Bussid, metrood, parem ning vasak jalg ja rongid - need on mind praeguseks hetkekstoonud ligi 5000 kilomeetri kaugusele kodust. Normaalsetele inimestele, kes kaarti joonlaua või sirkliga ei uuri - see on enam kui kaks korda kaugemal kui näiteks meie Euroopa metropol, London. Ajavahe kodumaaga on kasvanud viie tunnini. Samas ei näita Venemaa avarused ikka veel lõppemise piire - "...pikk on tee, pikk on tee, algust ja lõppu sel, varjab silmapiir..." - nagu "Sinise vaguni" laulus.
Viimased 3 peatuskohta, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Krasnojarsk, on küll teineteisest terve ajatsooni pikkuse rongisõidu kaugusel olnud, ent samas on need kõik jätnud küllaltki sarnase mulje. Kõigis on üle miljoni elaniku ning ajalugu napim kui Tartu Ülikoolil. See väljendub, nagu Jekaterinburgi puhul sai mainitud, eelkõige teatavas ilmetuses ja kaootilisuses. On kaunilt korrastatud hooned, pargid ja tänavad ning siis järsku, ehk vaid mõne sammu kaugusel, mingi 70' aastatest pärinev, "kommunismi viljastavates tingimustes" valminud mitmetasandiline kommunaalhoone. Kõle ja sünge nagu Kuu, mille poole koertel ja nende suguseltslastel kombeks ulguda on...
Aga tegelikult ma ei kurda. Paljud rongiga läbi Siberi reisijad pidavat näiteks Novosibirski üldse vahele jätma kuna "seal pole midagi vaadata". Tegelikult see kindlasti nii ei ole ja igal pool on midagi vaadata ja teha, iseasi muidugi, mida just... Jekaterinburgis oli selleks minu jaoks linna keskpark ning kõrghoonetega linnaosa vaade, Novosibirskis aga hoopis kohalik keskturg. Jah, natuke imelik valik küll, aga tõesti - Lenini kuju ooperiteatri ees ei olnud see miski, mis igavese mälupildina ajusoppidesse võinuks salvestuda. See keskturg võibolla küll samuti mitte aga huvitav oli seal küll - justnagu Maroko tänavaturg oma piiritu kaubasortimendiga, kombineerituna Ida-Euroopa / Vene müügikultuuriga, see tähendab, keskmine müüja on võimeline tegema mida tahes, et mitte kliendiga suhtlusse astuda. 20 rubla eest (suurusjärk 30-40 eurosenti) ostsin topsikese teed ja mingi saiakese mille nime ka kahe korraga välja ei suutnud hääldada ning tuiasin mööda platsi ringi. Imetlesin produkte, ilma ning eelkõige inimesi - mind ei teinud keegi märkamagi. Varrukast rebimise ja "parima hinna" pakkumisega võrreldes lausa võrratu olukord.
Krasnojarski eristas eelmisest kahest eelkõige loodus. Linn asub Jenissei jõe orus ja on igast küljest ümbritsetud mägedega. Veelgi enam, linnaliini bussiga saab sõita mõned kilomeetrid suurest tsivilisatsioonist eemale, rahvusparki, mille nimeks Stolbõ (inglise transkriptsioon "Stolby). See koht on erinevalt Novosibirski keskturust lausa kuulus ja seda eelkõige kaljuronijate hulgas, kes sealsete kummaliste kivisammaste otsas ronimas käivad. Postkaardilikku Jõulumaad meenutava ilmastiku tõttu ma ronimisajalukku suuri peatükke küll ei kirjutanud aga kõik olulisema sain taaskord üle 20-kilomeetriseks veninud matka jooksul siiski nähtud ja kogetud. Lisaks väga ilusale looduspargile jättis igati positiivse mulje ka linn ise - kõik oli suhteliselt puhas ja korras (või siis hakkan ma juba kõigega harjuma?), linnas oli palju eriskummalisi skulptuure ("Nu Pogodi" hunt, miilits mootorrattaga, torumees jne) ja ka ilusaid suuri parke. Krasnojarsk oli ka ainus linn Venemaal kus kasutasin Couchsurfingut, see tähendab, elasin ja ööbisin kohalike tavaliste inimeste kodus. Järjekordne positiivne kogemus.
Järgmiseks peatuseks on umbes 18 tunnise rongisõidu kaugusele jääv Irkutsk ning selle lähistel asuv Baikali järv.
 |
| Selline tänav on olemas vist igas Siberi linnas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar