10. mai 2016

Merehädalistena üksikul saarel

Tasmaaniasse minnes oli meil mõtteis kaks võimalikku stsenaariumi sellest kuidas too reisietapp välja võiks näha. Hästi lühidalt kokku võttes, ei toiminud neist kumbki. Variandi number üks, milleks oli arvestatav hulk tööd pluss paarinädalane reis, nullis ära kõigi hooaegade lõppemine - tööpäevi tuli meil kokku täpselt seitse. Teine, nii-öelda varuvariant oli teha paarinädalane reis ning minna tagasi "päris Austraaliasse". Õnneliku juhuse läbi saime aga suhteliselt varakult teada, et seegi plaan oli vigane - laevapiletid olid umbes kuu jagu ette välja müüdud. Juba samal õhtul broneerisime oma päästepaadi ära ja tegutsesime oludele vastavalt edasi. Võrreldes Robinson Crusoe looga või Tom Hanksiga filmis Castaway, läks meil muidugi hästi. Pidime elus püsima umbes neli nädalat ja saar millele lõksu jäime, osutus talutavalt meeldivaks.

Viinamarjade korjamisele järgnenud rändamine kulges üldjoontes nii: mööda idakallast alla lõunasse, kõrvalepõige Bruny saarele, pealinn Hobart, mõningase keerutamisega läbi sisemaa läände ning seejärel tagasi üles, põhjarannikule.

Fluted Cape rahvuspark Bruny saarel


Lühike jätk tööotsingutele

Saare idarannikuga tutvumine sai pealtnäha tehtud üsnagi kiirustades - veetsime paar ööd rahvusparkides, vaatasime veidi ringi ja tormasime uue algava töönädala ootuses lõunapoolseid õunafarme kaema. Samas jällegi, mõeldes nende paari päeva sisule, veetsime aega vägagi mõnusalt. Aega jäi isegi rannas raamatu lugemiseks ning esimest ja viimast korda Tasmaanias käisime ka meres ujumas. Suplus oli karastav. Jätkuvad tööotsingud, mis meie tempot dikteerisid, osutusid paraku veelgi mõttetumateks kui varasemalt ja pärast mõnda üsna aktiivset ent tulutut päeva otsustasime pigem keskenduda reisimisele.

Ebaproportsionaalselt suure osa sellest reisietapist haukas endale Bruny saar, kus veetsime kokku 3 ööd. Uskudes seda mida räägiti, lootsime seal näha kõiksugu vahvaid loomi kes pidanuks olema ülimalt sõbralikud ja uudishimulikud. Kahel päeval käisime matkamas ja sõitsime kogu saare enam-vähem risti-põiki läbi. Esimene matk kujutas endast 18 kilomeetrit jalutamist ja selle jooksul nähtud paar vägevat ent mitte millegi poolest eristuvat randa fantaasiat lausa käima ei pannud. Kui, siis ehk vaid teemal "mis siis kui oleks suurema veepudeli kaasa võtnud?" - algul plaanisime läbida märksa lühema ringi ent siis läksime ikkagi maksimaalse peale välja. Tulemuseks see, et kulutasime kuuetunnise võsa-kõnnaku tarvis 0,3 liitrit vett kumbki. Keskmiseks kütusekuluks teeb see siis 5 liitrit vett 100 kilomeetri kohta, pole paha! Korra meenus ajateenistus mil terve rühmaga põllul kaevikuid kaevasime ning joogivesi poole päeva pealt otsa lõppes. Kuuma oli üle 30 kraadi, päike paistis lagipähe, mehed langesid. Ajukääbikust jaoülem, "straight-outta-põhikool", teatas seepeale, et janu teeb meid tugevaks. Lausa nii tugevaks, et 5 aastat hiljem võin Austraalias ilma vett joomata matkamas käia.

Järgmine matk oli eelmisest 3 korda lühem ja määramatu hulk kordi põnevam. Viimasel saarel veedetud õhtul kohtasime, õigemini kuulsime, taas ka pingviine. Ühtegi teist eriskummalist looma me ei näinudki ja kergelt tüdinuna rahvusparkide mudamülgastest, mis tuntud ka laagriplatsidena, sõitsime Tasmaania pealinna Hobartisse.


Hobart

Linnaga tutvumist alustasime üsna põhjaliku jalutamisringiga pärast mida käisime restoranis söömas. Mitte küll kõige peenemas, frakki ja näpitsprille nõudvas aga mitte ka sellises mille fassaadi kuldset karva M täht oleks kaunistanud. Valisime menüüst kaks odavama otsa rooga, millest üks osutus tellimise hetkel lasteeineks - pisut piinlik ju ehk oli aga õnneks sai sellega kauba peale ka magusa kõrrejoogi mis, kirjade järgi, sisaldas 250ml suuruse paki kohta 31 grammi suhkrut (see on siis umbes 10 suhkrukuubikut). Arve tasumiseks müüsime mustal turul ühe Eleni neerudest, mina loovutasin parema käe ja veidi luuüdi. Õnneks olid toidud maitsvad, kõhud saime täis ja meeldiv oli vahelduseks ka midagi sellist teha, mida "tavalised" inimesed teevad. Mitte, et meie kuidagi erilised oleksime, ainult viimase aja elukorraldus on veidi erinev. Einestasime laborikatseteks sobilike ampsudega ja võtsime pipetiga õlut kõrvale. See sisaldas ka veidi enam kui kaks protsenti alkoholi. Vaade Austraalia vanuselt teise linna mereäärsele oli ilus, pea kohal kuumav küttekeha lõi meeldiva ning sooja atmosfääri. See tähendab, vähemalt pea püsis soojas, varbad külmetasid siiski. Poole kaupa friikartuleid hammustades arutasime selle üle, kas ja kui palju see linn meile meeldib ning pidime mõlemad tunnistama, et vastusteks on "jah" ning "üsna palju". 

Esimest korda Austraalias olemise aja jooksul olime asulas, mis oli ehedalt huvitav. Nagu vanad Euroopa ja muu maailma linnad, kus võid kaarti vaatamata ringi ekselda ja ette joonistatud marsruuti järgimata ikka nii mõndagi põnevat ja ilusat leida. Muidugi oli sealgi kohti ja täiesti ebasobilikes kohtades üksikuid hooneid mis pigem mingit Jyvaskülä magalarajooni meenutasid aga andkem see neile andeks. Pimedusega löödud ja justkui sihilikult koledaid asju kujundavaid arhitekte ja linnaplaneerijaid leidub ilmselt terves maailmas - vaadakem või Tallinnat kõigi selle Europarkide ning City Plazaga...

Hobart, vaade Mt Wellingtonile


Teisel Hobarti hommikul võtsime asja rahulikult ja laisalt - käisime autoga linna taustal kõrguva Mt Wellingtoni otsas ning suurema osa päevast veetsime Tasmaania muuseumis. Enne sinna minekut peatusime hetkeks ka turistiinfos, et küsida parkimisvõimaluste kohta kesklinnas ning kui olime auto juurde tagasi läinud, leidsime sealt juba parkimistrahvi. Tunne oli, nagu oleks saanud karistada millegi õigesti tegemise katse eest, tervet maad katvad hoiatused igat eluvaldkonda ja -tegevust puudutavate karistuste kohta sai lõpuks tõsiasjaks. Muuseum ise oli õnneks huvitav ja kaasaegne ning umbes päeva lõpuks sai meeleolu juba taas positiivseks. 

Minnes mõtteis tagasi eksponaatide ja muuseumi väljapaneku juurde, olid emotsioonid veidi vastakad. Põnev ja hästi korraldatud, jah igatahes, ent nii seal kui mitmelgi pool mujal jäävad mingid asjad justkui hinge närima. Parimaks, õieti siis küll halvimaks näiteks oleks siinkohal ehk "Tasmaania tiigrile" pühendatud saal. Tolle välimuselt pisut tiigrilaadse looma üle ollakse Tasmaanias väga uhked - selle kujutist võib muuhulgas näha nii territooriumi vapil kui autode numbrimärkidel. Muu maailma jaoks ei ütle loomakese nimi aga paraku midagi kuna, üllatus-üllatus, mitte ühtegi neist ei ole viimase poolsajandi jooksul nähtud ning ametlikult on liik välja surnud. Seda aga mitte mingi õnnetu juhuse või looduse vingerpussi tõttu vaid hoopis riiklikul käsul ning toetusel. Kuna neid hirmsaid loomi peeti ohuks farmerite poolt saarele veetud lammastele ja kanadele, maksti iga tapetud isendi eest pearaha. Mingi osa neist tassiti ka maailma loomaaedadesse laiali kuni lõpuks polnudki ühtegi alles. Märkimisväärne on see, et Tasmaania tiiger kuulutati kaitsealuseks liigiks 59 päeva enne seda kui viimane isend 1936. aastal Hobarti loomaaias suri. Ilmselt ei ole palju neid loomaliike mille väljasuremise aeg kuupäeva täpsusega teada oleks.

Teine asi, mille üle Austraalias näiliselt erakordselt uhked ollakse ja mida igal võimalusel promotakse, on aborigeenide ajalugu ja kultuur. Väga kokkuvõtlikult öeldes hävitasid Briti kolonistid siin juba umbes 30 000 kuni 40 000 aastat vana, maailma vanima järjepidevalt toiminud kultuuri, täielikult. Tasmaania variant hävitusttööst on mandri-Austraalia omast veelgi võikam ja seetõttu ilmekam, siinsed puhastverd põlisasukad leidsid oma otsa umbes ühe inimpõlve jooksul. See on kole lugu ent üks selliseid mille kohta tasuks uurida ja lugeda. Loo püändiks on aga see, et nii muuseumis kui mujalgi räägitakse siiani sellest, et hõimukultuur on siiski alles ning elab edasi täiel rinnal. Kiidulaulu illustreerivatel piltidel vaatasid aga otsa mehed ja naised kes välimuse põhjal võiksid vabalt olla pärit näiteks Järvamaalt ning nende nimedeks olid John, Mary ja Bob. Püüeldes poliitilise korrektsuse poole, ja teisiti ju enam ei saa, võiks öelda, et see tekitab küsimusi.


Tööotsingute tulemus

Hobartis veetsime aega kaks päeva ning järgmiseks sihiks pidi olema Tasmani poolsaar koos oma looduse ilu ning ajaloo valuga. Enne veel kui hommikusöögiga alustada saime, saabus aga sõnum ühelt farmerilt kelle juures eelneval nädalal ust kraapimas olime käinud. Tööks pidi olema õunade korjamine ning kirjelduse järgi jäi mulje, et võiks proovida küll. Sättisimegi plaanid veidi ringi ning sõitsime ida asemel hoopis tagasi lõunasse, Doverisse, kus olime varasemalt juba mõned päevad peatunud. Õunade korjamist oleks muidu jagunud kolmeks päevaks ent paraku ei olnud tegemist sellega mida ootasime ning pärast teise tööpäeva lõppu andsime bossile teada, nii viisakalt kui vähegi võimalik, et meie jaoks eelistatuim variant oleks selle töö peale oma aega rohkem mitte raisata. Umbes saja dollari võrra rikkamatena tegime õuntega lõpparve. Farmer oli vahva vanamees, lahku läksime sõbralike nootidega. 

Samal õhtul oma ajutisse elukohta naasdes teatasid meie vanast ajast sõber Björn Saksamaalt ja tema jaapanlannast sõbratar Arisa suure elevusega, et neil on meile kingitus. Möödunud õhtu pikale veninud vestlus-sessiooni põhjal oli mul tugev aimdus kingituse iseloomu kohta ning see ei vedanud alt - karavanipargi köögi kraanikausis suples umbes poolemeetrine angerjas. Uurisime veidi aega veidrat kala ning tõdesime, et märksa lihtsam oleks õhtuks makarone keeta. Kõik olid kahe käega nõus. Paraku osutusime me liiialt ebakompetentseteks, et kala humaanselt vette tagasi lasta ja lõppes asi ikka nii, et tuli pann kuumaks ajada. Sündmuste sellisel käigul oli ka omaette põhjus - Arisa, kes angerja kinni oli püüdnud, on nagu jaapanlased ikka, see tähendab - kardab enam-vähem kõike mis liigub. Keegi teine meie seltskonnast suurt entusiasmi üles ei näidanud ja nii läkski, et mina, mitte just alati kasuks tuleva "mehe-kes-saab-kõigega-hakkama" instikti ajel pakkusin end vabatahtlikult konksueemaldajaks, see omakorda eskaleerus kiirelt kala taskunoaga giljotineerimiseks ja puhastamiseks. Olles alati pea kõigest kalapüügiga seonduvast eemale hoidnud, tegin küll kõike esimest korda ent tulemuseks oli ilmselt parim eine mida Austraalias söönud oleme. Põnevusega täidetud õhtu, mida jäid meenutama kalalõhnalised sõrmed, saime kauba peale.


Uuesti reisima

Juba järgmisel hommikul pakkisime taas asjad kokku ja jätkasime reisiga, mõnda aega koos kaasreisijatega. Marsruudi seadmine suurt uurimistööd ei vajanud, läksime lihtsalt tagasi sinna kus enne ootamatut õuntekorjamist pooleli jäime. Algul ida poole ning edasi saare keskosa mägisesse piirkonda. Selle reisietapi suurimaks üllatuseks oli ehk see, kui palju võib ühe nädala jooksul vihma sadada. Tagantjärgi on isegi veidi naljakas meenutada kõiki neid hetki, kus sai neljakesi seisvas autos istutud ja aeg-ajalt kojamehi esiklaasi puhastama lülitatud. Läbi akna paistmas ülim hallus, pilved, vihm, vesi ja taevas - kõik üheks eristamatuks massiks kokku sulanud. Ja kuskil meie peades teadmine, et taamal pidanuks paistma maailmapärandi nimekirja kuuluv, Tasmaania TOP-6 vaatamisväärsus, Lonely Planeti eksklusiiv-filigraanne rahvuspark meeliülendavalt fenomenaalsete vaadetega...


Tasmaania kõrgeim tipp

Pärast umbes nädalat neljakesi reisimist ja viimasest pool-õnnestunud matkast endiselt märgade riietega jätsime oma reisikaaslased kuskile külakesse maha. Nende omal valikul, muide, mida ei saanud kuidagi pahaks panna. Meie ise suundusime aga edasi veelgi kõrgematele aladele, eemale viimsetestki tsivilisatsiooni raasukestest. Minu ideeks oli ronida Tasmaania kõrgeimasse tippu ning Elen oli nõus mind moraalselt toetama.


Uduste akendega lõunat söömas

Küsides Mt Ossa otsa ronimise kohta Hobarti turismiinfos töötanud naisterahvalt, andis ta mulle rõõmsalt naeratades suunised kätte ja arvas, et kahe päevaga peaks hakkama saama kenasti. Päev enne matka alguspunkti minekut oli üks teine rahvuspargi töötaja ilmaennustusele viidates mõista andnud, et see on väga halb mõte ning, et ma võiks kuskile mujale matkata, või siis autparklas pilvi vaadata... Veidi enne hämardumist raja alguspunkti jõudes tundus teine soovitus märksa elulähedasemana - sooja oli 2 kraadi ning lakkamatust sajust tulenevalt olid matkatee esimesed mõnikümmend meetrit, nii kaugele kui silm seletas, pea põlvesügavuse vee all. Mõeldes tagasi kõigele mis Tasmaania meile pakkunud oli, tulid eelkõige meelde erinevad ebaõnnestumised ja päris tugev kõrvalekaldumine sellest, mida ma ennist oma "plaaniks" olin pidanud. Vihma sadas endiselt ning tundus, et tolle mäe otsa mineku mõte ei saa olema midagi enamat kui järjekordne punkt nässu läinud, isegi alustamata tegevuste nimekirjas. Süngete mõtetega ajasin endale hulga riideid selga, ronisin magamiskotti ning jäin, alternatiiviks lammaste lugemisele, vihmapiiskade klobinat kuulates magama.

Hommikul ärgates oli sadu mõneks hetkeks lakanud ja hakkasin mõneti hektilise mõttetöö tulemusena kiiresti oma seljakotti mägimatkaks komplekteerima. Nii kiiresti, et ei tuleks pähe midagi ringi mõelda. Mistahes ratsionaalsete kaalutluste põhjal oleksime me pidanud sealt lihtsalt ära minema ja midagi muud tegema, sisimas teadsin aga, et see oleks mind igaveseks piinama jäänud. Umbes veerand tundi pärast esimeste asjade kotti viskamist olid mul kaks võileiba söödud ja seljakott seljas. Temperatuurinäit oli endiselt kahe kraadi juures ent vihmasadu oli lakanud ja veetase rajal langenud poole sääreni - tuli minna.

Matk Mt Ossa tippu, 1617 meetri kõrgusele osutus edukaks ja sedapuhku võib üheks komponendiks edu valemist pidada mitmete eelnevate matkade ja muude ettevõtmiste absoluutselt ebapädevat plaanimist. Rada oli märg, umbes pool sellest lume all, tipus puhus jäine tuul, saapad hakkasid pärast esimest kilomeetrit jalas lirtsuma, viimase tunnikese matkast pidin läbima pilkases pimeduses... Kõik need asjad on üldjoontes ebamugavad ja -meeldivad ent vähemalt ei põhjustanud miski üllatusi. Raskeimaks osaks oli hoopis väsimus. Matka pikkuseks oli kokku umbes 36 kilomeetrit ja kuna ma ei tahtnud Eleni kannatust liigselt proovile panna, tegin selle ära ühe päevaga - arvestusliku 16 asemel kulus aega veidi enam kui 10 tundi. Raja enda kohta võiks öelda nii, et see oli enamasti vähemalt  äratuntav - see tähendab, mitte just kuigi silutud ega üle-märgistatud. Peamiselt oli see kitsas jalgrada läbi võsa, mudamülgaste, juurikate, kivide, vee ja lume. Viimane lõpp päris tipus läks väga järsuks ja kohati lausa kaljuronimiseks mis on muidu ju ääretult põnev ent lumiste ja jäätunud kivikamakate otsas mitte just soovitatav. Vaated olid aga hämmastavalt ilusad ja saavutusrõõm ettevõtmist väärt. Suhteliselt väiksest kõrgusest hoolimata oli seal mäge küll.


Mäe otsast alla

Viimased päevad veetsime saare põhjarannikul kus tugevaima emotsiooni jätsid Trowunna loomade varjupaik ja väike, pealtnäha täiesti mõttetu linnake nimega Sheffield.

Trowunnas nägime lõpuks ometi ära Tasmaania kuradid, saime beebi-vombatit kaisutada ja inimesemõõtu känguruga maadelda. Ilm oli endiselt kohutav ja terve koht seetõttu vaid meie päralt, saime teha isegi privaatse giidiga tuuri. Uudistasime kiirustamata kõiki seal elanud linde ja loomi, seisime oma vihmavarjudega lakkamatu saju ja ulguva tuule käes ning vaatasine mõtlikult kuidas neli väikest Tasnaania kuradit ühte poolikut kängurukorjust hammastega töötlesid. Meie giidi remark selle kohta oli: "That's about as Tassie as it gets...". (~ enam Tasmaanialikumaks ei saa minna)

Helitaustaks oli kõva krõmpsumine, alles jääb vaid peotäis karvu


Väikelinn Sheffield tundus esmapilgul täpselt sama eripäratu kui kõik muu mis Austraalias inimkätega loodud ent linnast juba peaaegu läbi jõudnuna otsustasime seal siiski peatuda. Pärast üsna põhjalikku jalutuskäiku, mõningat lugemist ja kohalikega suhtlemist saime teada, et linnake oligi olnud sisuliselt just nii mõttetu kui meile esialgu tundus ja tulevik oleks sellele toonud säratu hääbumise ja inimestest tühjaksvoolamise. Õnneks aga tõmmati sellele protsessile õigel hetkel pidurit ja seda läbi kunsti. Alguses maaliti hoonete seinadele suured pildid mis kujutasid linna ajalugu ja tähtsust, seejärel hakati korraldama mingit seinamaalingute tegemise konkurssi. Pall hakkas veerema ja nüüd on asula äärest ääreni kunsti täis, iga aasta käivad seal rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud ja hordide viisi turiste - koht elab ja õitseb ning seda tänu kohalike inimeste initsiatiivile ja koostööle.  Elanikke on seal küll kõigest tuhatkond aga elu  ja liikumist sellest hoolimata rohkem kui zombi-apokalüpsist meenutavas riigi pealinnas Canberras.


Lõpp

Põhjarannikul sõitsime läbi pea kogu mereääre ja peatusime vist igas linnas, millest nii mõnigi poleks seda väärinud, et auto pidureid seisma jäämiseks kulutada. Nägime siin-seal ilusaid vaateid ning nautisime paari päeva mil vihma ei sadanud. Tugevaima emotsiooni jättis Penguini asulas olnud mõne meetri kõrgune klaasplastist pingviini kuju - meil oli Tasmaaniast küllalt ja õnneks oli laevasõit juba käegakatsutavas kauguses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar