Rongiga Austraaliasse, osa 4 - Siberi miljonilinnad

Bussid, metrood, parem ning vasak jalg ja rongid - need on mind praeguseks hetkekstoonud ligi 5000 kilomeetri kaugusele kodust. Normaalsetele inimestele, kes kaarti joonlaua või sirkliga ei uuri - see on enam kui kaks korda kaugemal kui näiteks meie Euroopa metropol, London. Ajavahe kodumaaga on kasvanud viie tunnini. Samas ei näita Venemaa avarused ikka veel lõppemise piire - "...pikk on tee, pikk on tee, algust ja lõppu sel, varjab silmapiir..." - nagu "Sinise vaguni" laulus.

Viimased 3 peatuskohta, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Krasnojarsk, on küll teineteisest terve ajatsooni pikkuse rongisõidu kaugusel olnud, ent samas on need kõik jätnud küllaltki sarnase mulje. Kõigis on üle miljoni elaniku ning ajalugu napim kui Tartu Ülikoolil. See väljendub, nagu Jekaterinburgi puhul sai mainitud, eelkõige teatavas ilmetuses ja kaootilisuses. On kaunilt korrastatud hooned, pargid ja tänavad ning siis järsku, ehk vaid mõne sammu kaugusel, mingi 70' aastatest pärinev, "kommunismi viljastavates tingimustes" valminud mitmetasandiline kommunaalhoone. Kõle ja sünge nagu Kuu, mille poole koertel ja nende suguseltslastel kombeks ulguda on...

Aga tegelikult ma ei kurda. Paljud rongiga läbi Siberi reisijad pidavat näiteks Novosibirski üldse vahele jätma kuna "seal pole midagi vaadata". Tegelikult see kindlasti nii ei ole ja igal pool on midagi vaadata ja teha, iseasi muidugi, mida just... Jekaterinburgis oli selleks minu jaoks linna keskpark ning kõrghoonetega linnaosa vaade, Novosibirskis aga hoopis kohalik keskturg. Jah, natuke imelik valik küll, aga tõesti - Lenini kuju ooperiteatri ees ei olnud see miski, mis igavese mälupildina ajusoppidesse võinuks salvestuda. See keskturg võibolla küll samuti mitte aga huvitav oli seal küll - justnagu Maroko tänavaturg oma piiritu kaubasortimendiga, kombineerituna Ida-Euroopa / Vene müügikultuuriga, see tähendab, keskmine müüja on võimeline tegema mida tahes, et mitte kliendiga suhtlusse astuda. 20 rubla eest (suurusjärk 30-40 eurosenti) ostsin topsikese teed ja mingi saiakese mille nime ka kahe korraga välja ei suutnud hääldada ning tuiasin mööda platsi ringi. Imetlesin produkte, ilma ning eelkõige inimesi - mind ei teinud keegi märkamagi. Varrukast rebimise ja "parima hinna" pakkumisega võrreldes lausa võrratu olukord.

Krasnojarski eristas eelmisest kahest eelkõige loodus. Linn asub Jenissei jõe orus ja on igast küljest ümbritsetud mägedega. Veelgi enam, linnaliini bussiga saab sõita mõned kilomeetrid suurest tsivilisatsioonist eemale, rahvusparki, mille nimeks Stolbõ (inglise transkriptsioon "Stolby). See koht on erinevalt Novosibirski keskturust lausa kuulus ja seda eelkõige kaljuronijate hulgas, kes sealsete kummaliste kivisammaste otsas ronimas käivad. Postkaardilikku Jõulumaad meenutava ilmastiku tõttu ma ronimisajalukku suuri peatükke küll ei kirjutanud aga kõik olulisema sain taaskord üle 20-kilomeetriseks veninud matka jooksul siiski nähtud ja kogetud. Lisaks väga ilusale looduspargile jättis igati positiivse mulje ka linn ise - kõik oli suhteliselt puhas ja korras (või siis hakkan ma juba kõigega harjuma?), linnas oli palju eriskummalisi skulptuure ("Nu Pogodi" hunt, miilits mootorrattaga, torumees jne) ja ka ilusaid suuri parke. Krasnojarsk oli ka ainus linn Venemaal kus kasutasin Couchsurfingut, see tähendab, elasin ja ööbisin kohalike tavaliste inimeste kodus. Järjekordne positiivne kogemus.

Järgmiseks peatuseks on umbes 18 tunnise rongisõidu kaugusele jääv Irkutsk ning selle lähistel asuv Baikali järv.

Selline tänav on olemas vist igas Siberi linnas

Rongiga Austraaliasse, osa 3 - Rongisõidu reaalsus, Jekaterinburg

Seisan perroonil ning ootan saabuvat rongi, see roomab madala diislipodina saatel lähemale ja peatub. Otsin üles enda vaguni, selle numbriks on 10. Uks on juba avatud ning sinna ette troppi kogunenud terve salkkond seltsimehi ning -naisi kes samuti rongilepääsu ootamas. Üle keskmise nägus vagunisaatjanna kontrollib üle kõigi dokumendid ja suunab inimesed edasi. Astun uksest sisse ning sisenen oma uude reaalsusse. Esimene mõte: "kurat kui kitsas!" - reisieelse uurimustöö põhiliseks õppematerjaliks olnud kultuslikus telesaates "Kaks kanget Venemaal" paistis kõik mõnevõrra avaram... Aga hüva, muid üllatusi esialgu polnud. Omal kohal olid nii väiksema sõiduauto mõõtu, läkastav ja tülpinud ilmega mammi kui 3-triibuliste dressidega elumehed. Kõik muu mis nende vahele jääb, loomulikult ka. Arvestades sõidu kestust ning ühtlasi teades, et pea kõik järgmised sõidud saavad olema samasugused, ei olnud tunne just üleliia optimistlik.

Pärast mõne tunni möödumist ja veidi ringis ringi vaatamist (hostelis kohatud šveitslane reisis ülejärgmises vagunis), hakkas olukorratunnetus juba peenemaks arenema. Ahtakesena tundunud vagunisalong muutus kodusemaks, ümbritsev seltskond, mõne kontrastse erandiga, meeldivamaks. Küllaltki selgeks sai ka erinevus platskaardi ning kupee erinevustest, seda nii sotsiaalses kui praktilises tähenduses. Kupee plussiks on veidi avaram olemine ja võimalus lihtsalt akna ääres seista ning sõitu imetleda. Miinuseks aga see, et sattudes ühte ruumi mingite idiootidega, pole pääsu kuskile, kui juba sotsialiseerumiseks läheb, lõpeb jama alles ühe või teise rongist lahkumisega. Külastades oma šveitslasest tuttavat vagunis number kaheksa, oli tema kupeesse imbunud keegi Andrei kes ka pärast mitmendat-setmendat korda ei olnud võimeline mõistma, et keegi lihtsalt niisama läbi Venemaa võiks reisida. Kõigist püüdlustest hoolimata jäi talle vist kuni lõpuni kahtlus, et meie puhul on tegemist spioonide või muu kahtlase elemendiga... Aga rahu temaga, lõpuks suunati ta mõistlike kaasvenelaste poolt kupeest välja ning kõik suundusid magama, nii ka mina.

Kui mingil hetkel hakkas juba tunduma, et ruumiga polegi lood väga kriitilised, siis oma platskaart-vaguni koikusse pikali heites see tunne taas muutus. Isegi oma alla "Harju keskmise" kasvuga jäid varbad kuidagi totralt üle serva rippuma ning võis kindel olla, et iga mööduja saab neile ühel või teisel moel pihta. Ja saidki, pidi magama nagu küsimärk, jalad krõnksus ja pidevalt avastades uusi poose. Sellest hullem oli aga tohutu palavus, mis hommikul õue vaadates oli mõnevõrra üllatav - Permist alates oli siin-seal maas lumi ja olud pigem talvised. Kui ammu mitte nähtud lumi välja arvata, siis vaade rongiaknast sel sõidul eriliselt kirgi ei kütnud. Pigem nagu Tallinn - Aegviidu, marsruut mida aegade jooksul omajagu läbitud - põllud, segametsad, mingi võsa... Mis siinset olustikku kodusest eristas, oli muidugi Vene / Sovjeti arhitektuur - vastavalt siis viltu vajunud majakestega põllukülad ning hoomamatute mõõtmetega pool-industriaalsed "Lasnamäed". Tõsi küll, meie oma Tallinna variant on suuremast osast siin nähtutest oluliselt ilusam - mõeldes mikrorajoonile mis mitu aastat mu koduks oli, aju suisa puhkab. Kuna Jekaterinburg asub Euroopat ja Aasiat lahutavas ning meie Eesti hõimuvellede oletatavas algasukohas Uuralites, oli ka pinnamood veidi muhklikum - kohati ehk nagu Lõuna-Eesti moodi.

Jekaterinburgi jõudes keerasin kella kaks tundi edasi ning mõttes astusin pool ajastut edasi. Nižni Novgorodiga võrreldes on siin justkui korralikum ja puhtam, samas isikupära ja mõtestatust justkui napiks. Kesklinnas olevad pargid on osalt nagu Louvre'i esisest inspireeritud, mõnisada meetrit edasi meenutavad aga pigem Paldiski laadaplatsi kus kasutatud riietega kaubeldakse. Käsikäes on uusarendus ja sellest märksa vanem paneelikas, Hugo Bossi esinduspood ja "Produktõ" silti kandev keldrikauplus... Aega oli mul siin linnas väga vähe ja seisukohavõtt seetõttu mingile absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Järgmiseks ettevõtmiseks saab olema 22 ja pool tundi kestev sõit Novosibirski. See on "Siberi Chicago", mille elanike arv kasvas kõigest 70 aastaga olematust miljonini, linn milles Teet Margna demonstreeris enneolematut venekeelset freestyle gängstaräppi ja mille kohta Kristjan Jõekalda mainis, et tegemist on linnaga kus on kõige vähem midagi teha. Loodan, et ta eksis.

Jekaterinburgi panoraam

Rongiga Austraaliasse, osa 2 - Tõelisem Venemaa

Esimest korda oma suure rongireisi jooksul, sõitsin ma täna rongiga. Tegemist polnud küll selle "õige" rongiga kus saab magada ning (oletatavasti) toimub mingi melu aga rong siiski... Sõit läks kiirelt, ühtegi elu muutvat sündmust nendest mõnest tunnist ei meenu.

Distantsi mõttes tähendas Venemaa suuruselt viiendasse linna Nižni Novgorodi jõudmine enam kui 400km edasiminekut, olustiku suhtes sai aga mindud justkui terve ajastu tagasi. Teel rongijaamast hostelisse (jala, loomulikult) sattusin läbima kohti mis meenutasid parimal juhul ehk kaugeimaid Loksa tupiktänavaid - Moskva säravast ja hiilgavast fassaadist oli alles vaid mälestus... Mingil matka hetkel läks teekond veel hullemaks, rada oli ilmselgelt maha jäetud, pidi ronima üle langenud puude ja tegelema metsikus looduses orienteerumisega. Seda siis linnas kus peaks elama umbes 1,25 miljonit inimest. Aga mis seal ikka - selle seikluse panen ma enda kaardilugemise oskuse arvele, mis sest, et tegemist on juba selliste süvateadmistega mida ilma eelneva külastuseta vist ei saagi omada. Lõpuks "kesklinna" jõudes läks pilt ka paremaks. Teed olid juba asfalteeritud, tänavavalgustus teatud määral töötas jne... tavaline värk. Linnasüda iseenesest on ilus, vaade Kremli müüri äärest kahe suure jõe, Volga ja Oka, ühinemiskohale, on muljetavaldav.

Selle linna peatuskohaks olev hostel on samuti huvitav. Puhtuse, korra ja üldise stiili mõttes tundus see esmapilgul olema üks viisakamaid hosteleid kus ma peatunud olen. Seda hetkeni kui sattusin kööki - seal ei tekkinud isegi tunnet, et võiks miskit kinnastamata käega puutuda. Sõin oma turbokad kiirelt ära ning tegin minekut. Et hostel või mõni selle osa räpane on, ei ole muidugi näitaja mis vääriks kirjapanemist, küll aga torkab nii siin, kui ka eelmises peatuskohas Moskvas silma midagi sellist, mida mujal pole märganud - see on välismaalaste vähesus. Kui muidu on pea igas maailma nurgas olemas stereotüüpsed rännusellid a la "hästi ettevalmistunud sakslane" kellel on alati olemas kõige parem, uuem ja spetsialiseeritum reisivarustus millega vabal turul kaubeldakse ning keegi Lääne-Euroopast pärit naisrändur kellel on tema uskumustest tulenevalt rastapatsid, mõnest idamaisest filosoofiast inspireeritud tätoveeringud ja kurat-teab-mis-skee. ne mõjutustega needid-rõngad kulmus, põses ja silmas, siis Venemaal pole ma veel ühtegi sellist kohanud. Hostelites on vene inimesed. Pärit siit ja sealt, reisimas või antud kohas peatumas mingitel oma põhjustel. On selle põhjuseks siis meie idanaabri idiootne bürokraatia, praegune null-kraadiga flirtiv kliima või miski muu, ei tea... Mulle mingis mõttes isegi meeldib.

Homme on plaanis linnaga veidi põhjalikumalt tutvuda ning seejärel panna end valmis rongisõiduks järgmisse sihtpunkti, Jekaterinburgi. Mida ma seal teen või näha loodan - päris ausalt, ei tea... Peatus sai plaani pandud peamiselt seetõttu, et hoida rongisõidu kestust mingilgi määral mõistlikkuse piires. Kui nii võib öelda. Sõit Jekaterinburgi algab homme kell pool kaheksa õhtul Moskva aja järgi ning kestab plaani kohaselt 19 tundi ja 39 minutit. Etteruttavalt öeldes, mitte kõige pikem sõit selle reisi jooksul.

Järgmisele postitusele tuleb vingem illustratsioon

Rongiga Austraaliasse, osa 1 - reis alaku

Ambitsioonikast plaanist sõita rongiga Austraaliasse võib leida vigu juba esimesest päevast peale. Nimelt ei alustanud ma sõitu oma esimesse peatuskohta Moskvasse mitte Balti jaamast ja rongiga nagu olnuks kohane, vaid hoopis Tallinna bussijaamast ja bussiga. Tehtud valikut ei saa aga kahetseda - 16-tunnine sõit möödus kiirelt ja oli küllaltki mugav. Täpsemini öeldes oli see minu senise elu mugavaim bussisõit üldse. Üllatavalt sujuv oli ka piiriületus Luhamaal - Kalašnikoviga ribide vahele ei torgitud, reisikoti sisu pinnalaotus ei pakkunud samuti kellelegi huvi... Vaadati lihtsalt pass üle, küsiti kuhu sõidan ning sooviti head reisi. Aega kulus sellest hoolimata umbes poolteist tundi (ja seda umbes kesköisel ajal) aga anname selle andeks - tobedad formaalsused.

Moskvas olen nüüd veetnud ühe terve päeva ning üks on veel ees. Muljed on esimese paeva umbes 20-kilomeetrise jalutuskaigu jargselt vägevad. Eelkõige köitis meeli linna mastaapsus - see pole küll kõige suurem linn kus käinud olen, jäädes Istanbulile elanike arvu poolest umbes kahe Eesti jagu alla aga siin tundub kõik kuidagi suur! Majad on suured, tänavad on suured... kõige laiem tänav mida ületama juhtusin, oli 9 rida ühes suunas (ja see polnud ühesuunaline tänav)... Lisaks oli mingis mõttes ehk üllatavgi näha seda kui korras ja puhas kõik on - tänavad on normaalsed, liiklus enam-vähem toimiv, isegi miilits / politsei paistis tegelevat sellega mida nende ametijuhend ilmselt ette näeb. Punase väljaku lähistel oli erakordselt suur kontsentratsioon musta värvi Saksa päritolu autosid sinise vilkuri ning ennastunustava sõidustiiliga. Muid suuremat sorti anomaaliaid silma ei jäänud. Tähelepanuväärseimaks "Võimalik ainult Venemaal" episoodiks jäi ilmselt matt-musta ja jõlge (jõle + ilge) Lada Samara möödasõit meie bussist - see toimus paremalt poolt ja mööda teepeenart, kiirusel 100km/h +.

...

Moned punktid ja tahelepanekud mille kohta oleks võinud veel mingit mõtestatud sisu lisada ent aja- või kirjutamiseks kõlbulike mõtete puudusel jaab see sedapuhku tegemata.

• Esimesel päeval kogetu ja nähtu võiks ehk kokku võtta ligikaudse tsitaadiga mingilt veebilehelt mida kodutööd tehes sirvisin: "Euroopaliku arhitektuuri ja olemusega linn kombineerituna aasiapärase  kirevusega."
• Venemaa kulastamiseks on praegu ilmselt hea aeg, hinnad on usnagi odavad. Hostelis oobimine maksab 4-6 eurot oo kohta, tanavalt saab suua umbes 2 euro eest. Metroopilet oli vist umbes 20 senti. Minu kalkulatsioonid ei ole koige korrektsemad aga lausa valed ehk ka mitte.

...

Hostel kus ma nüüdseks maandunud olen, on küll kõike muud kui eksklusiivne aga põnev sellegipoolest. Kohalikud tegijad tutvustavad juba ka kohalike õllemarke ja vene keel saab protsessi käigus vaevaliselt aga kindlalt paremaks. Algus tundub soodne - loodan, et nii ka jätkub. Jutust on praeguseks küll, reis pole ju õieti alanudki - 7600 kilomeetrit rongisõitu ja nii mõnedki peatused on alles ees.

Punane valjak, mobiiliga tehtud pilt.