4. jaanuar 2016

Austraalia - Teistmoodi argipäev

31. detsembri ennelõunal, aasta viimasel päeval, olime teel paika nimega Surfers Paradise. Õues oli lämmatavalt palav ja konditsioneer Risto autos polnud lausa oma ülesannete kõrgusel. Proovisin leida istumisasendit, millega riided veidi vähem keha külge kleepuksid, stereosüsteemist kõlas ääretult kohatu laul sellest kuidas lumi kord sajab ja siis taas sulab. Kuulasin loo refräänu, vaatasin mööduvaid maastikke ning muigasin endamisi. Esimest korda pärast Austraaliasse saabumist olid ees ootamas kaks järjestikust plaanitud vaba päeva ning eeldatavasti meeldiv viis nende sisustamiseks. Lühidalt öeldes mööduski aastavahetus igati mõnusalt, liiva näkku lennutanud lakkamatu tuul ehk välja arvatud. Igatahes võib praeguse seisuga kinnitada, et meie noored elud ei ole hetkel peamiselt sisustatud palmide, troopika ja üleüldise pidutsemisega. Hoopis vastupidi.

Proovides oma mõtteis visandada piruka-diagrammi tegevustest mida üks päev või nädal sisaldab, kuulub sellest konkurentsitult suurim osa tööle. Olime selle suhtes üsna resoluutsed, kindel plaan oli tööga alustada nii kiiresti kui võimalik ja aega mitte millelegi muule kulutada. Nii oligi, et meie esimene ühine lõunapoolkeral veedetud päev kulus hommikust õhtuni tüütule asjaajamisele (telefoninumber, pangakonto, maksunumber) ja juba järgmisel sõitsime Brisbane'ist minema, väiksesse linnakesse nimega Stanthorpe. Kui kellelgi tekib (õigustatud) küsimus selle kohta, miks me terve suure mandri pealt just sellise asula, elanike arvult umbes Türiga võrreldava, valisime, on vastus lihtne - see on onupojapoliitika. Omad poisid kodumaalt Eestist olid seal sattunud hea tööandja juurde ja soodsa soovituse ning püüdliku olekuga saimegi juba oma viiendal Austraalias olemise päeval tööga alustada. Töö nimetus inglise keeles on "apple thinning", maakeeli siis ehk õunade harvendamine. Olles tööülesannetega Uus-Meremaa päevilt juba tuttav, suhtusin asjasse positiivselt ja olen kuni tänaseni samas ametis. Palk on kohalik miinimum ja töötunde nädalas umbes 60 - rikkaks töö tegemisega muidugi ei saa aga teenistus on igal juhul korralik. (Sealjuures on mul igapäevaselt ka umbes neli tundi rohkem vaba aega kui Eestis viimasel poolel aastal oli.) Töö iseenesest on muidugi täpselt nii tülpimusttekitav ja üksluine kui 10 tundi päevas õunapuude vaatamine seda olla saab aga selline see seljakotirändurlus juba on... Vähemalt on sissetulek kindel ning kollektiiv ja "juhtkond" mõistlikud - kuulates lugusid teiste siinolijate kogemustest, võin end igal juhul õnnelikuks pidada. Eleni sissejuhatus töötava ränduri ellu oli see-eest veidi okkalisem. Ülemustelt ja kolleegidelt tuli küll kiiruse eest kiidusõnu ent pärast kolmandat tööpäeva sai tema õunaharvendaja karjäär siiski ümber. Põhjuseks see, et evolutsioon pole talle andnud võimet väga kõrgel asuvaid õunu noppida. Kurb, et nii otsustati aga igal juhul oli tegemist tugeva sooritusega. Minu esimene katsetus samas ametis Uus-Meremaal sai otsa juba pärast esimest päeva, märke paratamatu juhtumisest ilmutati veelgi varem. Nii võiks öelda, et Eleni esimene kogemus oli kolm korda edukam kui minul. Pärast õuna-bisnisest taandumist veetis ta veidi aega kohalikku tööturgu sondeerides ning on nüüdseks taas töö leidnud ja rahapatakad kanduvad kindlalt kontole. Tööks on tal mingisuguste salatiliste istutamine, korjamine, pakkimine ja muu, mõnel päeval ka vaarikate korjamine - kahtlemata samuti mitmeid põnevaid väljakutseid pakkuv proffessioon, mida ta ise kuigi ohtrasõnaliselt kommenteerida ei soovinud.

Töömaa


Nagu juba mainitud, ei ole meie."kodu-asula" just kuigi suur ega inimrohke paik. Lisaks sellele ei ole see kindlasti ka koht, mis väga paljude inimeste reisiunelmais figureeriks või maailma põnevaimate ja enim emotsioone tekitavate linnade nimekirjadesse kuuluks. Koht on väike, selle asustamise ajalugu paar aastat noorem kui Tallinn - Narva raudteel ja ka vaatamisväärsusi pehmelt öeldes napib. Ümbruskonnas on küll mõned rahvuspargid ent need jäävad linnast umbes 50 kuni 100 kilomeetri kaugusele. Jõudmaks lähimasse mereranda, tuleb aga ette võtta juba umbes 3 tundi kestev autosõit. Linna strateegiline väärtus seisneb peamiselt selles, et seal on kolm suuremat poodi kust Austraalia megahindadega toidukraami hankida ning üks kõrts milles igal nädalavahetusel mõni rännumees kohalikelt tegijatelt molli saab. Läbi linnakese voolab ka mingi oja kus suure kuuma peletamiseks korra suplemas sai käidud. Üldjuhul siin aga väga palav polegi ja pigem meenutab olukord keskpärast Eesti suve - põhjuseks piirkonna kõrgus merepinnast ning selle mõju siinsele kliimale. Mis aga küla(m)elusse puutub, siis oleme Eleniga sellest suuremal määral rikkumata - meie hostel, nimelt, asub linnapiiridest veel umbes kümme kilomeetrit eemal... 

Hinnates meie praeguse eluetapi põnevust vaid ametikirjelduste ning elukoha põhjal, saame tulemuseks midagi üsna trööstitut, umbes nagu elu romaanis "Tõde ja õigus" Aga nii see siiski ei ole, tegelikult isegi vastupidi. Viimased paar päeva olen lõunapauside ajal telerist näinud midagi märksa hullemat ja see toimub siin samas Austraalias. Ei, ma ei mõtle koletuid metsatulekahjusid, jutt on hoopis kriketist. See on mäng mis sisaldab lõunapause ning kus terve meeskond võib päev otsa rahvusvahelisel tasemel sporti teha, ilma, et nende täispikkadele lumivalgetele kombenisoonidele ainsatki plekki tekiks. Kogenematu pilgu jaoks näeb see välja natuke nagu pesapall, ainult, et Ida-Euroopasgi populaarsust koguva kurika asemel kasutatakse mingit leivalabidat ja löögi tegemisele ei järgne üldjuhul mitte midagi. Terve meeskond seisab väljakul, mõnikord näidatakse suures plaanis mõnda mängijat kes mõtlikult enda kubemepiirkonda sügab, aeg-ajalt keegi kõnnib paar sammu. Umbes pärast iga viiendat lööki, millest enamiku puhul põrkab pall ehk kümne meetri kaugusele, tuleb reklaamipaus. Kui juhtub, et pall lüüakse kaugemale, tundub, et TV-kommentaatorid kukuvad ekstaasis kohe pikali. Järgnevatel minutitel näidatakse seda lööki igast võimalikust kaameranurgast ning arutatakse, milline oli lööja vasaku põlve asend ja kas 84' aastal toimund mängus oli keegi ehk palli poole sarnase näoga vaadanud. Selline jant kestab terve päeva, vahepeal tehakse pause ja süüakse lõunat. Õhtul, olles pikalt ühe koha peal seismisest ilmselt juba väsinud, minnakse laiali, et siis järgmisel päeval taas jätkata. Üritus, mida nimetatakse test-mänguks, kestab niimoodi viis päeva järjest. Mõeldes tegevuse aktiivsusele ning meenutades ütlust "raske õppustel, kerge lahingus", võiks oletada, et kriketimängija karjäär sobib suurepäraselt neile, kes Eestis ajateenistuse läbinud. Aga see selleks. Üleüldiselt on siin elu tore ja lihtne. Ja kui juhtubki, et mõnikord tundub teisiti, on alati olemas miski, millele mõelda. Parema alternatiivi leidmiseni on selleks kriket.

Hetki, mis siinolemise üle rõõmu tekitavad, on muidugi mitmeid - olgu see siis valdavalt soe ja meeldiv ilm, hea seltskond, sõit kuskile rahvusparki või mingid muud põnevad nähtused. Näha õhtuse jooksutiiru ajal kängurusid üle põllu hüppamas või vaadata aknast, milline näeb välja äikesetorm Austraalias, on midagi täiesti erilist ja meie jaoks ennenägematut. Ka pealtnäha tavalised asjad osutuvad tihtipeale millekski erilise(ma)ks. Iga sellise avastuse puhul, õunte noppimisest ja kriketivaatamisest rääkimata, kasvab ka vahepeal unarusse jäänud reisihimu. Tõsi küll, esialgu püüame seda veidi vaka all hoida, suuremateks avastusteks kapitali koguda ja lähiümbruses ringi vaadata - põnevust paistab siin, mõningase otsimise  korral, olevat omajagu.

Õhtune idüll hosteli tagahoovis


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar