21. oktoober 2015

Rongiga Austraaliasse, osa 2 - Tõelisem Venemaa

Esimest korda oma suure rongireisi jooksul, sõitsin ma täna rongiga. Tegemist polnud küll selle "õige" rongiga kus saab magada ning (oletatavasti) toimub mingi melu aga rong siiski... Sõit läks kiirelt, ühtegi elu muutvat sündmust nendest mõnest tunnist ei meenu.

Distantsi mõttes tähendas Venemaa suuruselt viiendasse linna Nižni Novgorodi jõudmine enam kui 400km edasiminekut, olustiku suhtes sai aga mindud justkui terve ajastu tagasi. Teel rongijaamast hostelisse (jala, loomulikult) sattusin läbima kohti mis meenutasid parimal juhul ehk kaugeimaid Loksa tupiktänavaid - Moskva säravast ja hiilgavast fassaadist oli alles vaid mälestus... Mingil matka hetkel läks teekond veel hullemaks, rada oli ilmselgelt maha jäetud, pidi ronima üle langenud puude ja tegelema metsikus looduses orienteerumisega. Seda siis linnas kus peaks elama umbes 1,25 miljonit inimest. Aga mis seal ikka - selle seikluse panen ma enda kaardilugemise oskuse arvele, mis sest, et tegemist on juba selliste süvateadmistega mida ilma eelneva külastuseta vist ei saagi omada. Lõpuks "kesklinna" jõudes läks pilt ka paremaks. Teed olid juba asfalteeritud, tänavavalgustus teatud määral töötas jne... tavaline värk. Linnasüda iseenesest on ilus, vaade Kremli müüri äärest kahe suure jõe, Volga ja Oka, ühinemiskohale, on muljetavaldav.

Selle linna peatuskohaks olev hostel on samuti huvitav. Puhtuse, korra ja üldise stiili mõttes tundus see esmapilgul olema üks viisakamaid hosteleid kus ma peatunud olen. Seda hetkeni kui sattusin kööki - seal ei tekkinud isegi tunnet, et võiks miskit kinnastamata käega puutuda. Sõin oma turbokad kiirelt ära ning tegin minekut. Et hostel või mõni selle osa räpane on, ei ole muidugi näitaja mis vääriks kirjapanemist, küll aga torkab nii siin, kui ka eelmises peatuskohas Moskvas silma midagi sellist, mida mujal pole märganud - see on välismaalaste vähesus. Kui muidu on pea igas maailma nurgas olemas stereotüüpsed rännusellid a la "hästi ettevalmistunud sakslane" kellel on alati olemas kõige parem, uuem ja spetsialiseeritum reisivarustus millega vabal turul kaubeldakse ning keegi Lääne-Euroopast pärit naisrändur kellel on tema uskumustest tulenevalt rastapatsid, mõnest idamaisest filosoofiast inspireeritud tätoveeringud ja kurat-teab-mis-skee. ne mõjutustega needid-rõngad kulmus, põses ja silmas, siis Venemaal pole ma veel ühtegi sellist kohanud. Hostelites on vene inimesed. Pärit siit ja sealt, reisimas või antud kohas peatumas mingitel oma põhjustel. On selle põhjuseks siis meie idanaabri idiootne bürokraatia, praegune null-kraadiga flirtiv kliima või miski muu, ei tea... Mulle mingis mõttes isegi meeldib.

Homme on plaanis linnaga veidi põhjalikumalt tutvuda ning seejärel panna end valmis rongisõiduks järgmisse sihtpunkti, Jekaterinburgi. Mida ma seal teen või näha loodan - päris ausalt, ei tea... Peatus sai plaani pandud peamiselt seetõttu, et hoida rongisõidu kestust mingilgi määral mõistlikkuse piires. Kui nii võib öelda. Sõit Jekaterinburgi algab homme kell pool kaheksa õhtul Moskva aja järgi ning kestab plaani kohaselt 19 tundi ja 39 minutit. Etteruttavalt öeldes, mitte kõige pikem sõit selle reisi jooksul.

Järgmisele postitusele tuleb vingem illustratsioon

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar