Hooaja(välised)-töölised

Siis kui Ellu ja Krissu oma pleekinud-punase Subaruga praamilt maha sõitsid, oli kellaaeg juba hiline. Pimeduse saabumiseni polnud kaua jäänud, ümbruskond oli võõras ja üleüldine seiklushimu suhtelises madalseisus. Nii otsustasimegi, et jääme esimeseks ööks karavaniparki mis sadamast mitte kuigi kaugel ning jätame tüütu ekslemise ühekski õhtuks vahele. Jõudnud kohale, küsis lõuapoolikust adminstraatorimutike meilt 20 dollarit -  algul tundus see kuidagi ülemäära kallina ent õnneks, enne kui jõudsin mingi lolli kommentaariga hiilata, selgus, et mainitud tasu oli kahe inimese ja auto eest kokku. See omakorda oli aga täiesti mõistlik, isegi soodne hind, arvestades seda milliseid kannatusi võib ööbimiskoha leidmine mõnikord endaga kaasa tuua. Mõeldes nüüd, kuidas näeks välja matkamine Eestis, võib see kannatuste osa veidi segaseks jääda - et mis mõttes keeruline, keerad kuskile metsasihile või RMK alale sisse, paned laagri üles ja oledki valmis? Aga oh ei, oleks see vaid nii... Siin maal käivad asjad teisiti.

Lillelaste probleemne elu

Esimene asi mis muudab Austraalias rändamise, omamoodi elementaar-reisimise keeruliseks, on peatuskoha leidmine. Sattuda teele, mis ei lõppe värava, okastraadi ning nimekirjaga kõigest sellest mis on keelatud ja karistatav, on peaaegu võimatu. Keelumärkide bisnes on Austraalias tugev, ära on keelatud enam-vähem kõik mis looduse ning seal viibimisega seondub, kõndimine (selleks ette nähtud rajal muidugi) ehk välja arvatud. Mis pole keelatud, on vähemasti reglementeeritud, piiratud ja tõenäoliselt ka tasuline. Mälestused reisidest Eestimaal, kus on telgitud ja looduses liigeldud kõiksugustes kohtades, RMK aladest rääkimata, tunduvad lausa utoopilistena. Mõnikord olen mõelnud, et kui prooviks ehk kohalikele kirjeldada, kuidas meil asjad käivad, peetaks mind ilmselt idioodiks.

Levinuim silt Austraalias, neid on kokku hinnanguliselt 47 miljonit eksemplari

Möödunud suvel jalgratastega läbi Eesti sõites sai rohkem kui ühel korral mõtteid mõlgutatud ja arutletud selle üle kuivõrd tänuväärset tööd teeb RMK - mis puutub puhke- ja telkimisaladesse, on meil lausa fantastiliselt hea ja lihtne. Tõsi, Austraaliaski on oma RMK-laadsed moodustised olemas ent nende töö ja pingutuste tulemuseks ongi probleem number 2. Rahvuspargi territooriumil ööbimine on meie senise kogemuse põhjal kas keelatud või tasuline. Mõnel puhul tuleb veel lisaks maksta ka rahvusparki sisenemise eest ja nii muutub selline ettevõtmine kohati kulukamaks kui ööbimine karavanipargis. Viimase puhul on üldjuhul "hinna sees" ka sellised enneolematud luksused nagu soe dušš, voolav ja joomiskõlbulik vesi, paar lampi mis teed valgustavad, veekeetja, pliit, mõnikord ka wifi - seda nimekirja võiks veel jätkata... Rahvuspargis ööbimine tähendab üldjuhul võimalust saada enda valdusesse lapike kruusa või rohtu kuskil keset võsa, esivanemate maakodu kuivkäimlat meenutava peldikuga vähem kui viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Mõnel puhul võiks küll rahvuspargi eeliseks pidada privaatsust aga seegi pole reegel. Austraallastele, või vähemalt mingile osale neist, ilmselt meeldib looduses viibida ja kui seda tehakse, siis ikka tõsiselt ja hingega. Võsadesse ehitatakse valmis terved telklinnakud kus siis perede ja sõprade-sugulaste-naabritega koos istutakse ja põõsaste vahel kvaliteet-aega veedetakse. Maa-õhk pidi ju head tegema.

Talv tuleb

Saanud 20-dollarise ööbimistasuga positiivse üllatuse osaliseks, langes järgnevatel aegadel valik veidi lihtsamini karavaniparkide kasuks. Teine koht kuhu läksime, oli veel mõne dollari võrra soodsam, kolmas aga hoopis huvitav. Nagu sellistes kohtades miskipärast olema kipub, oli "kontori" leidmine võrdlemisi keeruline. See oli järjekordne suur plats, mis kõik ühetaolisi kärusid ja väikseid kandilisi putkasid täis. Olles kohale juba ringi peale teinud, märkasime ühel kuudil silti "caretaker" (keegi kes asjade eest hoolt kannab?) ja hüti ees rohuplatsil kõndinud vanem mees viipas meid endi poole. Jätsin auto seisma, tegin härraga juttu ja sai selgeks, et tema see pealik oligi. Uurides tasu kohta, küsis vana lihtsalt: "a sul kümnekat on vä?" - vastasin, et peaks olema ikka ning otsisin vastava kupüüri välja. "Noh, nii kena küll... pargi sinna kahe putka vahele, mingeid küsimusi on siis anna teada!" ... Ja nii oligi... Ilmselt oli tegemist majutustasuga, mis tuleks kanda Austraalia rekorditeraamatusse kui kõige soodsam raha kasutuselevõtmise aegadest alates. Positiivset üllatust varjutas mõningal määral küll igasuguse luksuse puudumine tolles kohas aga see-selleks - pool-muidu saadud hobuse suhu ju väga põhjalikult ei vaadata. Mis aga laiemalt võttes kogu meie Tasmaania üritusele varju heidab, on teine ning hoopis olulisem põhjus sellele miks need kohad nii odavad olid ning ühtlasi, miks kuskil õieti üldse inimesi pole. Vaadates kalendrisse ja mõeldes end lõunapoolkeralaseks, on vastus lihtne - talv on tulekul.

Mõelda vaid, talv Austraalias? Eestlasele ju tore irvitada küll, pole siin ei autosid ja maju endi alla matvaid lumehangesid ega hordide viisi pensionäre kes kiilasjääga kaetud tänavail puusakonte puruks kukuvad, boilereid ja radiaatoreid lõhestavast pakasest rääkimata. Aga külmaks kipub sellegipoolest. Termomeetrinäit hommikuti on kahanenud ühekohaliseks numbriks ning tasapisi muutuvad maru kõhnaks ka meie muidu üsna suured seljakotid. Ei saa enam hommikust õhtuni rannarõivais ringi patseerida, suurem osa kaasavõetud riietest tuleb pärast päikeseratta horisondi taha veeremist selga ajada. Varastel hommikutundidel ikka veel magavat Elenit vaadeldes olen mõnikord endamisi tobedalt irvitama hakanud kuna ta oleks natuke nagu matrjoška moodi - muumiat meenutav, magamiskotist, mütsist ja sallist pamp, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk. Ja nii edasi, peaasi, et soe oleks. Mitte, et ma ise oluliselt teistmoodi oleksin aga minu külmakartlikkus ei ole lihtsalt miski, mis kuskil uudiskünnist võiks ületada. Õunu korjates võis isegi meie Vietnamist pärit kolleegi suust kuulda minu-suunalisi kommentaare stiilis: "vaadake kõik, eestlane kannab jopet"... (Tegemist oli õhukese vihmajakiga.) Et loole ka faktilist tausta anda, sirvisin korra Vikipeediat ning mis temperatuuridesse puutub, oleks siinne olukord suhteliselt võrreldav Eesti septembriga. Kes kuskil Lasna-, Musta- või muu mäe paneelikas elanud on, peaks olema tuttav selle perioodiga kus eitedel-taatidel veel mõni paar villaseid sokke varuks on ja "kütet pole veel mõtet sisse lülitada" - see ongi meie praegune argipäev. Lõdiseme ja kiidame. Päevasel ajal pole üldjoontes ju väga vigagi ent öösiti, mil me kulu-efektiivselt peamiselt autos oleme, tuleb suveigatsus peale küll.

Tööotsingud

Planeerimisosakond ei ole meil reisi alguspäevadest saati millegi kuigi erilisega hiilanud. Nagu kooliski, kus kodused ülesanded leidsid pahatihti oma lahendused hetkel mil need õpetajale esitada tuli, olen siingi tegutsenud küllaltki spontaanselt. Tasmaaniasse tulles leppisime Eleniga enam-vähem kokku, et oleme siin umbes kuu või kõige enam paar, alustame kuskil veidikese tööga ent panustame kokkuvõttes pigem reisimisele. Kas midagi taolist lausa plaaniks võib pidada, on muidugi omaette küsimus aga seljakotiränduri jaoks on sellest küll ja veel - igasugu muutujaid on rohkem kui neid arvesse jõuab võtta ning vahel tundub nagu pärineksid päeva alguse, keskosa ning lõpu kirjeldused kuskilt erinevatest jutustustest. Meie esimesed paar nädalat siin Eestist veidi suuremal saarel sisaldasid kaootilisust igatahes rohkem kui oleksime algul osanud tahta.

Juba esimesel Tasmaania-hommikul hakkasime läbi kammima kohalikke tööbüroosid. Nädala jooksul jätsime enda nimesid ja numbreid küll ühte, küll teise kohta, saatsime laiali e-kirju ja avaldusi, helistasime ning täitsime blankette. Siinne tööbüroo-skeene minule isiklikult küll kuigi asjalikku muljet ei jätnud. Näiteks teine büroo mida külastasime, asus autopesula taga - see oli ilusasti ka koha kirjelduses kirjas ent mööda sõites me sellest hoolimata midagi üles ei leidnud. Pesula oli küll olemas, sõitsime peaaegu, et ümber selle, büroost polnud aga haisugi. Hämmingus ja ringi vahtides veeresime mööda mingit kolmandajärgulist tänavat Devonporti linnas, aeglaselt nagu jaapanlastest autojuhid kes püüavad oma autot hektari suurusele tühjale platsile avariid põhjustamata parkida. Lõpuks vilksatas kuskil otsitava koha logo ja me läksime rõõmsalt lähemale asja kaema. Otsitud büroo kujutas endast midagi Mustamäe garaažiboksi sarnast - plekist ja ehitusplokist kokku löödud näotu kast mis lösutas kuskil autopesula, elurajooni traataedade ja kitsa tänavajupi vahel. Uks oli kinni, hoov vaikne nagu metsikus läänes enne tulevahetust. Pildilt puudus vaid üle lageda asfaltplatsi veerev heinakera... Lähemalt vaadates selgus, et asutus oli tegelikult siiski lahti ja seal sees peitunud proua küsis ülevoolavat rõõmu teesklemata mida me temast tahame. Andsime talle teada, kes olime, miks olime ning kuidas olime sinna jõudnud ja tädi ulatas meile tüki paberit oma nime ning telefoninumbri kirjapanekuks. Ei seal ega ka kuskil mujal ei küsinud keegi meilt mida me oskame, tahame teha või oleme varem teinud, oluline oli vaid telefoninumbri ja auto olemasolu. Pilguga, mis andis mõista, et võime ukse lahkudes endi järelt kinni panna ning teha seda juba kiiremas korras, saatis proua meid pärast sisukat, umbes 34 sekundit kestnud vestlust minema. Olukord tundus pehmelt öeldes mõttetu ka kõigi teiste külastuste põhjal ja nii võtsimegi tööotsingud tõsisemalt kätte ning hakkasime käima perest perre ja ukselt uksele. See tüütu ja aeganõudev tegevus ei osutunud ka tulemuste mõttes millekski lausa fantastiliseks ning reede õhtuks võisime suhteliselt kindlad olla vaid selles, et meil on töö olemas saabuvaks esmaspäevaks. Nii me vähemalt arvasime.

Esimene töönädal Tasmaanias

Esmaspäeva hommikul kell 8.45 olime end Smakyks nimetava viinamarjafarmeri juures kohal, 15 minutit enne kokkulepitud aega, eestlasliku punktuaalsusega. Korjamisega alustasime pluss-miinus millalgi pärast üheksat, paari tunni pärast oli aeg "hommikuseks teejoomiseks", veel paar tundi hiljem oli juba lõuna ja mõne aja pärast saigi tööpäev läbi. Pauside kestuseks oli juhuslik arv minuteid pluss viis, eriti teraselt keegi kella ei vaadanud... Õieti peab mainima, et sealne asjade korraldamatus oli omamoodi üsna huvitav. Õunafarm Queenslandis, kus varasemalt töötasin, oli olnud igas mõttes väga täpne - suitsupausi kestuseks oli seal ette nähtud kümme minutit ja ka üheminutilise hilinemise puhul võis kuulda käredahäälseid ettepanekuid kasutu töösuhte lõpetamise kohta. Viinamarjade korjamine muidu väga halb töö ei olnud - käid kääride ja ämbrikesega ringi ning muudkui "klõps-klõps" lõikad kobaraid. Ainsateks ebameeldivusteks on hallitanud ning mädanevad marjad ja kohati väiksed taimed mis sunnivad kükitama või kummardama. Päeva lõppedes ütles suur pealik meie üllatuseks, et ootab meid ka reedel korjama - meie ühepäevane töönädal duubeldus hetkega. Et panuseid veelgi tõsta, tegin ka kõne ühte teise viinapuuaeda ning sain sealt vastuse, et oleme oodatud tööle teisipäeval ja kolmapäeval. See jättis meie seni tühjana paistnud nädalasse vaid ühe vaba päeva ning elu hakkas tunduma ilus ja meeldiv. Nagu filmis.

Pinot Noir - selliseid marju jõudsin süüa vist ämbritäie

Teine tööpãev kulges üldjoontes üllatusteta, välja arvatud ehk prantsuse tööliste töökultuur ja uue tööandja ülim tolerantsus idiootsuse suhtes. Queenslandis õunte korjamine hakkas sealsega võrreldes tunduma suisa militaarsena - "madrus Pärna, toenglamang võtt. Sott läks - hopp - hopp - hopp...". Umbes kümnepealist prantslaste karja hommikust õhtuni jutlemas ja laulukoori harrastamas nähes oleks sealsete farmerite käsi ilmselt juba pumppüssi järgi sirutunud, viinamarja-isandate jaoks tundus aga kõik ok olevat... Päeva lõpus edastati meile ka uudis, et järgmisel päeval siiski tööd ei ole ning, et meid oodatakse tagasi hoopis reedel. See tähendas aga kahte päeva niisama passimist ning reedel midagi sellist mille üritamine oleks ähvardanud aegruumi kontiinumi puruks rebimist - olemist kahes erinevas kohas samaaegselt.

Kolmapäev pidi meile saadaoleva info kohaselt olema vaba päev ning otsustasime jahedat ilma trotsides minna kuskile randa. Kuna teele jäid ka mõned veinikeldrid ja -tehased, mõtlesime nii-öelda ajaviiteks neistki läbi astuda. Ühes sattusime peale Jaapani tüdrukule kellega eelnevatel päevadel koos töötanud olime. Neiu oli kohale jõudnud just mõni hetk enne meid ning töö kohta küsinud. Kuna omanikud ja otsustajad olid kuskil eemal asju ajamas, passisime seni lihtsalt niisama, vaatasime ringi ja sügasime hoovis lonkinud koera. Mingil hetkel tuli tehase peamees tagasi ja ütles, et meil on viis minutit aega end valmis panna ning umbes kümne minuti pärast leidsime end juba viinamarju korjamast. Rannakülastus jäi sedapuhku küll tegemata aga see-eest pakuti meile tööd ka kaheks järgnevaks päevaks - seega, reedel oodati meid juba kolme kohta.

Neljapäev ja reede olid tavalised, ehk küll veidi lühemad tööpäevad. Viinamarjade noppimine kulges oma tavapärase kiirusega, sai mõelda oma asju. Elen sai ühe päeva jooksul kaks korda herilaselt nõelata, mina püüdsin teha kaastundlikku nägu ja pugisin mõlema suupoolega viinamarju. Muuhulgas juurdlesin  selle üle, kui erinevad võivad olla tööandjad ja -kohad ning sellest tulenevalt ka seljakotirändurite kogemused ja muljed tervest riigist ning selle inimestest. Näiteks koht kus töötasime kolmapäeval ja neljapäeval jäi meelde kui selline, kuhu oleksin nõus iga kell tagasi minema, olgugi et veetsin seal vaid kaks päeva. Viinamarjade korjamine oli ühtlasi ka põgus ent huvitav pilguheit veinitööstuse tagatuppa - teadmised ja kogemused sellest, mida ei saa kunagi teada ükski veiniturist, rääkimata lihtsurelikust kes poest pudelikese osta otsustab. Milline tuntud ja soovitatud veinitööstur maksab töölistele sulas ja "laua alt", milline kuulus veinikelder isegi ei tooda oma veine ise, kui mitu grammi hallitust ja ämblikujalgu on fermenteerunud sinu pokaalikese Pinot Noir' hulgas? Seda ja paljut muudki ei saagi keegi kunagi teada.

Huvi põhjalikumate teadmiste ja tööga teenitud raha omandamise vastu oli meil küll tugev ent paraku said selle nädalaga tolles piirkonnas korjamise tööd otsa. Lisaks olin ma õppinud midagi uut ja olulist enda kohta - ka viinamarjade söömisel jõuab inimene piirini, millest alates käsi lihtsalt ei paindu enam veel ühte magusat, mahlast ja värsket marja suhu pistma. Nende teadmiste taustal pakkisimegi taas asjad, lõime autol tagaluugi kinni ning jätkasime retke, ikka samas taktis - mööda idakallast alla lõunasse

Vaba päev Freycinet rahvuspargis