, kui mitte öelda, et suurepärane. Tähistused puudel ning sildid raja ääres olid kõik kaunisti nähtavad ja üheselt mõistetavad. Selle asemel, et vettinud kaardilt oma asukohta välja peilida ning ümbritsevat floorat ja faunat vandesõnadega kostitada, saime keskenduda sõidule ja looduse nautlemisele, nii nagu see tähistatud rajal matkamise puhul olema peakski.

Kuuvalgel läbi Aegviidu metsade kihutades meenus ka üks vestlus matkajatega, keda kohtasime oma reisi pikema osa teisel õhtul. Rääkisime nendega maast ja ilmast, muuhulgas ka matkamisest. Olles maininud, et meie äsja lõppenud sõidupäeva distantsiks oli olnud 120 kilomeetrit, vangutas nende juhtfiguur pead ja ütles „te vist ei naudi oma reisi“ ning seltskond hakkas naerma. Muigasime kaasa, öeldu üle liigselt mõtlemata. Hiljem asja üle juureldes jäigi kummitama mõte „kuidas nautida rattamatka?“ – kui marsruudile jääb 10-kilomeetrine kruusasirge, koleda ära tolmanud sääsemetsa vahel, kas peaks siis seal aeglasemalt sõitma ja tolmu sügavamalt sõõrmeisse tõmbama? Või siis, kuidas näeb välja sõidu nautlemine lenksuni kõrguvate, kastega kaetud nõgeste sees? Kas peaks neidki silitama ning üheskoos kiitma antud sõidukoha oivalisust? Raske öelda, kas ja milline oleks siinkohal see üks ja õige vastus – selleni pole me siiani jõudnud. Kui keegi samal teemal mõtiskledes mingi vägeva ivani on jõudnud, andku teada. Sinnamaani jään ma oma mõtte juurde, mille kohaselt on aeg-ajalt hea ja koguni kasulik, ennast oma mugavustsoonist välja rebida ning teha midagi sellist, mis hiljem ennastki imestama paneb. Peraküla – Aegviidu – Ähijärve matk oli just nimelt midagi sellist, nii oma esimeses kui teises osas. Proovige järgi!

Vihm on lõppenud, energiajook joodud - Rock and Roll!




26. aprill 2015

Perse ja psühholoogia - 100km kanuusõitu

Kes sellise pealkirja juurest mingit nilbet või siis vastupidi ääretult arukat lugu otsima tulid, pööraku tagasi – siinkohal tuleb juttu hoopis käesoleva (2015) aasta Võhandu maratonist. Sada kilomeetrit kanuusõitu Tamula järvest peaaegu Peipsini välja.

Seilates üle kivide ja kändude

Olles enne üritust kogenumatega konsulteerinud, otsustasime alustada tasa ja targu. Mitte päris nii, et aerud käes mädanema hakkaksid aga siiski võrdlemisi rahulikult. Olime kuulnud lugusid sellest, kuidas mingid entusiastid endast viimast andes stardis minema rühivad ja seejärel kuskil kolmandiku peal ära väsivad ja tagant tulijatele nii-öelda selg-ees vastu sõitma hakkavad. Olles ehk umbes 10-20 kilomeetrit mööda vett ära nühkinud, küsisid mingid suvalised (jutu järgi päris jõhkrad tegijad) kanuutajad meilt, kas me plaanime ka lõpuni sõita? Andsime neile vastuse, et selline meie plaan tõepoolest oli ning jätkasime teekonda. Jäime sealjuures soliidseks ja tegime ausat nägu ent mingi kahtlus hakkas siiski hinge närima. Pilk ajanäitajale ning kiired kalkulatsioonid avaldasidki koleda tõe – me olime aeglased, lausa häirivalt aeglased. Oma mõju avaldasid nii eelmise õhtu tegevused, umbes nelja tunni pikkuseks jäänud uneaeg kui ka meie kanuu sõiduomadused, mis esikoha-väärset kiirust kuigi kergelt arendada ei võimaldanud. Minna oli veel pikk tee ja võistluse selles punktis virisema hakata oleks olnud liig mis liig.
Võistluspäeva hommik, spordikooli põrand, vot sellised näod. Mina vasakul, paatkonna esiaerutaja Kristjan paremal.
 Viimatimainitu ei tähenda muidugi, et virisemismõtteid peast läbi käinud poleks, oh ei. Alustades oli loomulikult optimism kõrgel ent mida edasi, seda üksluisem ja koguni mõttetum kogu üritus tunduma hakkas – esimesed 30 kilomeetrit tõid tahes-tahtmata meelde möödunudsuvise rattaretke ning eelkõige selle sirgetel Soomaa kruusateedel maha nühitud sektsiooni. Piinavalt aeglane aerutamine, lõpp käegakatsutamatus kauguses… Võistlusele eelnenud peaproov kitsukeses Tiskre ojas, omamoodi „off-water“ seiklusmatk, tundus neil hetkil märksa huvitavama üritusena.
Märksa põnevamaks läks sõit pärast esimest veskitammi, õieti suisa nii põnevaks, et tekkis variant kanuu pikema jututa kummuli keerata. Nimelt ei olnud me mitte kunagi harjutanud sõitmist veidigi tugevamas veevoolus ja nagu selgus, oli see kogemus üsnagi erinev seisvas vees aerusolgutamisest. Vesi, mis pärast tammi oma loomuliku hooga voolama oli pääsenud, vedas meid kohe esimeses jõekäänakus täie hooga, sirgelt ja selgelt vastu parajalt suurt kivi. Kanuu, mille nimeks „Kivipurustaja“, keeras end kokkupõrkest nii tugevasti kreeni, et vesi lahmas üle servade sisse ja suplusest jäi veel õige vähe puudu. Kahjuks või õnneks olime mõningaid suplejaid juba stardis näinud ja kindel otsus oli seda ise mitte järele proovida. Tüürisime oma veesõiduki kuidagi vibalikult kaldale, valasime vee välja ning sõitsime hoopis keskendunumalt edasi.
Järgnenud paar-kolmkümmend kilomeetrit olidki vast selle sõidu lõbusaimaks osaks – kiirevooluline jõgi viis meid normaalse tempoga edasi, tüürimist ja mässamist oli omajagu, mitmes paigas nägi teisi osalejaid kes endid vees karastamas olid käinud. Kive, puunotte, kärestikulaadseid moodustisi ja tamme oli üsna mitmeid, paaril korral tekitasid need ka esimese tabatud kiviga võrreldavat närvikõdi. Ainus mis mulle eriti meeltmööda polnud, oli pidev peatuste tegemine ja vee välja kühveldamine – oli see siis meie kanuu eripära või sellel seilajate kobakäplus, ei tea, aega kulus sellele igal juhul päris palju. Teisest küljest oli meeldiv vahepeal selga sirutada ning kanuupõhjast mõni hulpiv õllesigar üles otsida ja põske pista.

Istumist rohkem kui sõjaväes

Kui tammid ja kärestikud möödusid lausa muinasjutuliselt kiiresti, siis edasine kippus sõidu mõttes taas veidi igavamaks, samas oli ümbritsev loodus jõe teises pooles hoopis ilusam – liivakivipaljandid ja -koopad, männimetsad ning… madalamalt paistva päikese valgus, mis loodusele eripärase kontrasti annab. Tõtt-öelda poleks seda viimast küll niiväga näha tahtnud, vähemalt mitte kanuuga sõites. 
Kivipurustajaga sõiduvees. Esimese kivi tabamiseni polnud enam palju minna.

Nii kellaaeg kui emake loodus ise andsid mõista, et meie üritus venib pikaks. Punkti sellele veendumusele andis aga see va istmik – põhjast ehk paarikümne sentimeetri kõrgusel pingil istumine muutus mingil hetkel sedavõrd piinarikkaks, et me asusime leiutama uusi viise, kuidas kilomeetreid mööda saata. Üks variant milleni jõudsime, oli selline, kus esimene sõitja oli põhjas põlvili ja tagumine lebotas pool-selili justkui rannatoolis. „Hö-hö-hö, teil tagumine paneb ju laiska!“ hõiskasid õlut trimbanud pealtvaatajad seda nähes kuskilt hoovist – proovigu nad ise näiteks 13 tundi telliskivi otsas istuda… Sealjuures olid meil kaasa võetud mingid sauna istumisaluste laadsed matijupid mis olukorda veidi leevendasid, osadel polnud neidki. Kõige kurioossem oli ilmselt ühe parvega sõitnud meeskonna lahendus, kes istumisalusteks täispuhutud ujumisrõngaid kasutas. Igal juhul oli tegemist katsumusega millesarnast ma varem polnud kogenud ja seetõttu ei osanud ka oodata. Istumist oli sel sõidul veel rohkem kui sõjaväes ja istumisalus kasarmu taburetist märksa ebamugavam – viimasel sai koguni magada. Et füüsiline väsimus sõidu ajal kuskilt mujalt tunda oleks andnud, seda ma esialgu ei täheldanud…

Masohhistide suvepäevad

Olukord muutus mingis mõttes pingelisemaks teises söögipunktis, Leevakus, 24 kilomeetrit enne lõppu. Kanuud toidutelgi juurde tassides ja aurava supipotikese järgi taarudes sai selgeks see, et väsimus oli ikkagi oma koha sisse võtnud. Samm oli pehme, kõne ja mõte kuidagi katkendlikud, käsigi veidi värisev. Esialgne mõte, et oleks vahelduse mõttes hea veidi aega püsti seista, ei tundunud seda tehes enam sugugi nii ahvatlev ja pidasin paremaks siiski istet võtta. Boršisupp (vist?) ja paar viilu hapukurki läksid kurgust alla erakordselt aeglaselt ja tuju oli kuidagi mõru. Kui supp söödud sai, oli õues juba pea täiesti pime ja niigi üsna jahe päev oli muutunud veelgi külmemaks. Et olukorra üle mitte liigselt juurelda, otsustasime võimalikult ruttu jätkata. Vahetult enne paati asumist lugesin veel läbi venna sõnumi milles ta andis teada enda lõpetamise ajast, 13 tundi ja mingid minutid peale. Meil oli minna veel umbes veerand distantsi.
„Veerand maad veel“ – see mõte jäi pähe vasardama ja muutus sügava pimeduse laskudes muudkui aktuaalsemaks. 24 kilomeetrit on distants, mida ka jalgrattaga päris niisama igavusest sõitma ei kipu, see on kolme kilomeetri võrra pikem ka poolmaratonist, mida korra jooksnud olen. Meie ligikaudne keskmine kiirus jäi sealjuures oluliselt alla nii rattasõidule kui jooksmisele ja arvestuslikult pidid meid ees ootama veel umbes viis sõidutundi. Pimedas ja külmas. Õues oli juba sedavõrd jahe, et pea kõik varuks kaasa võetud riided olid selga pandud ja kanuust väljas olles värisesime mõlemad nagu haavalehed.
Kaevurilambikeste valgel sõitsime koos teiste aeglaste ja õnnetutega edasi, just nagu mingi jaaniussikeste protsessioon veteväljal. Paratamatult hakkas tekkima mõte, milleks see kõik? Samas aga, tundus katkestamine millegi niivõrd piinlikuna, et seda ei tahtnud jutukski võtta. Aerutasime tummalt ja tuimalt edasi, kuni Kristjan selle idee lõpuks sõnadesse pani – seejärel pidasime veidi aru ja otsustasime üsna kiirelt, et pärast nii pikka kannatust ei ole mõtet pooleli jätta. Tegemist polnudki niivõrd sisulise diskussiooniga kui üksteisele kinnitamisega, et lõpetada lihtsalt tuleb. Ühtlasi olime ka juba märganud silti mis teatas, et lõpuni oli jäänud „vaid“ 16 kilomeetrit. Mõnevõrra naljaka fraasina jäi meelde Kristjani öeldud lause: „ma ei viitsi pooleli jätta“ – justkui oleks need järgmised neli tundi aerutamist kuidagi vähem viitsimist vajanud…
Olles lõpuni sõitmise kokkuleppe sõlminud ja endaga rahu teinud (kirjutaks nagu eneseabi raamatut), läks sõitmine märksa meeldivamaks. Küürutasin esipingil ja andsin aerule valu, vasakust käest haukasin isukalt šokolaadi. Konkurente oli jõel väheks jäänud ja seltskonda pakkusid peamiselt koprad või muud veeloomad kelle plaksatusi, sulpsatusi ja veest välja vahtivaid päid nii mõnelgi korral kohata võis. Õhk oli nii külm, et jõevesi hakkas aurama ja see tekitas mingit õudusfilmilikku fiilingut – must sile vesi, vaikus, tähed pea kohal. Puudu oli vaid näljaste huntide ulgumine. Mingil hetkel märkasin ka seda, et kanuu hakkas jäätuma – võtsime seda teatava huumoriga ja seilasime kindlalt finiši suunas.
Võidukalt finišis.

Viimase möödasõidu tegime mingist tüübist, kes teatas, et lõpuni on kõige rohkem ehk kilomeeter minna. Kui ta meilt kellaaega küsis, vastasin pikemalt mõtlemata, et kell on ehk umbes kümme. Tegelikult olin viimati kella vaadanud umbes seitsme paiku ja nähtus pettununa seda rohkem mitte teinud. Õige pea Võõpsu maanteesilla alla finišisse jõudes saime aga teada, et kell oli veerand kaks öösel. Üllatus ja naerupahvak! Saime medalid kaela ning võtsime vastu teadmise, et sõidule oli kulunud enam kui 18 tundi (täpne aeg: 18:14:03,8). Mingit tähtsust see meie jaoks küll enam ei omanud – tunne oli ülev, olime jõudnud lõpuni.

Kas asi oli seda väärt?

Hoolimata kõigist neist mõtteist mis käisid peast läbi umbes esimese 30 kilomeetri jooksul, samuti üsna mitmekümne kilomeetri jooksul kuskil hilisemates etappides, pean praegusel ajahetkel, umbes nädal pärast üritust, kahe käega alla kirjutama – jah, oli küll. Meiesugustel rahvasportlastel käib võistlus peamiselt nagunii vaid iseendi vastu ja võiduks oli sel üritusel vaja vaid finišijoone ületamist (olgugi, et tegemist oli ühe raskeima „vaid“-iga millega kokku olen puutunud). Sellega hakkama saamise võti seisneski vähemalt minu jaoks peamiselt selles, mis sai pealkirjaks pandud – „psühholoogia“ kui eneseületus ja rasketest hetkedest üle saamine ning „perse“ kui mõningane füüsiline katsumus. Teadmamehed räägivad, et elu polegi kerge, miks peaks üks võistlus siis seda olema?

PS! Väga suured tänud vennale Martinile, kes meile lahkelt oma kanuud, „Kivipurustajat“, laenas ning meie vaprale saatetiimile, Triinule ja Merilyinile, kes terve pika päeva kuskil Kagu-Eesti avarustes vabariigi aeglasemaid kanuusõitjaid ootasid!
 
...