Kes sellise pealkirja
juurest mingit nilbet või siis vastupidi ääretult arukat lugu otsima tulid,
pööraku tagasi – siinkohal tuleb juttu hoopis käesoleva (2015) aasta Võhandu
maratonist. Sada kilomeetrit kanuusõitu Tamula järvest peaaegu Peipsini välja.
Seilates üle kivide ja kändude
Olles enne üritust
kogenumatega konsulteerinud, otsustasime alustada tasa ja targu. Mitte päris
nii, et aerud käes mädanema hakkaksid aga siiski võrdlemisi rahulikult. Olime kuulnud
lugusid sellest, kuidas mingid entusiastid endast viimast andes stardis minema
rühivad ja seejärel kuskil kolmandiku peal ära väsivad ja tagant tulijatele nii-öelda
selg-ees vastu sõitma hakkavad. Olles ehk umbes 10-20 kilomeetrit mööda vett
ära nühkinud, küsisid mingid suvalised (jutu järgi päris jõhkrad tegijad)
kanuutajad meilt, kas me plaanime ka lõpuni sõita? Andsime neile vastuse, et
selline meie plaan tõepoolest oli ning jätkasime teekonda. Jäime sealjuures
soliidseks ja tegime ausat nägu ent mingi kahtlus hakkas siiski hinge närima. Pilk
ajanäitajale ning kiired kalkulatsioonid avaldasidki koleda tõe – me olime
aeglased, lausa häirivalt aeglased. Oma mõju avaldasid nii eelmise õhtu
tegevused, umbes nelja tunni pikkuseks jäänud uneaeg kui ka meie kanuu
sõiduomadused, mis esikoha-väärset kiirust kuigi kergelt arendada ei
võimaldanud. Minna oli veel pikk tee ja võistluse selles punktis virisema
hakata oleks olnud liig mis liig.
Võistluspäeva hommik, spordikooli
põrand, vot sellised näod. Mina vasakul, paatkonna esiaerutaja Kristjan
paremal.
|
Viimatimainitu ei tähenda
muidugi, et virisemismõtteid peast läbi käinud poleks, oh ei. Alustades oli
loomulikult optimism kõrgel ent mida edasi, seda üksluisem ja koguni mõttetum
kogu üritus tunduma hakkas – esimesed 30 kilomeetrit tõid tahes-tahtmata meelde
möödunudsuvise rattaretke ning eelkõige selle sirgetel Soomaa kruusateedel maha
nühitud sektsiooni. Piinavalt aeglane aerutamine, lõpp käegakatsutamatus
kauguses… Võistlusele eelnenud peaproov kitsukeses Tiskre ojas, omamoodi „off-water“
seiklusmatk, tundus neil hetkil märksa huvitavama üritusena.
Märksa põnevamaks läks
sõit pärast esimest veskitammi, õieti suisa nii põnevaks, et tekkis variant
kanuu pikema jututa kummuli keerata. Nimelt ei olnud me mitte kunagi harjutanud
sõitmist veidigi tugevamas veevoolus ja nagu selgus, oli see kogemus üsnagi
erinev seisvas vees aerusolgutamisest. Vesi, mis pärast tammi oma loomuliku
hooga voolama oli pääsenud, vedas meid kohe esimeses jõekäänakus täie hooga,
sirgelt ja selgelt vastu parajalt suurt kivi. Kanuu, mille nimeks „Kivipurustaja“,
keeras end kokkupõrkest nii tugevasti kreeni, et vesi lahmas üle servade sisse
ja suplusest jäi veel õige vähe puudu. Kahjuks või õnneks olime mõningaid
suplejaid juba stardis näinud ja kindel otsus oli seda ise mitte järele
proovida. Tüürisime oma veesõiduki kuidagi vibalikult kaldale, valasime vee
välja ning sõitsime hoopis keskendunumalt edasi.
Järgnenud paar-kolmkümmend
kilomeetrit olidki vast selle sõidu lõbusaimaks osaks – kiirevooluline jõgi
viis meid normaalse tempoga edasi, tüürimist ja mässamist oli omajagu, mitmes
paigas nägi teisi osalejaid kes endid vees karastamas olid käinud. Kive,
puunotte, kärestikulaadseid moodustisi ja tamme oli üsna mitmeid, paaril korral
tekitasid need ka esimese tabatud kiviga võrreldavat närvikõdi. Ainus mis mulle
eriti meeltmööda polnud, oli pidev peatuste tegemine ja vee välja kühveldamine –
oli see siis meie kanuu eripära või sellel seilajate kobakäplus, ei tea, aega kulus
sellele igal juhul päris palju. Teisest küljest oli meeldiv vahepeal selga
sirutada ning kanuupõhjast mõni hulpiv õllesigar üles otsida ja põske pista.
Istumist rohkem kui sõjaväes
Kui tammid ja kärestikud möödusid
lausa muinasjutuliselt kiiresti, siis edasine kippus sõidu mõttes taas veidi
igavamaks, samas oli ümbritsev loodus jõe teises pooles hoopis ilusam –
liivakivipaljandid ja -koopad, männimetsad ning… madalamalt paistva päikese
valgus, mis loodusele eripärase kontrasti annab. Tõtt-öelda poleks seda viimast
küll niiväga näha tahtnud, vähemalt mitte kanuuga sõites.
Kivipurustajaga sõiduvees. Esimese kivi tabamiseni polnud enam palju minna. |
Nii kellaaeg kui emake
loodus ise andsid mõista, et meie üritus venib pikaks. Punkti sellele veendumusele
andis aga see va istmik – põhjast ehk paarikümne sentimeetri kõrgusel pingil
istumine muutus mingil hetkel sedavõrd piinarikkaks, et me asusime leiutama
uusi viise, kuidas kilomeetreid mööda saata. Üks variant milleni jõudsime, oli
selline, kus esimene sõitja oli põhjas põlvili ja tagumine lebotas pool-selili justkui
rannatoolis. „Hö-hö-hö, teil tagumine paneb ju laiska!“ hõiskasid õlut
trimbanud pealtvaatajad seda nähes kuskilt hoovist – proovigu nad ise näiteks
13 tundi telliskivi otsas istuda… Sealjuures olid meil kaasa võetud mingid
sauna istumisaluste laadsed matijupid mis olukorda veidi leevendasid, osadel
polnud neidki. Kõige kurioossem oli ilmselt ühe parvega sõitnud meeskonna
lahendus, kes istumisalusteks täispuhutud ujumisrõngaid kasutas. Igal juhul oli
tegemist katsumusega millesarnast ma varem polnud kogenud ja seetõttu ei osanud
ka oodata. Istumist oli sel sõidul veel rohkem kui sõjaväes ja istumisalus kasarmu
taburetist märksa ebamugavam – viimasel sai koguni magada. Et füüsiline väsimus
sõidu ajal kuskilt mujalt tunda oleks andnud, seda ma esialgu ei täheldanud…
Masohhistide suvepäevad
Olukord muutus mingis
mõttes pingelisemaks teises söögipunktis, Leevakus, 24 kilomeetrit enne lõppu. Kanuud
toidutelgi juurde tassides ja aurava supipotikese järgi taarudes sai selgeks
see, et väsimus oli ikkagi oma koha sisse võtnud. Samm oli pehme, kõne ja mõte
kuidagi katkendlikud, käsigi veidi värisev. Esialgne mõte, et oleks vahelduse
mõttes hea veidi aega püsti seista, ei tundunud seda tehes enam sugugi nii
ahvatlev ja pidasin paremaks siiski istet võtta. Boršisupp (vist?) ja paar
viilu hapukurki läksid kurgust alla erakordselt aeglaselt ja tuju oli kuidagi
mõru. Kui supp söödud sai, oli õues juba pea täiesti pime ja niigi üsna jahe
päev oli muutunud veelgi külmemaks. Et olukorra üle mitte liigselt juurelda,
otsustasime võimalikult ruttu jätkata. Vahetult enne paati asumist lugesin veel
läbi venna sõnumi milles ta andis teada enda lõpetamise ajast, 13 tundi ja
mingid minutid peale. Meil oli minna veel umbes veerand distantsi.
„Veerand maad veel“ – see mõte
jäi pähe vasardama ja muutus sügava pimeduse laskudes muudkui aktuaalsemaks. 24
kilomeetrit on distants, mida ka jalgrattaga päris niisama igavusest sõitma ei
kipu, see on kolme kilomeetri võrra pikem ka poolmaratonist, mida korra jooksnud
olen. Meie ligikaudne keskmine kiirus jäi sealjuures oluliselt alla nii
rattasõidule kui jooksmisele ja arvestuslikult pidid meid ees ootama veel umbes
viis sõidutundi. Pimedas ja külmas. Õues oli juba sedavõrd jahe, et pea kõik
varuks kaasa võetud riided olid selga pandud ja kanuust väljas olles värisesime
mõlemad nagu haavalehed.
Kaevurilambikeste valgel
sõitsime koos teiste aeglaste ja õnnetutega edasi, just nagu mingi
jaaniussikeste protsessioon veteväljal. Paratamatult hakkas tekkima mõte,
milleks see kõik? Samas aga, tundus katkestamine millegi niivõrd piinlikuna, et
seda ei tahtnud jutukski võtta. Aerutasime tummalt ja tuimalt edasi, kuni Kristjan
selle idee lõpuks sõnadesse pani – seejärel pidasime veidi aru ja otsustasime
üsna kiirelt, et pärast nii pikka kannatust ei ole mõtet pooleli jätta. Tegemist
polnudki niivõrd sisulise diskussiooniga kui üksteisele kinnitamisega, et lõpetada
lihtsalt tuleb. Ühtlasi olime ka juba märganud silti mis teatas, et lõpuni oli
jäänud „vaid“ 16 kilomeetrit. Mõnevõrra naljaka fraasina jäi meelde Kristjani
öeldud lause: „ma ei viitsi pooleli jätta“ – justkui oleks need järgmised neli tundi
aerutamist kuidagi vähem viitsimist vajanud…
Olles lõpuni sõitmise
kokkuleppe sõlminud ja endaga rahu teinud (kirjutaks nagu eneseabi raamatut),
läks sõitmine märksa meeldivamaks. Küürutasin esipingil ja andsin aerule valu,
vasakust käest haukasin isukalt šokolaadi. Konkurente oli jõel väheks jäänud ja
seltskonda pakkusid peamiselt koprad või muud veeloomad kelle plaksatusi,
sulpsatusi ja veest välja vahtivaid päid nii mõnelgi korral kohata võis. Õhk oli
nii külm, et jõevesi hakkas aurama ja see tekitas mingit õudusfilmilikku
fiilingut – must sile vesi, vaikus, tähed pea kohal. Puudu oli vaid näljaste huntide
ulgumine. Mingil hetkel märkasin ka seda, et kanuu hakkas jäätuma – võtsime seda
teatava huumoriga ja seilasime kindlalt finiši suunas.
Võidukalt finišis. |
Viimase möödasõidu tegime
mingist tüübist, kes teatas, et lõpuni on kõige rohkem ehk kilomeeter minna. Kui
ta meilt kellaaega küsis, vastasin pikemalt mõtlemata, et kell on ehk umbes
kümme. Tegelikult olin viimati kella vaadanud umbes seitsme paiku ja nähtus
pettununa seda rohkem mitte teinud. Õige pea Võõpsu maanteesilla alla finišisse
jõudes saime aga teada, et kell oli veerand kaks öösel. Üllatus ja naerupahvak!
Saime medalid kaela ning võtsime vastu teadmise, et sõidule oli kulunud enam
kui 18 tundi (täpne aeg: 18:14:03,8). Mingit tähtsust see meie jaoks küll enam ei
omanud – tunne oli ülev, olime jõudnud lõpuni.
Kas asi oli seda väärt?
Hoolimata kõigist neist
mõtteist mis käisid peast läbi umbes esimese 30 kilomeetri jooksul, samuti üsna
mitmekümne kilomeetri jooksul kuskil hilisemates etappides, pean praegusel
ajahetkel, umbes nädal pärast üritust, kahe käega alla kirjutama – jah, oli
küll. Meiesugustel rahvasportlastel käib võistlus peamiselt nagunii vaid
iseendi vastu ja võiduks oli sel üritusel vaja vaid finišijoone ületamist (olgugi,
et tegemist oli ühe raskeima „vaid“-iga millega kokku olen puutunud). Sellega hakkama
saamise võti seisneski vähemalt minu jaoks peamiselt selles, mis sai pealkirjaks
pandud – „psühholoogia“ kui eneseületus ja rasketest hetkedest üle saamine ning
„perse“ kui mõningane füüsiline katsumus. Teadmamehed räägivad, et elu polegi
kerge, miks peaks üks võistlus siis seda olema?
PS! Väga suured tänud
vennale Martinile, kes meile lahkelt oma kanuud, „Kivipurustajat“, laenas ning meie
vaprale saatetiimile, Triinule ja Merilyinile, kes terve pika päeva kuskil
Kagu-Eesti avarustes vabariigi aeglasemaid kanuusõitjaid ootasid!