Pealkiri
ilmselt vajab selgitamist. Ultrajooks on jooks(uvõistlus) mille pikkus ületab
maratonidistantsi. “Backyard ultra” ehk “tagahoovi ultra” on üks ultrajooksu ebardlik
erivorm, kus iga täistunni alguses pannakse käima muusikapala ja selle laulu
kestel peavad võistlejad asuma jooksma. Enne järgmise täistunni algust tuleb
läbida umbes 6,7 kilomeetri pikkune ring (ringi pikkus tuleneb sellest, et 24
tunniga läbitakse 100 miili). Tavapärases formaadis saab võistlus läbi alles siis,
kui viimasena rajale jäänud osaleja on jooksu lõpetanud. Sel aastal püstitati
ka uus rekord, kui belglasest hambaarst Karel Sabbe läbis järjest 75 ringi ehk veidi
üle 500 kilomeetri. Meie oma kodune Christmas Special oli originaalsest
formaadist oluliselt leebem – lõpmatu arvu ringide asemel tuli neid joosta kokku
ainult kaheksa. Esimesed seitse soojenduseks, täitsaükskõik kui aeglaselt,
kaheksas aga võidu peale. Ja muidugi, kuna tegemist oli ikkagi „Heavy Metal“
ultraga, olid ka muusikalised etteasted valitud raskema muusika viljelejate repertuaarist.
Võistluse kirjeldust lugedes tundus asi eripärane ja huvitav ning tekkis tunne,
et midagi nii veidrat ei saanud proovimata jätta. Liiatigi olukorras, kus kõiki
teisi jooksuüritusi järgemööda tühistati.
12. detsembri
hommik oli karge, samas mitte ülearu külm. Maantee oli soolatud ning veidi märg,
mingit kleepuvat sodi lendas esiklaasile ja klaasipesuvedelik oli otsa saanud.
Tugevalt keskendudes tundsin klaasil olevate sopatriipude vahelt Keila silueti
siiski ära ja jõudsin täitsa õigeks ajaks kohale. Tutvusin pisut ümbruskonnaga,
panin stardinumbri haaknõeltega tagurpidi rinnale ja mõlgutasin mõtteid. Mõne
aja pärast keerasin stardinumbri õiget pidi ja üsna varsti oligi start – käima pandi
esimene üsna raskes ja minu jaoks jõledas heavymetal seades jõululaul.
Muusikavalik vähemasti soodustas rajale asumist.
Esimesele
ringile asusin 16-euroste Aliexpressi tossudega – nende minimalistlike
jalatsite eripäraks on see, et need omavad päriselt seost jala kujuga ja
seetõttu ei ole kunagi kuskilt hõõruma hakanud. Tempo oli väga rahulik,
kellelgi kiiret ei paistnud olevat. Kuus ringi oli ju veel aega sooja teha.
Tiksusin rahulikult kaasa, tutvusin rajaga. Keila ümbruse metsade jaoks olin ma
võõras ja raja profiil mind tegelikult veidi üllatas – künkaid ja üleüldist
vaheldusrikkust oli seal distantsi kohta omajagu. Kive ja juurikaid leidus samuti
ja neid oli läbi võrdlemisi õhukeste susside talla kohati isegi liiga hästi
tunda. Ringi lõppedes jäi aega varuks umbes 10 minutit – sõin mõne piparkoogi,
jõin paar lonksu teed ja vahetasin tossud ära.
Teiselgi
ringil tegelesin mingis mõttes avastusretkega – vaatasin ja kuulasin, kuidas ja
millise tempoga teised jooksevad, millist taktikat tunduvad kasutavat. Ega ma palju
targemaks ei saanud... Tossud olid ikkagi jamad. 29 euro eest soetatud Prisma ketsid
olid mind küll ka märksa pikematel ja kiirematel jooksudel toetanud aga seekord
oli midagi valesti, kuskilt hõõrus. Ringi lõppedes võtsin taas mõned ampsud
süüa ning vahetasin auto pagasis jalatsid ära. Jõudsin ka hetkeks selili visata
kui juba hakkas kostma heavymetal kräunutamist. Uute jalavarjudega
rajale tagasi.
Kolmandast
ringist alates hakkas tekkima teatav rütm. Lauged osad rajast läbisin väga
rahuliku sörgiga, natukenegi tuntavamatel tõusudel kõndisin ja laskumistel
lasin gravitatsioonil tööd teha – lihtsalt “veeresin” kiiruga alla. Spordikella
töös esines sel jooksul teatavaid tõrkeid aga keskmine pulss esimese seitsme
ringi jooksul oli ilmselt 135 kanti või vähemgi. Keskmine tempo oli seetõttu ka
erakordselt aeglane, umbes 7 kuni 7,5 minutit kilomeetri kohta. Ringide
lõppedes viskasin bufaika selga ja tuletasin meelde tunnustatud reeglit spordiüritustel
toitumise kohta – ära söö midagi sellist millega pole sportides harjunud.
Pidulaud oli rikkalik ja hooajale kohane. Esimese hooga haarasin tavaliselt paar kiluvõileiba (neid söön vähemasti igal
aastal), nende järgi peotäie rosinaid, sinna otsa banaani ja hapukurki,
lõpetuseks ka paar piparkooki. Kuna ringiajad jäid kõik üsna samasse vahemikku,
47-49 minutit, ei saanud söögiorgiad kuigi pikalt kesta. Pärast einestamist
tegin paar jalasirutust ja istusin glögi-, tee- või RC-Cola tassiga
korraldustiimi haagise tiislil ning mõtlesin endamisi, et kuidas jalad
tegelikult ikkagi üsna väsinud on.
Eelviimast
ringi läbi sörkides tabasin end arusaamalt, et ehkki oli läbitud juba maratonidistants,
ei olnud füüsilise enesetunde mõttes justkui mitte midagi muutunud. Jalad olid samamoodi
väsinud nii kolmandal kui ka seitsmendal ringil. Kuna arvasin end olevat üleüldiselt
heas vormis, otsustasin viimasel ringil asja tõsiselt võtta.
Viimasele
ringile eelnenud paus möödus eelnevatest erinevalt. Süüa võtsin vaid
minimaalselt, selle arvelt kulutasin paar minutit hoopis kehale ja jalgadele
täiendava liikumisvõime tekitamiseks. Õhus oli elektrit, konkurendid tõmbasid
lühikesi pükse jalga – mütsiga lööma ei tulnud nemadki.
Umbes minut
enne starti seadsin end üsna stardijoone lähedale. Pauku ei käinud, selle
asemel lausuti mikrisse üsna malbe, üldse mitte heavy, “START!”. See mis
edasi juhtus, aga nii malbe polnudki. Oleks ma sellist asja kunagi ise näinud,
võiks väita, et stardijoonelt kiirendati minema nagu 400 meetri jooksus. Ei
märkigi sellest, et 46 kilomeetrit juba läbitud. Pulssi ma enam ei vaadanud aga
sisetunne ütles, et pingutus oli tubli ja minek oli nobe. Kuna viimase ringi
start oli kell 16.00, oli pimedus juba laskumas ning esimeste meeste
valgusvihud kadusid vist juba esimesel kilomeetril nägemisulatusest tumedasse
öhe. Kuskil esimese või teise kilomeetri peal jooksis üks kaasvõistleja minust
mööda, ehk kilomeetrike hiljem jooksin mina omakorda temast mööda. Otsese
või(s)tluse osa sai sellega ka suuresti läbi. Kuskil üsna kaugel ees nägin aeg-ajalt
mõnda tulukest vilksatamas, enamiku ajast veetsime aga kahekesi mina ise ja
selleks ajaks juba parajalt tuttavaks saanud rada. Jäätunud killustiku ja hangunud
mudaga rajajupp mis esimestel ringidel jalgu ähvardas murda – seal tuli
läheneda alguses keskelt, poole pealt teha jõnks paremale ja läbitud see saigi.
Sinka-vonka lõik läbi metsa, sellele järgnev väike aga järsk laskumine, hüppega
hopsti üle langenud puu – tehtud. Tihedalt kivide ja juurikatega pikitud lõik
raja lõpuosas – tõdemus: “krt… see on veits keeruline” – külma närvi ja tuima sammuga
üle – tehtud! Viimasel ja kõige järsemal tõusul avastasin, et eesolija oli
mulle selg ees omajagu lähemale tikkunud. Tekkis tunne, et võiks veidi veelgi
suruda. Keha ja jalad olid üsna viimasel piiril, katus hakkas justkui õhku
tõusma. Mees minu ees ilmselt märkas mu kavatsusi, lülitus ellujäämise
režiimilt võitluslikkusele ja kiirendas veidi oma sammu. Natukene lähemale ma
talle küll jõudsin aga mööda paraku enam mitte – ta ületas finišijoone. Viis
sekundit hiljem tegin seda ka ise ja selle aasta viimane päris-jooksuvõistlus
oligi lõppenud.
Sügaval sisimas oli küll tunne, et koht lõppjärjestuses oleks võinud olla isegi etem saavutatud seitsmendast aga külmasid fakte vaadates ei saa selle üle ka just kurta. Esimese kuue lõpetaja hulgas olid kaks rogaini maailmameistrit, Eesti “tagahoovi-ultra” sellesuvine tšempion (läbis seda sama ringi 46 korda), Eesti parim trepijooksja ja paar meest kes jooksevad täis- ja poolmaratone omajagu minuteid minust kiiremini. Kõvasid ja kõvemaid mehi-naisi oli rajal palju ja sealjuures mitte kõik neist ei finišeerunud sel korral enne mind. Puiste jalgade ja väntsutatud organitega jalutasin parklasse, pesin auto tuuleklaasi puhtaks ja sõitsin rahuliku meelega koju. Üks asi tehtud, vaja hakata jälle plaane seadma.
Üritusest rohkem: https://marathon100.com/uudised/vaata/heavy-metal-ultra-christmas-specialil-vottis-uksteisest-mootu-ultrajooksjate-paremik
