30 tundi rongisõitu
Sõit Ulaanbaatarist Pekingisse pidi olema mu senise elu pikimaks rongisõiduks ning kestma umbes 28 tundi, kõiksugu formaalsused ja tegevused piiril nõudsid aga rohkem aega ning uus tippmark sai seatud kuskile 30 tunni ligi. Hoolimata ajakulust peab aga ütlema, et piiriületus oli üsna huvitav - Mongoolia ning Hiina raudteede rööpalaiused on erinevad ning seetõttu vahetati rongil vedur ning kõigi vagunite veermikud. See tähendab, rong jupitati üksikuteks vaguniteks (rongi koosseis oli ~ 20 vagunit), vagunid tõsteti üles, ühed rattad veeretati alt ära ning teised asemele. Kõige aeganõudvamaks osaks tundus olevat edasine jupikeste kokkuajamine üheks pikaks rongiks. Inimesi sel ajal välja ei lastud ning jäi mulje, et isegi kohalikel oli toimunut vähemalt esialgu põnev vaadata. Paraku toimus see kõik umbes kesköö paiku ning koos passikontrolli ja muu asjakohasega võttis aega ligi 4 tundi. Väsitas veidi ära.
...
Järgmisel hommikul ärgates mõõtis roheline vagun maad juba mööda Hiina Rahvavabariigi pinda ning tolm-kuivast ja otsatult lagedast kõrbest oli saanud lumega kaetud, künklik, kohati vägagi mägine maastik. Iga mõne tunni tagant kuskil silmapiiril vilksatavate jurtade ja kuivanud rohtu näksivate kaamlite asemele olid tekkinud asulad ning linnad. Olustiku mõttes oli see ilmselt minu põnevaim rongisõit siiani.
Kui palju on palju?
Hiinas veedetud aeg, kokku umbes kolm nädalat, tekitas rohkelt emotsioone - enamjaolt positiivseid, mõningate reeglit kinnitavate eranditega. Rongide, busside ja taksodega said külastatud ja vähemasti mingil määral nähtud nii pealinn Peking kui väiksemad linnakesed nagu Xi'an, Chengdu, Guilin, Shenzhen.
Eestis elava inimese jaoks on Hiina mastaabid pea igas mõttes täiesti hoomamatud. Illustreerimaks eelmises lõigus kasutatud mõistet "väiksemad linnakesed" - Hiinas on ligikaudu 40 linna, milles enam kui miljon elanikku. Külastatud paikades jäi see väga ümmarguselt suurusjärku viis kuni kümme miljonit. Koduseks ülesandeks lugejale on nüüd avada ENE või moodsama aja inimesel Wikipedia ning võrrelda neid numbreid Euroopa suurimate linnadega - tekitab natuke kõhedust.
Suurlinnamuljeid kogunes reisist kõvasti, ehk isegi liiga palju. Samas liinis jätkates, oli Hiinas veel nii mõndagi sellist, mida liiga palju - liiga palju inimesi tunglemas ja trügimas tänavail, rongides ja mujal, liiga palju autosid, elektrirollereid ja -rikšasid mitte järgimas mitte ühtegi kehtestatud reeglit, liiga palju bürokraatiat, arusaamatust ja õhusaastet... Ilmateadet me küll väga hoolikalt ei jälginud aga teoreetiliselt on võimalik, et me reisisime kogu selle aja särava päikese all, olemata võimelised seda nägema - linnades peatudes nägime pea eranditult vaid ebamäärast hägu ja suurt halli. Tehes väljasõite grüünesse, näiteks Hiina müürile, Hua Shani rahvuspargi mägedesse või mujale, oli ilm enamjaolt ilus kuid, olgu öeldud, mitte just alati soe. Pekingi vaksalis rongist väljudes oligi see esimeseks suuremaks üllatuseks - tulles riigist mis peab end põhjamaaks, läbi Siberi ning maailma kõige külmema pealinna, olin valmis joped ja vammused kas või kohe prügikasti heitma. Tegelikult aga, osutus Hiina põhjapoolne osa (ja see on üsna suur osa) parajalt kõledaks. Hoonete, sealhulgas majutusasutuste ning restoranide, kütmine tundus olema tundmatu kontseptsioon - selmet puid alla visata, pannakse selga rohkem riideid ning juuakse ehk tassike teed.
Riideid oli minul ja ka Elenil, kellega Pekingis kokku saime, õnneks piisaval hulgal kaasa võetud ja mingeid probleeme sellest ei tekkinud. Veeta puhkusereisi (mis tegelikult ei olegi puhkusereis), kandes seljas jopet ning otsides pidevalt kohti kust osta topsitäit sooja jooki, pole ehk päris see mida enamik inimesi oma unelmais näeb ent teisest küljest oli sel ka positiivseid mõjusid - meil oli võimalus külastada maailma suurima rahvaarvuga riigi top-3 turismisihtkohtasid nii, et olime seal peaaegu üksi. Istusime Hiina müüri üle mägede lookleval lõigul ja sõime lõunaks kaasa võetud võileibu (mis ei olnud võileivad), iga 2-5 minuti jooksul möödus meist inimene või paar. Umbes sama saime kogeda enamikes paikades kus käisime.
Seiklusi ja imestamist igal sammul
Täpsustamaks eelmise lõigu eelviimase lause sulgudesse jäänud osa - söömine ja poodides käimine osutus Hiinas küllaltki keeruliseks. Võttes näiteks selle sama võileiva ning tolle valmistamiseks vajalike komponentide otsimise, siis tekkisid muuhulgas järgmised tõrked: 1) mitte ühegi linna mitte üheski poes ei näinud me võid (mis teeb leivast VÕI-leiva); 2) samamoodi ei kohanud me üheski kohas juustu, mis tihti kipub võileiva lahutamatuks osaks olema; 3) mitte, et see üllatus oleks olnud aga leiba samuti polnud - müüdi saia ning kõik proovitud saiad olid magusad. Kombineerides magusat saia vorstilaadse toote, ketšupi ja marineeritud bambusevõrsetega (?!), saime siiski üsna söödavad "võikud". Sarnane jama kordus ka pea igal korral, kui väljas söömas käisime - menüüde tekstid olid hieroglüüfides, pildid illustratiivsed, personal enamjaolt ükskeelne. Sealjuures, see üks keel polnud ei inglise ega ka mitte eesti keel. Roogade valikul otsustasime üldjuhul piltide ja hinna järgi - lootes parimat, olles valmis halvimaks. Väga halbu valikuid sai tehtud siiski väga vähe ning enamik toite olid head ja taskukohaste hindadega. Seikluse ja üllatuse sai kauba peale.
Hinnatase üleüldiselt oli Hiinas pigem soodne, vähemasti Lääne-Euroopaga võrreldes. Kallimasse poolde jäid vaid majutus ning turismiatraktsioonide sissepääsutasud. Viimased olid kohati lausa uskumatult kõrged - näiteks Hua Shani pargi väravast sisse astumine võttis meie rahakotist välja umbes 26 eurot (võrdluseks: einestamine kuskil tänavaäärses söögilokaalis maksis keskmiselt 2-3 eurot inimese kohta). Samas oli mainitud koht ka üks enim muljet avaldanuid kus ma üldse kunagi käinud olen ning vaatamist, üles-alla ronimist ja looduse imetlemist jagus seal terveks pikaks päevaks.
Kultuurilised eripärad
Loodus ei olnud Hiinas aga ainsaks imetluse ja imestamise objektiks. Pika ning rikkaliku ajalooga riik pakkus kõiksuguseid kultuurilisi vaatamisväärsusi igal sammul ja neid oli märksa rohkem kui Harju keskmine inimene elu jooksul ära suudab tarbida. Nii oligi, et mitmel korral pidime olulisi kohti, a la "paik kus keisri tütre südamehärra legendi kohaselt üksinda flööti käis mängimas", neile aega kulutamata vahele jätma. Kahjuks ei olnud aga võimalust jätta saamata kogemusi ja elamusi mis hõlmasid moodsa kultuuri esindajaid ning homse ajaloo kirjutajaid - see tähendab, mitmeid inimesi tänavail, restoranides või rongides. Mitte, et neil midagi viga oleks olnud, lihtsalt kultuur on kohati imelik... Oli mitmeid asju, millega me ka kolme nädala jooksul õieti harjuda ei suutnud, koguni vastupidi, mõni nähtus muutus ajas vaid ilemaks. Mis meid ilmselt enim hämmastama pani, oli sõna otseseimas mõttes sülitamine kõigele sellele, mida meil Eestis ja 21. sajandil, peetakse viisakaks käitumiseks. See, et inimesed igal pool trügisid ning tuima Ida-Eurooplase isiklikku ruumi tungisid, oli okei - hammustamist ei olnud karta ning saime hakkama. See, et liiklus meenutas pigem mingit liigse inimpopulatsiooni kontrollimise süsteemi kui tsiviliseeritud liikumist punktist A punkti B, polnud kah kõige hullem - sellistes tingimustes areneb õige ruttu välja teatav öökullilik ringi vaatamise võime ja arusaamine ürgsest tugevama õiguse printsiibist, mis kõlab umbes nii: "hunnik plekki on tugevam inimese luustruktuurist" - siililegi selge. Miks kuradi pärast aga inimesed süües matsutama peavad, on miski millest ma lapsest saati aru ei ole saanud. Reisiraamatute ja teadmameeste väitel pidavat see küll nätama hiinlaste piiritut lugupidamist toidu vastu (või midagi säärast) aga kas peab seda siis ka hiirvaikses kohas Hiina rahvusrooga, kiirnuudleid (aka "turbokaid") luristades demonstreerima? Isiklikult arvan, et see võiks ka teisiti olla... Chengdu linna lähistel pandade lõunasööki vaadates püstitasime ka hüpoteesi, et ehk ongi Hiina rahva söögikombed inspireeritud nendest samadest armsatest pandakarudest - kui silmad sulgeda, polegi vahet, kas kuulata pandat bambusevõrsest toitumas või moeka soenguga Hiina kutti rongis turbokat matsutamas. Üleüldse kostus kõiksugu luristamisi, rögastamisi ja muid jõledaid häälitsusi liialt tihti, et neid eranditeks pidada. Seda muuhulgas ka näiteks riidepoes või restoranis. Mis aga veelgi häirivam, ja sedapuhku mitte ainult kõrvale, oli see, et tihti kulmineerusid nende häälitsuste esitused kõige kurgu põhjast leitu maha sülitamisega. Sealjuures, miks mitte ka näiteks rongi põrandale. See oli ka nähtus, mille mõistmiseni meie kultuuriline tolerants enam kuidagi ei küündinud... Veel miski, mis just nimelt rongis meid häirima hakkas, oli suitsetamine - seda tehakse ohtralt ja igal pool. Olude sunnil pidime ühe 16-tunnise rongisõidu tegema platskaardi asemel istekohtadega vagunis ja pärast sõidu lõppu oli tunne selline, nagu oleks "reede õhtul vastu pühapäeva" Levikas aega veetnud (kes teab, see saab aru :) ) - riided, pagas ja üldse kõik asjad mis seljas või kaasas olid, haisesid nagu ahelsuitsetaja sõrmeotsad.
Positiivne programm
Mõningasest rõvedusest hoolimata oli üldmulje inimestest siiski plusspoolel. Jättes välja valget turisti alati ja kõikjal kollitava võimaluse rahaliselt või muul moel petta saada, tundsime endid kõikjal väga turvaliselt ja ohutult. Lisaks on Hiinas reisimine ilmselt meie siiani lähimaks kogemuseks kuulsaks olemisele - mitmel korral tulid juhuslikud inimesed meile isegi Hiina mõistes liiga lähedale ning enne kui arugi saime, olime sattunud nendega koos pildile. Vahel tuldi ka küsima kas võib pilti teha ent enamikel juhtudel tehti seda pigem märkamatult, vähemalt nende endi arvates. Tihti öeldi lihtsalt "Hello!", naeratati, lehvitati või vahiti otsa nagu oleks kummitust nähtud. Meenus episood Lasnamäelt kus Kotka kaupluse ees patseerisid kaks väga tõmmut meesterahvast - väike poiss kes neid märkas, sikutas seepeale oma emal käisest, sirutas käe pikalt välja ning hõikas vene keeles üle tänava "emme, emme vaata - neegrid!". Ilmselt paistsime sealsetel tänavatel sama hästi silma kui must mees Lasnamäel aga meid see eriti ei häirinud. Alati on olemas need, kes valgeid inimesi imepisikeste ajude ning põhjatu tengelpungaga biomassiks peavad aga tundus, et see ei olnud Hiinas suurelt domineerivaks mõtteviisiks. Julgen arvata, et need umbes miljard hiinlast kelle põhitööks ei ole taksosõit, (pro)aktiivse müügitöö tegemine tänavail või otseselt petuskeemides osalemine, on igati vahvad inimesed. Meisse suhtuti sõbralikult ja positiivselt, oldi uudishimulikud ja abivalmid, mitmetel kordadel püüti meiega ka igasugust ühise keele oskust omamata juttu teha, midagi küsida või selgitada. Kordagi ei märganud me endi suhtes mingit vaenulikkust või muud negatiivset. Tugevaima emotsiooni, mis puutub inimestesse ja tänapäeva kultuuri, jättis aga sealne aktiivne seltsielu ja koos tegutsemine. Olin sellest Vikerraadio saates "Kuula rändajat" ehk paar aastat tagasi kuulnud ja lootsin, et ehk õnnestub seda kunagi ka oma silmaga näha. Nähtu ja kogetu ületas aga tublisti mu lootusi - pea igas avalikus pargis ja isegi üsna suvalistes kohtades, võis näha inimesi, enamjaolt just vanemast sortimendist, tegelemas tai-jiga, mängimas kaarte või mingit lauamängu mis tihti tervel tänaval elu seiskas. Veelgi vingemad olid need ettevõtmised, kus keegi oma rolleri keset platsi oli parkinud ja siis selle kõlaritest mingit Hiina pop-tümakat lasi - olenevalt kogunenud rahvamassi hulgast oli seal siis üks või enam esitantsijat / liigutuste ette näitajat ning rahvas muudkui tantsis, õõtsus kaasa ja tundis asjast rõõmu. Pidevalt liitus gruppidega uusi inimesi ning väsinumad jätkasid enne pooleli jäänud teekonda. Samamoodi toimusid ka vaba mikrofoniga laulmised, seda nii soolo, dueti kui isegi koori vormis.. Mitte ainult parkides, vaid pea igal pool võis kohata kedagi kes omaette või grupiviisiliselt millegi põneva ja eksootilisega tegeles. Igal juhul märksa kasulikum, tervislikum ja elurõõmsam kui rõdul tuvide toitmine, aknalaual kõõludes naabrite siunamine või telerist "poliit-debattide" vaatamine ja kõige nähtu kirumine.
Suur maa, väike jutt
Seda, et meil liiga vähe aega oli, pole vaja pikalt kirjeldada - "eilsest veidi kahju meil ju olla võib, parem siiski see mis ootab eel" nagu laulis Vennaskond... Kellel mõttes Hiinas omapäi reisida, soovitaks aga lisaks aja varumisele teha ka üsna põhjalik reisiplaan ja eelkõige mõelda välja, mida näha tahetakse. Meie reis kulges suhteliselt spontaanselt ja selle jooksul sai tehtud suur osa "kohustuslikku reisikavasse" kuuluvat, kattes ühtlasi ka väga suurt ala riigist. Samas aga, oleks tahtnud siin- seal kauem olla ning ehk ebaproportsionaalselt suur hulk aega ja energiat kulus transpordile, tegevuste plaanimisele ning korraldamisele. Väga konkreetsed näited kehvast või siis lihtsalt ette-nägematust plaanimisest olid seesama 16-tunnine istumiskohaga rongireis või siis üks teine sõit, mis kestis soovitud ja sobiliku 3 tunni asemel umbes 12 tundi - mõlemal juhul olid kõik meid huvitanud piletid välja müüdud ja mingit valikut polnud. Sealjuures, piletid olid välja müüdud enam kui nädal aega ette.
Mainitud hirmpikad rongisõidud annavad veelgi enam aimu Hiinas reisimise mõõtkavast - maa on nii suur, et riigi erinevais otsades asuvate atraktsioonide ühe reisi sisse mahutamisel ei ole eriti jumet. Pigem tuleks keskenduda mingile ühele piirkonnale ja seal rohkem ning veidi põhjalikumalt aega veeta.
...
Hiina reisi lõppemine tähistab ühtlasi ka rongisõitude ja senisel, ääretult muhedal viisil reisimise lõppu - edasi on vaid lühemad peatused Hong Kongis ning Singapuris, seejärel juba maandumine Austraalia mandrile ja eeldatavasti mingi rõveda füüsilise töö palgaline orjus vähemalt järgmiseks mõneks kuuks. Kaardilt läbitud teekonna marsruuti vaadates ja kõike nähtut-tehtut meenutades kisub aga pratamatult näo muigele - Tallinnast Hong Kongini, liikudes ainult mööda maad, igikeltsalt troopikasse, mudaküladest pilvelõhkujateni... Sellele kõigele mõeldes tekib tugev tahtmine veel üks kord "Sinise vaguni" laulu kuulata ja nendeks mõneks minutiks silmad sulgeda. Ja seda ma teengi.
 |
| Hiina müür, turistivaba sektsioon |
