26. juuli 2016

Austraalia - Villast viskamas

Talv Austraalias on täies hoos. Uudistes pajatatakse külmarekorditest, näidatakse tollipaksustest lumelaikudest rõõmu tundvaid lapsi ja intervjueeritakse murelikke täiskasvanuid. Kirgi kütavad kõrged elektriarved ja aeg-ajalt põleb kuskil maani maha mõni elamu kuna keegi on soojapuhuri tööle unustanud. Selle kohta, et majadel võiks nullist allapoolegi langevate temperatuuridega piirkondades mingisugunegi soojustus olla, pole arvamusliidrid ega vist üldse mitte keegi sõna võtnud. Kütetakse õhku, kulutatakse elektrit ja puuhalge, samas kui põrandalaudade vahelt pääseb tuppa valgus.

Rohi, mis hommikuti vahel pisut härmas, ei takista aga mingilgi moel Eleni ja minu igapäevaseid võite tööpõllul. Tõsi, hooaja lõpp ei ole sugugi kaugel ning tuleb iga hetkega aina lähemale. Ametid ja ettevõtted millesse me Eleniga sattunud oleme on küll erinevad ent tehased ise üldjoontes sarnased. Inglise keeles on tegevuse nimeks "cotton ginning" ja kujutab see endast puuvilla töötlemise tehast. Piltlikult öeldes siseneb ühest uksest silorulli moodi umbes kahetonnine pallike põllult nopitud puuvillaga ja teisest väljub puhastatud, kiududeks lahti tõmmatud, rullitud ja pakkideks pressitud puuvill. Mina olen ahela alguses (feeder bay), tegemas väidetavalt kõige raskemat ja mustemat tööd, Elen vastupidi peaaegu lõpus, pakkimises ja lõppkontrollis (books and bags). Ilmselt võin rääkida meie mõlema eest ning väita, et tööülesanded iseenesest meile mingit ekstravagantset väljakutset ei paku, küll aga tööde iseloom. Eleni tehas on omasuguste seas väidetavalt maailma kiireim ja töötamine seal nõuab ohtralt tähelepanu ning loomulikult kiirust. Minu töö on kohati tapvalt kiire, teinekord mitte niiväga, see-eest on seal enam kui küllaga tolmu, müra ja mustust. Mitte midagi sellist mida pärast hooaja lõppu igatsema jääda, palk ehk välja arvatud.

Lisaks erinevatele tehastele ja erinevatele ametikohtadele tootmisahelas, oleme teineteisest eraldatud veel ka ajalises mõõtmes, nimelt - Elen on päevases ja mina öises vahetuses. Vahetuste pikkuseks on 12 tundi ja nii ongi, et kui üks lõpetab, siis teine alustab ja ainsaks märgiks teise olemasolust on see, et äratehtud voodi näeb töölt naasdes jälle veidi teistsugune välja. Nagu elaks mingites paralleeluniversumites.

Öösel töötamine on mitmeski mõttes väga veider. Tööpäev algab ja lõpeb erinevatel kuupäevadel. Tööpäev ei olegi tegelikult tööPÄEV. Äratus on õhtul, mil tuleb süüa hommikusööki, magamaminek on hommikul, siis tuleb süüa õhtusööki. Uinudes paistab päike, ärgates on pime. Lõunasöögi aeg on tavaliselt pärast keskööd ehk siis kaugeltki mitte lõunaajal. Töösündmustest kellelegi pajatades lähevad ajamääratlustesse puutuvad mõisted tihti omavahel konflikti. Mingis mõttes veelgi keerulisemaks läheb asi nädalavahetustel. Jõudes laupäeva hommikul kell pool kaheksa töölt "koju", on Elen ja majakaaslased just ärkamas, mõtted liiguvad hommikusöögi ja kenasti lõhnava kohvitassi suunas, patt oleks magada kui kõik teised on ärkvel... Nii ongi, et laupäevad on kujunenud mingisugusteks ärkveloleku võimekuse katsepäevadeks. Kui pärast esimese töönädala lõppu seiklesin terve päeva une ja reaalsuse piirimail, siis viimastel nädalalatel sai 27-28-tunnine unevaba periood juba suuremate nokkimisteta mööda saadetud. Mis selle teadmisega peale hakata, on muidugi küsitav aga eks see ole umbes sama ka kõigi teiste sel reisil omandatud kogemuste ja teadmistega.

Inimene harjub kõigega, nagu ütlevad teadjad. Kui alguses tundus veider, et kell neli öösel mingi grupp inimesi kainetena laua ümber istuvad, siis enam ei tundugi öövahetus nii kehvana. Igal hommikul võib tööl olles päikesetõusu vaadata, napid paar vaba tundi päevast saab veeta enam-vähem soojas ja valges, palk on õige pisut suurem kui päeval töötades, vajadusel saab pärast tööd käia linnas asju ajamas ja nii edasi. Väikesed asjad küll aga midagi positiivset siiski.



Väga üldistatult ei erine töötamine Austraalias mitte millegi poolest samast tegevusest, õieti elustiilist, Eestis. Arvestades seda, et vahetuste pikkus on 12 tundi ning lisades sellele kõik muu mida üks inimene ööpäeva jooksul tegema peaks, jääbki alles vaid paar vaba tundi. Ja nii esmaspäevast reedeni - "eat, sleep, work, repeat".

Viimaste nädalate kõige põrutavamaks ja rõõmustavamaks sündmuseks oli ilmselt Austraalia tulumaksutagastus. Sellesse puutuvad reeglid ja bürokraatide tahtmine ning võimekus neid järgida muutsid protsessi tulemuse minu jaoks vägagi küsitavaks ning kui ma ühel päeval kirjakastis maksuametilt saabunud meili nägin, jättis süda vist löögi vahele küll. Kartus seisnes selles, et halvemal juhul oleksin ma võinud vastuseks saada nõude maksta neile umbes viis tuhat dollarit lisaks. Sel korral läks õnneks aga vastupidi ja kontole laekus summa mis ületas Eesti Vabariigilt saadut umbes 18-kordselt. Huvitav tähelepanek siinse maksusüsteemi kohta on see, et kohalikega rääkides kinnitavad pea kõik nagu ühest suust, et nemad peavad igal juhul liiga palju maksma ja maksud on meeletult, lausa astronoomiliselt kõrged. Püüdes neile siis selgitada, et kaugel, külmal ja vaesel Maarjamaal maksavad kodanikud keskmiselt hoopis enam, vaadatakse mulle tühja pilguga otsa ning korratakse igaks juhuks veel seda mida nemad arvavad. See, muideks, on väga tüüpiline Austraalia vestlusviis. Mis aga maksunumbritesse puutub, siis väga üldistatult kulub siinsest keskmisest sissetulekust maksudeks umbes 20 protsenti vähem kui Eestis. Tulumaksuvaba miinimum on 18200 dollarit ning teatud tingimustel tähendab see, et enamik "päkkereid" saavad tagasi kõik makstud maksud (10% KM välja arvatud). Lisaks sellele saab iga maksumaksja ka graafiku selle kohta kuhu tema maksuraha paigutatakse - muuhulgas sain näiteks teada, et 11 dollarit minu tagasihoidlikust panusest kulutatakse Austraalia välissuhete arendamiseks ja 32 dollarit riigivõla intresside tasumiseks. See omakorda pole aga midagi enamat kui järjekordne kasutu teadmine.

13. juuni 2016

Kodule lähemale

Sageli juhtub, et miski mida on kaua oodatud, ei osutu ligilähedaseltki selliseks kui loodetud - laevasõit Tasmaaniast tagasi Melbourne'i oli just nimelt selline sündmus. Visualiseerides oma mõtteis pikka merereisi tundmatutel vetel, omandab tekkinud kujutelm ikka kuidagi romantilise varjundi. Hubaselt sisustatud, rohkete ajaveetmisvõimalustega ujuv linnak kus võib diivanil oleskledes B-kategooria artistide live'i kuulata või soovi korral õue minna, et reelingule toetudes laia ookeani vaadata ning aja kulgu mõõta. Pressides juttu veidi optimismi, siis laias laastus see umbes nii ka oli aga mõningate suurte eranditega...

Laeva väljumise päeval mere ääres aega surnuks lüües oli juba selge, et sõit ei saa olema kuigi sujuv. Vihma sadas pea lakkamatult, tuule hetkekiirusest sõltuvalt nii vertikaal- kui horisontaalsuunas. Vaadates ühte kaubalaeva jõe suudmes asuvast sadamast avamerele seilamas, sai üha selgemaks, et me kumbki ei oodanud eesolevat sõitu mitte karvavõrdki. Minutid ja tunnid aga möödusid ja laevale me läksime. Olles jõudnud tuule ja lainetuse meelevalda, muutus kõikumine päris intensiivseks ja mingil hetkel pöördus kapten reisijate poole teatega, mille kohaselt pidi edasine sõit vaid hullemaks minema. Pääsu polnud aga kuskile ja aja sisustamiseks jäime kuulama ühenaisebändi kaheksandal tekil. Esitused olid emotsionaalsed ja kaasakiskuvad, olukorra tõsidusest andis aimu vaid see, et põrandatel voolas vesi ja mingil hetkel oleks artist peaaegu oma pukilt maha kukkunud. Märgata võis ka arvestatavat kasvu tualetikülastuste sageduses. Kapiuste kinni-lahti paukumise saatel tegi proua oma tükid siiski vapralt ära ning kuulajaskond hajus laiali. Öösel kui laev lainepõhjadest ja -harjadest ameerikaraudteelikult üle libises, oli kohati tunne nagu oleksin läbi une leviteerimise selgeks saanud, et siis taas kõmaka ja metallikägina saatel gravitatsiooni meelevalda naasda. Sõit oli üsna metsik ja ehk kõige ilmekamalt iseloomustasid seda nende õnnetute lubivalged näod, kelle kaaslaseks sel ööl oli olnud WC-pott. Mul oli neist lausa kahju...

Ehedate elamustega täidetud 11-tunnine laevasõit oli siiski ainult murdosake sellest, mida pidid üle elama esimesed Austraalia koloniaalasukad - nende reisid kestsid orienteeruvalt kolm kuud ja luksustki oli mõnevõrra vähem. Kui laudadest kokku löödud naril loksumist, külmetamist ning nälja, haiguste ja surmaga tõtt vaatamist luksuseks saab nimetada... Sellele mõeldes tundus meie poolt läbielatu lausa argipäevane. Igatahes oli tunne, et pärast maabumist sai kõik vaid paremaks minna. Ning võibolla ei olnudki see vale.

Kuna Tasmaania ringreis oli põhiliselt tähendanud säästude sulatamist, sai edasise plaanimisel tähtsaks punktiks töö leidmine. Paar telefonikõnet ja üks tööbüroo külastus hiljem olimegi sellega hakkama saanud. Juba teisel mandri-päeval saabusime Sheppartoni-nimelise linnakese lähistele, otsisime oma aaretelaeka pimedaimatest soppidest tööriided välja ning asusime taasleitud motivatsiooniga õunu korjama. Leitud farm osutus täiesti aktsepteeritavaks kohaks, kohtusime seal väikese hulga normaalsete inimestega ja ka rahalises mõttes polnud ettevõtmisel suurt viga. Huvitaivamaks osaks selle umbes paar nädalat kestnud reisiepisoodi juures oli ehk meie majutuskoht ja sellega seondunud elukorraldus. Suuri üllatusi ja emotsioone tekitamata osutus farmi pealiku poolt pakutud "majutuskoht" ei millekski enamaks kui mõõduka suurusega rohuplatsiks. Pärast kurat-teab-kui-pikka-aega autos ööbimist ei olnud me sellest just vaimustuses aga paremate variantide mitteotsimist me igatahes ei kahetse. Kunagi varem ei ole ma end tundnud suurema looduslapsena kui sel perioodil. Hommikul kui päikesekiired üle õunapuude paistma hakkasid ning linnud soojusest ja valgusest ülemeelikutena piiksusid, prääksusid ning sidistasid, alustasime tööga. Tööpäeva lõppedes valmistasime süüa, käisime hektiliselt kuuma ja külma vahet hüppava duši all ning asusime vaatama ainsat meile saadaolevat meelelahutuskanalit, milleks oli lõke. Kui õues juba nii jahedaks läks, et lõkke soojus enam ei aidanud, kolisid laagri asukad ükshaaval oma telkidesse ning autodesse. Nii oligi, et mõnikord, järgmiseks hommikuks äratuskella seades, teatas nutitelefon, et uneaega on jäänud 10 või 11 tundi - sellistel juhtudel proovisime veel veidi kas otsmikulambi valgel raamatut lugeda või muul moel ärkvel püsida. Ma ei oska päriselt öelda, mis see oli, aga miski muutis kogu selle laagrielu justkui maagiliseks või vähemalt mingil moel eriliseks. Tundus, et kõik sealsed asukad olid kokku sattunud justkui mingi kummalise kokkusattumuse või juhuse läbi, et keegi lausa ei tahtnud seal olla aga olid siiski. Oleksime sinna justkui mingisse ajamasinasse kinni jäänud ja endi veidra saatusega leppinud.

Sheppartoni turistimagnet, värvitud lehmakujude park


Kuna õunahooaeg oli oma vägagi viimase lõpu lähedal, otsisime aktiivselt ka uusi tööpakkumisi. Saatsime laiali kümneid CV-sid, täitsime arvukalt ankeete, helistasime ning saatsime sõnumeid kõikjale kus mingitki lootust tundus olevat. Pärast ehk umbes kümmet päeva oma aja ning vaeva musta auku loopimist, meil näkkas, minul esimesena.

Tööks, mis kellegi poolt tegemist vajas, oli sedapuhku oliivide korjamine. Õnneks mitte ükshaaval ja väikse punase korvikesega, vaid üsna massiivse ja spetsialiseeritud masinaga. Ainsaks miinuseks asja juures tundus esialgu olema see, et tööd oli vaid ühele inimesele. Paariks kuni neljaks nädalaks eri teid minemise või siis mitte minemise plusse ja miinuseid sai lõpuks kaalutud nii kaua, et parem ei tundunud ei üks ega teine. Dilemma kasvas ja tähtis asi sai lõpuks otsustatud mündiviskega - järgmisel päeval alustasin suure karjääri tegemist oliiviharvesteri operaator-tehnikuna. Olgugi, et see polnud just pikaajaline projekt, tööd jagus vaid kolmeks nädalaks, oli see väga huvitav aeg. Farmi omanik oli kõike muud kui keskmine farmer ja töögi oli varasematega võrreldes hoopis erinev. Lisaks võimalusele intelligentsete inimestega suhelda ja täiesti tundmatul alal teadmisi omandada, sain ka lõpuks ometi autost välja kolida ja end omaette tuppa asutada. See, sealjuures, polnud mitte ainult suurepärane võimalus vaid ka paratamatu kohustus - loetud päevad pärast oliivide korjamisega alustamist sai tööpakkumise ka Elen, sedapuhku umbes tuhat kilomeetrit eemal. Jätsin auto Eleni kätte ja saatsin ta teele, mammonat koguma, ning lubasin talle järgneda kui mul töö lõppeb.

Mõned päevad hiljem raporteeris Elen, et on ohutult kohale jõudnud, et uus töö mõjub rahakotile paremini kui ajule ning, et ka elukoht Moree-nimelises linnakeses on juba olemas. Mul ei tulnud teha mitte midagi enamat kui kohale minna ning endalegi töö otsida. Veidi vähem kui paari nädala pärast jõudiski kätte aeg see teekond endalgi jalge alla võtta, otseses mõttes - osariikide vaheline ühistransport piirdub laias laastus lennukite ja rongidega ning ühendused on tavaliselt olemas vaid osariikide või territooriumide pealinnadega. Muidugi, sedagi vaid siis, kui asula mingit suuremat olulisust juhtub omama. Märkimisväärselt problemaatiline on Austraalias autota hakkamasaamine aga igal juhul. Antud olukorras oleksin pidanud sõitma umbes kolme erineva bussiga Sydney'sse ja sealt rongiga Moreesse, kulutades kogu ettevõtmisele kaks-kolm päeva, tehes tohutu ringi ja pannes hakkama märkimisväärse hunniku raha. Kaardilt vaadates tundus minu minevikku ja tulevikku kuuluvaid linnu ühendavat üks suhteliselt sirge maantee. Otsustasin teekonna läbida hääletades.

Lugejat detailidega koormamata, oli tuhandekilomeetrine hääletamisreis umbes-täpselt selline nagu olin eeldanud seda olevat. Paaril-kolmel, ehk isegi enamal korral leidsin end tee ääres ühelt jalalt teisele tammumas ja mõtlemas, et "miks ometi" ja "ei iial enam". Samas olin ma ka võimeline rahulik olema ning leppima sellega, et hääletamine ongi see mis see on. Tuleb loota, et kõik läheb sujuvalt ning, et on õnne jääda õigete inimeste teele õigel ajal. Teise päeva õhtul sihtkohta jõudes ja tänulikult rekka ust kinni lüües võisin olla kindel, et läks edukalt. Reis möödus mõistliku ajakuluga, kohtusin mitmete huvitavate inimestega, sain kogemuste ja teadmiste võrra rikkamaks. Peamine mis seda hääletamisreisi eelnevatest eristas oli ilmselt see, et austraallased, hoolimata sellest mida nad ise arvavad, räägivad üsna arusaadavat inglise keelt.

Tüüpiline vaade teel olles


Mõne Morees veedetud päevaga oleme endid kenasti sisse seadnud, elame suures eht-Austraalialikult hõredas majas koos ühe vanema härrasmehega, kolleegiga Eleni töökohast. Mis meie professionaalsesse arengusse puutub, siis oleme taas uue lehe pööranud ja asunud puuvillatööstusse (cotton ginning). Elenil on staaži nüüdseks juba paar nädalat, mina olen alles alustamas. Töö leidmiseks siin tuli taas kõvasti vaeva näha ning õnnega pooleks see ka õnnestus. Kui rõõmus ma selle üle olema pean ja mida tööülesanded üldse ette näevad, selgub siis kui töö algab.

Meie uut kodupaika Moreed võiks taas iseloomustada kui ilmetut Austraalia väikelinna. Pealtnäha mitte millegi poolest eristuv, lähemal vaatlusel ehk kohati huvitav aga kindlasti mitte meeldejääv. Asula "keskuseks" on mõnesaja meetri pikkune kaubandus- ja teenindusasutusi pakkuv tänav, selle ümber määramatu hulk ühe-, mõnel harval juhul kahekordseid elamuid anonüümsetes ja suuremat hoolitsust mittenäinud magalarajoonides. Läbi linna voolab pruunikat tooni jõgi mida kasutatakse peamiselt poodidest varastatud ostukärude uputamiseks, siin ja seal on mõned väiksemad pargid ja rohealad. Peatänaval jalutades jäi mulle esimesel korral eriliselt silma see, kui palju pindu olid tühjad, mahajäetud või rendileandmise kuulutustega. Kontrastiks roppinetule 20. sajandi teise poole betoonarhitektuurile on siin-seal ka veidi vanemaid, isegi kuni paarisaja aasta vanuseid hooneid, mõned neist isegi heas korras ja hoolitsetud, mis annab veidi trööstitule üldmuljele pisut positiivseid punkte juurde. Kohalike elanikega suheldes saime ka teada, et trööstitu pole mitte ainult linna fassaad, vaid ka sisu, see, mida pelgalt läbisõidul olija teada ega näha ei pruugi. Linnakese kuritegude suhtarv elanike kohta ületab osariigi keskmist kolm kuni neli korda ning nagu mitmelgi pool riigi väiksemates linnades on siingi väga aktuaalne narkoprobleem. Elenil soovitati kohe siiajõudmise päeval kõik asjad autost välja võtta ja pimedal ajal üksi mitte väljas käia. Ma ei tea, võibolla on see probleemi lahendamine valest otsast, aga minu arvates võiks alustada näiteks sellest, et kasutada pimedal ajal tänavavalgustust. Praegu on siin sama seis nagu Edgari-aegses Tallinnas, pärast kella kuut õhtul algab kiviaeg, elatakse primitiivseid loodusseadusi järgides.

Kummaline on elu siin igal juhul ja nagu näha, sugugi mitte alati nii õnnelik ja ilus kui ehk välja paistab. Mis mulle siin aga meeldib, on see, et tuhande kilomeetri võrra kodule lähemal on siin veidi soojem kui eelmises peatuskohas. Lisaks, mis suunurgad tõesti üles kiskus, oli see, et ühes pargis lehvivad kuus lippu ja nende seas ka Eesti oma. Miks see seal on, ma paraku ei tea, ühtegi seletust selle kohta ei ole. Igatahes oli lipp kõigest keskpäraselt pleekinud ja vardas täiesti õiget pidi - helesinine, hallikas-must ja valge.

10. mai 2016

Merehädalistena üksikul saarel

Tasmaaniasse minnes oli meil mõtteis kaks võimalikku stsenaariumi sellest kuidas too reisietapp välja võiks näha. Hästi lühidalt kokku võttes, ei toiminud neist kumbki. Variandi number üks, milleks oli arvestatav hulk tööd pluss paarinädalane reis, nullis ära kõigi hooaegade lõppemine - tööpäevi tuli meil kokku täpselt seitse. Teine, nii-öelda varuvariant oli teha paarinädalane reis ning minna tagasi "päris Austraaliasse". Õnneliku juhuse läbi saime aga suhteliselt varakult teada, et seegi plaan oli vigane - laevapiletid olid umbes kuu jagu ette välja müüdud. Juba samal õhtul broneerisime oma päästepaadi ära ja tegutsesime oludele vastavalt edasi. Võrreldes Robinson Crusoe looga või Tom Hanksiga filmis Castaway, läks meil muidugi hästi. Pidime elus püsima umbes neli nädalat ja saar millele lõksu jäime, osutus talutavalt meeldivaks.

Viinamarjade korjamisele järgnenud rändamine kulges üldjoontes nii: mööda idakallast alla lõunasse, kõrvalepõige Bruny saarele, pealinn Hobart, mõningase keerutamisega läbi sisemaa läände ning seejärel tagasi üles, põhjarannikule.

Fluted Cape rahvuspark Bruny saarel


Lühike jätk tööotsingutele

Saare idarannikuga tutvumine sai pealtnäha tehtud üsnagi kiirustades - veetsime paar ööd rahvusparkides, vaatasime veidi ringi ja tormasime uue algava töönädala ootuses lõunapoolseid õunafarme kaema. Samas jällegi, mõeldes nende paari päeva sisule, veetsime aega vägagi mõnusalt. Aega jäi isegi rannas raamatu lugemiseks ning esimest ja viimast korda Tasmaanias käisime ka meres ujumas. Suplus oli karastav. Jätkuvad tööotsingud, mis meie tempot dikteerisid, osutusid paraku veelgi mõttetumateks kui varasemalt ja pärast mõnda üsna aktiivset ent tulutut päeva otsustasime pigem keskenduda reisimisele.

Ebaproportsionaalselt suure osa sellest reisietapist haukas endale Bruny saar, kus veetsime kokku 3 ööd. Uskudes seda mida räägiti, lootsime seal näha kõiksugu vahvaid loomi kes pidanuks olema ülimalt sõbralikud ja uudishimulikud. Kahel päeval käisime matkamas ja sõitsime kogu saare enam-vähem risti-põiki läbi. Esimene matk kujutas endast 18 kilomeetrit jalutamist ja selle jooksul nähtud paar vägevat ent mitte millegi poolest eristuvat randa fantaasiat lausa käima ei pannud. Kui, siis ehk vaid teemal "mis siis kui oleks suurema veepudeli kaasa võtnud?" - algul plaanisime läbida märksa lühema ringi ent siis läksime ikkagi maksimaalse peale välja. Tulemuseks see, et kulutasime kuuetunnise võsa-kõnnaku tarvis 0,3 liitrit vett kumbki. Keskmiseks kütusekuluks teeb see siis 5 liitrit vett 100 kilomeetri kohta, pole paha! Korra meenus ajateenistus mil terve rühmaga põllul kaevikuid kaevasime ning joogivesi poole päeva pealt otsa lõppes. Kuuma oli üle 30 kraadi, päike paistis lagipähe, mehed langesid. Ajukääbikust jaoülem, "straight-outta-põhikool", teatas seepeale, et janu teeb meid tugevaks. Lausa nii tugevaks, et 5 aastat hiljem võin Austraalias ilma vett joomata matkamas käia.

Järgmine matk oli eelmisest 3 korda lühem ja määramatu hulk kordi põnevam. Viimasel saarel veedetud õhtul kohtasime, õigemini kuulsime, taas ka pingviine. Ühtegi teist eriskummalist looma me ei näinudki ja kergelt tüdinuna rahvusparkide mudamülgastest, mis tuntud ka laagriplatsidena, sõitsime Tasmaania pealinna Hobartisse.


Hobart

Linnaga tutvumist alustasime üsna põhjaliku jalutamisringiga pärast mida käisime restoranis söömas. Mitte küll kõige peenemas, frakki ja näpitsprille nõudvas aga mitte ka sellises mille fassaadi kuldset karva M täht oleks kaunistanud. Valisime menüüst kaks odavama otsa rooga, millest üks osutus tellimise hetkel lasteeineks - pisut piinlik ju ehk oli aga õnneks sai sellega kauba peale ka magusa kõrrejoogi mis, kirjade järgi, sisaldas 250ml suuruse paki kohta 31 grammi suhkrut (see on siis umbes 10 suhkrukuubikut). Arve tasumiseks müüsime mustal turul ühe Eleni neerudest, mina loovutasin parema käe ja veidi luuüdi. Õnneks olid toidud maitsvad, kõhud saime täis ja meeldiv oli vahelduseks ka midagi sellist teha, mida "tavalised" inimesed teevad. Mitte, et meie kuidagi erilised oleksime, ainult viimase aja elukorraldus on veidi erinev. Einestasime laborikatseteks sobilike ampsudega ja võtsime pipetiga õlut kõrvale. See sisaldas ka veidi enam kui kaks protsenti alkoholi. Vaade Austraalia vanuselt teise linna mereäärsele oli ilus, pea kohal kuumav küttekeha lõi meeldiva ning sooja atmosfääri. See tähendab, vähemalt pea püsis soojas, varbad külmetasid siiski. Poole kaupa friikartuleid hammustades arutasime selle üle, kas ja kui palju see linn meile meeldib ning pidime mõlemad tunnistama, et vastusteks on "jah" ning "üsna palju". 

Esimest korda Austraalias olemise aja jooksul olime asulas, mis oli ehedalt huvitav. Nagu vanad Euroopa ja muu maailma linnad, kus võid kaarti vaatamata ringi ekselda ja ette joonistatud marsruuti järgimata ikka nii mõndagi põnevat ja ilusat leida. Muidugi oli sealgi kohti ja täiesti ebasobilikes kohtades üksikuid hooneid mis pigem mingit Jyvaskülä magalarajooni meenutasid aga andkem see neile andeks. Pimedusega löödud ja justkui sihilikult koledaid asju kujundavaid arhitekte ja linnaplaneerijaid leidub ilmselt terves maailmas - vaadakem või Tallinnat kõigi selle Europarkide ning City Plazaga...

Hobart, vaade Mt Wellingtonile


Teisel Hobarti hommikul võtsime asja rahulikult ja laisalt - käisime autoga linna taustal kõrguva Mt Wellingtoni otsas ning suurema osa päevast veetsime Tasmaania muuseumis. Enne sinna minekut peatusime hetkeks ka turistiinfos, et küsida parkimisvõimaluste kohta kesklinnas ning kui olime auto juurde tagasi läinud, leidsime sealt juba parkimistrahvi. Tunne oli, nagu oleks saanud karistada millegi õigesti tegemise katse eest, tervet maad katvad hoiatused igat eluvaldkonda ja -tegevust puudutavate karistuste kohta sai lõpuks tõsiasjaks. Muuseum ise oli õnneks huvitav ja kaasaegne ning umbes päeva lõpuks sai meeleolu juba taas positiivseks. 

Minnes mõtteis tagasi eksponaatide ja muuseumi väljapaneku juurde, olid emotsioonid veidi vastakad. Põnev ja hästi korraldatud, jah igatahes, ent nii seal kui mitmelgi pool mujal jäävad mingid asjad justkui hinge närima. Parimaks, õieti siis küll halvimaks näiteks oleks siinkohal ehk "Tasmaania tiigrile" pühendatud saal. Tolle välimuselt pisut tiigrilaadse looma üle ollakse Tasmaanias väga uhked - selle kujutist võib muuhulgas näha nii territooriumi vapil kui autode numbrimärkidel. Muu maailma jaoks ei ütle loomakese nimi aga paraku midagi kuna, üllatus-üllatus, mitte ühtegi neist ei ole viimase poolsajandi jooksul nähtud ning ametlikult on liik välja surnud. Seda aga mitte mingi õnnetu juhuse või looduse vingerpussi tõttu vaid hoopis riiklikul käsul ning toetusel. Kuna neid hirmsaid loomi peeti ohuks farmerite poolt saarele veetud lammastele ja kanadele, maksti iga tapetud isendi eest pearaha. Mingi osa neist tassiti ka maailma loomaaedadesse laiali kuni lõpuks polnudki ühtegi alles. Märkimisväärne on see, et Tasmaania tiiger kuulutati kaitsealuseks liigiks 59 päeva enne seda kui viimane isend 1936. aastal Hobarti loomaaias suri. Ilmselt ei ole palju neid loomaliike mille väljasuremise aeg kuupäeva täpsusega teada oleks.

Teine asi, mille üle Austraalias näiliselt erakordselt uhked ollakse ja mida igal võimalusel promotakse, on aborigeenide ajalugu ja kultuur. Väga kokkuvõtlikult öeldes hävitasid Briti kolonistid siin juba umbes 30 000 kuni 40 000 aastat vana, maailma vanima järjepidevalt toiminud kultuuri, täielikult. Tasmaania variant hävitusttööst on mandri-Austraalia omast veelgi võikam ja seetõttu ilmekam, siinsed puhastverd põlisasukad leidsid oma otsa umbes ühe inimpõlve jooksul. See on kole lugu ent üks selliseid mille kohta tasuks uurida ja lugeda. Loo püändiks on aga see, et nii muuseumis kui mujalgi räägitakse siiani sellest, et hõimukultuur on siiski alles ning elab edasi täiel rinnal. Kiidulaulu illustreerivatel piltidel vaatasid aga otsa mehed ja naised kes välimuse põhjal võiksid vabalt olla pärit näiteks Järvamaalt ning nende nimedeks olid John, Mary ja Bob. Püüeldes poliitilise korrektsuse poole, ja teisiti ju enam ei saa, võiks öelda, et see tekitab küsimusi.


Tööotsingute tulemus

Hobartis veetsime aega kaks päeva ning järgmiseks sihiks pidi olema Tasmani poolsaar koos oma looduse ilu ning ajaloo valuga. Enne veel kui hommikusöögiga alustada saime, saabus aga sõnum ühelt farmerilt kelle juures eelneval nädalal ust kraapimas olime käinud. Tööks pidi olema õunade korjamine ning kirjelduse järgi jäi mulje, et võiks proovida küll. Sättisimegi plaanid veidi ringi ning sõitsime ida asemel hoopis tagasi lõunasse, Doverisse, kus olime varasemalt juba mõned päevad peatunud. Õunade korjamist oleks muidu jagunud kolmeks päevaks ent paraku ei olnud tegemist sellega mida ootasime ning pärast teise tööpäeva lõppu andsime bossile teada, nii viisakalt kui vähegi võimalik, et meie jaoks eelistatuim variant oleks selle töö peale oma aega rohkem mitte raisata. Umbes saja dollari võrra rikkamatena tegime õuntega lõpparve. Farmer oli vahva vanamees, lahku läksime sõbralike nootidega. 

Samal õhtul oma ajutisse elukohta naasdes teatasid meie vanast ajast sõber Björn Saksamaalt ja tema jaapanlannast sõbratar Arisa suure elevusega, et neil on meile kingitus. Möödunud õhtu pikale veninud vestlus-sessiooni põhjal oli mul tugev aimdus kingituse iseloomu kohta ning see ei vedanud alt - karavanipargi köögi kraanikausis suples umbes poolemeetrine angerjas. Uurisime veidi aega veidrat kala ning tõdesime, et märksa lihtsam oleks õhtuks makarone keeta. Kõik olid kahe käega nõus. Paraku osutusime me liiialt ebakompetentseteks, et kala humaanselt vette tagasi lasta ja lõppes asi ikka nii, et tuli pann kuumaks ajada. Sündmuste sellisel käigul oli ka omaette põhjus - Arisa, kes angerja kinni oli püüdnud, on nagu jaapanlased ikka, see tähendab - kardab enam-vähem kõike mis liigub. Keegi teine meie seltskonnast suurt entusiasmi üles ei näidanud ja nii läkski, et mina, mitte just alati kasuks tuleva "mehe-kes-saab-kõigega-hakkama" instikti ajel pakkusin end vabatahtlikult konksueemaldajaks, see omakorda eskaleerus kiirelt kala taskunoaga giljotineerimiseks ja puhastamiseks. Olles alati pea kõigest kalapüügiga seonduvast eemale hoidnud, tegin küll kõike esimest korda ent tulemuseks oli ilmselt parim eine mida Austraalias söönud oleme. Põnevusega täidetud õhtu, mida jäid meenutama kalalõhnalised sõrmed, saime kauba peale.


Uuesti reisima

Juba järgmisel hommikul pakkisime taas asjad kokku ja jätkasime reisiga, mõnda aega koos kaasreisijatega. Marsruudi seadmine suurt uurimistööd ei vajanud, läksime lihtsalt tagasi sinna kus enne ootamatut õuntekorjamist pooleli jäime. Algul ida poole ning edasi saare keskosa mägisesse piirkonda. Selle reisietapi suurimaks üllatuseks oli ehk see, kui palju võib ühe nädala jooksul vihma sadada. Tagantjärgi on isegi veidi naljakas meenutada kõiki neid hetki, kus sai neljakesi seisvas autos istutud ja aeg-ajalt kojamehi esiklaasi puhastama lülitatud. Läbi akna paistmas ülim hallus, pilved, vihm, vesi ja taevas - kõik üheks eristamatuks massiks kokku sulanud. Ja kuskil meie peades teadmine, et taamal pidanuks paistma maailmapärandi nimekirja kuuluv, Tasmaania TOP-6 vaatamisväärsus, Lonely Planeti eksklusiiv-filigraanne rahvuspark meeliülendavalt fenomenaalsete vaadetega...


Tasmaania kõrgeim tipp

Pärast umbes nädalat neljakesi reisimist ja viimasest pool-õnnestunud matkast endiselt märgade riietega jätsime oma reisikaaslased kuskile külakesse maha. Nende omal valikul, muide, mida ei saanud kuidagi pahaks panna. Meie ise suundusime aga edasi veelgi kõrgematele aladele, eemale viimsetestki tsivilisatsiooni raasukestest. Minu ideeks oli ronida Tasmaania kõrgeimasse tippu ning Elen oli nõus mind moraalselt toetama.


Uduste akendega lõunat söömas

Küsides Mt Ossa otsa ronimise kohta Hobarti turismiinfos töötanud naisterahvalt, andis ta mulle rõõmsalt naeratades suunised kätte ja arvas, et kahe päevaga peaks hakkama saama kenasti. Päev enne matka alguspunkti minekut oli üks teine rahvuspargi töötaja ilmaennustusele viidates mõista andnud, et see on väga halb mõte ning, et ma võiks kuskile mujale matkata, või siis autparklas pilvi vaadata... Veidi enne hämardumist raja alguspunkti jõudes tundus teine soovitus märksa elulähedasemana - sooja oli 2 kraadi ning lakkamatust sajust tulenevalt olid matkatee esimesed mõnikümmend meetrit, nii kaugele kui silm seletas, pea põlvesügavuse vee all. Mõeldes tagasi kõigele mis Tasmaania meile pakkunud oli, tulid eelkõige meelde erinevad ebaõnnestumised ja päris tugev kõrvalekaldumine sellest, mida ma ennist oma "plaaniks" olin pidanud. Vihma sadas endiselt ning tundus, et tolle mäe otsa mineku mõte ei saa olema midagi enamat kui järjekordne punkt nässu läinud, isegi alustamata tegevuste nimekirjas. Süngete mõtetega ajasin endale hulga riideid selga, ronisin magamiskotti ning jäin, alternatiiviks lammaste lugemisele, vihmapiiskade klobinat kuulates magama.

Hommikul ärgates oli sadu mõneks hetkeks lakanud ja hakkasin mõneti hektilise mõttetöö tulemusena kiiresti oma seljakotti mägimatkaks komplekteerima. Nii kiiresti, et ei tuleks pähe midagi ringi mõelda. Mistahes ratsionaalsete kaalutluste põhjal oleksime me pidanud sealt lihtsalt ära minema ja midagi muud tegema, sisimas teadsin aga, et see oleks mind igaveseks piinama jäänud. Umbes veerand tundi pärast esimeste asjade kotti viskamist olid mul kaks võileiba söödud ja seljakott seljas. Temperatuurinäit oli endiselt kahe kraadi juures ent vihmasadu oli lakanud ja veetase rajal langenud poole sääreni - tuli minna.

Matk Mt Ossa tippu, 1617 meetri kõrgusele osutus edukaks ja sedapuhku võib üheks komponendiks edu valemist pidada mitmete eelnevate matkade ja muude ettevõtmiste absoluutselt ebapädevat plaanimist. Rada oli märg, umbes pool sellest lume all, tipus puhus jäine tuul, saapad hakkasid pärast esimest kilomeetrit jalas lirtsuma, viimase tunnikese matkast pidin läbima pilkases pimeduses... Kõik need asjad on üldjoontes ebamugavad ja -meeldivad ent vähemalt ei põhjustanud miski üllatusi. Raskeimaks osaks oli hoopis väsimus. Matka pikkuseks oli kokku umbes 36 kilomeetrit ja kuna ma ei tahtnud Eleni kannatust liigselt proovile panna, tegin selle ära ühe päevaga - arvestusliku 16 asemel kulus aega veidi enam kui 10 tundi. Raja enda kohta võiks öelda nii, et see oli enamasti vähemalt  äratuntav - see tähendab, mitte just kuigi silutud ega üle-märgistatud. Peamiselt oli see kitsas jalgrada läbi võsa, mudamülgaste, juurikate, kivide, vee ja lume. Viimane lõpp päris tipus läks väga järsuks ja kohati lausa kaljuronimiseks mis on muidu ju ääretult põnev ent lumiste ja jäätunud kivikamakate otsas mitte just soovitatav. Vaated olid aga hämmastavalt ilusad ja saavutusrõõm ettevõtmist väärt. Suhteliselt väiksest kõrgusest hoolimata oli seal mäge küll.


Mäe otsast alla

Viimased päevad veetsime saare põhjarannikul kus tugevaima emotsiooni jätsid Trowunna loomade varjupaik ja väike, pealtnäha täiesti mõttetu linnake nimega Sheffield.

Trowunnas nägime lõpuks ometi ära Tasmaania kuradid, saime beebi-vombatit kaisutada ja inimesemõõtu känguruga maadelda. Ilm oli endiselt kohutav ja terve koht seetõttu vaid meie päralt, saime teha isegi privaatse giidiga tuuri. Uudistasime kiirustamata kõiki seal elanud linde ja loomi, seisime oma vihmavarjudega lakkamatu saju ja ulguva tuule käes ning vaatasine mõtlikult kuidas neli väikest Tasnaania kuradit ühte poolikut kängurukorjust hammastega töötlesid. Meie giidi remark selle kohta oli: "That's about as Tassie as it gets...". (~ enam Tasmaanialikumaks ei saa minna)

Helitaustaks oli kõva krõmpsumine, alles jääb vaid peotäis karvu


Väikelinn Sheffield tundus esmapilgul täpselt sama eripäratu kui kõik muu mis Austraalias inimkätega loodud ent linnast juba peaaegu läbi jõudnuna otsustasime seal siiski peatuda. Pärast üsna põhjalikku jalutuskäiku, mõningat lugemist ja kohalikega suhtlemist saime teada, et linnake oligi olnud sisuliselt just nii mõttetu kui meile esialgu tundus ja tulevik oleks sellele toonud säratu hääbumise ja inimestest tühjaksvoolamise. Õnneks aga tõmmati sellele protsessile õigel hetkel pidurit ja seda läbi kunsti. Alguses maaliti hoonete seinadele suured pildid mis kujutasid linna ajalugu ja tähtsust, seejärel hakati korraldama mingit seinamaalingute tegemise konkurssi. Pall hakkas veerema ja nüüd on asula äärest ääreni kunsti täis, iga aasta käivad seal rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud ja hordide viisi turiste - koht elab ja õitseb ning seda tänu kohalike inimeste initsiatiivile ja koostööle.  Elanikke on seal küll kõigest tuhatkond aga elu  ja liikumist sellest hoolimata rohkem kui zombi-apokalüpsist meenutavas riigi pealinnas Canberras.


Lõpp

Põhjarannikul sõitsime läbi pea kogu mereääre ja peatusime vist igas linnas, millest nii mõnigi poleks seda väärinud, et auto pidureid seisma jäämiseks kulutada. Nägime siin-seal ilusaid vaateid ning nautisime paari päeva mil vihma ei sadanud. Tugevaima emotsiooni jättis Penguini asulas olnud mõne meetri kõrgune klaasplastist pingviini kuju - meil oli Tasmaaniast küllalt ja õnneks oli laevasõit juba käegakatsutavas kauguses.

20. aprill 2016

Hooaja(välised)-töölised

Siis kui Ellu ja Krissu oma pleekinud-punase Subaruga praamilt maha sõitsid, oli kellaaeg juba hiline. Pimeduse saabumiseni polnud kaua jäänud, ümbruskond oli võõras ja üleüldine seiklushimu suhtelises madalseisus. Nii otsustasimegi, et jääme esimeseks ööks karavaniparki mis sadamast mitte kuigi kaugel ning jätame tüütu ekslemise ühekski õhtuks vahele. Jõudnud kohale, küsis lõuapoolikust adminstraatorimutike meilt 20 dollarit -  algul tundus see kuidagi ülemäära kallina ent õnneks, enne kui jõudsin mingi lolli kommentaariga hiilata, selgus, et mainitud tasu oli kahe inimese ja auto eest kokku. See omakorda oli aga täiesti mõistlik, isegi soodne hind, arvestades seda milliseid kannatusi võib ööbimiskoha leidmine mõnikord endaga kaasa tuua. Mõeldes nüüd, kuidas näeks välja matkamine Eestis, võib see kannatuste osa veidi segaseks jääda - et mis mõttes keeruline, keerad kuskile metsasihile või RMK alale sisse, paned laagri üles ja oledki valmis? Aga oh ei, oleks see vaid nii... Siin maal käivad asjad teisiti.


Lillelaste probleemne elu

Esimene asi mis muudab Austraalias rändamise, omamoodi elementaar-reisimise keeruliseks, on peatuskoha leidmine. Sattuda teele, mis ei lõppe värava, okastraadi ning nimekirjaga kõigest sellest mis on keelatud ja karistatav, on peaaegu võimatu. Keelumärkide bisnes on Austraalias tugev, ära on keelatud enam-vähem kõik mis looduse ning seal viibimisega seondub, kõndimine (selleks ette nähtud rajal muidugi) ehk välja arvatud. Mis pole keelatud, on vähemasti reglementeeritud, piiratud ja tõenäoliselt ka tasuline. Mälestused reisidest Eestimaal, kus on telgitud ja looduses liigeldud kõiksugustes kohtades, RMK aladest rääkimata, tunduvad lausa utoopilistena. Mõnikord olen mõelnud, et kui prooviks ehk kohalikele kirjeldada, kuidas meil asjad käivad, peetaks mind ilmselt idioodiks.

Levinuim silt Austraalias, neid on kokku hinnanguliselt 47 miljonit eksemplari


Möödunud suvel jalgratastega läbi Eesti sõites sai rohkem kui ühel korral mõtteid mõlgutatud ja arutletud selle üle kuivõrd tänuväärset tööd teeb RMK - mis puutub puhke- ja telkimisaladesse, on meil lausa fantastiliselt hea ja lihtne. Tõsi, Austraaliaski on oma RMK-laadsed moodustised olemas ent nende töö ja pingutuste tulemuseks ongi probleem number 2. Rahvuspargi territooriumil ööbimine on meie senise kogemuse põhjal kas keelatud või tasuline. Mõnel puhul tuleb veel lisaks maksta ka rahvusparki sisenemise eest ja nii muutub selline ettevõtmine kohati kulukamaks kui ööbimine karavanipargis. Viimase puhul on üldjuhul "hinna sees" ka sellised enneolematud luksused nagu soe dušš, voolav ja joomiskõlbulik vesi, paar lampi mis teed valgustavad, veekeetja, pliit, mõnikord ka wifi - seda nimekirja võiks veel jätkata... Rahvuspargis ööbimine tähendab üldjuhul võimalust saada enda valdusesse lapike kruusa või rohtu kuskil keset võsa, esivanemate maakodu kuivkäimlat meenutava peldikuga vähem kui viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Mõnel puhul võiks küll rahvuspargi eeliseks pidada privaatsust aga seegi pole reegel. Austraallastele, või vähemalt mingile osale neist, ilmselt meeldib looduses viibida ja kui seda tehakse, siis ikka tõsiselt ja hingega. Võsadesse ehitatakse valmis terved telklinnakud kus siis perede ja sõprade-sugulaste-naabritega koos istutakse ja põõsaste vahel kvaliteet-aega veedetakse. Maa-õhk pidi ju head tegema.


Talv tuleb

Saanud 20-dollarise ööbimistasuga positiivse üllatuse osaliseks, langes järgnevatel aegadel valik veidi lihtsamini karavaniparkide kasuks. Teine koht kuhu läksime, oli veel mõne dollari võrra soodsam, kolmas aga hoopis huvitav. Nagu sellistes kohtades miskipärast olema kipub, oli "kontori" leidmine võrdlemisi keeruline. See oli järjekordne suur plats, mis kõik ühetaolisi kärusid ja väikseid kandilisi putkasid täis. Olles kohale juba ringi peale teinud, märkasime ühel kuudil silti "caretaker" (keegi kes asjade eest hoolt kannab?) ja hüti ees rohuplatsil kõndinud vanem mees viipas meid endi poole. Jätsin auto seisma, tegin härraga juttu ja sai selgeks, et tema see pealik oligi. Uurides tasu kohta, küsis vana lihtsalt: "a sul kümnekat on vä?" - vastasin, et peaks olema ikka ning otsisin vastava kupüüri välja. "Noh, nii kena küll... pargi sinna kahe putka vahele, mingeid küsimusi on siis anna teada!" ... Ja nii oligi... Ilmselt oli tegemist majutustasuga, mis tuleks kanda Austraalia rekorditeraamatusse kui kõige soodsam raha kasutuselevõtmise aegadest alates. Positiivset üllatust varjutas mõningal määral küll igasuguse luksuse puudumine tolles kohas aga see-selleks - pool-muidu saadud hobuse suhu ju väga põhjalikult ei vaadata. Mis aga laiemalt võttes kogu meie Tasmaania üritusele varju heidab, on teine ning hoopis olulisem põhjus sellele miks need kohad nii odavad olid ning ühtlasi, miks kuskil õieti üldse inimesi pole. Vaadates kalendrisse ja mõeldes end lõunapoolkeralaseks, on vastus lihtne - talv on tulekul.

Mõelda vaid, talv Austraalias? Eestlasele ju tore irvitada küll, pole siin ei autosid ja maju endi alla matvaid lumehangesid ega hordide viisi pensionäre kes kiilasjääga kaetud tänavail puusakonte puruks kukuvad, boilereid ja radiaatoreid lõhestavast pakasest rääkimata. Aga külmaks kipub sellegipoolest. Termomeetrinäit hommikuti on kahanenud ühekohaliseks numbriks ning tasapisi muutuvad maru kõhnaks ka meie muidu üsna suured seljakotid. Ei saa enam hommikust õhtuni rannarõivais ringi patseerida, suurem osa kaasavõetud riietest tuleb pärast päikeseratta horisondi taha veeremist selga ajada. Varastel hommikutundidel ikka veel magavat Elenit vaadeldes olen mõnikord endamisi tobedalt irvitama hakanud kuna ta oleks natuke nagu matrjoška moodi - muumiat meenutav, magamiskotist, mütsist ja sallist pamp, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk. Ja nii edasi, peaasi, et soe oleks. Mitte, et ma ise oluliselt teistmoodi oleksin aga minu külmakartlikkus ei ole lihtsalt miski, mis kuskil uudiskünnist võiks ületada. Õunu korjates võis isegi meie Vietnamist pärit kolleegi suust kuulda minu-suunalisi kommentaare stiilis: "vaadake kõik, eestlane kannab jopet"... (Tegemist oli õhukese vihmajakiga.) Et loole ka faktilist tausta anda, sirvisin korra Vikipeediat ning mis temperatuuridesse puutub, oleks siinne olukord suhteliselt võrreldav Eesti septembriga. Kes kuskil Lasna-, Musta- või muu mäe paneelikas elanud on, peaks olema tuttav selle perioodiga kus eitedel-taatidel veel mõni paar villaseid sokke varuks on ja "kütet pole veel mõtet sisse lülitada" - see ongi meie praegune argipäev. Lõdiseme ja kiidame. Päevasel ajal pole üldjoontes ju väga vigagi ent öösiti, mil me kulu-efektiivselt peamiselt autos oleme, tuleb suveigatsus peale küll.


Tööotsingud

Planeerimisosakond ei ole meil reisi alguspäevadest saati millegi kuigi erilisega hiilanud. Nagu kooliski, kus kodused ülesanded leidsid pahatihti oma lahendused hetkel mil need õpetajale esitada tuli, olen siingi tegutsenud küllaltki spontaanselt. Tasmaaniasse tulles leppisime Eleniga enam-vähem kokku, et oleme siin umbes kuu või kõige enam paar, alustame kuskil veidikese tööga ent panustame kokkuvõttes pigem reisimisele. Kas midagi taolist lausa plaaniks võib pidada, on muidugi omaette küsimus aga seljakotiränduri jaoks on sellest küll ja veel - igasugu muutujaid on rohkem kui neid arvesse jõuab võtta ning vahel tundub nagu pärineksid päeva alguse, keskosa ning lõpu kirjeldused kuskilt erinevatest jutustustest. Meie esimesed paar nädalat siin Eestist veidi suuremal saarel sisaldasid kaootilisust igatahes rohkem kui oleksime algul osanud tahta.

Juba esimesel Tasmaania-hommikul hakkasime läbi kammima kohalikke tööbüroosid. Nädala jooksul jätsime enda nimesid ja numbreid küll ühte, küll teise kohta, saatsime laiali e-kirju ja avaldusi, helistasime ning täitsime blankette. Siinne tööbüroo-skeene minule isiklikult küll kuigi asjalikku muljet ei jätnud. Näiteks teine büroo mida külastasime, asus autopesula taga - see oli ilusasti ka koha kirjelduses kirjas ent mööda sõites me sellest hoolimata midagi üles ei leidnud. Pesula oli küll olemas, sõitsime peaaegu, et ümber selle, büroost polnud aga haisugi. Hämmingus ja ringi vahtides veeresime mööda mingit kolmandajärgulist tänavat Devonporti linnas, aeglaselt nagu jaapanlastest autojuhid kes püüavad oma autot hektari suurusele tühjale platsile avariid põhjustamata parkida. Lõpuks vilksatas kuskil otsitava koha logo ja me läksime rõõmsalt lähemale asja kaema. Otsitud büroo kujutas endast midagi Mustamäe garaažiboksi sarnast - plekist ja ehitusplokist kokku löödud näotu kast mis lösutas kuskil autopesula, elurajooni traataedade ja kitsa tänavajupi vahel. Uks oli kinni, hoov vaikne nagu metsikus läänes enne tulevahetust. Pildilt puudus vaid üle lageda asfaltplatsi veerev heinakera... Lähemalt vaadates selgus, et asutus oli tegelikult siiski lahti ja seal sees peitunud proua küsis ülevoolavat rõõmu teesklemata mida me temast tahame. Andsime talle teada, kes olime, miks olime ning kuidas olime sinna jõudnud ja tädi ulatas meile tüki paberit oma nime ning telefoninumbri kirjapanekuks. Ei seal ega ka kuskil mujal ei küsinud keegi meilt mida me oskame, tahame teha või oleme varem teinud, oluline oli vaid telefoninumbri ja auto olemasolu. Pilguga, mis andis mõista, et võime ukse lahkudes endi järelt kinni panna ning teha seda juba kiiremas korras, saatis proua meid pärast sisukat, umbes 34 sekundit kestnud vestlust minema. Olukord tundus pehmelt öeldes mõttetu ka kõigi teiste külastuste põhjal ja nii võtsimegi tööotsingud tõsisemalt kätte ning hakkasime käima perest perre ja ukselt uksele. See tüütu ja aeganõudev tegevus ei osutunud ka tulemuste mõttes millekski lausa fantastiliseks ning reede õhtuks võisime suhteliselt kindlad olla vaid selles, et meil on töö olemas saabuvaks esmaspäevaks. Nii me vähemalt arvasime.


Esimene töönädal Tasmaanias

Esmaspäeva hommikul kell 8.45 olime end Smakyks nimetava viinamarjafarmeri juures kohal, 15 minutit enne kokkulepitud aega, eestlasliku punktuaalsusega. Korjamisega alustasime pluss-miinus millalgi pärast üheksat, paari tunni pärast oli aeg "hommikuseks teejoomiseks", veel paar tundi hiljem oli juba lõuna ja mõne aja pärast saigi tööpäev läbi. Pauside kestuseks oli juhuslik arv minuteid pluss viis, eriti teraselt keegi kella ei vaadanud... Õieti peab mainima, et sealne asjade korraldamatus oli omamoodi üsna huvitav. Õunafarm Queenslandis, kus varasemalt töötasin, oli olnud igas mõttes väga täpne - suitsupausi kestuseks oli seal ette nähtud kümme minutit ja ka üheminutilise hilinemise puhul võis kuulda käredahäälseid ettepanekuid kasutu töösuhte lõpetamise kohta. Viinamarjade korjamine muidu väga halb töö ei olnud - käid kääride ja ämbrikesega ringi ning muudkui "klõps-klõps" lõikad kobaraid. Ainsateks ebameeldivusteks on hallitanud ning mädanevad marjad ja kohati väiksed taimed mis sunnivad kükitama või kummardama. Päeva lõppedes ütles suur pealik meie üllatuseks, et ootab meid ka reedel korjama - meie ühepäevane töönädal duubeldus hetkega. Et panuseid veelgi tõsta, tegin ka kõne ühte teise viinapuuaeda ning sain sealt vastuse, et oleme oodatud tööle teisipäeval ja kolmapäeval. See jättis meie seni tühjana paistnud nädalasse vaid ühe vaba päeva ning elu hakkas tunduma ilus ja meeldiv. Nagu filmis.

Pinot Noir - selliseid marju jõudsin süüa vist ämbritäie


Teine tööpãev kulges üldjoontes üllatusteta, välja arvatud ehk prantsuse tööliste töökultuur ja uue tööandja ülim tolerantsus idiootsuse suhtes. Queenslandis õunte korjamine hakkas sealsega võrreldes tunduma suisa militaarsena - "madrus Pärna, toenglamang võtt. Sott läks - hopp - hopp - hopp...". Umbes kümnepealist prantslaste karja hommikust õhtuni jutlemas ja laulukoori harrastamas nähes oleks sealsete farmerite käsi ilmselt juba pumppüssi järgi sirutunud, viinamarja-isandate jaoks tundus aga kõik ok olevat... Päeva lõpus edastati meile ka uudis, et järgmisel päeval siiski tööd ei ole ning, et meid oodatakse tagasi hoopis reedel. See tähendas aga kahte päeva niisama passimist ning reedel midagi sellist mille üritamine oleks ähvardanud aegruumi kontiinumi puruks rebimist - olemist kahes erinevas kohas samaaegselt.

Kolmapäev pidi meile saadaoleva info kohaselt olema vaba päev ning otsustasime jahedat ilma trotsides minna kuskile randa. Kuna teele jäid ka mõned veinikeldrid ja -tehased, mõtlesime nii-öelda ajaviiteks neistki läbi astuda. Ühes sattusime peale Jaapani tüdrukule kellega eelnevatel päevadel koos töötanud olime. Neiu oli kohale jõudnud just mõni hetk enne meid ning töö kohta küsinud. Kuna omanikud ja otsustajad olid kuskil eemal asju ajamas, passisime seni lihtsalt niisama, vaatasime ringi ja sügasime hoovis lonkinud koera. Mingil hetkel tuli tehase peamees tagasi ja ütles, et meil on viis minutit aega end valmis panna ning umbes kümne minuti pärast leidsime end juba viinamarju korjamast. Rannakülastus jäi sedapuhku küll tegemata aga see-eest pakuti meile tööd ka kaheks järgnevaks päevaks - seega, reedel oodati meid juba kolme kohta.

Neljapäev ja reede olid tavalised, ehk küll veidi lühemad tööpäevad. Viinamarjade noppimine kulges oma tavapärase kiirusega, sai mõelda oma asju. Elen sai ühe päeva jooksul kaks korda herilaselt nõelata, mina püüdsin teha kaastundlikku nägu ja pugisin mõlema suupoolega viinamarju. Muuhulgas juurdlesin  selle üle, kui erinevad võivad olla tööandjad ja -kohad ning sellest tulenevalt ka seljakotirändurite kogemused ja muljed tervest riigist ning selle inimestest. Näiteks koht kus töötasime kolmapäeval ja neljapäeval jäi meelde kui selline, kuhu oleksin nõus iga kell tagasi minema, olgugi et veetsin seal vaid kaks päeva. Viinamarjade korjamine oli ühtlasi ka põgus ent huvitav pilguheit veinitööstuse tagatuppa - teadmised ja kogemused sellest, mida ei saa kunagi teada ükski veiniturist, rääkimata lihtsurelikust kes poest pudelikese osta otsustab. Milline tuntud ja soovitatud veinitööstur maksab töölistele sulas ja "laua alt", milline kuulus veinikelder isegi ei tooda oma veine ise, kui mitu grammi hallitust ja ämblikujalgu on fermenteerunud sinu pokaalikese Pinot Noir' hulgas? Seda ja paljut muudki ei saagi keegi kunagi teada.

Huvi põhjalikumate teadmiste ja tööga teenitud raha omandamise vastu oli meil küll tugev ent paraku said selle nädalaga tolles piirkonnas korjamise tööd otsa. Lisaks olin ma õppinud midagi uut ja olulist enda kohta - ka viinamarjade söömisel jõuab inimene piirini, millest alates käsi lihtsalt ei paindu enam veel ühte magusat, mahlast ja värsket marja suhu pistma. Nende teadmiste taustal pakkisimegi taas asjad, lõime autol tagaluugi kinni ning jätkasime retke, ikka samas taktis - mööda idakallast alla lõunasse

Vaba päev Freycinet rahvuspargis

6. aprill 2016

Sissejuhatus Austraaliasse

Kaua plaanis olnud ent ometi plaanimata reis Austraalias on nüüdseks kestnud juba neljakohalise arvu kilomeetreid. Viimati oli selleks numbriks umbes 4000. Mõeldes kodusele Euroopale, olnuks tegemist juba päris suure ja mitmeid riike läbiva ettevõtmisega, vaadeldes aga meie senist marsruuti Austraalia kaardil, tundub see pigem nagu ühes nurgas keerutamisena - maa on suur ja mitmekesine. Oleme veetnud aega inimtühjades, postkaardile sobilike vaadetega randades, värisenud külmast paari kilomeetri kõrgusel mägedes, kogenud suurte linnade kära ja melu ning väikeste külade vaikust ja rahu. Tempo ja päevane keskmine kilometraaž on kohati olnud sobilikud pigem jalgrattamatka kui autoga reisimise jaoks, see tähendab, oleme võtnud rahulikult.


Tee Sydney'sse

Reisi esimene osa viis meid meie töömailt vaikse ookeani rannikule ning seejärel peamiselt rannikujoont järgides alla lõunasse. Randadesse ja mere äärde sattusime kogu selle sõidu ajal lugematul arvul kordadel ning mitmete arutelude tulemusena oleme jõudnud arvamuseni, et just sellesse reisietappi jäid meie ilusaimad rannakogemused. Kohad mis meile tugevaima emotsiooni jätsid, olid rannad kus liiv oli puhas ja valge, vesi sinine, selge, soe ning rahutu, inimesi pidi aga otsima tikutulega... Need ei olnud populaarsed ega tuntud paigad, ei kuulunud "maailma top-12" randade hulka, ei leidnud pikka kajastust Lonely Planetis ega mujal. Enamasti sattusime neisse paigusse pool-juhuslikult, näiteks otsides paika ööbimiseks või lõunasöögiks-piknikupidamiseks. Queenslandi lõunaosa ja New South Walesi põhjaosa iseloomustas ka metsane ja mägine maastik - valides sõitmiseks peamiselt väiksemaid teid ja tehes ohtralt peatusi erinevates vaatepunktides ning jalutades ka nii mõnelgi lühemal matkarajal, hakkasid kõiksugused vihmametsakooslused juba üsna ühetaolistena paistma. Mitte, et me seda nautinud poleks aga iga korraga kulus hetkeni mil üks meist ütles "ok, lähme edasi", aina vähem aega. Samuti, vaadeldes meie progressi kaardil ja visualiseerides reisi kestvust samamoodi jätkamise korral, oleks reis liiga pikale läinud.

Sest kõik teavad, milline näeb välja ilus rand...

Lisaks ilule, suurusele, erilisusele, mitmekesisusele ja nii edasi, on Austraalia ka väga kulukas maa, vähemalt ida-euroopa turisti jaoks. Kohalike arvates võib olla täiesti aktseptaabel maksta tosina inimesega hostelitoa eest umbes 25 eurot, minu arvates see aga nii ei ole. Seetõttu leppisimegi kohe algul kokku, et veedame, kui vähegi võimalik, kõik ööd autos. Positiivse üllatusena osutus see võimalikuks peaaegu kõikjal ning oli ka ääretult mugav ja meeldiv. Mitte-üllatuslikult ei saanud me seda teha suurtes linnades ega nende vahetus läheduses - esimeseks selliseks kohaks oli Austraalia suurim linn Sydney, me ei hakanud isegi proovima. Veeredes mööda ilmetut kiirteed linnale aina lähemale, saime tohutute, mobiilset tehnoloogiat hõlmavate pingutustega mingisuguse hostelitoa broneeritud. Järgmised 3 ööd aga, mis me selles umbes 5 miljoni elanikuga linnas veetsime, osutusid kõige ebamugavamateks ja kannatusrohkemateks kogu selle reisi jooksul. Ainsaks plussmärgiga emotsiooniks selle hosteli juures jäi, lisaks soojale dušile, tasuta surfilaua ja "bodyboardi" laenutus ning lähedus maailmakuulsale Bondi rannale (miks see rand maailmakuulus on, jäi tegelikult samuti selgusetuks). Bodyboard  kujutab endast sisuliselt ühte lamineeritud vahtplasti latakat - see näeb välja nagu vaese mehe surfilaud, ainult väiksem ja pontsakama kujuga, lisaks, erinevalt surfilauast, sõidetakse sellega peamiselt kõhuli lamades. Lained olid nimetet rannas päris suured ja surfilauaga harjutamine tundus juba eos liiga keeruline, seega laenutasime endile kaks bodyboardi, tõmbasime kalipsod selga ning jalutasime mere äärde nagu vanad surfarid muiste. Umbes tunnike hiljen suundusime juba tuldud teed tagasi, näod naerul, suud-silmad-kõrvad liiva ja tuliselt soolast vett täis, olemine natuke läbiklobitud ja üsna jahe - tunnike sai küll lõbusalt veedetud aga surfamisega seonduv osutus märksa keerulisemaks ning nüansirohkemaks kui esmapilgul võiks tunduda...

Sydney linn ise, jãttes välja meie mitte kuigi õnnestunud hostelivaliku, oli igati vägev. Suur, ilus, omapärase ajaloo ja olemusega, multikultuurne (loe: valge mees taksot ei sõida) metropol. Nagu suurlinnadega ikka, kulus sealgi kõigele üsna palju aega ja nii oligi, et jõudsime kahe ja poole päevaga ära näha vaid kesklinna, käia moodsa kunsti muuseumis ja "The Rocks" linnaosa, nende mõistes vanalinna, muuseumis - neid mõlemat võime igal juhul vaid soovitada. Lisaks osalesime ka tasuta linnatuuril, seegi oli huvitav ja annetust vääriv (tasuta asjad ei ole ju kunagi tasuta). Kokkuvõtteks nägime ja kogesime küllaltki vähe ent seda vähest ilmselt vähemalt piisava põhjalikkusega. Sealsetest ummikutest ja liikluskaosest lõpuks vabanedes ei olnud küll tunnet, et midagi üliolulist tegemata või nägemata oleks jäänud ja sõitsime rahulike südametega edasi, suunaga läände. Enne veel kui sõit algas, väisasime aga ka sealsete automehaanikute tööpõldu - meie armas Subaru oli päev enne Sydneysse jõudmist mingit uut põnevat häält tegema hakanud. Ehkki üks asjatundja väitis, et Subaru tämbrid ja saundid ongi omapärased ning, et see auto sõidab ilmselt igavesti, otsustasin hankida ka teise arvamuse. Järgmisele mehaanikule saigi päeva lõpuks ulatatud õige suur virtuaalne rahapakk ning vastutasuks saime auto mis liigub eelnevaga võrreldes pea hääletult. Keskdiferentsiaalis olnud hammasrattad olid kohati muutunud rullikuteks ja nende murdunud hambad olid metallirisuna õlis hulpimas. Selle valusalt kalli remondita oleksime ehk juba samal õhtul kuskile tee äärde jäänud ja kokkuvõttes veelgi suuremalt hävinud. Mõru maitse suus ja järjekordne elu õppetund kogemustepagasis, sõitsime edasi.

Austraallastele meeldivad suured, kohati pisut nõmedad asjad.

Austraalia katusel

Järgmist reisietappi iseloomustasid peamiselt mäed. Esimesel ööl pärast mehaanikute juurest pääsemist sõitsime Blue Mountains rahvusparki, Sydneyst vaid umbes tunnikese sõidu kaugusel. Parkisime auto kuskile hiigelsuurde ja inimtühja parklasse ning imestasime, miks sellises kohas nii palju parkimiskohti vaja peaks olema. Sõime õhtusöögi ära, ehk jõime tassikese veinigi ning sättisime magama. Umbes päikesetõusu ajal, tunnike või paar pärast ärkamist saime parkla vajadusest aru - alanud olid lihavõtted ja parkla sai lihtsalt täis. Niimoodi täis, et mingil hetkel avastasime endid pargipingil istumas ja toimuvat kui etendust vaatamas. Samad näod jõudsid meist, nende jaoks halvemal juhul, kuni neljal korral mööda sõita, enne kui kuskil mõni parkimiskoht vabanes. Kehitasime õlgu ja tegime umbes neljatunnise matka "siniste mägede" kanjoni servadel. Vaated olid hämmastavalt kaunid ja ületasid meie ootusi pea iga nurga alt. Jõudes matkalt umbes lõunaks tagasi, oli peamiselt tumedamat verd, kannatust kaotavate autojuhtide protsessioon ümber parkimisala endiselt täies hoos.

Ehkki hindukate ja hiinlaste auto-karussell oli väga meelelahutuslik, pidasime otstarbekaks selle vaatamise asemel reisiga jätkata. Sel päeval vaatasime veel mõnda paika Blue Mountainsis ja liikusime tagasi ookeani äärde. Kuna olime endiselt Sydney "mõjualas" kus asustus väga tihe, osutus ööbimiskoha otsing erakordselt ebameeldivaks. Kõrvalised kohad metsaserval mida kaunistasid põlenud, katusele keeratud ja täis soditud autovrakid, ei tundunud kuigi sümpaatsed ning lõpuks jäime peatuma kuskile suurema asula mereäärsesse parklasse. Kui tavaliselt oli autos ööbimine tähendanud umbes 1,2-meetri laiuses, kahe katuseaknaga voodis magamist, siis sel ööl tuli lihtsalt esiistmed alla lasta ja hommikuni vastu pidada. Õhtusöögiks sõime parema poole vahvast šokolaadijänesest ja keerasime magama. Unekvaliteet oli endiselt parem kui Sydney hostelis.


Eba-linn

Järgmised paar päeva suuri emotsioone ei tekitanud ning nii jõudsimegi riigi pealinna Canberrasse. Et Canberrat põnevalt kirjeldada, peaks olema  kas kõrgema taseme humorist või siis omama väga sügavaid teadmisi ning neid kasutades ehitama mingi eriskummalise narratiivi selle eluolu, ajaloo või muude nüansside kirjeldamiseks. Minul pole ühtegi neist omadustest ega teadmistest. Bill Brysoni raamatust mäletan vaid, et üks Austraalia peaministritest oli omal ajal keeldunud Canberrasse kolimisest ning, et Melbourne-Sydney maantee ehitamisel jäeti pealinn marsruudist kõrvale. Lonely Planeti andmeil on suur osa linna elanikkonnast vahetuv, sinna minnakse kas õppima või riigiinstitutsioonidesse tööle ning seejärel kolitakse ära. Mida me lugesime ning kogesime oli ka see, et linn on täiesti jabura planeeringuga, eelkõige väljendub see distantsides ja üleüldistes mastaapides. Austraallaste endi arvates ilmselt maailma kõige demokraatlikumas ja inimsõbralikumas riigis on üritatud teha ning kujundada midagi sellist mida oleks pigem oodanud mõne verejanulise diktaatori sulest. Idiootselt laiad ja pikad, peamiselt tühjad tänavad ühendamas ühte suurejoonelist ehitist või platsi teisega, nende vahel mõõtmatu hulk suurt tühjust. Tulemuseks pole aga mitte midagi sellist nagu seda on Moskva täna või nagu see oleks olnud Welthauptstadt Germania Hitleri ja Speeri visioonide kohaselt. Mitte ligilähedaseltki. Sõites muheda boksermootori-podina saatel mööda laia puiesteed läbi tühja Canberra, sattusin oma mõtteis hoopis kuskile Tartu või Tallinna äärelinna. Nagu Nõmme, ainult, et ilmetumate majade ja laiemate ning paremas korras teedega, koletult kallid ja ebapraktilised riigiaparaadi hooned kuskil kauguses. Kui nii võtta, siis ju üsna omapärane ja mingil moel ehk meeldivgi aga meie südameid see linn siiski ei võitnud. Mis meile aga hea mulje jättis, ekspositsiooni ja teostuse mõttes, oli Austraalia sõjamemoriaal, tegelikkuses pigem äratuntav muuseumina kui mälestusmärgina ent täitmas kahte rolli. See oli suur, kaasaegne ja paraku ka ohtralt aega nõudev. Kelle reisiplaanidesse Canberra mingil põhjusel kuulub ja (sõja)ajalugu huvitav on, võiks selleks julgelt terve päeva varuda.


Tagasi loodusesse

Väga kokkuvõtvalt ja üldistatult võib öelda, et mõne üksiku erandiga (Sydney, Melbourne, paar fragmenti mingitest väiksematest linnadest mida keegi kaardilt üles ei leiaks) on Austraalia linnapilt üsnagi anonüümne ja ilmetu. Väiksemad linnad koosnevad üldjuhul peatänavast mille äärde jäävad alkoholipood, rämpstoidulokaal (McDonalds, KFC, Subway...) ja muu kaubandus, sellest eemal magalarajoonid, enamjaolt ehitatud täis ühekordseid odavailmelisi majakuubikuid. Muidugi ongi see Austraalia kui noore maa eripära aga eurooplase jaoks siiski veidi harjumatu. See-eest, mis jääb vajaka inimese loodus, teeb tasa loodus... Huvitavalt ebaõnnestunud lause, mida selgitab suurepäraselt järgmine rahvuspark kus me pikema peatuse tegime - Kosciuszko rahvuspark, ala mis ümbritseb Austraalia kõrgeimat mäge. Kirjeldustest oli jäänud mulje, et see on midagi sellist nagu Taani kõrgeim tipp, lihtsalt üks küngas, mis ümbritsevast lamba-karjamaast paar meetrit kõrgem, tegelikkuses osutus aga hoopis erinevaks. Tegime seal umbes 20-kilomeetrise matka ja vaated seal meenutasid pigem Norra keskosa kui midagi sellist mida Austraaliaga oskaks seostada. Lisasime Poola vabadusvõitleja järgi nimetatud tipu oma käidud kohtade nimekirja ning sõitsime madalamatele aladele tagasi. Mägedes oli sooja vaid 10 kraadi ringis ja tuul tahtis paiguti jalgu alt puhuda.

Järgnevatel päevadel nägime taas peamiselt kiirteid ja lainetavaid pastoraalmaastikke. Leidsin, et oli sobiv aeg Elen Subarut roolima panna ja end rohu ning lehmade vaatamisest välja lülitada - selle asemel süvenesin hoopis ühe dollariga ostetud raamatusse Austraalia ajaloost. Olgugi, et selle meile teadaolev, eurooplaste kirjutatud osa on väga lühike, sisaldab seegi palju põnevat ja eriskummalist. Käies mööda maad ringi, vaadates ja võrreldes metsikut loodust inimtekkeliste kooslustega, on see kõik lausa huvitav. Andrus Kivirähk kirjutas kuskil, et ajaloo tundmine muudab maailma ruumilisemaks, pean sellega igal juhul nõustuma.

Eemaldades pildilt lolli näoga "päkker", on vaade igati OK.

Juba üsna Melbourne'i lähedal, Phillipi saarel, nägime lisaks lehmadele ka hoopis huvitavamat elusloodust. Veidi enam kui paarikümne dollari eest lunastasime piletid pingviinide paraadile - meie enda oma, 24. veebruaril, jäi ju nägemata. Maailma väikseimate pingviinide merelt kojuminek oli küll päris tore asi mida vaadata aga mitte päris see mida ma reisides eriliselt naudiksin. Istusime seal koos sadade turistidega ning vaatasime kõik koos kuidas paarkümmend pisikest pingviini meie eest läbi jalutasid, helitaustaks laste lõugamine ja inimeste möla, valjuhäälsed kommentaarid, kohati isegi plaksutamine... Hoopis rohkem meeldisid meile loomulikud kohtumised erinevate elukatega, umbes pooleteist-meetrine madu ehk välja arvatud. Nägime nii pisikesi krabisid kes rannas oma aukudest meid piilumas käisid, lendrebaseid kes kuskil väikelinnas kõrvulukustavalt karjusid kui ka kolme Austraalia ikoon-looma. Ühes parklas kõndis meist mööda vombat, Port Macquarie'is külastasime koaalade haiglat ning kängurusid oli absoluutselt igal pool, sadade viisi. Ühes pisilinnas loivasid nad ringi isegi inimeste hoovides ning kui me seal jalutades loomi vaatama jäime, tulid nad lausa ninapidi meie juurde.

Viimaseks peatuseks reisil oligi Melbourne, mingitel andmeil maailma elamisväärseim linn. Milliste näitajate järgi selline tunnustus antud on, ma ei tea aga paari seal veedetud päevaga jäänud mulje oli küll seda väidet toetav. Omaaegsel maailma rikkaimal linnal pole küll selliseid kuulsaid maamärke nagu Sydneys aga see-eest oli linn vãga elav. (Tänava)kunst, erinevad artistid ja taidlejad, hipsterid, sulelised ning karvalised - kõiksugu skeened olid tugevalt ja silmapaistvalt esindatud. Sydney ja Melbourne'i igavesti kestnud ning siiani kestev rivaliteet sai hulga selgemaks ja üsna raske on ühte teisele eelistada.

...


Nende mõtetega seadsime end Melbourne'i sadamast praamile ja järgmine pikem peatus on Tasmaania. Jahedama kliima tõttu jäävad plätud ja maikasärk seal olles ilmselt küll kotti pakituks aga vaatamist peaks see-eest ohtralt olema.

19. märts 2016

Oleme elus ja terved, osa 2

Keegi kunstnik tegi kord fotonäituse halvaks läinud toidust. Esitlusel olid makrovõtted mädanevast tomatist, hallitavast võileivast ja muust säärasest - tuleb välja, et pealtnäha ilged asjad mis igal muul juhul oma tee bioprügi korvi või kompostihunnikusse leiaksid, võivad lähemal vaatlusel osutuda igati põnevaks ja vaat, et kaunikski. Seda võrdlust saab aga ka teistpidi kasutada - kaugelt vägev, lähedalt mitte nii väga. Nii ongi, et ka fantastiliselt eksootilisena näiv reis Austraaliasse võib reaalselt olla üsnagi näotu ja ilmetu ettevõtmine.

Olgu öeldud, et minul ja Elenil ei ole plaanis viimast väidet isikliku kogemuse läbi kinnitada ega tõestada. Küll aga, olles juba ühte ning teist näinud ja kogenud, oleme võimelised seda vähemasti selgitama.


Töötava ränduri argipäev

Elu hostelis ei erine suuresti elust ühiselamus või ehk, miks mitte, sotsiaalmajas. Kokku satuvad sulelised, karvalised ja kõik muu mis nende vahele jääb. See on kombinatsioon kõige erinevamatest inimestest, kommetest ja arusaamadest ning mitte kõik need ei pruugi igaühele sobivaks osutuda. Tihti tuletab end meelde situatsioon 2009. aasta sügisest, mil olin just kurikuulsasse Pärnu maantee ühiselamusse kolinud. Teinud seal paarile sõbrannale ekskursiooni, jõudsime kööki ning jäime seal kõik koos mõtlikult seisma - köögilaua keskel ilutses kanamuna, toores ja ilma kooreta, nagu kuu pealt kukkunud. Miks keegi seda enda järelt ära ei koristanud, ei saanud ma aru siis, ega saa ka siin ja praegu, vaadeldes näiteks köögi seisukorda hommikuti, tegelikult isegi pea igal ajahetkel. Toit ja selle jäägid, tuntud ja tundmatu päritoluga vedelikud, pudelid, pakendid ning juhuslik rämps - lõputu laga kõikjal... Sööma minnes ei vali ma kunagi kohta isikliku eelistuse või avaneva vaate järgi, vaid otsin koha kuhu saaks taldriku ja tassi ilma suuremaid koristustöid tegemata asetada. Peale Eleni ja minu olen enda eest ja järelt koristamas näinud veel umbes-täpselt paari inimest, teised ei tundu sellest suurt hoolivat - vaba läänemaailma  kodanikud on ehk harjunud, et selliseid asju teeb keegi teine. (Ääremärkuseks: minu andmete kohaselt on eestlased ainsad idaeurooplased, kes Working Holiday viisat taodelda saavad.)

Et virisemist mitte ainult ühe lõiguga piirata, siis teised kaks nähtust mis meid ehk enim tüütavad, on lärm ning liigne viisakus. Niivõrd tihedas inimeste kontsentratsioonis ja jagatud ruumis on müra küll paratamatu aga antud juhul näevad asjaosalised ise tublisti vaeva, et seda veelgi enam oleks. Võttes näiteks selle sama õnnetu köögi, kostub standard-olukord umbes nõnda: kokandusnurga makis skipib, hakib, hüppab ja sakib mingit pop-pläusti kandev piraatplaat, einestamisnurka on keegi kaasa võtnud üsna kõva häält tegeva kõlari vabalt valitud muusikaga. Lugude vahetumise kiirus kipub tavaliselt edestama lugude pikkust. Püüeldes ideaalse kakofoonia poole, astuvad areenile veel teisedki kohalikud artistid - näiteks kolm Saksa elumeest, kuulamas Spice Girlsi, volüüm seatud ikka nii, et see juba olemasoleva müra ära summutaks... Mõnikord (minu puhul küll väga harva), on ju muusika ka omal kohal, aga liig on liig - aeg-ajalt võib trumminahku purustavat Saksa räppi kuulda isegi peldikus. Ühel päikselisel päeval õunaväljadel kuulasin Ööülikooli loengut, mille teemaks oli vaikus, teemaga haakuvalt jäid sealt meelde kaks mõttetera. Esiteks see, et pidevas lärmis olijad, kes muusikat või sellesarnast toodet 24/7 tarbivad, vaigistavad sellega oma enda sisemaailma ja mõtteid, peletavad eemale vajadust ja võimalust mõelda. Teine huvitav tees oli väga üldistatult võttes see, et taolistel indiviididel väga palju ideid kolbas ei tiirlegi... MOTT

Prügiuputuse ja mürareostuse taustal võiks tunduda, et liigsel viisakusel ei ole selles loos kohta? Oh ei, on ikka! Ajades köögis oma asju, see on siis söömine ja söögitegemine, ei jõua mõnikord ära imestada kui palju suudavad inimesed ette ja taha vabandada. "Sorry!"; "Oh, I'm sorry mate!"; "Palun vabandust, et ma Sinust mööda kõndisin!"; "Anna mulle andeks, et minu kapp Sinu oma kõrval on!"; "Ära palun pahanda, et ma Teie kõrval pliidiraual oma makaroni praen!" - seda nimekirja võiks veel jätkatagi... Teine kummaline nähtus, millega harjumine ühe huvitava artikli kohaselt eestlasele erakordselt keeruline, on small-talk (artiklis oli see tõlgitud "viisakusvestluseks" - tegelikult ju väga tabav). Kui üks ja sama inimene, kes ei tea minust rohkem kui eesnime, esitab absoluutselt igal kohtumisel küsimuse: "kuidas läheb?", saab minul mõistus veidi otsa. Saan aru, et tegemist on üksnes pinnapealse ja tegelikult täiesti sisutühja küsimusega ent ometi on see veidi keeruline... see on just nagu väikse lapse "miksidele" vastamine, mingi vastus saab ju antud aga millist kasulikku ja vahvat infot küsija sellest ammutab? Et mul läheb juba mitmendat nädalat järjest üsna hästi? Tõepoolest põnev, väga põnev, sellest räägiks sõbralegi :) Aga nii see paraku on - "pole olemas.võõrast maad, võõras on vaid rändaja sel maal" - manan muudkui naeratuse suule ning annan mõista, et mul läheb endiselt suurepäraselt. Ja nii mitmeid kordi päevas. Ning tegelikult, see polegi ju vale.

Mõnelgi pool valitsevast nõmedusest pole me endid siiski sügavalt mõjutada lasknud. Nagu varemgi mainitud, on elu siin ju üldjoontes tore. Umbes 50-60 tundi nädalast teeme tööd, saame selle eest küllaltki adekvaatset palka ning ülejäänud aja saame veeta nii kuidas ise soovime.


Professionaalsed arengud

Karjäärialaselt on minul toimunud ka väike muutus paremuse poole, nimelt alustasime jaanuari lõpus, lõpuks ometi, õunade korjamisega. Sellele eelnenud harvendamist (thinning) võrdles üks kolleeg põnevuse ja meeldivuse poolest hammaste väljatõmbamisega. Kuldsed sõnad. Praegune töö on pikemas, see tähendab paari nädalat ületavas perspektiivis küll endiselt üsna nüristav ent varasemaga võrreldes siiski meeldiv. Tööpäeva jooksul kahe õunarea ja ühe kaastöölise nägemise asemel on nüüd hoopis enam liikumist, seda ka erinevate põldude vahet. Lisaks vahelduvad korjamistiimide koosseisud, päris palju on traktoritega sõitmist, ka töö tegemise viis ja tulem muutuvad aeg-ajalt. Mida ma varem ei teadnud, on näiteks see, et mitmeid õunasorte tuleb puude otsast korjata mitu korda - meiegi kaubandusvõrkudest leitavat Royal Galat korjasime mõnel põllul koguni neljal korral. Esimestel kordadel tuleb võtta vaid parimad, jättes alles rohelised mis omakorda muutuvad järk-järgult korjamiskõlbulikeks tulevate päevade või ehk nädala jooksul. Lisaks sain teada, et ka punane õun võib tegelikult olla roheline ning, et korjatud on üldjuhul kas liiga vähe ("head õunad" on puu otsa jäetud) või liiga palju (kast "rohelist" täis). Kui värvide eristamise ja muutuvate käskude-nõudmiste virvarr kõrvale jätta, pole töö tegelikult kuigi raske. Puu otsast läheb õun kõhu peal olevasse kotti (mahutab olenevalt õunade suurusest umbes 80 - 160 õuna ja kaalub pungil täis ladudes ehk 15kg) ja sealt edasi suurde plastist või puidust kasti ("bin", mahutab umbes 400kg õunu), need omakorda on traktori taga oleval treileril. Korjad, paned kasti, sõidad veidi edasi, kordad tegevust (meie farmis umbes 3-4 kasti jagu inimese kohta päevas). Lihtne, jättes välja õige õuna valimise raskused... Boonuseks on ka see, et suitsupauside ("smoko") ajal, ning neid on meil tööpäevas kaks, on alati midagi värsket, tervislikku ja magusat süüa.
Juhtival ametikohal, korraks



Rännumehe vabad hetked

Olles töölt eemale saanud, üritame oma vaba aega ikka vägevalt sisustada, või nii me vähemalt arvame. Tööpäeviti tähendab see küll  peamiselt üsna rutiinset pesu-söök-voodi tsüklit ent nädalavahetusteti oleme püüdnud võimaluste piires ümbrusega tutvuda ja ringi sõita. Et seda ning ka edasise plaanimist lihtsamaks ja meeldivamaks muuta, soetasime endile jaanuari algul ka auto. Nagu öeldakse, kipub ajalugu end kordama ning enam sobivamat ütlust oleks selle ostu kohta keeruline leida. Nagu Uus-Meremaalgi, on ka sel korral sõiduvahendiks punane, päikesest puretud värvkattega Subaru, tõsi küll, seekord Outback mitte Legacy. De javu  ehk toreda taasavastamise hetki tekitas seegi, et juba pärast teist tankimist avanes võimalus alustada remonttöödega. Eeldada, et 15 aasta vanune auto eneses ühtainsatki krutskit ei peidaks oleks muidugi naiivne ent loodetavasti peab see meie siinoleku aja siiski edukalt vastu.
Bald Rock NP ja vaba päev


Mis edasi

Vastupidavat autot on meil muuhulgas vaja ka seetõttu, et siinses piirkonnas on nüüdseks pea kõik rahvuspargid ning vaatamisväärsused ära nähtud ning elu-olu hakkab kohati meenutama Vapraid ja Ilusaid - kätte on jõudnud tagumine aeg siit edasi minna ning endile taas meelde tuletada, et tulime siia siiski reisima. Mõeldes neile, kes on samas kohas ligi aasta või veelgi kauem ning ei ole selle aja jooksul käinud kaugemal kui naaberküla supermarketis, läheb küll meel veidi kurvaks...

Tõtt-öelda olekski pidanud kogu eelnev lugu mineviku-vormis olema, oleme nüüdseks Stanthorpe'i lähistelt ja oma ametitest lahkunud ja juba pea nädala teel olnud. Kus me oleme, mida oleme näinud ning teinud ja millises suunas liigume sellest ehk kunagi hiljem.


...

PS! Kelle jaoks Austraalia sümpaatne või vähemalt mingilgi määral huvipakkuv tundub, neile soovitan lugeda Bill Brysoni raamatut Down Under (UK pealkiri) /  In a Sunburned Country (USA, Kanada pealkiri) - raamat annab Austraalia eluolust, kommetest, eriskummalisest ajaloost, loodusest ja kultuurist väga hea ning humoorika ülevaate. Maakeelde seda vist veel tõlgitud pole aga kel inglise keel enam-vähemgi käpas, tasub pusimist.

4. jaanuar 2016

Austraalia - Teistmoodi argipäev

31. detsembri ennelõunal, aasta viimasel päeval, olime teel paika nimega Surfers Paradise. Õues oli lämmatavalt palav ja konditsioneer Risto autos polnud lausa oma ülesannete kõrgusel. Proovisin leida istumisasendit, millega riided veidi vähem keha külge kleepuksid, stereosüsteemist kõlas ääretult kohatu laul sellest kuidas lumi kord sajab ja siis taas sulab. Kuulasin loo refräänu, vaatasin mööduvaid maastikke ning muigasin endamisi. Esimest korda pärast Austraaliasse saabumist olid ees ootamas kaks järjestikust plaanitud vaba päeva ning eeldatavasti meeldiv viis nende sisustamiseks. Lühidalt öeldes mööduski aastavahetus igati mõnusalt, liiva näkku lennutanud lakkamatu tuul ehk välja arvatud. Igatahes võib praeguse seisuga kinnitada, et meie noored elud ei ole hetkel peamiselt sisustatud palmide, troopika ja üleüldise pidutsemisega. Hoopis vastupidi.

Proovides oma mõtteis visandada piruka-diagrammi tegevustest mida üks päev või nädal sisaldab, kuulub sellest konkurentsitult suurim osa tööle. Olime selle suhtes üsna resoluutsed, kindel plaan oli tööga alustada nii kiiresti kui võimalik ja aega mitte millelegi muule kulutada. Nii oligi, et meie esimene ühine lõunapoolkeral veedetud päev kulus hommikust õhtuni tüütule asjaajamisele (telefoninumber, pangakonto, maksunumber) ja juba järgmisel sõitsime Brisbane'ist minema, väiksesse linnakesse nimega Stanthorpe. Kui kellelgi tekib (õigustatud) küsimus selle kohta, miks me terve suure mandri pealt just sellise asula, elanike arvult umbes Türiga võrreldava, valisime, on vastus lihtne - see on onupojapoliitika. Omad poisid kodumaalt Eestist olid seal sattunud hea tööandja juurde ja soodsa soovituse ning püüdliku olekuga saimegi juba oma viiendal Austraalias olemise päeval tööga alustada. Töö nimetus inglise keeles on "apple thinning", maakeeli siis ehk õunade harvendamine. Olles tööülesannetega Uus-Meremaa päevilt juba tuttav, suhtusin asjasse positiivselt ja olen kuni tänaseni samas ametis. Palk on kohalik miinimum ja töötunde nädalas umbes 60 - rikkaks töö tegemisega muidugi ei saa aga teenistus on igal juhul korralik. (Sealjuures on mul igapäevaselt ka umbes neli tundi rohkem vaba aega kui Eestis viimasel poolel aastal oli.) Töö iseenesest on muidugi täpselt nii tülpimusttekitav ja üksluine kui 10 tundi päevas õunapuude vaatamine seda olla saab aga selline see seljakotirändurlus juba on... Vähemalt on sissetulek kindel ning kollektiiv ja "juhtkond" mõistlikud - kuulates lugusid teiste siinolijate kogemustest, võin end igal juhul õnnelikuks pidada. Eleni sissejuhatus töötava ränduri ellu oli see-eest veidi okkalisem. Ülemustelt ja kolleegidelt tuli küll kiiruse eest kiidusõnu ent pärast kolmandat tööpäeva sai tema õunaharvendaja karjäär siiski ümber. Põhjuseks see, et evolutsioon pole talle andnud võimet väga kõrgel asuvaid õunu noppida. Kurb, et nii otsustati aga igal juhul oli tegemist tugeva sooritusega. Minu esimene katsetus samas ametis Uus-Meremaal sai otsa juba pärast esimest päeva, märke paratamatu juhtumisest ilmutati veelgi varem. Nii võiks öelda, et Eleni esimene kogemus oli kolm korda edukam kui minul. Pärast õuna-bisnisest taandumist veetis ta veidi aega kohalikku tööturgu sondeerides ning on nüüdseks taas töö leidnud ja rahapatakad kanduvad kindlalt kontole. Tööks on tal mingisuguste salatiliste istutamine, korjamine, pakkimine ja muu, mõnel päeval ka vaarikate korjamine - kahtlemata samuti mitmeid põnevaid väljakutseid pakkuv proffessioon, mida ta ise kuigi ohtrasõnaliselt kommenteerida ei soovinud.

Töömaa


Nagu juba mainitud, ei ole meie."kodu-asula" just kuigi suur ega inimrohke paik. Lisaks sellele ei ole see kindlasti ka koht, mis väga paljude inimeste reisiunelmais figureeriks või maailma põnevaimate ja enim emotsioone tekitavate linnade nimekirjadesse kuuluks. Koht on väike, selle asustamise ajalugu paar aastat noorem kui Tallinn - Narva raudteel ja ka vaatamisväärsusi pehmelt öeldes napib. Ümbruskonnas on küll mõned rahvuspargid ent need jäävad linnast umbes 50 kuni 100 kilomeetri kaugusele. Jõudmaks lähimasse mereranda, tuleb aga ette võtta juba umbes 3 tundi kestev autosõit. Linna strateegiline väärtus seisneb peamiselt selles, et seal on kolm suuremat poodi kust Austraalia megahindadega toidukraami hankida ning üks kõrts milles igal nädalavahetusel mõni rännumees kohalikelt tegijatelt molli saab. Läbi linnakese voolab ka mingi oja kus suure kuuma peletamiseks korra suplemas sai käidud. Üldjuhul siin aga väga palav polegi ja pigem meenutab olukord keskpärast Eesti suve - põhjuseks piirkonna kõrgus merepinnast ning selle mõju siinsele kliimale. Mis aga küla(m)elusse puutub, siis oleme Eleniga sellest suuremal määral rikkumata - meie hostel, nimelt, asub linnapiiridest veel umbes kümme kilomeetrit eemal... 

Hinnates meie praeguse eluetapi põnevust vaid ametikirjelduste ning elukoha põhjal, saame tulemuseks midagi üsna trööstitut, umbes nagu elu romaanis "Tõde ja õigus" Aga nii see siiski ei ole, tegelikult isegi vastupidi. Viimased paar päeva olen lõunapauside ajal telerist näinud midagi märksa hullemat ja see toimub siin samas Austraalias. Ei, ma ei mõtle koletuid metsatulekahjusid, jutt on hoopis kriketist. See on mäng mis sisaldab lõunapause ning kus terve meeskond võib päev otsa rahvusvahelisel tasemel sporti teha, ilma, et nende täispikkadele lumivalgetele kombenisoonidele ainsatki plekki tekiks. Kogenematu pilgu jaoks näeb see välja natuke nagu pesapall, ainult, et Ida-Euroopasgi populaarsust koguva kurika asemel kasutatakse mingit leivalabidat ja löögi tegemisele ei järgne üldjuhul mitte midagi. Terve meeskond seisab väljakul, mõnikord näidatakse suures plaanis mõnda mängijat kes mõtlikult enda kubemepiirkonda sügab, aeg-ajalt keegi kõnnib paar sammu. Umbes pärast iga viiendat lööki, millest enamiku puhul põrkab pall ehk kümne meetri kaugusele, tuleb reklaamipaus. Kui juhtub, et pall lüüakse kaugemale, tundub, et TV-kommentaatorid kukuvad ekstaasis kohe pikali. Järgnevatel minutitel näidatakse seda lööki igast võimalikust kaameranurgast ning arutatakse, milline oli lööja vasaku põlve asend ja kas 84' aastal toimund mängus oli keegi ehk palli poole sarnase näoga vaadanud. Selline jant kestab terve päeva, vahepeal tehakse pause ja süüakse lõunat. Õhtul, olles pikalt ühe koha peal seismisest ilmselt juba väsinud, minnakse laiali, et siis järgmisel päeval taas jätkata. Üritus, mida nimetatakse test-mänguks, kestab niimoodi viis päeva järjest. Mõeldes tegevuse aktiivsusele ning meenutades ütlust "raske õppustel, kerge lahingus", võiks oletada, et kriketimängija karjäär sobib suurepäraselt neile, kes Eestis ajateenistuse läbinud. Aga see selleks. Üleüldiselt on siin elu tore ja lihtne. Ja kui juhtubki, et mõnikord tundub teisiti, on alati olemas miski, millele mõelda. Parema alternatiivi leidmiseni on selleks kriket.

Hetki, mis siinolemise üle rõõmu tekitavad, on muidugi mitmeid - olgu see siis valdavalt soe ja meeldiv ilm, hea seltskond, sõit kuskile rahvusparki või mingid muud põnevad nähtused. Näha õhtuse jooksutiiru ajal kängurusid üle põllu hüppamas või vaadata aknast, milline näeb välja äikesetorm Austraalias, on midagi täiesti erilist ja meie jaoks ennenägematut. Ka pealtnäha tavalised asjad osutuvad tihtipeale millekski erilise(ma)ks. Iga sellise avastuse puhul, õunte noppimisest ja kriketivaatamisest rääkimata, kasvab ka vahepeal unarusse jäänud reisihimu. Tõsi küll, esialgu püüame seda veidi vaka all hoida, suuremateks avastusteks kapitali koguda ja lähiümbruses ringi vaadata - põnevust paistab siin, mõningase otsimise  korral, olevat omajagu.

Õhtune idüll hosteli tagahoovis