Põgenemine Põlvast

Mul puudub endiselt väga hea vastus küsimusele, miks peaks keegi sellise asjaga nagu ultrajooks (vabatahtlikult) üldse tegelema. Sellekohane selgitus oleks muidu igati sobiv sissejuhatus olnud aga selle puudumisel lähen kohe stardini.

***

Selle aasta suursündmuse stardipaik asus Põlvas, Lepatriinu nimelise lasteaia parklas. Nagu alates 2020. aastast kombeks, ei näinud see kuigi traditsiooniliselt sportlik välja. Rahvas seisis hajutatult mööda platsi, korraldaja ütles mõned sõnad ja kell 12.00 Browni liikumine aktiveerus. Suurem osa seltsilisi kappasid minema nagu homset poleks. Pisut läksin isegi massipsühhoosiga kaasa ning jooksin alguses ehk pisut suurema pingutusega kui arukas oleks olnud.

Jooksutunnetus ja tempo olidki algul üsna head aga paraku ei saa seda öelda kõige muu kohta. Kirjatüki sisule toob see muidugi ainult kasu - kannatustest on palju lõbusam lugeda.

Passatimehed tegid sooja... (siiski tulutult)

Mõnevõrra optimistlikult olin arvestanud jooksmise ja kõnni suhteks umbes 50/10 - 50 minutit jooksu ja 10 minutit kõndi. Kõndimise aja sisse pidi jääma ka toidu ja vedeliku tarbimine. Esimese jooksulõigu pikkus klappis üsna täpselt, esimene söögipaus kaldus aga plaanist veidi kõrvale. Nimelt sai gurmee nimistu avatud sellise snäkiga nagu söetablett - võtsin neid kohe mitu tükki. Enda valikutes pettununa jätsin teise eine üldse vahele ja jälgisin tasapisi endaga toimuvat. Õnneks jäi sealt alates süsteem kenasti tööle ning erinevaid hõrgutisi sai ilma hirmsate tagajärgedeta tarbitud kuni järgmise päeva lõunani välja.

Huvitaval kombel sattus mingil hetkel ka ilmastik söögiga konflikti. Paaril korral juhtus, et kui püüdsin pähklite ja seemnete segu manustada, puhus tuul osa peotäiest minema, enne kui lõuad kokku puutusid. Õnneks oli toitu kaasas piisavalt. Ilm oli aga tõesti mitmekesine. Kuna hindasin enda tempo ja õhutemperatuuri suhet pisut liiga konservatiivselt, hakkas üsna pea pärast starti palav. Veidi aega hiljem hakkas aga vihma sadama, vahel puhus juba mainitud tuul, siis tuli päike välja ning küttis nii, et maa auras. Seda aga seni, kuni hakkas uuesti vihma või rahet sadama. Lõpuks ei pidanud ma enam tarvilikuks kokku lugeda, kui palju kordi esimeste tundide jooksul sadama ja uuesti kütma hakkas. Päris kaltsuks ma küll õnneks ei vettinud.

Mõned on küsinud, et millise varustusega ma seal käisin. Kõige täpsem sõna selle kirjeldamiseks oleks ehk “suvaline” - igivana dressipluus, pisut nooremad aga samuti elu, ehitustöid, autoremonti ja muudki näinud dressipüksid, soe pesu, fliisist müts, kerge torusall ja õhukesed kindad. Reeglitest tulenevalt ja pikema elu huvides ajasin sinna otsa veel paarieurose ohutusvesti. Seljakotina kasutasin paarikümne-eurost produkti Aliexpressist, mis mind nii mõnelgi üritusel mugavalt ja truult saatnud on. Ainsad pisut erilisemad asjad, mida ehk igaühe sahtlist ei leia, on varvastega jooksusokid ja jooksu umbes esimese kuuekümne kilomeetri jooksul ka pigem kallima otsa jooksutossud (soodukaga ca 100 €). Nende tossudega on aga huvitav lugu…

Püüdes enne jooksu seda õiget jalatsit välja valida (valikuid oli kolm, nendest oli paari sõnaga juttu ka siin: HMU: CS), langes valik just nendele “kõige normaalsematele”. Noh, et ikkagi terved ja korralikud, pakuvad jalale tuge jne… Mingil ajal aga tundsin, et need ei olnud nagu päris mugavad, midagi oli valesti. Kuna ma probleemile täpselt pihta ei saanud ja ebameeldiv tunne hajus vaikselt ära, jätkasin jooksuga. Hiljem taipasin, et see ebamugavuse kadumise hetk oli midagi sarnast nagu siis kui kolisev auto ühel hetkel vaikseks jääb või külmunud alpinistil järsku meeldivalt soe hakkab. Ühel peatusel tõmbasin tossu jalast ja nägin, et parema jala suurele varbale oli tekkinud igati muljetavaldav vill - selle nägemiseks ei pidanud isegi sokki ära võtma. Järgnesid käepäraste vahenditega tehtud kuivendustööd ja hädapärane plaasterdamine-teipimine. Õnneks oli Elen mulle sel hetkel toeks ja neid asju ei pidanud päris põllul tegema. Kui varvas sai remonditud, lendasid supertossud auto pagassi ning asenduseks panin jalga oma viimase aja lemmikjalatsid milleks olid kolmekümne-eurosed vaibanoaga modifitseeritud Prisma tossud. Esimesed sammud plaasterdatud varbaga tahtsid küll pisara silmanurka tuua aga huvitaval kombel läks valu küllaltki ruttu üle ning kuni jooksu lõpuni ma sellele enam eriti ei mõelnudki. Viimane kord kui ma villi sain, oli enam kui aasta aega tagasi, samuti Põgenemise üritusel, samal varbal ja vist ka samas kohas.

Tee-ehitaja Kadrinas

Kuna läbitud kilomeetrid hakkasid juba tasapisi tunda andma, võtsin tempot pisut maha. Kui sinnani oli keskmine kilomeetri tempo olnud pigem alla kuue minuti, siis umbes kolmandikust distantsist alates hakkas see olema enamasti üle kuue minuti. Muude liikumisviiside harrastajate jaoks tähendab see kiirust veidi alla kümne kilomeetri tunnis.

Tempo õige pisut madalamaks laskmine tegi imesid mu enesetundega ning sellest ajast alates muutus kogu ettevõtmine kuidagi toredamaks. Kuni umbes sajanda kilomeetrini püsisin üsna mõnusas rütmis - jooksin, sõin, jõin.

Kui eelneval aastal avastasin tühjeneva seljakotiga metsikut Kesk-Eestit ja avastasin, et ega sealt mingit provianti hankida polnudki, siis sel aastal õnnestus kasutada Eleni abi, kes siis saateautoga sama marsruuti läbis ja mind vajalikuga varustas. Ürituse temaatikaga haakuvalt oli esiti plaanis kasutada saatemasinaks vana Passatit aga sellest pidin paraku loobuma - nagu saksa auto ikka, oli see parasjagu taas remonti sattunud. Esimene kohtumine saatetiimiga toimus veidi enne Tartut, sellest järgmine oli juba mainitud teipimispeatus ning sealt kuni keskööni kohtusime veel mõnel korral. Tagantjärgi tarkusena polnud kõiki neid kohtumisi otseselt vaja aga samas ei kulunud sinna ka mingit aega. Kui varude täiendamine mingil konkreetsel korral vajalik ei olnud, ajastasin Eleniga kohtumise lihtsalt enda söögiajaks - saime kilomeetrikese koos liikuda ja muljeid vahetada. Suur luksus oli seegi, et veepudelid ja toidupaun ei pidanud lõhkemiseni täidetud olema, alati oli võimalus neid mõistliku ajakuluga täiendada. Pisut pikem plaanitud peatus oli Jõgeval - Eleni jaoks kestis peatus umbes seitse tundi ja minu jaoks, sellest tulenevalt, umbes 15 minutit. Kuna pidin hommikuni omal käel ja jalal hakkama saama, panin joogipudelid ääreni täis, pakkisin kokku vajaliku toidukraami ja tegin üldise varustuse kontrolli.

Öine osa võistlusest oli omamoodi tore. Distantsi mõttes tähendas see lõiku Jõgevalt Väike-Maarja lähistele. Jooksu algusosa kimbutanud vihm, tuul ja kõik muud nähtused andsid teed lagedale taevale ja tähtedele, ümbruskonna suhtelisest hõredusest tulenevalt oli ka liiklus võrdlemisi hõre. Loomulikult sõitsid ka need üksikud autod minust mööda keskmiselt mõnekümne sentimeetri kauguselt, valdavalt ka täistuledega. Miks ei ole Eesti autojuht võimeline seda lisaliigutust tegema ja natukenegi inimlikkust üles näitama, sellest ei ole ma ei jala ega rattaga liikudes kunagi päriselt aru saanud. Võibolla on nende Audide esisillad nii kulunud, et iga liigne kraad roolikeeramist võib tähendada sõidu lõppu? Helkurvesti ja põlevate-vilkuvate tuledega varustatult ei saa ka olla, et mind nähtud poleks.

Millalgi üsna öisel ajal sattusin aga taas kokku ka väga meeldivate roolikeerajatega - samad inimesed kes ka eelmisel aastal võistlejaid otsimas käisid, tegid ka sel korral minu juures põgusa peatuse, pakkusid teed, suppi ja muudki mis oleks võinud vajalikuks osutuda. Toiduga ma küll eksperimenteerida ei soovinud aga soe tops magusat teed oli küll igati omal kohal. Veidi vesteldes sain ka teada, et vähemalt üks kõva jooksumees oli mingi probleemiga võitlemas ja jätkas teed kõndides, mingi mure pidi olema teiselgi. See oli ka esimene hetk, kui hakkas terendama lootus üldarvestuse mõttes heast tulemusest. Jalad olid siis küll juba hirmväsinud ja algse plaaniga võrreldes polnud keskmine tempo enam päris sama. Jooksulõike tegin kahe kuni kolme kilomeetri kaupa, nende vahele kõndisin umbes kilomeetri. Kokkuvõttes tähendas see siiski üsna tublit kulgemist.

Kell pool viis hommikul, kuskl Lääne-Virumaal

Öisel ajal leidsin ka ühe möödalaskmise oma muidu mitte sugugi halvas plaanis. Nimelt, pea kogu kaasavõetud toit oli kuiv. Kui esimese saja kilomeetri jooksul oli banaan ja pool viilu leiba või siis mõned küpsised ja Kirju Koera komm täiesti aktsepteeritavad road, siis öösel enam mitte niiväga. Kui ka banaanid otsa olid saanud ja pidingi piirduma vaid leiva, pähklite ja küpsistega, siis ootasin ma söögiaja lähenemist kohati lausa õudusega. Vedelikupuudus tundus olevat lausa krooniline ning leiva ja küpsiste söömise fiiling meenutas seetõttu pigem liiva suukaudset manustamist kui meeldivat einet. Kuidagi see aga siiski õnnestus ja nälga ma ei jäänud. Januga seevastu läks üsna napilt - kui pudelipõhjast viimne tilk tarbitud sai, ei läinudki väga palju aega mööda, kui sattusin Kaarma tanklapoe juurde. Jõudsin sinna minutipealt siis, kui seda avati, ning ostsin omale paar pudelit joodavat lisaks.

Vastu hommikut hakkasin ka konkurentide tegevust suurema hoolega jälgima. Küllaltki selge oli see, et esikolmiku koht oli soojas. Pisut üleväsinud mõistus tahtis seepeale “We are the champions” ümisema hakata aga sisimas tekkis tunne, et natuke pidi veel suruma. Jätkasin samas taktis ning märkasin, et olin seni teisel positsioonil olevale Reigo Lehtlale järgi jõudnud. Hannes Veide oli vist stardihetkest alates esimene olnud ning vahe temaga ei muutunud mälu järgi kunagi väiksemaks kui umbes kuus kilomeetrit. Mõni aeg pärast samas taktis edasipressimist nägin, et olin tõusnud teisele kohale. Kuna aega oli jäänud veel enam, kui terve aeglasemas tempos joostava maratoni jagu, andsin positsiooni kindlustamiseks veel igaks juhuks jalgadele valu. Sõna otseses mõttes. Teine koht muutus seeläbi pigem vormistamise küsimuseks aga esikohale lähemale ükski liigutus mind ei viinud.

Umbes poole üheksa paiku hommikul jõudsin Kadrinasse. Selja taha jäänud 173 kilomeetrit olid jalgadesse oma jälje jätnud, auto juures riideid vahetades oli juba kohapeal seismine väiksemat sorti piin. Kuna lõpp polnud enam ülemäära kaugel, vaatasin kogu oma varustuse väga kriitilise pilguga üle ning jätsin alles üksnes selle mis oli tõesti vajalik või siis reeglitega nõutud. Paraja pingutusega ajasin end taas liikvele ning otsustasin mõnda aega kõndida. Esikoha jälitamiseks oleksin pidanud vähemalt tund aega küllaltki kõrges tempos jooksma ning samas lootma, et esikoha mees samal ajal “pikutab” ja konkurendi liikumisest mingit infot ei oma. Hannes Veide aga väga suur pikutamise mees vist ei ole, mida kinnitas ka tema Strava graafik, millega hiljem tutvusin - kuskil kahekümnenda tunni juures viskas tal aeg-ajalt veel sisse lõikusid mille tempo jäi umbes minu maratonitempo piirkonda.

Kadrina äärelinnast, kui nii võib öelda, liitus minu rännakuga ka Joosep, kes pakkus üsna pikkadel ja lagedatel lõikudel liikudes seltsi. Perekondlik fännklubi oli ka üllatuslikult aktiveerunud, neil palus Elen koguneda Viitna lähistele.

Kui lõpuni oli veel umbes veerand tundi jäänud, otsustasin eksperimendi korras veel pisut joosta. Jalad liikusid üllatavalt hästi ja nii saigi viimased paar kilomeetrit joostes läbitud. Kõige viimane, saja kaheksakümne kuues kilomeeter, oli lõpuks ka kogu jooksu kiireim. Kui kell sai 12.00, oli rõõm suur - lõpuks oli põhjust seisma jääda ja mitte enam Põgeneda.

***

Jooksust taastumine oli küllaltki erinev eelmise aasta omast. Sama päeva õhtul oleks liikumise hõlbustamiseks rulaatorit vaja läinud ja väsimus oli võimas. Elen tegi ka video sellest kuidas ma umbes pool tundi pärast jooksu lõppu autost välja astusin, seda oli isegi vaadata veidi valus. Järgmiseks päevaks oli aga suurem kangus mööda läinud ja valu lokaliseerunud paari üksikusse kohta - sel korral osutusid nendeks jalalabad. Ilmselt võib siin üheks süüdlaseks pidada jooksutossusid mille tallad üsna tugevalt üle hea maitse piiri kulunud olid. Näpu vahel katsudes oli tunda, et paiguti polnud päkkade all materjali rohkem kui paar millimeetrit. Suur väsimuski lahtus pigem sujuvalt ning muid suuremaid anomaaliaid justkui polnud.

Jooksjate grupipilt

Mõned on küsinud, et mis nüüd siis edasi saab? Ma tean, mida ma arvasin pärast eelmise aasta võistlust (“Ei iial enam!”), samuti seda, mis tegelikult juhtus (“Millal juba regada saab?”). Ka praegu olen järgmise sarnase ettevõtmise suhtes pigem kahtleval seisukohal. Erinevalt möödunud korrast, ei piisa enda tulemuse täiendavaks ja oluliseks parandamiseks enam ilmselgete idiootsuste elimineerimisest - nüüd peaks juba päriselt trenni tegema. Aga eks aeg annab arutust. See juba on taoliste ürituste, või üldiselt inimese paradoks - alates stardihetkest ootad millal see läbi saab, alates finišist ootad millal uuesti startida saab.

PS! Hiiglasuured tänusõnad kõigile kes kaugemalt ja lähemalt üritusele kaasa elasid ja muidugi ka nendele kes selle üldse võimalikuks tegid!

***

Mõned lingid:

• Kokkuvõte üritusest
• Tulemused
• Võistluse kulg, võistlejate liikumine kaardil
• Võistluse kirjeldus (kohustuslik lugemine, kindlasti meelelahutuslikum kui siinne lugu)

Kui aasta 2020 pole piisavalt raske, osa 1 (Põgenemine Põltsamaalt)

Kui kuskil tuleb jutuks, et olen maratone jooksnud, kõlab Harju keskmises seltskonnas ikka omajagu ohhetamist. Mainides aga, et olen ka Põltsamaalt Tallinnasse omal jalal liikunud, jäädakse mõnikord sobiva emotsiooni leidmisega hätta. Midagi sarnast juhtus ka minu endaga kui juhtusin „Põgenemine Põltsamaalt” jooksuvõistluse suurepärast kirjeldust lugema. See tundus nii jabur, et pidin proovima.

„Põgenemise“ ürituse kontseptsioon on lihtne. Kell 12.00 on start, misjärel võib joosta ükskõik kuhu. Liikuma peab jalgsi, kasutada ei tohi Eesti ega Läti põhimaanteid. Täpselt ööpäev (ehk 24 tundi) hiljem pannakse stopper kinni ja võistlus saab läbi. Iga võistleja lõplikku asukohta tõmmatakse mõtteline sirge joon alates Põltsamaalt ning see kes on linnulennult kõige kaugemale jõudnud, ongi võitja.

Ettevalmistus ja eesmärgid

Minu sportlik ettevalmistus oli lühidalt öeldes kehv. Viimase aasta keskmine ühe KUU kilometraaž oli väiksem kui Põgenemise ühe PÄEVA oma. Mingit spetsiifilist treeningprogrammi ega erilisi jooksu- või muid harjutusi eepilise katsumuse läbimiseks kavas ei olnud. Mõni aeg enne üritust olin rattaga kukkudes ka põlve ära põrutanud.

Parajaks pähkliks sai eesmärkide seadmine. Millist tulemust oodata tegevuselt millega tegeled esimest korda? Soovimata liigset vaimset heitlust pidada, otsustasin esialgu lihtsalt lõpuni joosta. Helikopteri-vaatest oli plaan justkui hea, detailidesse laskudes aga mitte niiväga. Lõpu definitsiooni pidin muutma paar korda ning teekonda selleni lausa mitu korda – seda nii enne jooksu kui ka jooksu ajal. Tagantjärgi pidin tõdema, et ükski neist plaanidest polnud kuigi hea.

Marsruudi plaanimine, definitsiooni järgi, ongi „plaanimine”. Seevastu „marsruudi improviseerimine” tavapraktikas ei ole selline tegevus mis väga heade tulemusteni viiks.

Veel üks mõte, mis polnud kuigi hea, oli sõltuda ainult iseendast ning läbida kogu distants ilma saatjata. Selles osas saan vähemalt kedagi süüdistada – tolle mõtte istutas mulle pähe hea sõber Kristjan, kes arvas, et saateautoga oleks üritus olnud liiga lihtne. Samas, ega ta ei eksinudki, kogemus sai ju võimas.

Esimene maraton

7. märtsi ennelõunaks oli Põltsamaa Selveri parklasse kogunenud terve hulk veidramat jooksurahvast. Võistluseelne aeg möödus ruttu. Veidi möla, kiire poekülastus ja saigi kell 12 – põgenemine algas. Minu esialgne strateegia nägi ette, et joosta esimesed 3 tundi rahulikult, seejärel teha 30 minutit pausi, joosta veel 2 tundi ja teha pausi 30 minutit. Sealt edasi plaani polnud – polnudki suurt midagi plaanida, kuna ma ei olnud kunagi sellest kauem jooksnud… Esimese 3 tunni osas plaan igatahes pidas. Joosta oli meeldiv, sõin ja jõin pisut, tempo oli suurusjärgus 6:30 min/km. Pool tundi kestnud lõunapaus oli fantastiline – päike paistis, ilm oli soe ja mätas kuiv. Pärast pausi taas liikuma saamine enam ei olnud fantastiline. Edasisega võrreldes küll ka mitte katastroofiline.

Võrdlemisi reipal sammul liikusin edasi kuni Järva-Jaani kaupluseni. Sinna jõudes oli stardist möödas kuus ja pool tundi, pimedus oli laskumas ja läbitud 54 kilomeetrit.

Teine maraton

Külapoest ostsin tee peale provianti ja tegin pargipingil luksusliku õhtusöömaaja. Kõht täis ja tunne olusid arvestades hea, jätkasin teekonda. Uue parima teadmise kohaselt pidi tee mind viima läbi Järva-Madise, Albu ja muude pisikeste asulate. Selle sama teadmise kohaselt võinuks neis paigus ka veel mõni pood või tankla olla.

Seitsmekümnenda kilomeetri ja kaheksanda tunni paiku ületasin Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee ja kõndisin reeglite rikkumist peljates pika lõigu üle mullase põllu. Õige tee taas leitud, jätkasin jooksu. Tempo oli küll juba aeglasem ja sekka sattus ka kõndimist aga jooksusammul liikumine oli siiski pigem okei. Keskmised kilomeetriajad jäid aeg-ajalt veel alla 7 minuti. Kõndimispausidel hakkas ka uni silma tikkuma. Silmade puhkamiseks jalutasin ebatervislikult pikki lõike silmad kinni – vahepeal piiludes, et teelt välja ei kalduks.

Millalgi enne Järva-Madisesse jõudmist peatus mu kõrval noorpaar autoga kes tundsid huvi, kas saaksid mind kuidagi aidata. Nad olid ise kellegi teise jooksja saatjateks olnud aga too oli vist katkestanud. Abipakkumise peale vastasin, et kui ehk vett üle on, siis ära ei ütleks. Seda neil paraku polnud aga see-eest olid varmalt valmis seda kuskilt poest tooma. Tahtmata lahkeid inimesi koormata, ütlesin, et sellest pole lugu – plaanisin ju joosta Tallinnasse välja ning saanuks vajadusel ise kuskilt tanklast läbi käia. Või nii ma vähemalt arvasin... Sain teada, et järgmine võimalus eesoleval marsruudil kauplust külastada olekski avanenud enam-vähem Tallinnasse jõudes. Suhteliselt kehva olukorda nentides nõustusin nende pakkumisega ja jätkasin teed.

Jooksmise-kõndimise vahekorda püüdsin sel ajal sättida enam-vähem kella järgi. Endomondo rakendus oli sätitud uudiseid teatama iga poole tunni tagant. Proovisin seda aega jupitada – näiteks 20 minutit jooksu ja 10 minutit kõndi. 30 minutit järjest jooksusammul liikuma ma end enam sundida ei suutnud.

Maps.me mobiilirakenduses päris asula moodi kohana paistnud Järva-Madise osutus tegelikkuses paigaks kus asus üks bussipeatus ja umbes kolm maja – 24/7 tanklat ega supermarketit väsinud silm esmasel vaatlusel ei tuvastanud. Õnneks jõudsid päästeinglid kahe suure Vytautase pudeliga peagi minuni ning tundus, et õhtu on päästetud. Olin ja olen neile ülimalt tänulik! Igat lompi ja kraavi enam joogikõlblikkust hindava pilguga jälgima ei pidanud.

Väsimus hakkas vaikselt aga kindlalt mõju avaldama ja umbes üheksandal tunnil tegin 30 minuti pikkuse lõigu kõndimist. Pärast seda püüdsin jooksu ja jalutamist kombineerida enesetunde järgi – hakkas jahe, siis jooksin, hakkas palav, siis kõndisin. Ilmselt nii umbes „fifty-sixty“. Teine maraton täitus millalgi enne keskööd.

Kolmas maraton

Teise maratoni distantsi täitumist tähistasin väikse iluuinakuga grüünes. Selleks puhuks oli kaasa võetud presendist tehtud kerge „bivi-kott“. Enne magamist sättisin keha soojaks ja hingamise rahulikuks. Seejärel pugesin kotti, toetasin pea puule ja panin silmad kinni. Umbes-täpselt 20 minuti pärast äratas mind Endomondo poole-tunni-teavitus. Avasin silmad, tegin mõned soojendusharjutused, jalutasin kiirenevas tempos ning hakkasin taas jooksma. Ilm oli muutunud tunduvalt jahedamaks – soe fliis-jakk, mis polnud üldse jooksuriietuseks kaasa võetud jäi ka pärast uinakut selga ja seda kuni finišini välja.

Tempo mõttes jätkasin samamoodi – kombineerides jooksmist ja kõndimist. Mingi aja püüdsin seda teha tee ääres olevaid poste lugedes, et niimoodi mingit süsteemi luua, hiljem jätkasin taas sooja- ja külmatunde põhjal.

Umbes kella kahe paiku öösel sõin ma selle ettevõtmise jooksul viimast korda. Sealjuures ei olnud järgmised kümme tundi paastudes läbi märtsikuise Eestimaa öö kõndida ja joosta mitte plaan, vaid paratamatus. Keha otsustas rohkem toitu mitte omastada. Söögipauside ärajätmisest saadud ajavõidu tegid aga tasa teised peatused, mida veetsin erinevate obstaaklite juures... peatudes. Ehkki ma olin jooksu ajal söömist-joomist varasemalt ka harjutanud ja maratonidel sellega kenasti hakkama saanud, oli see katsumus oma olemuselt midagi hoopis muud. Sai selgeks, et „lühikeste“ distantside kogemust ja teadmist ööpäeva pikkusele liikumisele ekstrapoleerida ei saa.

Öine jooks iseenesest oli üsna omapärane. Tundsin end olevat täiesti üksi. Kuskil Maarjamaa keskel, ümbritsetuna metsadest, põldudest ja suuremas plaanis lihtsalt tühjusest. Siin-seal vilksatas mõne tare aknas tuluke või kihutas mööda aastakümnete vanune Saksa luksusauto. Ilm oli jahe, asfalt kohati musta jääga kaetud. Läbi tiheda udu paistis kuuvalgus ja pilvede vahelt võis osaliselt aimata tähtkujusid. Kuu andis valgust täpselt nii palju, et enamiku ajast sai liikuda ilma pealampi põlema panemata. Peamiselt kasutasingi seda juhtudel kui nägin või kuulsin kuskilt midagi lähenemas ja nendel teelõikudel mis polnud asfaldiga kaetud. Õnneks ei olnud neid kuigi palju – hiljutise vihmaperioodi tõttu olid kruusateed vett täis ning puiste jalgadega lompide vahel hüplemine polnud üldse lõbus. Ajaviiteks vaatlesin ja lugesin lambi valgel erinevaid silte ja tähiseid nagu näiteks: „Rooküla“; möödasõidu keeld; täiesti tundmatu maantee 34. kilomeeter, „Kopli-Madise talu“ ja nii edasi… Mitte, et sellest infost mingit kasu oleks olnud, lihtsalt tore oli vahepeal lamp põlema panna ja seda millekski kasutada. Udu oli paiguti nii tihe, et ilma lambita oli nähtavus parem kui lambiga.

Poole viie paiku hommikul sattusin enda kurvastuseks külavaheteele mis oli kruusakattega. Hiljem, pärast jooksu, marsruuti üle vaadates avastasin veelgi suuremaks kurvastuseks, et mööda asfalti minnes oleksin jõudnud samasse kohta ja säästnud umbes 100 meetrit. Ära usalda mobiilirakendusi…

Too kruusatee viis mind lõpuks vana tuttava Kaunissaare-Patika kanali äärde, mis on osa Tallinna veehaardesüsteemist. Järsku, just enne sinna jõudmist, kostus kuskilt üsna kurjakuulutavat haukumist ja lõrinat. Paraku polnud udu tõttu võimalik näha, kus või milline see elukas on. Lõpuks jäin lihtsalt seisma ja kuulasin. Hetkeks tuvastas kõrv paar nooti metalset kõlinat ja selle põhjal oletasin, et koer on ketis. Liuglesin hiiresammul edasi ja alles õige lähedale jõudes nägin, et koerakese elamine oli aiaga ümbritsetud. Hingasin kergendatult ja liikusin vaikselt läbi öö ning ümber kurja koera aia oma rada mööda edasi. Tagantjärgi mõeldes parajalt sürrealistlik moment – oleks seal koeraga maadluseks läinud ja külamees ahjuroobiga õue tulnud, poleks selgitus jalgsi Põltsamaalt Tallinnasse põgenemisest ilmselt kuigi usutav selgitus olnud.

Kell viis hommikul tegin teise ööbimispeatuse. Erilist efekti see justkui ei andnud ja pigem jäi tunne, et 20 minutit läksid raisku. (Tükk aega hiljem sattusin lugema Rait Ratasepa raamatut kus ta mainis, et ilma magamiseta on täiesti okei läbida kuni 36-tunniseid sportlikke katsumusi.) Pärast uinakut ja mõnda vaevalist kilomeetrit mööda jäätunud ja konarlikku pinnasteed, jõudsin taas asfaldile. Esiti oli rõõm suur aga kohe esimeste sammudega sai selgeks, et tee oli jääs. Entusiasm pisut rauges aga kompenseerivaks asjaoluks oli see, et samal ajal hakkas ka tasapisi valgemaks ning soojemaks minema.

Kuskile kolmanda maratoni lõpuossa jäid ka viimased natukenegi asjalikumad püüdlused lõike joostes läbida. Jalad valutasid rängalt ja nende liikuma sundimine meenutas kaubarongi starti.

Enne kella kaheksat hommikul tegin veel ühe huvitava unepeatuse. Olin tolleks ajaks jõudnud Aruküla lähistele ja silmi oli tõeliselt raske lahti hoida. Veidi aega sobivat kohta otsinud, istusin lõpuks ühe keskpäraselt suvalise puu alla maha ja heitsin pilgu telefonile. Endomondo taimer näitas tegevuse kestvuseks 19 tundi, 58 minutit ja mingi hulga sekundeid – see tähendas, et järgmise poole tunni teavituseni oli jäänud vähem kui kaks minutit. Mõtlesin, et mis seal ikka ja panin silmad kinni. See mis edasi juhtus, oli päris huvitav. Magama jäin ma vist veel enne kui silmad sulgusid. Veidi jõudsin mõtiskleda Inceptioni filmi üle. Nägin ka unenägusid, täitsa võimalik, et jooksmise teemadel. Ja siis järsku andis Endomondo teada 20 tunni täitumisest. Uinumine, unenäod ja ärkamine – see kõik oli jäänud vähem kui kahe, vägagi efektiivse, minuti sisse. Nokkima ma teel olles enam ei hakanud, ehkki silmad olid väga väsinud ja nägemine kergelt udune.

Kolmanda maratoni distantsi lõpu paiku püüdsin veel korra või paar joosta aga selleks hetkeks oli jooksu efekt juba vastupidine sellele mis see pidanuks olema. Liikumise kiirus jooksmise ajal ületas küll veel kõndimise oma aga jooksusammult kõndimisele üleminek toimus sellise valu ja vaevaga, et jalutamise tempo ise kannatas. Õieti oleks pidanud jooksu ja kõnni tasakaalu juba algusest paremini paika panema – see, et ma tervet ööpäeva järjest jooksusammul ei läbi, oli ju siililegi selge.

Pärast kolmandat maratoni

Millalgi enne Kullit tuli tee peale vastu kaaskannataja Mikk, kellega enne Järva-Jaanit mõnda aega koos jooksnud olime. Tema enda jooks oli enne keskööd lõppenud, misjärel ta käis kodus puhkamas ja tuli vaatama kuidas mul retk kulgeb. Põgus muljete vahetamine mõjus motivatsioonile ja enesetundele hästi. Kulli raudteeülesõidu juures jätkasin teekonda taas üksi.

Pool ööd ja terve hommiku olin püüdnud kalkuleerida kui kaugele võiksin allesjäänud ajaga jõuda ning eriti viljakad polnud need arvutused olnud. Allesjäänud tunnid, minu kiirus Endomondo, kaardirakenduse ja mingite arvutuste järgi – kõik see kippus väsinud peas tõrkeid tekitama. Mida lähemale pealinnale jõudsin, seda selgemaks sai aga see, et koduni jõudmine oli vaid vormistamise küsimus. Seda mõtet jagasin telefonitsi ka Eleniga, kelle endale päris viimasteks kilomeetriteks vastu kutsusin. Kuna aega pidi koguni veidi üle jääma, mõtlesingi jooksu lõpetada koduhoovis ja seal pidulikult ja demonstratiivselt GPS träkkeri välja lülitada. Punase tänava ja Smuuli tee ristmikul, koduaknad juba ilusasti paistmas, arvas aga Elen, et kuna kolmveerand tundi oli veel aega, võiks ju edasi kõndida. Millegipärast jäin sellega nõusse ja nii me siis jätkasimegi. Ületasime Laagna tee, laskusime Lasnamäe nõlvast alla ja jõudsime lõpuks mere äärde.

Paar minutit enne 24 tunni täitumist tegin moodsal Reidi tee kummirajal veel mõnikümmend meetrit jooksusammu – tõdesin, et joostes liikumine oli veel valusam ja rõvedam kui varem ning pärast veel minutikest kõndimist saigi kell 12.00. Põgenemine oli lõppenud. Et tegemist oli üsnagi maagilise hetkega, taipasin alles millalgi palju hiljem.

Järelmõjud

Jooksu lõpetamise õhtul liikusin ma ringi nagu Robocop. Jalad, eelkõige põlved ja parema jala sääre esiosa (seal siis on ka lihas?), olid uskumatult kanged ja valusad. Seljakoti kandmisest andis üsna tugevalt tunda vasak õlg. Tekkinud oli ka kerge palavik millest tulenevalt oli mul terve õhtu külm. Silmad olid väsinud ja punased, üleüldine väsimus ja energiapuudus muljetavaldavad. Võistlusjärgne „tühikaal“ oli tavapärasest enam kui kilo võrra väiksem.

Halva ööune hirmus ma päeval tukastada ei riskinud, seevastu läksin õhtul veidi varem magama. Uneaega jäi peaaegu kümme tundi ja magasin enda arvates üsna hästi. Hommikul mainiti, et kostunud olla üsna hirmutavat norskamist.

Palavik oli järgmiseks hommikuks küll kadunud aga muud sportliku ööpäeva sümptomid veel alles – pulss oli tavapärasest ligi 20 lööki kõrgem, jalad valusad, põlved ja parema sääre esiosa kergelt paistes. Istudes rippuvat jalga põlvest sirutada ei saanud. Istumised ja püstitõusmised olid väga vaevalised, silmad endiselt väsinud.

Taastumine kestis veel mitmeid päevi. Uni jäi sel ajal enamasti kehvaks, pulss alanes tasapisi normaalsusse. Põlvede paistetus taandus mõne päevaga aga valu teatud liigutuste (nagu näiteks jooksmise) puhul andis tunda veel ka 10 päeva pärast üritust.

Edasised tegevused

Nagu kõiksugu rõlgete katsumustega ikka, mõtlesin ma Põltsamaalt põgenedes korduvalt, et see pidi küll jääma viimaseks korraks. Milleks end nõnda piinata? Vahepeal jõudis aga hulk vett Gangesesse voolata ning ühel heal päeval kui Lõustaraamatusse ilmus üritus pealkirjaga „Põgenemine Põlvast”, klikkis sõrm õige ruttu osalemise nupule. Inimene vist ikka ei õpi… Kas ja kuidas uus „Põgenemine” kõikehõlmava koroona-paanika valguses toimuma saab, pole veel selge, aga ettevalmistus juba käib.

***

Tulemused

Minu ööpäeva jooksul läbitud distantsiks oli mobiiliäpiga mõõdetult 146 kilomeetrit. Linnulennult oli distants 111 kilomeetrit ja see andis mulle osalenute hulgas kuuenda koha.

Ürituse võitja juhtus olema nii kõva mees, et Eesti pind jäi talle väikseks. Seetõttu põgenes ta hoopis Lätti ning jõudis linnulennult mõõtes Põltsamaalt 160 kilomeetri kaugusele. Teise koha saavutanu jaoks jäi samuti Eesti väikseks ning oli seetõttu sunnitud ürituse umbes tund enne ööpäeva täitumist lõppenuks lugema - jõudes Narva-Jõesuu muuli tippu, polnud tal enam kuskile edasi minna.

Et asja perspektiivi panna, toon siia ka mõned teised tulemused 24-tunni jooksudelt:

• Eesti rekord 24-tunni jooksus on naiste arvestuses 199 kilomeetrit ja meeste arvestuses 237 kilomeetrit.
• 24-tunni jooksu maailmarekordite esimesed 11 (!) parimat tulemust kuuluvad ühele ja samale mehele, kelleks on kreeklane Yiannis Kouros. Tema parimaks tulemuseks on 303,306 kilomeetrit (aastal 1997). Ööpäeva keskmiseks (!!) tempoks teeb see arvutatult 4:45 min/km. Potentsiaali kuhu poole pürgida, justkui on…

Võidukalt finišis

Kui aasta 2020 pole piisavalt raske, osa 3 (Heavy Metal Ultra - Christmas Special)

Pealkiri ilmselt vajab selgitamist. Ultrajooks on jooks(uvõistlus) mille pikkus ületab maratonidistantsi. “Backyard ultra” ehk “tagahoovi ultra” on üks ultrajooksu ebardlik erivorm, kus iga täistunni alguses pannakse käima muusikapala ja selle laulu kestel peavad võistlejad asuma jooksma. Enne järgmise täistunni algust tuleb läbida umbes 6,7 kilomeetri pikkune ring (ringi pikkus tuleneb sellest, et 24 tunniga läbitakse 100 miili). Tavapärases formaadis saab võistlus läbi alles siis, kui viimasena rajale jäänud osaleja on jooksu lõpetanud. Sel aastal püstitati ka uus rekord, kui belglasest hambaarst Karel Sabbe läbis järjest 75 ringi ehk veidi üle 500 kilomeetri. Meie oma kodune Christmas Special oli originaalsest formaadist oluliselt leebem – lõpmatu arvu ringide asemel tuli neid joosta kokku ainult kaheksa. Esimesed seitse soojenduseks, täitsaükskõik kui aeglaselt, kaheksas aga võidu peale. Ja muidugi, kuna tegemist oli ikkagi „Heavy Metal“ ultraga, olid ka muusikalised etteasted valitud raskema muusika viljelejate repertuaarist. Võistluse kirjeldust lugedes tundus asi eripärane ja huvitav ning tekkis tunne, et midagi nii veidrat ei saanud proovimata jätta. Liiatigi olukorras, kus kõiki teisi jooksuüritusi järgemööda tühistati.

Alles pärast starti meenus, et võiks ka kella käima panna - alustasin esimest ringi viimasena.

***

12. detsembri hommik oli karge, samas mitte ülearu külm. Maantee oli soolatud ning veidi märg, mingit kleepuvat sodi lendas esiklaasile ja klaasipesuvedelik oli otsa saanud. Tugevalt keskendudes tundsin klaasil olevate sopatriipude vahelt Keila silueti siiski ära ja jõudsin täitsa õigeks ajaks kohale. Tutvusin pisut ümbruskonnaga, panin stardinumbri haaknõeltega tagurpidi rinnale ja mõlgutasin mõtteid. Mõne aja pärast keerasin stardinumbri õiget pidi ja üsna varsti oligi start – käima pandi esimene üsna raskes ja minu jaoks jõledas heavymetal seades jõululaul. Muusikavalik vähemasti soodustas rajale asumist.

Esimesele ringile asusin 16-euroste Aliexpressi tossudega – nende minimalistlike jalatsite eripäraks on see, et need omavad päriselt seost jala kujuga ja seetõttu ei ole kunagi kuskilt hõõruma hakanud. Tempo oli väga rahulik, kellelgi kiiret ei paistnud olevat. Kuus ringi oli ju veel aega sooja teha. Tiksusin rahulikult kaasa, tutvusin rajaga. Keila ümbruse metsade jaoks olin ma võõras ja raja profiil mind tegelikult veidi üllatas – künkaid ja üleüldist vaheldusrikkust oli seal distantsi kohta omajagu. Kive ja juurikaid leidus samuti ja neid oli läbi võrdlemisi õhukeste susside talla kohati isegi liiga hästi tunda. Ringi lõppedes jäi aega varuks umbes 10 minutit – sõin mõne piparkoogi, jõin paar lonksu teed ja vahetasin tossud ära.

Teiselgi ringil tegelesin mingis mõttes avastusretkega – vaatasin ja kuulasin, kuidas ja millise tempoga teised jooksevad, millist taktikat tunduvad kasutavat. Ega ma palju targemaks ei saanud... Tossud olid ikkagi jamad. 29 euro eest soetatud Prisma ketsid olid mind küll ka märksa pikematel ja kiirematel jooksudel toetanud aga seekord oli midagi valesti, kuskilt hõõrus. Ringi lõppedes võtsin taas mõned ampsud süüa ning vahetasin auto pagasis jalatsid ära. Jõudsin ka hetkeks selili visata kui juba hakkas kostma heavymetal kräunutamist. Uute jalavarjudega rajale tagasi.

Kolmandast ringist alates hakkas tekkima teatav rütm. Lauged osad rajast läbisin väga rahuliku sörgiga, natukenegi tuntavamatel tõusudel kõndisin ja laskumistel lasin gravitatsioonil tööd teha – lihtsalt “veeresin” kiiruga alla. Spordikella töös esines sel jooksul teatavaid tõrkeid aga keskmine pulss esimese seitsme ringi jooksul oli ilmselt 135 kanti või vähemgi. Keskmine tempo oli seetõttu ka erakordselt aeglane, umbes 7 kuni 7,5 minutit kilomeetri kohta. Ringide lõppedes viskasin bufaika selga ja tuletasin meelde tunnustatud reeglit spordiüritustel toitumise kohta – ära söö midagi sellist millega pole sportides harjunud. Pidulaud oli rikkalik ja hooajale kohane. Esimese hooga haarasin tavaliselt paar kiluvõileiba (neid söön vähemasti igal aastal), nende järgi peotäie rosinaid, sinna otsa banaani ja hapukurki, lõpetuseks ka paar piparkooki. Kuna ringiajad jäid kõik üsna samasse vahemikku, 47-49 minutit, ei saanud söögiorgiad kuigi pikalt kesta. Pärast einestamist tegin paar jalasirutust ja istusin glögi-, tee- või RC-Cola tassiga korraldustiimi haagise tiislil ning mõtlesin endamisi, et kuidas jalad tegelikult ikkagi üsna väsinud on.

Eelviimast ringi läbi sörkides tabasin end arusaamalt, et ehkki oli läbitud juba maratonidistants, ei olnud füüsilise enesetunde mõttes justkui mitte midagi muutunud. Jalad olid samamoodi väsinud nii kolmandal kui ka seitsmendal ringil. Kuna arvasin end olevat üleüldiselt heas vormis, otsustasin viimasel ringil asja tõsiselt võtta.

Viimasele ringile eelnenud paus möödus eelnevatest erinevalt. Süüa võtsin vaid minimaalselt, selle arvelt kulutasin paar minutit hoopis kehale ja jalgadele täiendava liikumisvõime tekitamiseks. Õhus oli elektrit, konkurendid tõmbasid lühikesi pükse jalga – mütsiga lööma ei tulnud nemadki.

Umbes minut enne starti seadsin end üsna stardijoone lähedale. Pauku ei käinud, selle asemel lausuti mikrisse üsna malbe, üldse mitte heavy, “START!”. See mis edasi juhtus, aga nii malbe polnudki. Oleks ma sellist asja kunagi ise näinud, võiks väita, et stardijoonelt kiirendati minema nagu 400 meetri jooksus. Ei märkigi sellest, et 46 kilomeetrit juba läbitud. Pulssi ma enam ei vaadanud aga sisetunne ütles, et pingutus oli tubli ja minek oli nobe. Kuna viimase ringi start oli kell 16.00, oli pimedus juba laskumas ning esimeste meeste valgusvihud kadusid vist juba esimesel kilomeetril nägemisulatusest tumedasse öhe. Kuskil esimese või teise kilomeetri peal jooksis üks kaasvõistleja minust mööda, ehk kilomeetrike hiljem jooksin mina omakorda temast mööda. Otsese või(s)tluse osa sai sellega ka suuresti läbi. Kuskil üsna kaugel ees nägin aeg-ajalt mõnda tulukest vilksatamas, enamiku ajast veetsime aga kahekesi mina ise ja selleks ajaks juba parajalt tuttavaks saanud rada. Jäätunud killustiku ja hangunud mudaga rajajupp mis esimestel ringidel jalgu ähvardas murda – seal tuli läheneda alguses keskelt, poole pealt teha jõnks paremale ja läbitud see saigi. Sinka-vonka lõik läbi metsa, sellele järgnev väike aga järsk laskumine, hüppega hopsti üle langenud puu – tehtud. Tihedalt kivide ja juurikatega pikitud lõik raja lõpuosas – tõdemus: “krt… see on veits keeruline” – külma närvi ja tuima sammuga üle – tehtud! Viimasel ja kõige järsemal tõusul avastasin, et eesolija oli mulle selg ees omajagu lähemale tikkunud. Tekkis tunne, et võiks veidi veelgi suruda. Keha ja jalad olid üsna viimasel piiril, katus hakkas justkui õhku tõusma. Mees minu ees ilmselt märkas mu kavatsusi, lülitus ellujäämise režiimilt võitluslikkusele ja kiirendas veidi oma sammu. Natukene lähemale ma talle küll jõudsin aga mööda paraku enam mitte – ta ületas finišijoone. Viis sekundit hiljem tegin seda ka ise ja selle aasta viimane päris-jooksuvõistlus oligi lõppenud.

Sügaval sisimas oli küll tunne, et koht lõppjärjestuses oleks võinud olla isegi etem saavutatud seitsmendast aga külmasid fakte vaadates ei saa selle üle ka just kurta. Esimese kuue lõpetaja hulgas olid kaks rogaini maailmameistrit, Eesti “tagahoovi-ultra” sellesuvine tšempion (läbis seda sama ringi 46 korda), Eesti parim trepijooksja ja paar meest kes jooksevad täis- ja poolmaratone omajagu minuteid minust kiiremini. Kõvasid ja kõvemaid mehi-naisi oli rajal palju ja sealjuures mitte kõik neist ei finišeerunud sel korral enne mind. Puiste jalgade ja väntsutatud organitega jalutasin parklasse, pesin auto tuuleklaasi puhtaks ja sõitsin rahuliku meelega koju. Üks asi tehtud, vaja hakata jälle plaane seadma.

 

Üritusest rohkem: https://marathon100.com/uudised/vaata/heavy-metal-ultra-christmas-specialil-vottis-uksteisest-mootu-ultrajooksjate-paremik

Üksina Elbrusel ja kahekesi ajamasinas - Venemaa ja Gruusia

Siis kui me Eleniga Moskvasse jõudsime, oli Lenin juba ära surnud. Et aga üldse sinna jõuda, pidime enne 16 tundi bussisõitu üle elama ja minul avanes ka võimalus kõigile Koidula piiripunkti Vene poolel olevatele ametnikele sügavalt silma vaadata. Põhjuseks minu viisal ilutsenud pilt kus juuksekasv oli märksa varasemas staadiumis, nii-umbes nulli peal. Olles kõik surmtõsised näod ükshaaval üle vaadanud, lubati mind siiski üle. Sõit ise oli bussisõidu kohta küll ääretult mugav aga sellest hoolimata väsitav. Meeldetuletuseks endale – vali järgmisel korral rong! Lõbus tähelepanek eesootava valguses oli see, et meie ees istuja vaatas Everesti filmi…

Idanaabrite juures

Moskva ise vastas igati minu mälestustele ja nagu aru sain, ületas tublisti Eleni ootusi. Ilus, puhas, ülepingutatult suurejooneline, SUUR. Mõne päevaga mis me seal veetsime, nägime ära pea kõik kohustuslikud vaatamisväärsused, jalutasime maha arutu hulga kilomeetreid, tutvusime kohaliku eluolu erinevate aspektidega, külastasime isegi muuseume. Lõpuks tekkis koguni tunne, et aega jäi ülegi. Mis muidugi ei tähenda, et me Moskvast Naltšikki (nimetavas käändes häälduse järgi küll vist hoopis Naltšikusse?) sõitvale rongile jooksma poleks pidanud.

Kabardi-Balkaaria Vabariigi pealinn Naltšik oli meie väravaks Kaukasusse. Rongisõit sinna tähendas meie jaoks ka uut rekordit ühistranspordis veedetud aja osas. Vagunis, paraku küll mitte helesinises, saime veeta koguni 36 tundi. Aga polnud viga, sõit oli huvitav ning ka tagantjärgi poleks sel marsruudil liiklemist kuidagi teisiti lahendanud.

Rong väljus Moskvast õhtul ja õige pea sättisime end mugavalt magama. Järgmisel hommikul kuskil Venemaa avarustes ärgates ja peatuses jalga sirutades avastasime, et väljas oli läinud päris soojaks. Reisijad ostsid perroonidel olevatest putkadest külma õlut, veel külmemat jäätis ja… kala. Õnneks ei tulnud seda viimast meie vagunisse keegi sööma. Maastik muutus künklikumaks, kaskede ja ebamäärase võsa asemele tekkisid lõpututena näivad päikeselillede põllud. Poliitika-rindel palju küsimusi tekitanud aga meie reisi silmas pidades positiivse nähtusena, oli lööktöö formaadis valmis saanud ka täiesti uus lõik raudteed mis mõningal määral distantsi lühendas ja meid Ukraina territooriumist eemale hoidis (Andres Karu kirjutas oma blogis kuidas ta omal ajal rongilt maha pidi tulema kuna ühekordse viisaga sellist, üle piiri minevat, reisi sooritada poleks saanud).

Suurimaks tagasilöögiks pika sõidu jooksul jäi hetk mil tegin avastuse, et telefoni mälusse oli laadimata jäänud Vennaskonna "Helesinise vaguni" laul. Suuremast hädast päästis vaid see, et olemas oli originaal, Krokodill Gena esituses ja sõidukilomeetrid said sellegagi kenasti mõõdetud. See ei tähenda, et ma härra Trubetskyt idanaaber Genast paremaks peaksin või vastupidi, üldsegi mitte. Fakt on lihtsalt see, et emakeelne variant tollest palast sisaldab märksa rohkem sõnu millest me ka aru saame.

Tõsiasja, et multifilmis kõlanud laulu mõistmine veel tänase päevani tõsiseid tõrkeid tekitab, võiks küll pidada ohu märgiks venekeelsetele aladele reisimise puhul aga tegelikult osutusid nii tavapärased, kui ka täiesti mitte-tavapärased situatsioonid suures osas siiski manageeritavaks. Sobivatena tundunud sõnad mis parasjagu meelde juhtusid tulema said omavahel kokku kombineeritud, kasutades hämaratest aegadest mälestusi käänete ja pöörete kohta. Ja rääkida me tõesti saime – poepidajad, taksomaffia, FSB, juhuslikud inimesed siit ja sealt…

Juba pärast kahte rongis veedetud ööd olimegi kohale saabumas. Loodus oli hoopis erinev sellest milline see sõitu alustades oli olnud ja rongist välja astudes leidsime end koduse septembrikuu lõpuga võrreldes peaaegu, et troopilistest tingimustest. Moskvas igati asjakohased soojad riided olid seal selgelt liigsed ning pärast õige lühikest sammumist olid varrukad juba ülemise piirini üles keeratud. Palav oli sellest hoolimata ent kahjuks või õnneks pidime juba sama päeva õhtuks taas oluliselt jahedamasse kliimasse jõudma. Pärast mõningast jagelemist bussijaamas sättisime end koos seltskonna Balkaari memmedega marsrutka peale ja sõitsime mingisse tee peal olnud külakesse ning sealt taksolaadse tootega edasi Terskoli asulasse. Pea kogu teekonna olime nagu klaasile kleepunud putukad – sealne loodus on erakordselt ilus, iga hetk pakkus taas mõne uue vaate jõeorust kerkivatele kaljuseintele ning kaugemal paistvatele lumistele mäetippudele, teeääred kolletasid astelpaju põõsastest, teedel ning nende ääres kulgesid lehmad, siin-seal jõlkusid välimuse järgi paremaidki päevi näinud koeranässid. Kõigest mis elab, kihutasid meie sohvrid mööda stoilise rahuga, loetud sentimeetrite kauguselt, tegemata ainsatki liigset liigutust.

Võrreldes sellega kui võimsa esmamulje jättis sealne loodus, tundus inimkätega loodu, noh… pisut kahvatum. Erinevalt sellest mida „Võimalik vaid Venemaal“ saates näha võib, olid maanteed lausa üllatavalt heas korras aga kõikjal mujal oli näha ja tunda, et tegemist on ühe Venemaa vaeseima piirkonnaga. Aeg oli seisma jäänud ka meie majutuskohas, puhkebaasis „Dünamo“ – see oli retrom kui Mark Soosaare kampsun või kole vaip naabri-Galina seinal. See oli ikka väga retro. Kuna olime üsna mõistlikul ajal kohale jõudsin, otsustasin kohe samal päeval mäele minna. Pakkisin asjad, käisime läbi mäevarustust rentivast poest („Kultur-Multur“ – suhteliselt soodne, kvaliteet ok) ja seadsime sammud Elbruse lõunaküljele.

Euroopa kõrgeimale tipule

Rõske ja jaheda ilmaga alanud jalutuskäigu ajal hakkas ka vihma sadama ning mõte mäel telkimisest ei tundunud sugugi ahvatlev. Samas jällegi, ei tundunud eriti ahvatlev ka kooruva tapeedi ja leopardimustriliste pisikeste vooditega puhkebaasi tuba. Jätkasime jalutuskäiku ning kell kolmveerand viis õhtul olime kohal, Azau köisraudtee-jaamas, 2350 meetri kõrgusel. Kuna Elen oli Tallinn – Moskva bussi ülivõimekast konditsioneerist külmetunud, pidas ta arukamaks haigust madalamatel aladel murda ning pärast mulle sõnade peale lugemist meie teed lahknesid. Seega, retk Elbruse tippu oli taas sooloüritus ning alustasin ma seda loomulikult jala – ei üles ega alla minnes ei kasutanud ma ühtegi tõstukit, mootorsaani, lumetraktorit, majutusasutust ega muud tsiviliseeritut ja mugavat, kui üks vinge välipeldik välja arvata.

Hilisest stardist tulenevalt jäid esimesel päeval ülimad kõrgused võtmata ning juba kella seitsmest õhtul leidsin olevat sobiva aja telklaagri püstitamiseks. Kõrgust oli telgiplatsil veidi vähem kui 3200 meetrit merepinnast. Sõin seal ühte koma teist õhtusöögiks, jõin paraja pingutusega ühe Venemaise õlle (mõttes seda ometi kiites nagu hipster pärast mitmeeurost investeeringut mingisse jõledasse käsitöö-produkti), mõlgutasin mõtteid eksistentsiaalsetel teemadel ja keerasin magama.

Ma ei maganud nagu lapsuke, või kui, siis ehk nagu selline lapsuke kes väga hästi ei maga. Vihma sadas vist terve öö, temperatuuripügalaid ei olnud just üleliia palju ning hommikuks olid nii telk, riided kui magamiskott märjad. Selles valguses oli hommiku saabumine igati tore nähtus. Veidi pärast kuute oli ajutine koduke juba seljakotti pakitud ning jätkasin teekonda tippu.

Esimene täis-päev mäe peal kuigi sündmusterohke ei olnud. Sammusin tasapisi kõrgemale ning juba kell 10.30 olin taas telgi üles seadnud. Telgikoht oli üsna „Maria shelteri“ lähedal, umbes 4100 meetri kõrgusel, väikses laugete nõlvadega orus. Ühele poole avanes vaade Kaukasuse lõunasuunda jäävatele tippudele, teiselt poolt piilusid aga Elbruse enda küürud – kõrgem lääne- ning madalam idatipp. Nende imekaunite nähtuste vaatlemisega ma suurel osal sellest päevast ka tegelesin. Lisaks tegin väikse aklimatiseerumismatka umbes 4700 meetri kõrgusele „Pastuhhovi kaljude“ juurde, einestasin, lugesin raamatut ja puhkasin. Kuna imetore org telgi ümber oli kaetud särava lumega mis küllaltki hästi päikest peegeldab, sain ka omajagu higistada, seda aga paraku täpselt nii kaua kui päike veel üle ümbritsevate mägede paistis. Hetkel mil päike nurga taha kadus, sai maikasärgi ja sokkidega telgis mõnulemine kiire lõpu. Tundus nagu mind oleks rannalt külmkambrisse heidetud. Ajasin kõik kaasas olnud riided ruttu selga, pugesin magamiskotti mis omakorda oli pandud teise magamiskotti. Natuke lugesin veel raamatut ja läksin varakult magama. Öö oli selge ja külm, pimeduse laskudes tõusnud tuul ulgus inimvaenulikult, jää- ja lumepuru peksis vastu telgiseinu, telgisein omakorda peksis vastu mu pealage. Minu varastel põhikooliaastatel Hobby Hallist tellitud kõige odavam telk nägi ja koges sel ööl asju milleks ta päris kindlasti loodud ei olnud. Kordus eelmisest ööst tuttav stsenaarium – varahommikuse (või hilisöise?) äratuse saabumine oli igati oodatud sündmus.

Lisaks külmale mängisid oma rolli kindlasti ka ärevus ja mõnevõrra harjumatu kõrgus merepinnast – igal juhul tundsin end kell 2.20 silmi avades üllatavalt erksana. Tegin mälestuseks kaasaegsetele ja tulevastele põlvedele kiire videoreportaaži oma ärkamisjärgsest ülevast meeleolust, pühkisin ära öösel telki tuisanud lume ning sättisin end päevaks valmis. Toitvaks hommikueineks sõin otse purgist ube tomatikastmes – märkmikusse olin selle kohta teinud lakoonilise märke: „halb“. Rüüpasin pool-jäätunud vett peale, see tegi asja paremaks. Jõudsin teha ka kiire külastuse senise elu kõrgeimasse peldikusse mis oli igati vägev, lausa kirgastav vaatepilt. Käepärastest vahenditest kokkuklopsitud uberikul uks kinni ei käinud, tuul ulgus, pool ruumi oli lund täis tuisanud, põrandas oleva augu all ilutses otse mäeküljele kasvanud võimas stalagmiit, täitsa võimalik, et üks suuremaid inimtekkeliste seas. Selline olustik innustas nobedamalt toimetama. Veidi enam kui pool tundi pärast ärkamist olin juba teel.

Teekonna algus sel hommikul oli kindlasti üks minu elu visuaalsetest tipphetkedest, lausa maagiline. Taevas oli selge, tähed ja kuu asukoha eripärast tulenevalt kirkad. Üles-alla roomavate lumetraktorite võimsad töötuled valgustasid Elbruse tippusid ja idatipu eest sadulale viival traaversil marssisid nende samade traktoritega üles sõidutatud turistide hordid oma pealampidega. Vaatepilt meenutas midagi sellist mida võib näha kuskil National Geographicu eepilistest mägiseiklustest pajatava loo pildiseerias. Aga see toimus päriselt ja ma olin seal.

Ilust lummatud, kõrgusest ja tuulest vintsutatud – nii algaski tipupäev. Peab tõdema, et jalutuskäik, khm… „ekspeditsioon“ marsruudil minu telgist kuni traaversi alguseni oli kõike muud kui meeliülendav. See oli ligi kilomeeter vertikaalset tuima tõusu mööda lumist ja jäist lumetraktorite poolt sisse sõidetud rada. Seal marssimine oli tülpimust-tekitav ja väsitav, tuues õige pisut taas meelde rattamatka Soomaa kruusateedel. Ühel hetkel juhtus aga miski, mis sellises olukorras juhtuma pidigi – järjekordset, näiliselt mitte kuskile viivat sammu tehes ma libastusin ning koperdasin. Ei teagi täpselt kuidas, igatahes olin ühel hetkel kõht vastu maad ja nägu sõidusuunas, liikumas kiirenevas tempos sinna kust äsja tulnud olin. Kirkat ma rendist ei võtnud ja sedasi pidin ma oma libisemise peatama kasse jäässe surudes. Tõestuseks sellest, et manööver õnnestus on see, et ma seda lugu teistegagi jagada saan. Et mu varustus puudulik oli, sai sel hetkel täiesti selgeks. Veelgi olulisem oli aga see, et taas said selgeks ka võimed mõelda ja olukorrale keskenduda. Rohkem vigu ma ei teinud.

Mida kõrgemale ma ise jõudsin, seda kõrgemale tõusis ka päike ja esimeste kiirtega umbes kolmveerand kuuest hommikul hakkas olemine soojemaks muutuma. Õhk läks küll muudkui külmemaks aga päikese käes ja selge ilmaga ei tundunud see kuigi hull. Mõnest minutist pikemaid pause ei tahtnud küll teha aga liikumises püsides oli tunne hea. Traaversile jõudes läks ka rada pisut põnevamaks. Kahe tipu vahel, sadulal, umbes 5300 meetri kõrgusel imestasin endamisi mingi turistide grupi üle kes seal, idatipu varjus, lõikava tuule käes istudes piknikku pidasid. Olude hindamiseks tegin ka ise väikse pausi. Laskusin stiilselt slaavikükki, kannad maas, krõbistasin peavalu summutamiseks ära ühe lahjemat sorti peavalutableti ning ampsasin jäätunud šokolaadi-batoonikest peale. Sellele tegevustejadale kulunud 5 minutiga jõudsid sõrmed juba külmast kangeks jääda. Vangutasin pead, panin kinda kätte tagasi ning jätkasin teed tähtede poole.

Raja ehk humoorikaim hetk tabas mind umbes poolel tõusul sadulalt läänetipule. Varasema kogemuse põhjal ning ühtlasi ka rahasäästu silmas pidades olin rendist võtmata jätnud ka käimiskepid. Need, algselt mõttetuna tundunud vidinad, hakkasid juba esimesel päeval siiski teataval määral sümpaatsetena tunduma ja nende aseaineks haarasin tee pealt kaasa mingid pulstunud hernekepid. Sain nendega tõusumeetreid mõõta ja kaasmägilaste pilke püüda seni kuni ühe vene grupi juht mind otsustavalt kinni pidas. Olin parasjagu tema veidi aeglasemalt liikunud grupist möödumas kui ta mu ilmselt mitmeid kordi lumetraktori alla jäänud kaikaid silmas – „что это ****??“ oli tema õigustatud küsimus. Püüdsin siis tõsist muljet jätta ning selgitada, et tegemist on minu lugupeetud matkavarustusega, mispeale ta neist ühe enda kätte haaras ja armu andmata kuristikku heitis. Küsis veel, et kes ma selline üldse olen (meid peeti enamasti poolakateks) ja soovis head teed. Mõttelise merepinna suunda lennanud roika asemele andis mulle aga laenuks täiesti korraliku, märksa tehnoloogilisema olemusega matkakepi. (Tagastasin selle kellelegi kui telgi juures tagasi olin.)

Kui igat hetke saatnud fantastilised vaated ja igat sammu astuma sundinud meeldiv eneseületus välja arvata, ei juhtunud teel tippu rohkem midagi põnevat. Kell 8.50 hommikul, septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval, seisin Elbruse läänetipus. Eelmisel õhtul olin aklimatiseerumis-matka põhjal teinud kalkulatsioone, mille kohaselt pidanuks tõusuks aega kuluma 5 tundi ja 45 minutit. Pidasin seda üldiste keskmiste aegadega võrreldes liiga optimistlikuks ja alustasin sellest hoolimata varakult. Reaalselt kulus aega 5 tundi ja 50 minutit… Tipus seistes, olles päris mitu hetke kõige kõrgemal seisev inimene Euroopas, ma sellele muidugi ei mõelnud. Seal olemine oli täielik õnnistus – päike paistis, idatipp varjas tuule, vaade oli igas suunas perfektne, isegi eriti külm ei olnud. Veetsin seal rohkem aega kui ühegi teise mäe tipus siiani, nii umbes 20 minutit või ehk veidi enamgi.

Elbrus - vasakul lääne-, paremal idatipp

Kilepükste libedat pinda rakendades jõudsin telgi juurde tagasi kell 11.00. Keskpäevase päikesepaistega oli seal veelgi palavam kui päev varem ja enne laagri kokkupakkimist nautisin sel reisil viimast korda sealseidki vaateid. Alla minnes taaskohtusime Eleniga kes oli samuti tulnud mägesid ülaltpoolt kaema. Köisraudtee-jaamas „Mir“ jõime teed ohtra suhkruga, lusikad silmas, et massi sulanduda, ning vaatlesime ümbritsevat taas veidi teistsuguse pilguga. Elbruse piirkond on tegelikult ääretult põnev kant. Kui nii mitmelgi pool maailmas on matkamise ja looduses viibimisega seonduv kas rangelt reglementeeritud või suisa keelatud, siis seal tundus olemine mõõtmatult palju vabam. Jättes kasutamata ühe venekeelse tarbeväljendi, ei paistnud seal kedagi mitte miski eriti huvitavat. Baksani orus olid küll siin-seal lõkketegemist keelavad sildid ja Gruusia piirialadel tuleb olla hoolas, et mitte liiga kaugele ekselda (muidu pidavat piirivalvurid raha tahtma, endale) aga muidu anna aga jalgadele valu – matka, avasta, telgi.

Kui tee joodud sai ja arukad mõttedki harvemaks hakkasid jääma, jätkasime laskumisega – Elen tõstukiga, mina jala. Vähemalt ajalises mõttes mina muidugi kaotasin. Azaust ostsime mõned suveniirid, Elen sai hoolitsevalt turuproualt kauba peale purgitäie männikäbidest tehtud moosi ja jalutasime tuttavat teed mööda tagasi oma puhkebaasi. Korralikku sooritust tähistasime õhtul ühes ääretult hubase atmosfääri ja keskpärase toiduga kohalikus restoranis.

Pingelangus ja sõit Gruusiasse

Baksani orus otsustasime veeta veel ühe päeva, et veidi puhata ning edasiseks reisiks mõtteid koguda. Mingit agendat meil polnud ja nii sai aega veedetud jäätist süües, metsas ja jõe ääres jalutades, puhates ja ümbrust imetledes. Muidu igati ülevat enesetunnet varjutas üksnes minu elu kõige rängem päikesepõletus – selleks puhuks spetsiaalselt kaasa võetud päikesekreem jäi tipuüritust tehes alla Eleni kätte, mistõttu sellest mingit kasu ei tõusnud. Kui arusaamine sellest, et midagi valesti on, minuni jõudis, oli selleks juba ammu liiga hilja. Algselt naljakana paistnud „alpinisti-päevitusega“ nägu hommikul õrnalt pestes kukkus kraanikaussi esimene, umbes-täpselt poole nina suurune nahatükk. Ülejäänud nägu järgnes sellele osade kaupa järgnevatel päevadel. Söömine, rääkimine ja kõik muu mis mõne näolihase vähimatki pingutust nõudis, oli puhas agoonia. Õnneks jätsid ilus loodus, mõnusa atmosfääriga külake ja viimasel õhtul leitud heade toitudega restoran kogu üritusest kestvalt positiivse emotsiooni.

Puhkepäev Terskolis

Puhkebaasist järgmisel hommikul lahkudes sõitsime esmalt marsrutkadega Vladikavkazi ning pärast taksomaffiaga kauplemist taksoga üle piiri Stepantsminda / Kazbeki linnakesse Gruusias. Piiriületus läks sealjuures üllatavalt sujuvalt – olles rõõmsatujulisele FSB agendile võimete piires meie elu- ja reisiloo ära rääkinud ning meiega taksosõitu jaganud austerlase abistamiseks ka pisut vene-inglise-saksa tõlketööd teinud, sooviti meile head teed ja loetud hetked hiljem löödi passidesse Gruusia templid. Stepantsminda asula meile kustumatut muljet ei jätnud ning oma üdini turistiliku olemusega meenutas pigem mingit slaavilikku ligadi-logadi Disneylandi. Loodus oli seal muidugi vägev ja metsik. Seda tõsiasja ei saanud unustada isegi meie ülemakstud kodumajautuses puhkehetke pidades – õues patseerinud eesli hõngu immitses vannitoaaknast võimsalt sisse. Kohustuslikest vaatamisväärsustest tegime tutvust Gergeti kolmainsuse kirikuga ning nautisime vaateid Kazbeki mäele. Veetnud seal ühe öö, võtsime suuna Tbilisi poole.

Pärast poolteist tundi marsrutka ootamist, mõnda minutit üliagressiivsete kaasturistidega maadlemist ja kolme tundi sõitu jõudsimegi pealinna. Kuna ma enamiku sõidust maha magasin, võiks järeldada, et sõit ei saanud väga ebamugav olla. Tolle hüpoteesi kasuks räägib seegi, et veidi hiljem pardale astunutele jagati välja taburetid (PS! Polsterdusega!) – keegi ei pidanud kannatama.

Esmamulje põhjal ei oleks meist kumbki Tbilisist kuskile suurte lemmikute hulka liigitanud aga seal veedetud aja jooksul hakkas linn mulle lausa meeldima. Suure ja õitsva sotsialismiajastu eelsed hooned olid põhijoontelt silmale väga ilusad vaadata, nende vahel kasvas varikatustena tohutul hulgal viinamarju. Siia-sinna oli keegi ehitanud käepärastest vahenditest lisahooneid, rõdusid, treppe ja muud. Kõikehõlmavasse arhitektuuriansamblisse trehvas loomulikult ka kommunistlikke paneelikaid ja nendele vastukaaluks hoopis igivanu ehitisi. Linna ümbritsevad mäed ja selle südamest lookleb läbi jõgi.

Mis alternatiiv-rännuinimestele eriliselt meeldib, on see, et peatänavatest eemal tundus pea kõik olevat lagunenud või lagunemas (selle kohta öeldakse: „autentne“). Kas ka meie sinna seltskonda kuulume, kes kukkuvaid krohvitükke ja kooruvat värvi eriti kõrgelt hindaksid, ei suutnud me päriselt kokku leppida. Ühest küljest on nukker näha asju mis hooletusse jäetud, samas ei tekita mitte mingisugust emotsiooni ka läikima nühitud vaateaknad kust brändikaupasid või rahvusvahelist rämpstoitu piiluda. Nähtut ja kogetut optimistlikult kokku võttes tundus Tbilisi aga üsna parajalt nende kahe äärmuse vahel olevat ja trend tundus olevat pigem tänapäevase lääneliku normaalsuse suunas. Arenguid võis märgata nii linnapildis kui ka näiteks metroosüsteemis mis, ehkki hirmsa kolina ja rappumisega, püsis vähemasti graafikus ning mis kõige tähtsam – töötas! Üheksakümnendatel olevat rongid peamiselt seisnud. Mälestustesse jääb see igatahes omapärase ja pigem ilusa linnana. Lisaks jäi Tbilisist meelde meie mõlema seniste reiside kõige odavam hostel. Kuna meie soovitud kahene tuba oli saanud topelt-broneeringu, pidime öö veetma naridega ühistoas ja kahepeale kokku maksime selle eest 10 lari (vähem kui 3 eurot). Sealjuures oli vähemalt reitingute järgi tegemist võrdlemisi korraliku kohaga. Tegelikkus ei vastanud küll ehk päriselt sellele mis hinnangute järgi arvata oleks võinud aga mingit kultuurišokki ega tundmatuid haigusi me sealt ka ei saanud. Hinna sisse kuulus isegi residendist kass kes näiteks hommikusöögi ajal tähelepanu käis nõudmas.

Tbilisi

Tbilisist sõitsime marsrutkaga Borjomi linna. Vaadates nüüd oma märkmetest selle sõidu pileti hinda, milleks oli 1,4 lari (0,4 €), tekib paratamatult tunne, et kas olen ehk kuskil mingeid numbreid sassi ajanud aga vist ikka ei ole. Olud on seal teised. Lisaks sellele, et enamik hindu meie jaoks väga soodsad olid, ei olnud alati ka väga lihtne seda vähestki kulutust teha. Näiteks Borjomi ilmselt kõige turistikamas kohas, suures linnapargis, pidime külma joogi ostmiseks seal töötanud müügineiu sügavast unest üles äratama. Olles kauba pahura näoga meile üle andnud, toetas ta pea taas kätele ning jätkas tööpäevaga. Linn ise ja ka mainitud park olid päris ilusad, jällegi andis palju juurde looduslik taust, mäed ja jõgi. Võrreldes pealinnaga hakkas aga veelgi rohkem silma see, kuidas sealsed paremad ajad oleksid justkui mingil muul ajal olnud. Pargis tekkis kohati tunne, nagu tahaks mõne kinni-naelutatud karusselli tagant kuri kloun välja astuda. Teinekord hakkas mõni kõnnitee ääres igaveses üksinduses seisev atraktsioon üheksakümnendate alguse Nintendo-soundiga kõrvu kriipivat palakest mängima. Lootsime, et tegemist oli kõigest madalhooajaga.

Järgmisel päeval sattusime jutustama ühe marsrutka sohvriga kes pärast teadasaamist, et me kah vennasrahvaste hulgast pärit, esitas meile näiliselt lihtsa küsimuse: „Kuidas siis ikka on, kas oli parem TOL (nõuka-) ajal, või praegu?“. Endast vanemate Eesti inimeste mälestustele ja praegusele reaalsusele viidates andsin mõista, et loomulikult on parem praegu. Vanamees vaatas mind seepeale kui nõdrameelset ja muigas kergelt endamisi… Püüdes asja konteksti panna, siis ilmselt ei ole vaba turumajandus tõepoolest ideaalne neile meestele kes käed küünarnukkideni taskus kuskil parklas jõllitavad ja naistele kes müügileti taga püha und magavad. Suure osa lokkavast korralagedusest saab kindlasti ka avaliku sektori tegematajätmiste, korruptsiooni ja muu süüks arvata aga nii-öelda keskmise inimese mentaliteedi rolli suuremas pildis ei saa samuti alatähtsustada.

Punast veini, palun!

Selline põnev aruteluring leidis aset meie teisel Borjomis baseerumise päeval mil käisime külastamas lähedalasuvaid vaatamisväärsusi. Nendeks olid Vardzia koopalinn kui sealse piirkonna põhiprogrammi osa ja Akhaltsikhe linnake mis ei pidanud olema enamat kui ümberistumis-peatus. Napi eelinfo põhjal tundus Vardzia päris põnev ja tegelikkuses oli isegi veel põnevam. Meist kumbki polnud sellises kohas kunagi käinud, kogemus oli uudne, paik ise maaliline ja kogu koopas elamise kontseptsioon huvitav. Kahju oli vaid sellest, et sinna rohkem aega ei jäänud. Nimelt olime koos kahe tänavalt leitud võõramaise rännumehega taksot jagamas ja kuumaverelisel mägede pojast taksojuhil oli tempo peal. Samas oli tegemist küllaltki omapärase taksosõiduga – varem ei olnud me sattunud olukorda kus taksojuht sõitjatele puskarit (tšatša) jagaks. Hiljem saime küll aru, et plastmassist pudel tšatšaga kuulub Gruusias autode põhivarustusse, olles sealjuures kahtlemata olulisem kui näiteks esituled, esi- või tagastange ja mitmed muud detailid mida sõidukitelt tavapäraselt leida (või siis, mitte leida) võib. Akhaltsikhe (seda kohanime sai kokku veeritud ja meelde tuletatud märksa rohkem kordi kui seda tegelikult öelda oli vaja) üllatas meid samuti. Olles sinna suhteliselt vara tagasi jõudnud, tegime enne Borjomisse naasmist väikse pikniku ja kiikasime ka kohalikku kindlusse mille pilt kuskilt reklaamlehelt silma oli jäänud. Meie piibliks olnud wikitraveli leht ei rääkinud linnakesest ja selle vaatamisväärsustest peaaegu midagi, õnn oli, et meil aega üle jäi ja otsustasime Rabati kindlust vaatama minna. See osutus üheks ilusamaks kindlusekompleksiks mida me näinud oleme. Mitte väga ammu aega tagasi oli seal tehtud väga põhjalik renoveerimine, kindluse sisehoovist oli kujundatud kaasaegse olemusega park kus sai meeliülendavat vaadet nautides jalga puhata. Lisaks muidugi kohustuslikud kohvikud, suveniiripoed ja muu.

Vardzia

Akhaltsikhe, Rabati kindlus

Järgmisel päeval võtsime sihikule linna nimega Chiatura. Peatuskohtade nimekirja sattus see omapärase ühistranspordisüsteemi tõttu. Nimelt on linna madalamad ja kõrgemad osad omavahel ühendatud ripp-tõstukitega.

Osaliselt minu mahitusel, et reisile vürtsi lisada ja osalt seetõttu, et otseühendus puudus, võtsime nõuks katsetada hääletamist. Nagu Elenile uusi asju tutvustades ikka kipub juhtuma, oli meie pöidlaküüdi-minireisist pool ääretult tore, teine pool aga täielik košmaar ja sellisena ka minu TOP-jubedate sõitude hulka kuuluv. Olles jutukale, viisakale ja inimese moodi sõidumaneeridega rekkamehele head teed soovinud, peatus (ilma, et me veel hääletama oleks hakanud!) meie kõrval mingi jõletu, metallipressi alt päästetud kurvasilmaline Mersu. Kuna see Gruusia kontekstis midagi eriskummalist ei olnud ja otseseid ohumärke ei ilmnenud, sisenesime masinasse ja sõit algas. Tšatšal lendas kork maha vist veel enne kui automaatkast teise käigu sisse jõudis lülitada. Ühe klõmaka seda kohaliku hõrgutist võtsin viisakusest ära aga sealt edasi püüdsime lihtsalt kuidagimoodi selle lühikese, ehk mõnekümne kilomeetrise sõidu ära kannatada. Juht oli õnneks kaine (politsei tegi selle umbes poolel teel selgeks), kaasreisija kaugeltki mitte. Ei nende ega ka meie vene keele oskused kommunikatsiooni kuigivõrd ei soodustanud ja lõpuks pärale jõudes ei olnud tunded eriti ülevad.

Esimesed hetked Chiaturas ei kergitanud meie emotsioone kuigi palju. Kui siiani olime näinud nii mõndagi mille parim enne möödas, siis see linn oli juba kraadi või paari võrra kangem. Olustik oli nagu mõnes depressiiv-ilukirjanduslikus romaanis – hall ja rõske vihmasadu, süsimust muda voolamas mööda tänavaid, hulkuvad koerad, katkised pingid, lagunevad majad. Nagu pea kõik Gruusia linnad kuhu sattusime, asus seegi mägede vahel jõeorus, paraku oli sealt läbi voolava jõe vesi süsimust, põhjuseks linna ümbritsevad mangaanikaevandused. Need omakorda, nagu me aru saime, on ka suuresti selle linna enda olemasolu põhjuseks. Igatahes oli pilt trööstitu. Hakkasime otsima majutuskohta ning paremate mõtete puudumisel astusime sisse esimesse ettejuhtunud hotelli. See nägi seest ehmatavalt korralik välja, tundudes lausa kohatuna. Tegime juba mentaalseid ettevalmistusi, et vene keeles mingit tubade saadavuse kohta käivat lauset kokku kombineerida kui meie juurde ilmus keegi ääretult sümpaatne naisterahvas. Meie üllatus oli suur, kui kuulsime, et neil on kõik toad välja müüdud. Pidime aga peaaegu pikali kukkuma, kui kuulsime seda kõike räägitavat täiesti perfektses Briti inglise keeles. Kogu reisi jooksul olime kohanud paari üksikut inimest kelle inglise keel võimaldas mõtestatud vestlust pidada ja see ei olnud kindlasti koht kust oleks sellele lisa osanud oodata. Tuba neil aga sellegipoolest pakkuda ei olnud. Õnneks! Selle asemel sattusime pärast väikest kauplemist hoopis ühe kohaliku proua korterisse mida ületäituvuse korral asenduspinnana pakutakse. Korter oli täiesti meie päralt, hiigelsuur (kui õigesti kokku lugesime, siis 4-toaline ja ilmselt üle 70 ruutmeetri) ja hiigelvana. Seintel olid vaibad, vooditel vedrud, tapeetidel lillemustrid, maja trepikodadel puudusid uksed ja vesi keerati öösel kinni. Tõeline „live like a local“ stiilis kogemus.

Järgmisel hommikul käisime vahva korteriperenaise juures hommikust söömas (kõrvale pakuti muidugi tšatšat) ja päeval jalutasime ka linnas ringi. Eelmise õhtu trööstitu üldmulje ainult süvenes, samas võiks öelda, et põhjalikum vaatlus lisas meie muljele sügavust. Hirmkoledate hoonete lausa kunstiliselt kooruva ja roostetava fassaadi taga võis näha keerukaid nikerdusi, ornamente ja mosaiike. Siin-seal seisis kuivalt ja kasutult mõni purskkaev, samas kui eemalt purskkaevuna tundunu osutus lähemal vaatlusel hoopis lahinal lekkivaks veetoruks. Mingis mõttes sama tunne nagu vaataks mingeid varemeid, erinevuseks vaid see, et sealsed „varemed“ olid suures osas täiesti funktsionaalsed avaliku ruumi osad.

Kõige selle valguses tõstatus taas küsimus – kas lagunevad Nõukaaja reliikviad on lahe ja „alternatiiv“ või lihtsalt kole ja nukker? Vastus jäi taas kokku leppimata aga Chiatura jäi meile igatahes hinge. Linna looduslik ilu ja erilisus, möödunud aegade grandioossus ja tänane reaalsus moodustasid kombinatsiooni mida me varem sellisel kujul näinud ei olnud. Nende mõtetega vinnasime jälle seljakotid selga ning jätkasime oma retke lääne poole.

Ripp-tõstuki peatus Chiaturas - paraadtrepp, kolonnaad, purskkaev, nikerdused...

Teel teadmata sihtkohta otsustasime teha peatuse Katshkis mis on kuulus seetõttu, et seal asub üks kalju mille otsas on pisike kivist hütt milles omakorda elab eraklikku elu kohalik pühamees. See on omamoodi absoluutselt fantastiline nähtus – juba mõte sellest kuidas mitmeid sadu aastaid tagasi kive sinna üles vinnati, paneb kukalt kratsima. Samas, peale selle seal suurt midagi ei olegi. Vaatasime ja imestasime, astusime sisse ka mingisse pühasse ruumi, süütasime kõige hea nimel küünla ning jätkasime teed.

Kuhu me tolle päeva õhtuks jõudma pidime, ei olnud meil täpselt otsustatud. Mitte ühegi stsenaariumi kohaselt ei oleks see aga olnud see kuhu me lõpuks jõudsime. Astudes muretult mööda maanteeserva, peatus meie kõrval oranži karva Kamaz. Roolis olnud härra oli teel samasse suunda kuhu meiegi ja nii võtsime küüdi-pakkumise vastu. Onu oli jutukas, Gruusiapäraselt veidi arusaamatu vene keelega, rääkis maast ja ilmast. Enda koduküla lähistel vahetas ta Kamazi valge Transiti bussi vastu ja nõudis, et läheksime temaga kohalike vaatamisväärsuste tuurile.

Mingi kirik mis meie arusaamist mööda pidi asuma kuskil väga lähedal, tähendas tegelikult õige pikka ja ränka sõitu mööda kõrvalisi kruusateid. Lõpuks, pimeduse varjus, jõudsime pärale. Vaatamiseks olid seal koguni kaks kirikut, üks hiiglama vana, ilma ukseta väike tahmanud laega kabel ning teine, alles ehitusjärgus ning monstrumlike mõõtmetega pühakoda. Tõtt-öelda jätsid päris vägeva mulje mõlemad, samuti see kui sügaval selles rahvas usk on. Sõit jätkus. Kuna meie venekeelne kommunikatsioon päris tugevasti lonkas, kadus mingil hetkel arusaamine, mis täpselt toimub. Lõpuks saime sellest siiski aru ja ega midagi hullu polnudki. Tegemist oli vist kõigi Gruusia reisikirjade kohustusliku osaga kus kohalikud inimesed rändajaid külla kutsuvad ja nendega siis varaste hommikutundideni tutvuvad. Meie versiooni eripäraks oli see, et armsa kodukese asemel toimus suur vennastumine Transiti kongis. Katsime hea ja paremaga laua, keerasime tšatša-pudelil korgi maha ja laususime tooste. Ütlematagi selge, et oli huvitav kogemus. Lõpetasime oma istungi varastel hommikutundidel  ning veetsime öö looduskaunis kohas telkides, kahekesi.

Ehkki, kohalike kinnitusel, on tšatša midagi sellist mida multi-miljardi-äridest ravimitöösturid veel luua pole suutnud ning mis on võimeline ravima kõiki tuntud ja veel tundmata haigusi, sain mina sellest nähtavasti vaid võimsa peavalu. Vähemasti said meie parimad soovid läkitatud nii perekonnale, sõpradele, lahkunutele ja ilmselt teistelegi.

Tšatšahõngulise algusega päev viis meid edasi Kutaisisse. Olles juba omajagu suurtest mägedest eemale liikunud, hakkas olustik muutuma lõunamaisemaks. Mõningaid tänavaid ääristasid palmid, õhk oli soe ja meeldiv. Suuri mälestusi sellest linnast ei jäänud ja liikusime edasi Musta mere ranniku suunas. Sinna me ka jõudsime.

Kogu rannikuosa oli taas üsna nukras seisus. Ei hiilanud see puhtuse ega kõrgelt arenenud infrastruktuuriga. Rõhutaks küll, et VEEL oli see nii, arengu märke võis siin-seal täheldada ning ilmselt on pilt loetud aastate pärast juba väga palju erinev tänasest. Õnneks ei olnud me sinna saabunud ebamaiselt kõrgete ootustega ning lähenesime asjale seljakotirändurlikult – kulgesime omas ülirahulikus tempos edasi, puhkasime rannas, ööbisime telgis, vaatasime delfiine, käisime restoranis. 

Vaade telgiplatsilt

Reisi viimased kaks päeva veetsime Batumis ja veidi erineval moel eelnevast. Majutuseks leidsime väikse korteri AirBNB kaudu, see oli merevaatega ning korruse number algas kahega. Ka linn ise mõjus vähemalt kesklinna ja rannapromenaadi osas võrreldamatult palju luksuslikumalt kui kõik see mis pärast Moskvat meie teele oli jäänud. Värskelt valminud hiigelsuured ja moodsad arendused, (tänava)kunst, „laulvad purskkaevud“, hinnad mereäärsetes söögikohtades – kontrast eelnevaga oli tõesti tugev ja reisi lõpetuseks igati asjakohane. Muidugi leidus veidrusi sealgi – näiteks Batumi tehnikaülikooli torn, esimene hoone maailmas mille sisse (ühele küljele) on integreeritud vaateratas. Maja on tõeliselt ekstravagantse välimusega ja ilutseb pea igal linna kujutaval reklaampildil või postkaardil. Erinevatel põhjustel ei võetud seda hoonet aga kunagi kasutusele ning nüüd seisab see kasutult ja tühjana keset südalinna. Päevasel ajal on see vägagi pilkupüüdev moodustis, öösel aga tontlik tume kogu millel ainult tipus väike tuluke põleb.

Mis mõningaid ehk nina krimpsutama paneks aga meile mõlemale täitsa meeldis, on Batumi rand. Seal nimelt on liiva asemel ümarad kivikesed ning meenutab sellisena meie kodust Toila randa. Igavuse peletamiseks saab seal kividest rannatooli kokku laduda ja kunagi pole muret, et miski liivaseks saab. Vesi oli soe, sügavaks läks ruttu, päike paistis, meie olime rahul – ideaalne lõpp suurepärasele reisile.

Hommikukohv Batumis

***

Klantspilte meenutava olustiku ihalejate jaoks Venemaa Kaukaasia-osa ega suur osa Gruusiast ilmselt ei sobi. Meie jaoks oli aga tegemist päris põneva reisiga. Mitte igat hetke ei veetnud me ülimas luksuses aga see polnudki eesmärgiks. Kogemusi ja meeldejäävaid hetki saime hulganisti.