Üks ammune kolleeg ehitusvaldkonnast ütles kord, et Mongoolia on kõige sõltumatum riik maailmas - nimelt, sellest ei sõltu absoluutselt mitte midagi. Üsna pikaks ajaks jäigi see, koos mõningate juhuslike faktidega, minu põhiliseks teadmiseks tolle maa kohta. Mis süvateadmistesse puutub, siis ei saa öelda, et ma oma kaks päeva kestnud peatusega Ulaanbaataris oluliselt arenenud oleksin, küll aga lisandus taaskord kogemusi, mälestusi ja mõtlemisainet.
Muljed pärast rongist väljumist ja mitmeid armetuid katseid oma Couchsurfingu lehelt leitud võõrustaja juurde jõuda, ei olnud kuigi roosilised. Esimene suur, tõsine ja harjumatu tõrge oli see, kui keeruline oli Ulaanbaataris (UB nagu seda tihti kutsutakse) orienteeruda. Tõsi, kesklinnas polnud sellega eriti probleemi, mujal aga sellevõrra rohkem. Klassikaline probleem tänavasiltide puudumise või mitte-nähtavas kohas olemisega oli igati aktuaalne ent kahvatus selle kõrval mida ma mujal siiani kohanud polnud. Nimelt, tänavate nimed ei omanud seal pea mingit tähtsust - esiteks ei pruugi neid üldse olemaski olla ja teiseks, kui ka on, ei kasuta kohalikud neid. Ei teagi, kas on asi mongolite nomaadsetes juurtes või milleski muus aga nii minu kui teiste kohatud turistide muljed olid selle koha pealt üsnagi sarnased - kohalikelt juhtnööre küsides sattus küsija pigem suuremasse segadusse kui enne küsimist. Üldjuhul ei saadud küsimusest aru, seda nii keele- kui muude barjääride tõttu, seejärel keerutati oletatavat vastust otsides kaarti küll ühte ja teist pidi ning lõpuks juhatati ikkagi valesti või jäädi vastus võlgu. Paistab, et sel maal on veel valitsemas kaartide-eelne kultuur - juhtnööre anti pikkade ja võõra ränduri jaoks segaste kirjelduste läbi, mainides mingisuguseid maamärke, ligikaudseid distantse ja hooneid mis ühes või teises paigas, paremalt või vasemalt paistavad. Nii oligi, et oma peatuskohaks olnud jurtasse (mongolid ise kasutavad selle kohta sõna "ger") jõudmiseks kulus mul aega ehk umbes kolm tundi. See oli sihitu jalutamine mööda UB äärelinna slumme, kandes ~15kg kaaluvat seljakotti ning püüdes kokku viia mulle antud kirjeldusi ning sellega mitte üldse korreleeruvat ümbrust. Lõpuks, pärast mitmeid abiküsimisi kohalikelt leidsin siiski koha üles ja kõik oli igati positiivne.
Kõige eelneva läbielamise ajal, slummides jalutades ja linnaliini-bussis higistades, vasardas peas peamiselt üks mõte - "milline suurepärane segadus!". Tõepoolest, oma- ja võõrkeelsed sõnad nagu "korralagedus" ja "bardakk" said täiesti uue mõõtme ning Venemaa mudatänavad oma viltu vajunud majadega ei tundunudki enam nii hullud. Mõningane kaootilisus tundus valitsevat pea kõikjal - lisaks juba mainitule jättis küllalt tugeva mulje ka näiteks sealne liikluskultuur. Igal juhul oli nähtu ja kogetu ääretult huvitav ning silmiavav. Lisaks ei saa mainimata jätta kultuuride ja mõtteviiside erinevust - minu poolt slummiks tembeldatud piirkonnas elasid tegelikult täiesti tavalised inimesed, jurtade ees seisid autod, otse mullale pandud põranda ja vildiga soojustatud telgiseinade vahel levis wi-fi. Valikute küsimus ehk... Samuti oli näha omajagu ilusat - linna ümbritsesid igast küljest mäed, nende taga kõrb, stepid ja järgmised mäed. Linnale lähimaid künkaid õnnestus jalgrattaga sõites ka näha ja nende otsas ronidagi, samuti kuulus reisi kavasse paras annus kõrbe. Rongireis Ulaanbaatarist Pekingisse kulges suures osas läbi Gobi kõrbe ning väga vara alanud päeva lõpuks oli sellest teatav mulje juba olemas.
Kõike kokku võttes tuleb öelda, et Mongoolia oli huvitav ning negatiivsed arvamused mida selle ja eriti pealinna Ulaanbaatari kohta eelnevalt kuulnud olin, pigem ei pidanud paika. Koledust ja laga oli küll kuhjaga aga seda tuleb ilmselt võtta kui paratamatut osa sellest maailmanurgast. Kahju on taas sellest, et rohkem aega polnud, lisaks poleks paha teinud pisut soojem ilm - päeval, mil laenutatud rattaga mägedes käisin, oli ligi 10 kraadi külma. Kuiva kliima tõttu ei tundunud see küll nii krõbe aga mäetippu jõudmist mättal või kivil istudes nautima ka just ei kippunud... Minu reisiblogi kvaliteet-vihje neile kes kunagi sarnast üritust plaanivad, oleks lühidalt aga see, et aega tuleks varuda märksa rohkem kui kaks päeva. Vaatamist on Mongoolias küllaga, elu on odav (välja arvatud kõik see mis otseselt turistidele mõeldud), inimesed pigem optimistlikud ja sõbralikud.
...
Illustratsiooniks oleksin tahtnud panna meeleoluka pildi õhtuse tipptunni aegsest bussisõidust Ulaanbaataris ent kahjuks polnud seal piisavalt ruumi, et taskust telefoni või fotoaparaati haarata. Kogemus oli umbes sama või ehk pisut mugavam kui bussisõit Tallinnas, kui on toimumas mingi suur üritus ja ühtegi lisabussi graafikus pole (näiteks Sügisjooks, viimased 3 aastat).
 |
| Poseerimas mingi jõleda sots-monumendi ees. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar