"Same shi(r)t, different day": Peraküla - Aegviidu - Ähijärve rattamatk, 850 km läbi Eesti

Siis kui viimased grammid Soomaa kruusateede tolmu kopsudest välja said köhitud, oli uue matka plaanimine juba alanud. Mõttemaailmas eelmise aasta reisi hetkedesse ja reaalsusse tagasi minnes meenub küll nii mõndagi sellist, mis suuremat sorti igatsust ei tekita ent (ratta)matkas on see eriline miski, mis ikka tagasi tõmbab. Seda isegi sellisel määral, et sel suvel duubeldusid nii matkakorrad kui kilometraaž - kõigepealt sõitsime läbi Aegviidu - Ähijärve lõigu, seejärel ka just äsja valminud Peraküla – Aegviidu, kokku umbes 850 kilomeetrit.

Osa I: Aegviidu – Ähijärve (~640km)

Hendrik Relve on öelnud, et seiklused tekivad siis, kui ettevalmistus on halb – eelmise aasta matk põhjast lõunasse läbi Maarjamaa kujunes tõeliselt seikluslikuks nii mõnegi kandi pealt ning oli selle väite elavaks kinnituseks. Aegviidust Ähijärvele jõudsime sel korral justkui lihtsamalt, kõiksugu jama ja vusserdamist oli märksa vähem, sõitmist rohkem, sõidupäevad ise see-eest veidi lühemad. Kahjuks ei saa öelda, et me oma vigadest tohutuid õppetunde oleksime omandanud, veelgi vähem nende põhjalt targemaid otsuseid langetanud, pigem oli vist asi õnnes. Keskmiseks päevaseks läbisõiduks jäi sel korral umbes 100km ja kõige hilisemaks laagrisse jäämise ajaks aeg, mil algavad AK uudised. Kordagi ei pidanud me kuuvalgel telki ehitama, igas laagripaigas sai üles tehtud lõke, õhtuti jäi koguni aega mõtiskluseks ning B-vitamiini manustamiseks. Asjalikke sõidupäevi oli kokku kuus, seitsmenda hommikusse jäi moe pärast napilt kahekohaline hulk kilomeetreid.

Läbi lillede.

Sõit ise oli küll põnev, ilus ja kohati katsumusigi pakkuv aga, et jutt võileiva-blogiks ei läheks, pole otstarbekas kõiki selle etappe üksipulgi kirjeldada. Tõtt öelda ei oskakski ma seda teha, isegi kui tahaksin – juba enne kui üritus poole peale jõudis, hakkas üldpilt möödunud sõidupäevadest kuidagi ühtlaseks uduks sulama. Päevane rutiin oli üldjuhul küllalt sarnane: hommikune äratus, õllepurgi-priimusel küpsetatud pudru söömine, asjad kokku ja sadulasse. Kruus, asfalt, metsarada, banaani ja pähklite söömise peatus, sõit jätkub... See ei tähenda, et sõit igav või tohutult üksluine oleks olnud aga kui oleks vaja kirjutada kirjand teemal "Põlvamaa pinnasteede eripärad", jääksin vist hätta küll. Sõit oli lihtsalt sedavõrd pikk, et kõik viimse detailini meelde ei jäänud. 

Enam muljet avaldanud kohtadena võib ehk mainida Haanja kõrgustikku oma tõusude ja laskumistega, Võhandu jõe äärseid künklikke radu ja „Setomaa-Saharat“ – neist viimane oli sõidutehnilises mõttes küll üks õudsemaid kohti mida ette võib kujutada, meenutades Normandia dessanti jalgrattal aga loodus oli ilus ja rajad omamoodi huvitavad. Mäest üles sõitmine on üldjuhul samuti asi, mis kellelegi eriti ei sümpatiseeri, et aga Haanjas teisiti ei saanud, õppisime sedagi omamoodi nautima. Käiguvahetusi oli vähemalt sama palju kui Kiirete ja Vihaste filmis, jalgades oli jõudu kui Armstrongil pärast dopingusüsti ja nii me nendest mägedest üles ja alla kihutasime. Hoopis teistmoodi kogemuseks oli Võhandu jõe ääres olnud künklik rada, mis üsnagi õigustatult oli küll mõeldud jalgsi, mitte jalgrattal läbimiseks. Nii mõnegi künka puhul jäi õigesti ajastatud käiguvahetusest ja toorest jõudu täis jalgadest väheks ning appi tuli võtta ka kaasmatkaliste nõu ja jõud – tõusud olid nii järsud, et meie koos varustusega umbes 25kg kaaluvaid rattaid tuli mäest üles lohistada puudest kinni hoides ja kahekesi. Ajakulu oli metsik aga kogemus vägev, suunurgad kiskusid tahes-tahtmata ülespoole. Esimese päeva teekonna hulka jäi ka terve hulk kilomeetreid laudteedel, siin-seal oli meeldivaid metsaradasid, mõnes paigas ka täiesti tühja koha peale rajatud rajajuppe, ühendamaks näiteks mingeid erinevaid rajalõike omavahel. Küllaltki palju oli ka liikluseks avatud asfalt- ning loomulikult kruusateid. Ehkki need viimased kippusid tugevalt domineerima ja kohati tekkis tunne, et lõppu ei tulegi ning kõik on kuidagi ühtemoodi (sellest ka pealkiri), peab tagantjärgi tõdema, et vaatamist ja kogemist jagus tegelikult küllaga. Maasikalõhnast umbsed metsasalud, kaunid korda tehtud talud Lõuna-Eesti kuppelmaastikel, pilkupüüdvad teenindajad Värska restoranis ja nii edasi… Eesti on ilus ning see ei kuulu vaidlustamisele.

Illustreeritud näide jalgraja ning jalgrattaraja erinevusest.

Nagu ennist mainitud, oli ka probleeme küllaltki vähe – näiteks rehvipurunemisi oli vaid üks ja seegi juhtus kohas kus me, silmad kantis peas, õigest teeotsast mööda kihutasime. Viimastel päevadel hakkas haiget tegema päike ning alates teisest sõidupäevast valutama põlved – ühekaupa ja korraga. Viimast võikski pidada matka esimest osa enim häirinud faktoriks. Kõik muu reisi juurde kuuluv, nagu näiteks 6 ööd telgis magamist, üsna mitme kilo jagu kruusatolmu sisse hingamist, veel rohkemate kilode jagu oma asjade rattaga kaasas tassimist, enam kui 600-kilomeetrist rattasõidust rääkimata, oli okei, normaalne, või siis koguni: „ei midagi erilist“, nagu laulab Singer-Vinger.

Kavastu. Ootasime Eesti ainsat parvemeest kes oli parajasti lõunale läinud. 

Matka lõpus oli emotsioon küll igati positiivne, kuid tõtt-öelda mitte nii tugev kui oleks algul võinud arvata. Finišis ei oodanud meid Läti rand, napis riides neiud ega Originaali nelipakid vaid hoopis mingi lastelaager ja üks nastik kes sillal päikest võttis. Oli selge, et midagi jäi puudu, asi jäi kuidagi poolikuks. Holly- / Bolly- või mõne muu –Woodi narratiivis oleks olnud tegemist selle hetkega, kus pahalasele terve kastitäis padruneid kerre on põrutatud, head tegelased kihutavad valge Sierraga päikeseloojangusse, kõlavad ülevad noodid äraleierdatud lembelaulust kui äkki: … paha mees või naine, hiidämblik või tulnukas – avab suures plaanis ühe oma silma … Muusika peatub ja ekraanil hakkavad jooksma osaliste nimed. Siililegi selge, et teema pole lõppenud...

Osa II: Peraküla – Aegviidu (~210km)

Kõike eelnevat kokku võttes, möödus matka esimene pool ilma suuremate vahejuhtumiteta. Et seda balansseerida, otsustasime teha teise osa, teistpidi võttes siis hoopis esimese osa, veidi teisiti. Kohe alguses sai plaani võetud, et sõit tuleks sooritada ühe päevaga. (Kui liibukatega kutid võivad päevas 200km sõita, siis miks ei peaks seda suutma meie?) Ilma laagrisse jäämata sõitmine pani omad piirid ka varustuse hulgale, see kahanes minimalistlikult ultra-minimalistlikule. Varuriietest olid kaasas vaid vihmajope ning lühikesed püksid, ööbimisvarustuseks magamiskott, „lebomati“ ülesandeid täitev parketi aluskate ning telgi asendajaks koormakate, lisaks vesi, üks purk Red Bulli ja veidi süüa. Arvestades sinna juurde veel fotoaparaadi, noa ja mõned vahendid ratta remontimiseks (sisekumm, pump, paar kuuskantvõtit), saabki kokku terve seljakotitäie asju aga samas ei saa öelda, et seda just üleliia palju oleks olnud. Lisaks eelpoolmainitule, kahanes jätkuürituse ajaks ka meie sõiduseltskond – kolme asemel oli meid stardis vaid kaks, Kristjan & Kristjan.

Matka alguspunkti saamiseks saime taas abi Triinult ja Merilynilt, kes meid umbes südaööks Nõva lähistele sõidutasid. Algselt oli mõttes seal koormakate üles panna ja hommikuni laagrisse jääda, et siis varavalgel enne kukke ja koitu startida. Et aga öö oli soe ja mõnus, tegime plaanid ringi ja hakkasime hoopis kell 00.05 sõiduga pihta. Algus tundus soodne seni, kuni Kristjan oma rattal lambi põlema pani, see kippus iga teeaugu ja kõvema lenksupööramise peale vilkuma ning tundus, et ilma lambita oleks veidi mugavam sõita olnud. Ehk siis, esimene tõrge ilmnes pärast vähem kui minut kestnud sõitu. Oleks ju võinud kodus varustust kontrollida aga see selleks.

Pikka matka me öösel ei teinud - teele jäi nimelt üks bussipeatus mis tundus liiga hea, et olla tõsi ning otsustasime jääda sinna ööbima. See kujutas endast ukse ja akendega palkmaja ning mingil põhjusel tundus olema soliidsem ja ehk mugavamgi lahendus kui puude vahele pingutatud koormakate – ja oligi, üldse ei saanud kurta. Kui, siis ehk ainult selle üle, et „lebomati“ asemel kaasa võetud parketi aluskate, oma 2mm (jah, MILLI-meetri) paksusega, laudpõrandat oluliselt pehmemaks ei muutnud.

Pärast küllaldast, umbes neli tundi kestnud uinakut bussipeatuse põrandal, saime aru veel millestki mida oleks võinud kodus enne starti teha. Seiklused on küll toredad ning jäävad hästi meelde aga siiski, enne 200-kilomeetrist rattasõitu ei oleks olnud paha mõte korra ka ilmateadet vaadata. Eelnevad 5 või 6 päikselist ja palavat päeva oma puhkusest olin veetnud korterit remontides ja polnud justkui põhjustki arvamaks, et saabuv päev võiks olla milleski erinev. Aga oli, ja mitte vähe. Kasutades Kristjani legendaarseks saanud lauset keskkooli kirjandustunnist, „paistis sel päeval päike pilvede tagant“, see tähendab, päikesest polnud haisugi ja vihma sadas. Ning mitte sellist meeldivat ja rahulikku, kukeseeni kergitavat sademekest vaid ikka korralikult ja ladinal. Suur hall ulatus igas suunas kuni silmapiirini ning küllap kaugemalegi. Valikuid polnud palju, täpsemalt üks – vihmajope selga ning sadulasse.

Pärast paari kilomeetri läbimist olid nii jalanõud kui püksid täiesti läbi vettinud ja sõidumotivatsioon nullilähedane. Paratamatult tekkinud mõtted katkestamise teemadel said eriti aktuaalseks siis kui tegime Padisel oma esimese söögipausi – sisenesime kohalikku külapoodi nagu kaks kalkarit, veest ja mudast rida tähistamas meie teekonda riiulite vahel. Lõime „Täistera Pehmiku“ ja kaks kohupiima letti ning ei saanud märkamata jätta poemüüja suure vaevaga tagasi hoitud muiet. Tasusime kauba eest, tänasime prouat ja läksime õue sööma. Paar minutit ühel kohal seismist muutsid olemise vastikult jahedaks, tossud lirtsusid, läbimärjad ja külmad dressid kleepusid jalgade ümber, vihma sadas. Kuna me saatetiimi puudumise tõttu suvalises kohas sõitu lõpetada ei saanud, otsustasime minna vähemalt Saue või ehk Tallinnani ja seal asja üle edasi mõelda. Pikemat filosoofilis-psühholoogilist arutluskäiku kirjeldamata, lõppes või õigemini jätkus meie ettevõtmine aga nii nagu kuskil sisimas arvata võiski. Jõudsime Tallinna ringteeni, mõtlesime, et sõidame veidi veel, sõitnud veidi veel, avastasime endid paigast kust tundus juba mõttetu otsa ringi pöörata. Helistasin Aegviidus resideeruvale vennale, palusin õhtuks sauna sooja panna ning jätkasime retke.

Illusioon kuivadest sokkidest.

Olles psühholoogilisest tõrkest üle saanud, jäid alles vaid argised olustiku-probleemid. Vihm, muda, lõputust sajust „ära sulanud“ kruusateed, poolel maal lagunenud vihmajope, füüsilisest pingutusest hoolimata peale tikkuv uni, tõrkuv ratas ja ühte-koma teist veel. Suurimaks üllatajaks sellest komplektist, Ilmataadi keeratud käki ja meie endi idiootsuse järel, osutus vast tõrkuv ratas – see oli just äsja, esimest korda pärast Arnold Rüütli aega, remondis käinud ja pidanuks kenasti funktsioneerima, aga võta näpust – keti ja hammasrataste omavaheline suhe oli nagu Browni liikumine. Kolinat, raksumist ja kriginat jätkus kuni hiliste õhtutundideni. Õnneks ei läinud midagi lausa katki ja kuskil porilombis kap-remonti tegema ei pidanud.

Jättes välja selle, mis eelmises lõigus loetletud, oli sõit siiski küllalt meeldiv – ainus aga oligi see, et seisma ei tohtinud jääda ja varvaste liigutamine tossu sees polnud soovitatav. 210 kilomeetrit sõitu, neist 195km sisuliselt järjest ja ilma pikemate peatusteta, ei tundunudki nii väga hull kui oleks võinud arvata. Erinevad kehaosad hakkasid küll mingitel hetkedel väsima ja tunda andma kuid see polnud ligilähedaseltki võrreldav kangeks jäänud istmikuga Võhandu kanuumaratonil või põlvevaludega Võsu jooksumaratonil. Umbes kolmkümmend kilomeetrit enne Aegviitu jõudmist said ka pilved veest tühjaks ja teed hakkasid tasapisi kuivama, lõpuspurdi kiirendamiseks laadisime sõidu pealt sisse energiajoogid, lülitasime kiirema käigu peale ja panime jalad vilkamalt liikuma. Oodatud energialaks ei olnud küll nii võimas, et tagaratas kruusa freesima oleks hakanud aga tempot tuli juurde küll. Viimased 10-15 kilomeetrit sõitsime kuuvalgel ja enam-vähem täiskiirusel. Erinevalt nii mõnestki raja osast kus geograafiliste katsumustega maadeldud sai, oli Aegviidu ümbruses rajamärgistus väga hea, kui mitte öelda, et suurepärane. Tähistused puudel ning sildid raja ääres olid kõik kaunisti nähtavad ja üheselt mõistetavad. Selle asemel, et vettinud kaardilt oma asukohta välja peilida ning ümbritsevat floorat ja faunat vandesõnadega kostitada, saime keskenduda sõidule ja looduse nautlemisele, nii nagu see tähistatud rajal matkamise puhul olema peakski.

Kuuvalgel läbi Aegviidu metsade kihutades meenus ka üks vestlus matkajatega, keda kohtasime oma reisi pikema osa teisel õhtul. Rääkisime nendega maast ja ilmast, muuhulgas ka matkamisest. Olles maininud, et meie äsja lõppenud sõidupäeva distantsiks oli olnud 120 kilomeetrit, vangutas nende juhtfiguur pead ja ütles „te vist ei naudi oma reisi“ ning seltskond hakkas naerma. Muigasime kaasa, öeldu üle liigselt mõtlemata. Hiljem asja üle juureldes jäigi kummitama mõte „kuidas nautida rattamatka?“ – kui marsruudile jääb 10-kilomeetrine kruusasirge, koleda ära tolmanud sääsemetsa vahel, kas peaks siis seal aeglasemalt sõitma ja tolmu sügavamalt sõõrmeisse tõmbama? Või siis, kuidas näeb välja sõidu nautlemine lenksuni kõrguvate, kastega kaetud nõgeste sees? Kas peaks neidki silitama ning üheskoos kiitma antud sõidukoha oivalisust? Raske öelda, kas ja milline oleks siinkohal see üks ja õige vastus – selleni pole me siiani jõudnud. Kui keegi samal teemal mõtiskledes mingi vägeva ivani on jõudnud, andku teada. Sinnamaani jään ma oma mõtte juurde, mille kohaselt on aeg-ajalt hea ja koguni kasulik, ennast oma mugavustsoonist välja rebida ning teha midagi sellist, mis hiljem ennastki imestama paneb. Peraküla – Aegviidu – Ähijärve matk oli just nimelt midagi sellist, nii oma esimeses kui teises osas. Proovige järgi!

Vihm on lõppenud, energiajook joodud - Rock and Roll!