26. aprill 2015

Perse ja psühholoogia - 100km kanuusõitu

Kes sellise pealkirja juurest mingit nilbet või siis vastupidi ääretult arukat lugu otsima tulid, pööraku tagasi – siinkohal tuleb juttu hoopis käesoleva (2015) aasta Võhandu maratonist. Sada kilomeetrit kanuusõitu Tamula järvest peaaegu Peipsini välja.

Seilates üle kivide ja kändude

Olles enne üritust kogenumatega konsulteerinud, otsustasime alustada tasa ja targu. Mitte päris nii, et aerud käes mädanema hakkaksid aga siiski võrdlemisi rahulikult. Olime kuulnud lugusid sellest, kuidas mingid entusiastid endast viimast andes stardis minema rühivad ja seejärel kuskil kolmandiku peal ära väsivad ja tagant tulijatele nii-öelda selg-ees vastu sõitma hakkavad. Olles ehk umbes 10-20 kilomeetrit mööda vett ära nühkinud, küsisid mingid suvalised (jutu järgi päris jõhkrad tegijad) kanuutajad meilt, kas me plaanime ka lõpuni sõita? Andsime neile vastuse, et selline meie plaan tõepoolest oli ning jätkasime teekonda. Jäime sealjuures soliidseks ja tegime ausat nägu ent mingi kahtlus hakkas siiski hinge närima. Pilk ajanäitajale ning kiired kalkulatsioonid avaldasidki koleda tõe – me olime aeglased, lausa häirivalt aeglased. Oma mõju avaldasid nii eelmise õhtu tegevused, umbes nelja tunni pikkuseks jäänud uneaeg kui ka meie kanuu sõiduomadused, mis esikoha-väärset kiirust kuigi kergelt arendada ei võimaldanud. Minna oli veel pikk tee ja võistluse selles punktis virisema hakata oleks olnud liig mis liig.
Võistluspäeva hommik, spordikooli põrand, vot sellised näod. Mina vasakul, paatkonna esiaerutaja Kristjan paremal.
 Viimatimainitu ei tähenda muidugi, et virisemismõtteid peast läbi käinud poleks, oh ei. Alustades oli loomulikult optimism kõrgel ent mida edasi, seda üksluisem ja koguni mõttetum kogu üritus tunduma hakkas – esimesed 30 kilomeetrit tõid tahes-tahtmata meelde möödunudsuvise rattaretke ning eelkõige selle sirgetel Soomaa kruusateedel maha nühitud sektsiooni. Piinavalt aeglane aerutamine, lõpp käegakatsutamatus kauguses… Võistlusele eelnenud peaproov kitsukeses Tiskre ojas, omamoodi „off-water“ seiklusmatk, tundus neil hetkil märksa huvitavama üritusena.
Märksa põnevamaks läks sõit pärast esimest veskitammi, õieti suisa nii põnevaks, et tekkis variant kanuu pikema jututa kummuli keerata. Nimelt ei olnud me mitte kunagi harjutanud sõitmist veidigi tugevamas veevoolus ja nagu selgus, oli see kogemus üsnagi erinev seisvas vees aerusolgutamisest. Vesi, mis pärast tammi oma loomuliku hooga voolama oli pääsenud, vedas meid kohe esimeses jõekäänakus täie hooga, sirgelt ja selgelt vastu parajalt suurt kivi. Kanuu, mille nimeks „Kivipurustaja“, keeras end kokkupõrkest nii tugevasti kreeni, et vesi lahmas üle servade sisse ja suplusest jäi veel õige vähe puudu. Kahjuks või õnneks olime mõningaid suplejaid juba stardis näinud ja kindel otsus oli seda ise mitte järele proovida. Tüürisime oma veesõiduki kuidagi vibalikult kaldale, valasime vee välja ning sõitsime hoopis keskendunumalt edasi.
Järgnenud paar-kolmkümmend kilomeetrit olidki vast selle sõidu lõbusaimaks osaks – kiirevooluline jõgi viis meid normaalse tempoga edasi, tüürimist ja mässamist oli omajagu, mitmes paigas nägi teisi osalejaid kes endid vees karastamas olid käinud. Kive, puunotte, kärestikulaadseid moodustisi ja tamme oli üsna mitmeid, paaril korral tekitasid need ka esimese tabatud kiviga võrreldavat närvikõdi. Ainus mis mulle eriti meeltmööda polnud, oli pidev peatuste tegemine ja vee välja kühveldamine – oli see siis meie kanuu eripära või sellel seilajate kobakäplus, ei tea, aega kulus sellele igal juhul päris palju. Teisest küljest oli meeldiv vahepeal selga sirutada ning kanuupõhjast mõni hulpiv õllesigar üles otsida ja põske pista.

Istumist rohkem kui sõjaväes

Kui tammid ja kärestikud möödusid lausa muinasjutuliselt kiiresti, siis edasine kippus sõidu mõttes taas veidi igavamaks, samas oli ümbritsev loodus jõe teises pooles hoopis ilusam – liivakivipaljandid ja -koopad, männimetsad ning… madalamalt paistva päikese valgus, mis loodusele eripärase kontrasti annab. Tõtt-öelda poleks seda viimast küll niiväga näha tahtnud, vähemalt mitte kanuuga sõites. 
Kivipurustajaga sõiduvees. Esimese kivi tabamiseni polnud enam palju minna.

Nii kellaaeg kui emake loodus ise andsid mõista, et meie üritus venib pikaks. Punkti sellele veendumusele andis aga see va istmik – põhjast ehk paarikümne sentimeetri kõrgusel pingil istumine muutus mingil hetkel sedavõrd piinarikkaks, et me asusime leiutama uusi viise, kuidas kilomeetreid mööda saata. Üks variant milleni jõudsime, oli selline, kus esimene sõitja oli põhjas põlvili ja tagumine lebotas pool-selili justkui rannatoolis. „Hö-hö-hö, teil tagumine paneb ju laiska!“ hõiskasid õlut trimbanud pealtvaatajad seda nähes kuskilt hoovist – proovigu nad ise näiteks 13 tundi telliskivi otsas istuda… Sealjuures olid meil kaasa võetud mingid sauna istumisaluste laadsed matijupid mis olukorda veidi leevendasid, osadel polnud neidki. Kõige kurioossem oli ilmselt ühe parvega sõitnud meeskonna lahendus, kes istumisalusteks täispuhutud ujumisrõngaid kasutas. Igal juhul oli tegemist katsumusega millesarnast ma varem polnud kogenud ja seetõttu ei osanud ka oodata. Istumist oli sel sõidul veel rohkem kui sõjaväes ja istumisalus kasarmu taburetist märksa ebamugavam – viimasel sai koguni magada. Et füüsiline väsimus sõidu ajal kuskilt mujalt tunda oleks andnud, seda ma esialgu ei täheldanud…

Masohhistide suvepäevad

Olukord muutus mingis mõttes pingelisemaks teises söögipunktis, Leevakus, 24 kilomeetrit enne lõppu. Kanuud toidutelgi juurde tassides ja aurava supipotikese järgi taarudes sai selgeks see, et väsimus oli ikkagi oma koha sisse võtnud. Samm oli pehme, kõne ja mõte kuidagi katkendlikud, käsigi veidi värisev. Esialgne mõte, et oleks vahelduse mõttes hea veidi aega püsti seista, ei tundunud seda tehes enam sugugi nii ahvatlev ja pidasin paremaks siiski istet võtta. Boršisupp (vist?) ja paar viilu hapukurki läksid kurgust alla erakordselt aeglaselt ja tuju oli kuidagi mõru. Kui supp söödud sai, oli õues juba pea täiesti pime ja niigi üsna jahe päev oli muutunud veelgi külmemaks. Et olukorra üle mitte liigselt juurelda, otsustasime võimalikult ruttu jätkata. Vahetult enne paati asumist lugesin veel läbi venna sõnumi milles ta andis teada enda lõpetamise ajast, 13 tundi ja mingid minutid peale. Meil oli minna veel umbes veerand distantsi.
„Veerand maad veel“ – see mõte jäi pähe vasardama ja muutus sügava pimeduse laskudes muudkui aktuaalsemaks. 24 kilomeetrit on distants, mida ka jalgrattaga päris niisama igavusest sõitma ei kipu, see on kolme kilomeetri võrra pikem ka poolmaratonist, mida korra jooksnud olen. Meie ligikaudne keskmine kiirus jäi sealjuures oluliselt alla nii rattasõidule kui jooksmisele ja arvestuslikult pidid meid ees ootama veel umbes viis sõidutundi. Pimedas ja külmas. Õues oli juba sedavõrd jahe, et pea kõik varuks kaasa võetud riided olid selga pandud ja kanuust väljas olles värisesime mõlemad nagu haavalehed.
Kaevurilambikeste valgel sõitsime koos teiste aeglaste ja õnnetutega edasi, just nagu mingi jaaniussikeste protsessioon veteväljal. Paratamatult hakkas tekkima mõte, milleks see kõik? Samas aga, tundus katkestamine millegi niivõrd piinlikuna, et seda ei tahtnud jutukski võtta. Aerutasime tummalt ja tuimalt edasi, kuni Kristjan selle idee lõpuks sõnadesse pani – seejärel pidasime veidi aru ja otsustasime üsna kiirelt, et pärast nii pikka kannatust ei ole mõtet pooleli jätta. Tegemist polnudki niivõrd sisulise diskussiooniga kui üksteisele kinnitamisega, et lõpetada lihtsalt tuleb. Ühtlasi olime ka juba märganud silti mis teatas, et lõpuni oli jäänud „vaid“ 16 kilomeetrit. Mõnevõrra naljaka fraasina jäi meelde Kristjani öeldud lause: „ma ei viitsi pooleli jätta“ – justkui oleks need järgmised neli tundi aerutamist kuidagi vähem viitsimist vajanud…
Olles lõpuni sõitmise kokkuleppe sõlminud ja endaga rahu teinud (kirjutaks nagu eneseabi raamatut), läks sõitmine märksa meeldivamaks. Küürutasin esipingil ja andsin aerule valu, vasakust käest haukasin isukalt šokolaadi. Konkurente oli jõel väheks jäänud ja seltskonda pakkusid peamiselt koprad või muud veeloomad kelle plaksatusi, sulpsatusi ja veest välja vahtivaid päid nii mõnelgi korral kohata võis. Õhk oli nii külm, et jõevesi hakkas aurama ja see tekitas mingit õudusfilmilikku fiilingut – must sile vesi, vaikus, tähed pea kohal. Puudu oli vaid näljaste huntide ulgumine. Mingil hetkel märkasin ka seda, et kanuu hakkas jäätuma – võtsime seda teatava huumoriga ja seilasime kindlalt finiši suunas.
Võidukalt finišis.

Viimase möödasõidu tegime mingist tüübist, kes teatas, et lõpuni on kõige rohkem ehk kilomeeter minna. Kui ta meilt kellaaega küsis, vastasin pikemalt mõtlemata, et kell on ehk umbes kümme. Tegelikult olin viimati kella vaadanud umbes seitsme paiku ja nähtus pettununa seda rohkem mitte teinud. Õige pea Võõpsu maanteesilla alla finišisse jõudes saime aga teada, et kell oli veerand kaks öösel. Üllatus ja naerupahvak! Saime medalid kaela ning võtsime vastu teadmise, et sõidule oli kulunud enam kui 18 tundi (täpne aeg: 18:14:03,8). Mingit tähtsust see meie jaoks küll enam ei omanud – tunne oli ülev, olime jõudnud lõpuni.

Kas asi oli seda väärt?

Hoolimata kõigist neist mõtteist mis käisid peast läbi umbes esimese 30 kilomeetri jooksul, samuti üsna mitmekümne kilomeetri jooksul kuskil hilisemates etappides, pean praegusel ajahetkel, umbes nädal pärast üritust, kahe käega alla kirjutama – jah, oli küll. Meiesugustel rahvasportlastel käib võistlus peamiselt nagunii vaid iseendi vastu ja võiduks oli sel üritusel vaja vaid finišijoone ületamist (olgugi, et tegemist oli ühe raskeima „vaid“-iga millega kokku olen puutunud). Sellega hakkama saamise võti seisneski vähemalt minu jaoks peamiselt selles, mis sai pealkirjaks pandud – „psühholoogia“ kui eneseületus ja rasketest hetkedest üle saamine ning „perse“ kui mõningane füüsiline katsumus. Teadmamehed räägivad, et elu polegi kerge, miks peaks üks võistlus siis seda olema?

PS! Väga suured tänud vennale Martinile, kes meile lahkelt oma kanuud, „Kivipurustajat“, laenas ning meie vaprale saatetiimile, Triinule ja Merilyinile, kes terve pika päeva kuskil Kagu-Eesti avarustes vabariigi aeglasemaid kanuusõitjaid ootasid!
 
...