Tripime Aafrikasse – puhkus Marokos

3. kuni 12. november 2014

Normaalne reis?

Kaamlit polnud võtta, pidin leppima dinosaurusega.

Varasematest reisidest erines seekordne kogemus üsna mitmes mõttes – ei käinud ma seal enam üksi, ei olnud tohutut kiirustamist stiilis “üks päev Viini suuruse linna jaoks on ok” ja plaanitud polnud ka mingeid ekstravagantseid liikumisviise (hääletamine või rattasõit) ega ööbimiskohti (kesklinnas telkimine) mis eelmistel reisidel samuti “igati ok” olid tundunud. Eelpool kirjeldatut näiteks Lääne- või Kesk-Euroopa konteksti pannes võiks arvata, et see reis oli neetult igav, Maroko argipäev aga, lisas seiklusi sinnagi, kust poleks neid osanud oodata.

Reisi plaanimist dikteerisid suuremas plaanis Ryanairi hinnapoliitika ning sihtkohtade kaart. Tahtsime minna kaugele, kus oleks soe ja huvitav ning teha seda odavalt. Edasi-tagasi lend Marokosse, läbi Londoni, vähem kui 200 euro eest, tundus ausa diilina. 

Päris normaalsest reisist eristas meie ettevõtmist ilmselt see, kui vabalt ja loominguliselt me kõike plaanisime. Enamik sihtkohti ning tegevusi said välja mõeldud käigu pealt, siit-sealt infokillukesi püüdes ning improviseerides. Ringi liikumiseks kasutasime kohalikku transporti – ronge, busse ja taksosid, ööbisime hostelites. Kohal veedetud nädala jooksul jõudsime näha Maroko põnevamaid linnu, mingil määral aduda sealse looduse mitmekesisust ja kogeda nii mõndagi kummalist ning meeldejäävat.

Oleme kohal, “kräpp” algab

Esimene katsumus ootas meid kohe Rabati jõudes. Tagantjärgi mõjub eriti rabavalt kontrast Londoniga kus me eelneva päeva olime veetnud – enam-vähem suvaliselt valitud odav hostel oli puhas ja korras, transport lennujaamast linna pea olematu raha eest ning ilmgi päris ilus. Maroko pealinnas seevastu, saime taksojuhilt koledasti pügada, hostel oli koledam kui öö ja lisaks hakkas mingil hetkel ka vihma sadama. Sealjuures sealne hostel (HI Rabat) lõi minu isikliku koledusemeetri näitajad üsna lõppu välja – seal puudusid muuhulgas näiteks soe vesi ja suures osas ka valgustus, ruume küll justkui koristati ent puhtamaks need sellest ei muutunud, kütet ka polnud. Kokkuvõttes oligi see ehk koledaim hostel kus ma üldse olnud olen.

Hostel Fesis, luksuslikum tuba.

Ehkki teatavaid lagunemise märke ilmutasid ka teistes linnades, Marrakechis ja Fesis, külastatud hostelid, jäi üldmulje neist igati positiivne. Samuti olid hinnad meie mõistes ääretult soodsad – näiteks Marrakechis maksis üks öö 5€ inimese kohta, hinna sees oli ka hommikusöök. Tõsi küll, viimane tähendas peamiselt saia selle erinevais vorminguis, aga kõhu sai siiski täis ning gastronoomiline emotsioon ei jäänud just nõrgemaks kui väljas söömas käies. Maroko toidud nimelt, olid üllatavalt maitsetud. Hoolimata sellest, et käisime turistilõksudest ringiga mööda ning peatusime pigem erinevais tänavatoidu-lokaalides, kus hulgaliselt kohalikke näha võis, jäi meile mulje, nagu ei kasutataks mõnes toidus (näiteks “tajine") üldse ühtegi maitseainet ning, et turgudel nähtud tundmatute vürtside virnad on mõeldud vaid turistidele vaatamiseks...

Elamusi igal sammul

Kohalikest toitudest hoopis vägevama mulje jätsid mulle transport ja sealne elukorraldus üldisemalt. Kuna Elen oli hääletamise juba eos kategooriliselt ära keelanud, pidime leidma tsiviliseeritumaid võimalusi ringi liikumiseks. Nõnda sattusime sõitma nii rongide, ühe bussi kui ka erinevate (ent ometi samasuguste) taksodega. Kui läbi kõrbe, mägede ja tühermaa

Rongisõit läbi kõrbe - kohalikud tukkusid, mina olin vaimustuses.

kulgenud rongisõitude kohta võib kätt südamele pannes öelda, et kõik oli igati korralik ja mugav, siis taksosõit sealses liikluses liigitub pigem ekstreemsuste valdkonda. Mis meile teatava üllatusena tuli oli see, et “suur takso”, mille prantsusekeelne nimetus “grande taxi” kodutööd tehes korduvalt silma oli hakanud, ei tähendanud mitte meie mõistes "marsat" vaid hoopis päevinäinud Mercedese sedaani – lisaks juhile tuubiti sinna veel kuus reisijat sisse ja sõit võis alata. Masin, mille odomeeter 570 000km juures (ei tea mitmendal ringil?) seisma oli jäänud, vuras igasugu reegleid ning kohati ka kainet mõistust eirates läbi linnade ja üle mägede, valgusfooridel ja eriti ülekäiguradadel tundus olema peamiselt dekoratiivne funktsioon, toimus pidev kommunikatsioon signaalitamise ja araabiakeelsete hõigete läbi. Autod, sääreväristajad, jalakäijad, eeslid, hulkuvad kassid – kogu see segadus meenutas pigem Browni liikumist kui liiklust nii nagu meie seda tunneme. Ometi toimis kõik kuidagi orgaaniliselt, sellega oldi harjunud ning pärast mõnda päeva hakkas isegi Elenile hoopis meie euroopalik ülereguleeritus veidi totrana tunduma. Tahes-tahtmata meenus mingi Reporteri saate kvaliteet-reportaaži, kus demoniseeriti punase tulega tänavat ületanuid – dramaatilise muusika saatel näidati tühjast tänavast üle kulgevat pensionäri ning diktor ja politseiniku-härra rääkisid monotoonsel ent kindlal häälel sellest, milline koletu roim on taas korda saadetud... Esimese maailma probleem, võiks selle kohta vist öelda? 

Telemaastiku kõrvalpõikest Marokosse naasdes peab aga tõdema, et hoolimata kohati kaootilisest asjade korraldusest on see ikkagi küllalt tsiviliseeritud paik ning mingit kohutavat kultuurišokki me kokkuvõttes ei saanudki. Mis silmale ja kohati ka ninale ehk kõige harjumatum, oli kõiksuguse rämpsu ja laga hulk tänavail ja looduses. Vaade prügihunnikutele oli kohati kui matk mägedes – ühe tipu tagant hakkas paistma järgmine, vaade teisenes ning kogu ümbrus sai hoopis uue perspektiivi. Hulkuvad kassid maiustasid tänavail vedelevate kanapeadega, kilekotid hõljusid lõunamaistes õhuvoogudes, pudelid ja pakendid kukkusid ja jäid sinna kuhu gravitatsioon need juhatas... Pimeduse laskudes harjati küll mingi osa linnatänavaid suuremast risust puhtaks aga ma tõepoolest ei taha teada ega ka näha, kuhu see saak viidi. Kummaliselt mõjus sealjuures see, et pea kõikjal selle koleduse keskel ja vahel, võis näha nii mõndagi ilusat ja hoolitsetut. Kaunid, kunstiliselt kujundatud hooned, lillepeenrad ja -kastid, kõrgustesse sirutuvad lopsakad palmid ja muu säärane ei tundunud ümbritsevaga kuidagi sobituvat. Muidugi oli ka piirkondi mis olid puhtamad ja korralikumad ning üldmulje oli ikkagi pigem ilus. Ilus, aga inimeste endi poolt mitte piisavalt hoitud ja ehk ka hinnatud... Või siis on kohalike arusaam esteetikast lihtsalt vähe teine kui see millega meil üldjuhul harjutud. 

"Hello my friend - osta dressid ära, hea hind."

Kui silmad ja nina kõvasti kinni pigistada või tõsimeeli Lasnamäe rahvasportlase mentaliteeti viljeleda, võib end prügist ka mitte häirida lasta – võõras mure, las olla... Mille vastu aga ei saa, Michael Jackson küll vist proovis, aga ei tulnud päris hästi välja, on nahavärv ja sellest tulenev suhtumine. Maroko ühiskond pole multi-kulti võludeni päriselt veel jõudnud ja valges inimeses nähti seal eelkõige Euroopast või Ameerikast pärit turisti, kellel rikkus ja arukus pöördvõrdelises seoses ning kellelt tuleb igal juhul raha ära võtta. Nii noortel kui vanadel sirutusid meid nähes käed pikalt välja, hinnad duubeldusid ning igaüks püüdis midagi müüa või pakkuda – olgu see siis vaip, takso- või giiditeenus. Ülimat ignorantsust üles näidates õnnestus küll enamikku aktiivse müügitöö meistritest vältida ent võrdlemisi tüütu ja väsitav oli see ometi. Lisaks jäid positiivsest tagasisidest ilma need kes ehk ei olnudki petised ega rahaahned. Skeptitsism kohalike vastu kasvas juba paari päevaga nõnda suureks, et me ei riskinud neilt isegi teed küsida, see oleks ilmeksimatult mõnda vaibapoodi või kohvikusse viinud. Nuta või naera aga fakt on ilmselt see, et on privileeg olla eurooplane.

Positiivset kah

Et mitte kogu riiki ja rahvust valimatult maha materdada, mainin ära, et positiivset oli kokkuvõttes siiski märkimisväärselt enam kui negatiivset. Viimasele kiputakse lihtsalt rohkem rõhku panema, samuti jagatakse muljeid halbadest kogemustest oluliselt rohkem kui muljeid millestki heast. Kui looduse ja keskkonna kohta sai positivne noot juba põgusalt kirja ning detaile saab igaüks kasvõi oma otsingumootori pildiotsingust uurida, siis inimestesse puutuva kohta peaks ehk eraldi kirjutama. Alustuseks mainiks lihtsalt seda, et need inimesed kellel midagi müüa ega pakkuda polnud, ning kes inglise keelt oskasid (kohalik teine keel on omaaegsetest kolonisaatoritest jäänud prantsuse keel) olid igati sõbralikud ja meeldivad. Prantsuse keelt rääkinud võisid ka vahvad olla aga neist ei saanud me paraku aru. Mis aga

Päikesetõus Marrakechis, kaubitsemine oli juba alanud.

kaubanduslikku melusse puutub, siis peab tõdema, et isegi sellel oli oma eriline võlu. Näiteks see, mis toimus (ja küllap toimub siiani) Marrakechi keskväljakul, ei jätaks ilmselt külmaks kedagi. Veetsime ühe öö hosteli katusel ning saime võimaluse toimuvat observeerida, hommikul varavalgest kuni umbes-täpselt keskööni käis seal tõeline mürgel. Vokaalseks helitaustaks olid laulmine ja hõiked, instrumentaali tegid kobrataltsutajad mingite vilepillidega, trummilööjad ja muud pillimehed ning -naised. Visuaalset elementi lisasid üle linna tõusnud suitsusambad" toitlustusasutustest" ja kõiksugu tantsu- ning taidlusmeistrid. See kõik, kombineerituna viis korda päevas kõlava islamipalve ning ka öises vaikuses aeg-ajalt kostnud tõenäoliselt vaimuliku laulujorinaga tekitas lausa omamoodi müstilise kogemuse. Kõige selle müra ning meie kõrvalkatusel täiesti kohatutel aegadel kirenud kuke tõttu oli selle öö unekvaliteet küll ääretult madal, ent positiivne emotsioon samavõrra tugev. Sealjuures, mis vähemalt minu arvates kõige vägevam, oli see, et kogu see šõu mis väljakul toimus – maotaltsutajad, jutuvestjad, söögikohad ja mis kõik veel, olid peamiselt, kohati ka ainult, kohalike inimeste jaoks ja hüvanguks. Linn elas oma elu.

Üheks huvitavamaks näiteks toredate inimeste kohta on aga ehk see kuidas me oma viimasel Maroko-päeval rongijaamast lennujaama jõudsime.

Erinevalt möödunud nädala sisulisest igast hetkest mil taksojuhid “oma sõpradele” aina "head hinda" pakkusid ja kullakalli kliendi kasvõi Kamtšatkale oleksid sõidutanud, ei olnud Sale linna rongijaamas mitte ühtainumastki vaba taksot. Seisime kaaskannatajatega keset vihmasadu ja võisime vaid imestada, kell tiksus armutult tagasilennuni jäänud minuteid. Ühel hetkel peatus meie kõrval must sõiduauto, kutt tagaistmel keris akna alla ning küsis kuhu me tahame sõita. Vastasime, et lennujaama ning, et me ei maksa rohkem kui 70 dirhamit (~7€). Anti mõista, et me autosse istuksime ja sõit algas, kolm tõmmut tüüpi ja meie kaks koos oma asjadega. Vihma kallas nagu Rihanna vihmavarju laulus, nähtavus oli olematu, tee tundmatu, paranoia kogus tuure – kas ja kuhu ning millise hinna eest meid sõidutatakse? Säilitasime rahu ja viskasime muhedat juttu, samal ajal silmanurgast ümbrust piiludes... Lõpuks saabuski tõehetk – olime lennujaama ees ning astusime autost välja, meiega jutustanud kutt surus mul kätt ning ütles, et kõik on okei. Tänasime tüüpe ja sammusime nõutult terminali... Olime saanud prii sõidu lennujaama, lihtsalt niisama. Geniaalsus ja idiootsus, seljakotindus ja kodutus, kahtlus ja lahkus – nende kõigi vahel on üsna hägusad piirid.

Lõpetuseks

Et teksti sõnade arv hea maitse piiridest ei väljuks, jätan ühte koma teist ka enda teada. Või oma esimese raamatu materjaliks. See viimane oli muidugi (vilets) nali.

Maroko on põnev ning reisimiseks suurepäraselt sobiv maa. Marrakechi ja Fesi linnad oma keskaegses eheduses, Atlandi ookeani ja Kõrg-Atlase mägede ilu, kõrbealade tühjus ja

Kõrg-Atlas. Taustal olevate mägede kõrgus küündib üle 4000 meetri.

rahu, taskukohaste hindadega toit ning majutus, suhteliselt lihtne asjaajamine ja ringiliikumine – kuidagi ei tahaks välistada selle kõige uuesti nägemist ja kogemist. Samuti pole mingit kahtlust selles, et üks nädal Eestist kümme korda suurema riigi nägemiseks, ei ole kaugeltki piisav aeg. Eelkõige jäid hinge närima mõningate linnade ja piirkondade mitte-nägemine, Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu mitte-vallutamine, kõrbematka mitte-tegemine ja ka kohaliku käsitööna valminud nahkjope mitte-ostmine. Tegelikult võiks selliseid punkte veel hulgaliselt välja tuua aga ka neli “mitte” algusega sõna ühes lauses koos, on päris palju. Keskkooli kirjandusõpetaja soovitaks siinkohal sõnakordusi vältida, mina seevastu soovitaks hiljem painama jäävate asjade mitte-tegemist vältida. Kas mõne uue reisi osana või siis eraldiseisva reisina, võiks seda nimekirja parandada küll. Eks näis.