24. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 3 - Rongisõidu reaalsus, Jekaterinburg

Seisan perroonil ning ootan saabuvat rongi, see roomab madala diislipodina saatel lähemale ja peatub. Otsin üles enda vaguni, selle numbriks on 10. Uks on juba avatud ning sinna ette troppi kogunenud terve salkkond seltsimehi ning -naisi kes samuti rongilepääsu ootamas. Üle keskmise nägus vagunisaatjanna kontrollib üle kõigi dokumendid ja suunab inimesed edasi. Astun uksest sisse ning sisenen oma uude reaalsusse. Esimene mõte: "kurat kui kitsas!" - reisieelse uurimustöö põhiliseks õppematerjaliks olnud kultuslikus telesaates "Kaks kanget Venemaal" paistis kõik mõnevõrra avaram... Aga hüva, muid üllatusi esialgu polnud. Omal kohal olid nii väiksema sõiduauto mõõtu, läkastav ja tülpinud ilmega mammi kui 3-triibuliste dressidega elumehed. Kõik muu mis nende vahele jääb, loomulikult ka. Arvestades sõidu kestust ning ühtlasi teades, et pea kõik järgmised sõidud saavad olema samasugused, ei olnud tunne just üleliia optimistlik.

Pärast mõne tunni möödumist ja veidi ringis ringi vaatamist (hostelis kohatud šveitslane reisis ülejärgmises vagunis), hakkas olukorratunnetus juba peenemaks arenema. Ahtakesena tundunud vagunisalong muutus kodusemaks, ümbritsev seltskond, mõne kontrastse erandiga, meeldivamaks. Küllaltki selgeks sai ka erinevus platskaardi ning kupee erinevustest, seda nii sotsiaalses kui praktilises tähenduses. Kupee plussiks on veidi avaram olemine ja võimalus lihtsalt akna ääres seista ning sõitu imetleda. Miinuseks aga see, et sattudes ühte ruumi mingite idiootidega, pole pääsu kuskile, kui juba sotsialiseerumiseks läheb, lõpeb jama alles ühe või teise rongist lahkumisega. Külastades oma šveitslasest tuttavat vagunis number kaheksa, oli tema kupeesse imbunud keegi Andrei kes ka pärast mitmendat-setmendat korda ei olnud võimeline mõistma, et keegi lihtsalt niisama läbi Venemaa võiks reisida. Kõigist püüdlustest hoolimata jäi talle vist kuni lõpuni kahtlus, et meie puhul on tegemist spioonide või muu kahtlase elemendiga... Aga rahu temaga, lõpuks suunati ta mõistlike kaasvenelaste poolt kupeest välja ning kõik suundusid magama, nii ka mina.

Kui mingil hetkel hakkas juba tunduma, et ruumiga polegi lood väga kriitilised, siis oma platskaart-vaguni koikusse pikali heites see tunne taas muutus. Isegi oma alla "Harju keskmise" kasvuga jäid varbad kuidagi totralt üle serva rippuma ning võis kindel olla, et iga mööduja saab neile ühel või teisel moel pihta. Ja saidki, pidi magama nagu küsimärk, jalad krõnksus ja pidevalt avastades uusi poose. Sellest hullem oli aga tohutu palavus, mis hommikul õue vaadates oli mõnevõrra üllatav - Permist alates oli siin-seal maas lumi ja olud pigem talvised. Kui ammu mitte nähtud lumi välja arvata, siis vaade rongiaknast sel sõidul eriliselt kirgi ei kütnud. Pigem nagu Tallinn - Aegviidu, marsruut mida aegade jooksul omajagu läbitud - põllud, segametsad, mingi võsa... Mis siinset olustikku kodusest eristas, oli muidugi Vene / Sovjeti arhitektuur - vastavalt siis viltu vajunud majakestega põllukülad ning hoomamatute mõõtmetega pool-industriaalsed "Lasnamäed". Tõsi küll, meie oma Tallinna variant on suuremast osast siin nähtutest oluliselt ilusam - mõeldes mikrorajoonile mis mitu aastat mu koduks oli, aju suisa puhkab. Kuna Jekaterinburg asub Euroopat ja Aasiat lahutavas ning meie Eesti hõimuvellede oletatavas algasukohas Uuralites, oli ka pinnamood veidi muhklikum - kohati ehk nagu Lõuna-Eesti moodi.

Jekaterinburgi jõudes keerasin kella kaks tundi edasi ning mõttes astusin pool ajastut edasi. Nižni Novgorodiga võrreldes on siin justkui korralikum ja puhtam, samas isikupära ja mõtestatust justkui napiks. Kesklinnas olevad pargid on osalt nagu Louvre'i esisest inspireeritud, mõnisada meetrit edasi meenutavad aga pigem Paldiski laadaplatsi kus kasutatud riietega kaubeldakse. Käsikäes on uusarendus ja sellest märksa vanem paneelikas, Hugo Bossi esinduspood ja "Produktõ" silti kandev keldrikauplus... Aega oli mul siin linnas väga vähe ja seisukohavõtt seetõttu mingile absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Järgmiseks ettevõtmiseks saab olema 22 ja pool tundi kestev sõit Novosibirski. See on "Siberi Chicago", mille elanike arv kasvas kõigest 70 aastaga olematust miljonini, linn milles Teet Margna demonstreeris enneolematut venekeelset freestyle gängstaräppi ja mille kohta Kristjan Jõekalda mainis, et tegemist on linnaga kus on kõige vähem midagi teha. Loodan, et ta eksis.

Jekaterinburgi panoraam

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar