19. märts 2016

Oleme elus ja terved, osa 2

Keegi kunstnik tegi kord fotonäituse halvaks läinud toidust. Esitlusel olid makrovõtted mädanevast tomatist, hallitavast võileivast ja muust säärasest - tuleb välja, et pealtnäha ilged asjad mis igal muul juhul oma tee bioprügi korvi või kompostihunnikusse leiaksid, võivad lähemal vaatlusel osutuda igati põnevaks ja vaat, et kaunikski. Seda võrdlust saab aga ka teistpidi kasutada - kaugelt vägev, lähedalt mitte nii väga. Nii ongi, et ka fantastiliselt eksootilisena näiv reis Austraaliasse võib reaalselt olla üsnagi näotu ja ilmetu ettevõtmine.

Olgu öeldud, et minul ja Elenil ei ole plaanis viimast väidet isikliku kogemuse läbi kinnitada ega tõestada. Küll aga, olles juba ühte ning teist näinud ja kogenud, oleme võimelised seda vähemasti selgitama.


Töötava ränduri argipäev

Elu hostelis ei erine suuresti elust ühiselamus või ehk, miks mitte, sotsiaalmajas. Kokku satuvad sulelised, karvalised ja kõik muu mis nende vahele jääb. See on kombinatsioon kõige erinevamatest inimestest, kommetest ja arusaamadest ning mitte kõik need ei pruugi igaühele sobivaks osutuda. Tihti tuletab end meelde situatsioon 2009. aasta sügisest, mil olin just kurikuulsasse Pärnu maantee ühiselamusse kolinud. Teinud seal paarile sõbrannale ekskursiooni, jõudsime kööki ning jäime seal kõik koos mõtlikult seisma - köögilaua keskel ilutses kanamuna, toores ja ilma kooreta, nagu kuu pealt kukkunud. Miks keegi seda enda järelt ära ei koristanud, ei saanud ma aru siis, ega saa ka siin ja praegu, vaadeldes näiteks köögi seisukorda hommikuti, tegelikult isegi pea igal ajahetkel. Toit ja selle jäägid, tuntud ja tundmatu päritoluga vedelikud, pudelid, pakendid ning juhuslik rämps - lõputu laga kõikjal... Sööma minnes ei vali ma kunagi kohta isikliku eelistuse või avaneva vaate järgi, vaid otsin koha kuhu saaks taldriku ja tassi ilma suuremaid koristustöid tegemata asetada. Peale Eleni ja minu olen enda eest ja järelt koristamas näinud veel umbes-täpselt paari inimest, teised ei tundu sellest suurt hoolivat - vaba läänemaailma  kodanikud on ehk harjunud, et selliseid asju teeb keegi teine. (Ääremärkuseks: minu andmete kohaselt on eestlased ainsad idaeurooplased, kes Working Holiday viisat taodelda saavad.)

Et virisemist mitte ainult ühe lõiguga piirata, siis teised kaks nähtust mis meid ehk enim tüütavad, on lärm ning liigne viisakus. Niivõrd tihedas inimeste kontsentratsioonis ja jagatud ruumis on müra küll paratamatu aga antud juhul näevad asjaosalised ise tublisti vaeva, et seda veelgi enam oleks. Võttes näiteks selle sama õnnetu köögi, kostub standard-olukord umbes nõnda: kokandusnurga makis skipib, hakib, hüppab ja sakib mingit pop-pläusti kandev piraatplaat, einestamisnurka on keegi kaasa võtnud üsna kõva häält tegeva kõlari vabalt valitud muusikaga. Lugude vahetumise kiirus kipub tavaliselt edestama lugude pikkust. Püüeldes ideaalse kakofoonia poole, astuvad areenile veel teisedki kohalikud artistid - näiteks kolm Saksa elumeest, kuulamas Spice Girlsi, volüüm seatud ikka nii, et see juba olemasoleva müra ära summutaks... Mõnikord (minu puhul küll väga harva), on ju muusika ka omal kohal, aga liig on liig - aeg-ajalt võib trumminahku purustavat Saksa räppi kuulda isegi peldikus. Ühel päikselisel päeval õunaväljadel kuulasin Ööülikooli loengut, mille teemaks oli vaikus, teemaga haakuvalt jäid sealt meelde kaks mõttetera. Esiteks see, et pidevas lärmis olijad, kes muusikat või sellesarnast toodet 24/7 tarbivad, vaigistavad sellega oma enda sisemaailma ja mõtteid, peletavad eemale vajadust ja võimalust mõelda. Teine huvitav tees oli väga üldistatult võttes see, et taolistel indiviididel väga palju ideid kolbas ei tiirlegi... MOTT

Prügiuputuse ja mürareostuse taustal võiks tunduda, et liigsel viisakusel ei ole selles loos kohta? Oh ei, on ikka! Ajades köögis oma asju, see on siis söömine ja söögitegemine, ei jõua mõnikord ära imestada kui palju suudavad inimesed ette ja taha vabandada. "Sorry!"; "Oh, I'm sorry mate!"; "Palun vabandust, et ma Sinust mööda kõndisin!"; "Anna mulle andeks, et minu kapp Sinu oma kõrval on!"; "Ära palun pahanda, et ma Teie kõrval pliidiraual oma makaroni praen!" - seda nimekirja võiks veel jätkatagi... Teine kummaline nähtus, millega harjumine ühe huvitava artikli kohaselt eestlasele erakordselt keeruline, on small-talk (artiklis oli see tõlgitud "viisakusvestluseks" - tegelikult ju väga tabav). Kui üks ja sama inimene, kes ei tea minust rohkem kui eesnime, esitab absoluutselt igal kohtumisel küsimuse: "kuidas läheb?", saab minul mõistus veidi otsa. Saan aru, et tegemist on üksnes pinnapealse ja tegelikult täiesti sisutühja küsimusega ent ometi on see veidi keeruline... see on just nagu väikse lapse "miksidele" vastamine, mingi vastus saab ju antud aga millist kasulikku ja vahvat infot küsija sellest ammutab? Et mul läheb juba mitmendat nädalat järjest üsna hästi? Tõepoolest põnev, väga põnev, sellest räägiks sõbralegi :) Aga nii see paraku on - "pole olemas.võõrast maad, võõras on vaid rändaja sel maal" - manan muudkui naeratuse suule ning annan mõista, et mul läheb endiselt suurepäraselt. Ja nii mitmeid kordi päevas. Ning tegelikult, see polegi ju vale.

Mõnelgi pool valitsevast nõmedusest pole me endid siiski sügavalt mõjutada lasknud. Nagu varemgi mainitud, on elu siin ju üldjoontes tore. Umbes 50-60 tundi nädalast teeme tööd, saame selle eest küllaltki adekvaatset palka ning ülejäänud aja saame veeta nii kuidas ise soovime.


Professionaalsed arengud

Karjäärialaselt on minul toimunud ka väike muutus paremuse poole, nimelt alustasime jaanuari lõpus, lõpuks ometi, õunade korjamisega. Sellele eelnenud harvendamist (thinning) võrdles üks kolleeg põnevuse ja meeldivuse poolest hammaste väljatõmbamisega. Kuldsed sõnad. Praegune töö on pikemas, see tähendab paari nädalat ületavas perspektiivis küll endiselt üsna nüristav ent varasemaga võrreldes siiski meeldiv. Tööpäeva jooksul kahe õunarea ja ühe kaastöölise nägemise asemel on nüüd hoopis enam liikumist, seda ka erinevate põldude vahet. Lisaks vahelduvad korjamistiimide koosseisud, päris palju on traktoritega sõitmist, ka töö tegemise viis ja tulem muutuvad aeg-ajalt. Mida ma varem ei teadnud, on näiteks see, et mitmeid õunasorte tuleb puude otsast korjata mitu korda - meiegi kaubandusvõrkudest leitavat Royal Galat korjasime mõnel põllul koguni neljal korral. Esimestel kordadel tuleb võtta vaid parimad, jättes alles rohelised mis omakorda muutuvad järk-järgult korjamiskõlbulikeks tulevate päevade või ehk nädala jooksul. Lisaks sain teada, et ka punane õun võib tegelikult olla roheline ning, et korjatud on üldjuhul kas liiga vähe ("head õunad" on puu otsa jäetud) või liiga palju (kast "rohelist" täis). Kui värvide eristamise ja muutuvate käskude-nõudmiste virvarr kõrvale jätta, pole töö tegelikult kuigi raske. Puu otsast läheb õun kõhu peal olevasse kotti (mahutab olenevalt õunade suurusest umbes 80 - 160 õuna ja kaalub pungil täis ladudes ehk 15kg) ja sealt edasi suurde plastist või puidust kasti ("bin", mahutab umbes 400kg õunu), need omakorda on traktori taga oleval treileril. Korjad, paned kasti, sõidad veidi edasi, kordad tegevust (meie farmis umbes 3-4 kasti jagu inimese kohta päevas). Lihtne, jättes välja õige õuna valimise raskused... Boonuseks on ka see, et suitsupauside ("smoko") ajal, ning neid on meil tööpäevas kaks, on alati midagi värsket, tervislikku ja magusat süüa.
Juhtival ametikohal, korraks



Rännumehe vabad hetked

Olles töölt eemale saanud, üritame oma vaba aega ikka vägevalt sisustada, või nii me vähemalt arvame. Tööpäeviti tähendab see küll  peamiselt üsna rutiinset pesu-söök-voodi tsüklit ent nädalavahetusteti oleme püüdnud võimaluste piires ümbrusega tutvuda ja ringi sõita. Et seda ning ka edasise plaanimist lihtsamaks ja meeldivamaks muuta, soetasime endile jaanuari algul ka auto. Nagu öeldakse, kipub ajalugu end kordama ning enam sobivamat ütlust oleks selle ostu kohta keeruline leida. Nagu Uus-Meremaalgi, on ka sel korral sõiduvahendiks punane, päikesest puretud värvkattega Subaru, tõsi küll, seekord Outback mitte Legacy. De javu  ehk toreda taasavastamise hetki tekitas seegi, et juba pärast teist tankimist avanes võimalus alustada remonttöödega. Eeldada, et 15 aasta vanune auto eneses ühtainsatki krutskit ei peidaks oleks muidugi naiivne ent loodetavasti peab see meie siinoleku aja siiski edukalt vastu.
Bald Rock NP ja vaba päev


Mis edasi

Vastupidavat autot on meil muuhulgas vaja ka seetõttu, et siinses piirkonnas on nüüdseks pea kõik rahvuspargid ning vaatamisväärsused ära nähtud ning elu-olu hakkab kohati meenutama Vapraid ja Ilusaid - kätte on jõudnud tagumine aeg siit edasi minna ning endile taas meelde tuletada, et tulime siia siiski reisima. Mõeldes neile, kes on samas kohas ligi aasta või veelgi kauem ning ei ole selle aja jooksul käinud kaugemal kui naaberküla supermarketis, läheb küll meel veidi kurvaks...

Tõtt-öelda olekski pidanud kogu eelnev lugu mineviku-vormis olema, oleme nüüdseks Stanthorpe'i lähistelt ja oma ametitest lahkunud ja juba pea nädala teel olnud. Kus me oleme, mida oleme näinud ning teinud ja millises suunas liigume sellest ehk kunagi hiljem.


...

PS! Kelle jaoks Austraalia sümpaatne või vähemalt mingilgi määral huvipakkuv tundub, neile soovitan lugeda Bill Brysoni raamatut Down Under (UK pealkiri) /  In a Sunburned Country (USA, Kanada pealkiri) - raamat annab Austraalia eluolust, kommetest, eriskummalisest ajaloost, loodusest ja kultuurist väga hea ning humoorika ülevaate. Maakeelde seda vist veel tõlgitud pole aga kel inglise keel enam-vähemgi käpas, tasub pusimist.