Rännak läbi Venemaa hakkab selleks korraks ümber saama ning mida oskan ma selle kohta öelda - kahju on... Esmapilgul hirmpikana tundunud ettevõtmine kujunes tegelikult ei millekski muuks kui etteplaanitud ajahädaks. Kaks ja pool nädalat maailma suurima riigi läbimiseks ei ole mingil juhul piisav ning eriti selgeks sai see just viimaste päevade jooksul.
Vähemalt ühte-kahte lisapäeva oleksid vajanud nii Irkutski linn kui Baikali järv. Sealjuures Irkutski pean ma selle reisi suurimaks üllatajaks. Asudes sellest linnast Baikali poole teele, olin õnnelik, et lõpuks ometi suurte ja veel suuremate linnade kärast pääsen, järve ääres jalutades mõtlesin aga, et päris tore oleks linna tagasi minna. Mitte, et Baikali matkal midagi viga oleks olnud, kaugel sellest, aga Irkutsk oli tõesti huvitav ning lisaks sellele sattusin seal ka hostelisse, millel polnudki mitte midagi viga. Tolles hostelis kohtasin teist korda Vene reisi jooksul ka välismaalasi (sealjuures, üks neist oli see sama, üks ja ainus keda juba kohanud olin - väike maailm) ja peatus oli meeldiv. Küllaltki tugev kontrast võrreldes näiteks Jekaterinburgi hosteliga - seal peatusid valdavalt 30-40 aastased Vene mehed ning üks neist püüdis mind tubli tunnikese või paar veenda, et peaksin talle ja ta seltsilistele pudeli viina ostma, lihtsalt selleks, et "olla normaalne inimene". Päädis lugu õnneks sellega, et too seltsimees jäi suure pingutuse peale magama ning ma pääsesin ebavajalikust poeskäigust.
...
Venemaa on suur ja põnev maa ning vaatamist ja kogemist mõõtmatult palju. On asju mis suisa üllatavalt korralikud, näiteks rongiliiklus millesarnast ilmselt mujalt maailmast ei leia, samuti võiks öelda, et üleüldiselt oli kõikjal suhteliselt puhas. Siinkohal sooviksin küll toonitada, et "puhas" ja "korras" ei ole antud kontekstis mitte ligilähedaseltki samatähenduslikud. Linnade peamistest tänavatest kiviviske kaugusel (väikse lapse visatud kivi) valitses tihti lausa uskumatu olukord - "bardakk", nagu idanaabrid ise ütleksid. Samamoodi valitses paras bardakk ka näiteks bussi- ja "marsa" liikluses. Süsteemist aru saamata ja keeleoskust omamata võib sattuda parajasse segadusse.
Keeleoskuse ja -oskamatuse kohta saan värvikaid muljeid koguda ilmselt juba vähem kui nädala pärast, mil rong peatub Pekingis. Enne seda jääb veel teele Mongoolia pealinn Ulan-Bator - see on maailma kõige külmem pealinn, ühtlasi üks maailma suurima õhusaastega linnu ning koht mida eelkõige kirjeldatakse kui kõige hallimat ja ilmetumat monstrumit tervel maamunal. See tähendab siis taaskord - "omapärane", omal erilisel moel.
 |
| Baikali ääres |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar