Siis kui viimased grammid Soomaa
kruusateede tolmu kopsudest välja said köhitud, oli uue matka plaanimine juba
alanud. Mõttemaailmas eelmise aasta reisi hetkedesse ja reaalsusse tagasi
minnes meenub küll nii mõndagi sellist, mis suuremat sorti igatsust ei tekita
ent (ratta)matkas on see eriline miski, mis ikka tagasi tõmbab. Seda isegi
sellisel määral, et sel suvel duubeldusid nii matkakorrad kui kilometraaž -
kõigepealt sõitsime läbi Aegviidu - Ähijärve lõigu, seejärel ka just äsja
valminud Peraküla – Aegviidu, kokku umbes 850 kilomeetrit.
Osa I: Aegviidu – Ähijärve (~640km)
Hendrik Relve on öelnud, et seiklused
tekivad siis, kui ettevalmistus on halb – eelmise aasta matk põhjast lõunasse
läbi Maarjamaa kujunes tõeliselt seikluslikuks nii mõnegi kandi pealt ning oli
selle väite elavaks kinnituseks. Aegviidust Ähijärvele jõudsime sel korral
justkui lihtsamalt, kõiksugu jama ja vusserdamist oli märksa vähem, sõitmist
rohkem, sõidupäevad ise see-eest veidi lühemad. Kahjuks ei saa öelda, et me oma
vigadest tohutuid õppetunde oleksime omandanud, veelgi vähem nende põhjalt
targemaid otsuseid langetanud, pigem oli vist asi õnnes. Keskmiseks päevaseks
läbisõiduks jäi sel korral umbes 100km ja kõige hilisemaks laagrisse jäämise
ajaks aeg, mil algavad AK uudised. Kordagi ei pidanud me kuuvalgel telki ehitama,
igas laagripaigas sai üles tehtud lõke, õhtuti jäi koguni aega
mõtiskluseks ning B-vitamiini manustamiseks. Asjalikke sõidupäevi oli kokku
kuus, seitsmenda hommikusse jäi moe pärast napilt kahekohaline hulk
kilomeetreid.
Läbi lillede. |
Sõit ise oli küll põnev,
ilus ja kohati katsumusigi pakkuv aga, et jutt võileiva-blogiks ei läheks, pole
otstarbekas kõiki selle etappe üksipulgi kirjeldada. Tõtt öelda ei oskakski ma
seda teha, isegi kui tahaksin – juba enne kui üritus poole peale jõudis, hakkas
üldpilt möödunud sõidupäevadest kuidagi ühtlaseks uduks sulama. Päevane rutiin
oli üldjuhul küllalt sarnane: hommikune äratus, õllepurgi-priimusel küpsetatud
pudru söömine, asjad kokku ja sadulasse. Kruus, asfalt, metsarada, banaani ja
pähklite söömise peatus, sõit jätkub... See ei tähenda, et sõit igav või
tohutult üksluine oleks olnud aga kui oleks vaja kirjutada kirjand teemal
"Põlvamaa pinnasteede eripärad", jääksin vist hätta küll. Sõit oli
lihtsalt sedavõrd pikk, et kõik viimse detailini meelde ei jäänud.
Enam muljet avaldanud
kohtadena võib ehk mainida Haanja kõrgustikku oma tõusude ja laskumistega,
Võhandu jõe äärseid künklikke radu ja „Setomaa-Saharat“ – neist viimane oli
sõidutehnilises mõttes küll üks õudsemaid kohti mida ette võib kujutada,
meenutades Normandia dessanti jalgrattal aga loodus oli ilus ja rajad omamoodi
huvitavad. Mäest üles sõitmine on üldjuhul samuti asi, mis kellelegi eriti ei
sümpatiseeri, et aga Haanjas teisiti ei saanud, õppisime sedagi omamoodi
nautima. Käiguvahetusi oli vähemalt sama palju kui Kiirete ja Vihaste filmis,
jalgades oli jõudu kui Armstrongil pärast dopingusüsti ja nii me nendest
mägedest üles ja alla kihutasime. Hoopis teistmoodi kogemuseks oli Võhandu jõe
ääres olnud künklik rada, mis üsnagi õigustatult oli küll mõeldud jalgsi, mitte
jalgrattal läbimiseks. Nii mõnegi künka puhul jäi õigesti ajastatud
käiguvahetusest ja toorest jõudu täis jalgadest väheks ning appi tuli võtta ka
kaasmatkaliste nõu ja jõud – tõusud olid nii järsud, et meie koos varustusega
umbes 25kg kaaluvaid rattaid tuli mäest üles lohistada puudest kinni hoides ja
kahekesi. Ajakulu oli metsik aga kogemus vägev, suunurgad kiskusid
tahes-tahtmata ülespoole. Esimese päeva teekonna hulka jäi ka terve hulk
kilomeetreid laudteedel, siin-seal oli meeldivaid metsaradasid, mõnes paigas ka
täiesti tühja koha peale rajatud rajajuppe, ühendamaks näiteks mingeid
erinevaid rajalõike omavahel. Küllaltki palju oli ka liikluseks avatud asfalt-
ning loomulikult kruusateid. Ehkki need viimased kippusid tugevalt domineerima
ja kohati tekkis tunne, et lõppu ei tulegi ning kõik on kuidagi ühtemoodi
(sellest ka pealkiri), peab tagantjärgi tõdema, et vaatamist ja kogemist jagus
tegelikult küllaga. Maasikalõhnast umbsed metsasalud, kaunid korda tehtud talud
Lõuna-Eesti kuppelmaastikel, pilkupüüdvad teenindajad Värska restoranis ja nii
edasi… Eesti on ilus ning see ei kuulu vaidlustamisele.
![]() |
Illustreeritud näide jalgraja ning jalgrattaraja erinevusest. |
Nagu ennist mainitud, oli ka probleeme
küllaltki vähe – näiteks rehvipurunemisi oli vaid üks ja seegi juhtus kohas kus
me, silmad kantis peas, õigest teeotsast mööda kihutasime. Viimastel päevadel
hakkas haiget tegema päike ning alates teisest sõidupäevast valutama põlved –
ühekaupa ja korraga. Viimast võikski pidada matka esimest osa enim häirinud
faktoriks. Kõik muu reisi juurde kuuluv, nagu näiteks 6 ööd telgis magamist,
üsna mitme kilo jagu kruusatolmu sisse hingamist, veel rohkemate kilode jagu
oma asjade rattaga kaasas tassimist, enam kui 600-kilomeetrist rattasõidust
rääkimata, oli okei, normaalne, või siis koguni: „ei midagi erilist“, nagu
laulab Singer-Vinger.
Kavastu. Ootasime Eesti ainsat parvemeest kes oli parajasti lõunale läinud.
|
Matka lõpus oli emotsioon küll igati
positiivne, kuid tõtt-öelda mitte nii tugev kui oleks algul võinud arvata.
Finišis ei oodanud meid Läti rand, napis riides neiud ega Originaali nelipakid
vaid hoopis mingi lastelaager ja üks nastik kes sillal päikest võttis. Oli
selge, et midagi jäi puudu, asi jäi kuidagi poolikuks. Holly- / Bolly- või mõne
muu –Woodi narratiivis oleks olnud tegemist selle hetkega, kus pahalasele terve
kastitäis padruneid kerre on põrutatud, head tegelased kihutavad valge Sierraga
päikeseloojangusse, kõlavad ülevad noodid äraleierdatud lembelaulust kui äkki:
… paha mees või naine, hiidämblik või tulnukas – avab suures plaanis ühe oma
silma … Muusika peatub ja ekraanil hakkavad jooksma osaliste nimed. Siililegi
selge, et teema pole lõppenud...
Osa II: Peraküla – Aegviidu (~210km)
Kõike eelnevat kokku võttes, möödus matka
esimene pool ilma suuremate vahejuhtumiteta. Et seda balansseerida, otsustasime
teha teise osa, teistpidi võttes siis hoopis esimese osa, veidi teisiti. Kohe
alguses sai plaani võetud, et sõit tuleks sooritada ühe päevaga. (Kui
liibukatega kutid võivad päevas 200km sõita, siis miks ei peaks seda suutma
meie?) Ilma laagrisse jäämata sõitmine pani omad piirid ka varustuse hulgale,
see kahanes minimalistlikult ultra-minimalistlikule. Varuriietest olid kaasas
vaid vihmajope ning lühikesed püksid, ööbimisvarustuseks magamiskott,
„lebomati“ ülesandeid täitev parketi aluskate ning telgi asendajaks koormakate,
lisaks vesi, üks purk Red Bulli ja veidi süüa. Arvestades sinna juurde veel
fotoaparaadi, noa ja mõned vahendid ratta remontimiseks (sisekumm, pump, paar
kuuskantvõtit), saabki kokku terve seljakotitäie asju aga samas ei saa öelda,
et seda just üleliia palju oleks olnud. Lisaks eelpoolmainitule, kahanes
jätkuürituse ajaks ka meie sõiduseltskond – kolme asemel oli meid stardis vaid
kaks, Kristjan & Kristjan.
Matka alguspunkti saamiseks saime taas abi
Triinult ja Merilynilt, kes meid umbes südaööks Nõva lähistele sõidutasid.
Algselt oli mõttes seal koormakate üles panna ja hommikuni laagrisse jääda, et
siis varavalgel enne kukke ja koitu startida. Et aga öö oli soe ja mõnus,
tegime plaanid ringi ja hakkasime hoopis kell 00.05 sõiduga pihta. Algus tundus
soodne seni, kuni Kristjan oma rattal lambi põlema pani, see kippus iga teeaugu
ja kõvema lenksupööramise peale vilkuma ning tundus, et ilma lambita oleks
veidi mugavam sõita olnud. Ehk siis, esimene tõrge ilmnes pärast vähem kui
minut kestnud sõitu. Oleks ju võinud kodus varustust kontrollida aga see
selleks.
Pikka matka me öösel ei teinud - teele jäi
nimelt üks bussipeatus mis tundus liiga hea, et olla tõsi ning otsustasime
jääda sinna ööbima. See kujutas endast ukse ja akendega palkmaja ning mingil
põhjusel tundus olema soliidsem ja ehk mugavamgi lahendus kui puude vahele pingutatud
koormakate – ja oligi, üldse ei saanud kurta. Kui, siis ehk ainult selle üle,
et „lebomati“ asemel kaasa võetud parketi aluskate, oma 2mm (jah, MILLI-meetri)
paksusega, laudpõrandat oluliselt pehmemaks ei muutnud.
Pärast küllaldast, umbes neli tundi
kestnud uinakut bussipeatuse põrandal, saime aru veel millestki mida oleks
võinud kodus enne starti teha. Seiklused on küll toredad ning jäävad hästi
meelde aga siiski, enne 200-kilomeetrist rattasõitu ei oleks olnud paha mõte
korra ka ilmateadet vaadata. Eelnevad 5 või 6 päikselist ja palavat päeva oma
puhkusest olin veetnud korterit remontides ja polnud justkui põhjustki
arvamaks, et saabuv päev võiks olla milleski erinev. Aga oli, ja mitte vähe.
Kasutades Kristjani legendaarseks saanud lauset keskkooli kirjandustunnist,
„paistis sel päeval päike pilvede tagant“, see tähendab, päikesest polnud
haisugi ja vihma sadas. Ning mitte sellist meeldivat ja rahulikku, kukeseeni
kergitavat sademekest vaid ikka korralikult ja ladinal. Suur hall ulatus igas suunas
kuni silmapiirini ning küllap kaugemalegi. Valikuid polnud palju, täpsemalt üks
– vihmajope selga ning sadulasse.
Pärast paari kilomeetri läbimist olid nii
jalanõud kui püksid täiesti läbi vettinud ja sõidumotivatsioon nullilähedane.
Paratamatult tekkinud mõtted katkestamise teemadel said eriti aktuaalseks siis
kui tegime Padisel oma esimese söögipausi – sisenesime kohalikku külapoodi nagu
kaks kalkarit, veest ja mudast rida tähistamas meie teekonda riiulite vahel.
Lõime „Täistera Pehmiku“ ja kaks kohupiima letti ning ei saanud märkamata jätta
poemüüja suure vaevaga tagasi hoitud muiet. Tasusime kauba eest, tänasime prouat
ja läksime õue sööma. Paar minutit ühel kohal seismist muutsid olemise
vastikult jahedaks, tossud lirtsusid, läbimärjad ja külmad dressid kleepusid
jalgade ümber, vihma sadas. Kuna me saatetiimi puudumise tõttu suvalises kohas
sõitu lõpetada ei saanud, otsustasime minna vähemalt Saue või ehk Tallinnani ja
seal asja üle edasi mõelda. Pikemat filosoofilis-psühholoogilist arutluskäiku
kirjeldamata, lõppes või õigemini jätkus meie ettevõtmine aga nii nagu kuskil
sisimas arvata võiski. Jõudsime Tallinna ringteeni, mõtlesime, et sõidame veidi
veel, sõitnud veidi veel, avastasime endid paigast kust tundus juba mõttetu
otsa ringi pöörata. Helistasin Aegviidus resideeruvale vennale, palusin õhtuks
sauna sooja panna ning jätkasime retke.
![]() |
Illusioon kuivadest sokkidest. |
Olles psühholoogilisest tõrkest üle
saanud, jäid alles vaid argised olustiku-probleemid. Vihm, muda, lõputust
sajust „ära sulanud“ kruusateed, poolel maal lagunenud vihmajope, füüsilisest
pingutusest hoolimata peale tikkuv uni, tõrkuv ratas ja ühte-koma teist veel.
Suurimaks üllatajaks sellest komplektist, Ilmataadi keeratud käki ja meie endi
idiootsuse järel, osutus vast tõrkuv ratas – see oli just äsja, esimest korda
pärast Arnold Rüütli aega, remondis käinud ja pidanuks kenasti funktsioneerima,
aga võta näpust – keti ja hammasrataste omavaheline suhe oli nagu Browni
liikumine. Kolinat, raksumist ja kriginat jätkus kuni hiliste õhtutundideni.
Õnneks ei läinud midagi lausa katki ja kuskil porilombis kap-remonti tegema ei
pidanud.
Jättes välja selle, mis eelmises lõigus
loetletud, oli sõit siiski küllalt meeldiv – ainus aga oligi see, et seisma ei
tohtinud jääda ja varvaste liigutamine tossu sees polnud soovitatav. 210
kilomeetrit sõitu, neist 195km sisuliselt järjest ja ilma pikemate peatusteta,
ei tundunudki nii väga hull kui oleks võinud arvata. Erinevad kehaosad hakkasid
küll mingitel hetkedel väsima ja tunda andma kuid see polnud ligilähedaseltki
võrreldav kangeks jäänud istmikuga Võhandu kanuumaratonil või põlvevaludega
Võsu jooksumaratonil. Umbes kolmkümmend kilomeetrit enne Aegviitu jõudmist said
ka pilved veest tühjaks ja teed hakkasid tasapisi kuivama, lõpuspurdi
kiirendamiseks laadisime sõidu pealt sisse energiajoogid, lülitasime kiirema
käigu peale ja panime jalad vilkamalt liikuma. Oodatud energialaks ei olnud
küll nii võimas, et tagaratas kruusa freesima oleks hakanud aga tempot tuli
juurde küll. Viimased 10-15 kilomeetrit sõitsime kuuvalgel ja enam-vähem
täiskiirusel. Erinevalt nii mõnestki raja osast kus geograafiliste katsumustega
maadeldud sai, oli Aegviidu ümbruses rajamärgistus väga hea, kui mitte öelda,
et suurepärane. Tähistused puudel ning sildid raja ääres olid kõik kaunisti
nähtavad ja üheselt mõistetavad. Selle asemel, et vettinud kaardilt oma
asukohta välja peilida ning ümbritsevat floorat ja faunat vandesõnadega
kostitada, saime keskenduda sõidule ja looduse nautlemisele, nii nagu see
tähistatud rajal matkamise puhul olema peakski.
Kuuvalgel läbi Aegviidu metsade kihutades
meenus ka üks vestlus matkajatega, keda kohtasime oma reisi pikema osa teisel
õhtul. Rääkisime nendega maast ja ilmast, muuhulgas ka matkamisest. Olles
maininud, et meie äsja lõppenud sõidupäeva distantsiks oli olnud 120
kilomeetrit, vangutas nende juhtfiguur pead ja ütles „te vist ei naudi oma
reisi“ ning seltskond hakkas naerma. Muigasime kaasa, öeldu üle liigselt
mõtlemata. Hiljem asja üle juureldes jäigi kummitama mõte „kuidas nautida
rattamatka?“ – kui marsruudile jääb 10-kilomeetrine kruusasirge, koleda ära
tolmanud sääsemetsa vahel, kas peaks siis seal aeglasemalt sõitma ja tolmu sügavamalt
sõõrmeisse tõmbama? Või siis, kuidas näeb välja sõidu nautlemine lenksuni
kõrguvate, kastega kaetud nõgeste sees? Kas peaks neidki silitama ning üheskoos
kiitma antud sõidukoha oivalisust? Raske öelda, kas ja milline oleks siinkohal
see üks ja õige vastus – selleni pole me siiani jõudnud. Kui keegi samal teemal
mõtiskledes mingi vägeva ivani on jõudnud, andku teada. Sinnamaani jään ma oma
mõtte juurde, mille kohaselt on aeg-ajalt hea ja koguni kasulik, ennast oma
mugavustsoonist välja rebida ning teha midagi sellist, mis hiljem ennastki
imestama paneb. Peraküla – Aegviidu – Ähijärve matk oli just nimelt midagi
sellist, nii oma esimeses kui teises osas. Proovige järgi!
![]() |
Vihm on lõppenud, energiajook joodud - Rock and Roll! |