Oandu – Ikla rattamatk

416km, 4 päeva ja 27 sadulatundi väntamist mööda Eestimaad, 10. kuni 13. juuli 2014

Proloog

„Kui on plaan, läheb plaan perse. Kui plaani pole, läheb kõik perse” – sellise, lausa kuldse tarkusetera poetas mingil reisihetkel meie oma kuldsuu Kristjan (see teine, mitte mina). Nali naljaks, aga tegelikult nii naljakas polegi. Pigem üsna tõene.

Kui alustada algusest, siis plaan Oandu-Ikla matkaraja läbimiseks ratastega tekkis meil juba 2013. aasta esimestel kuudel. Plaan iseenesest oli väga lihtne – teha see ära suvel (st. 2013. suvel) ning võtta rahulikult. Kalendrit vaadates on selge, et esimese punktiga me põrusime, teise punktiga on lugu keerulisem.

                                                                                                          

1.päev – milline tore üritus!

Marsruut: Hara – Nikerjärve lõkkeplats

Distants: 91km, sõiduaeg: 6h42min (9.30 – 22.00)

Marsruuti puutuvad kõrvalekalded plaanist algasid juba stardipunktist – Oandusse me sõita ei viitsinud, selle asemel alustasime minu vanemate kodust Hara külast. Kahjude hüvitamiseks tegime siiski ka üsna pika poogna Oandu suunas, seega jäi nägemata hinnanguliselt 10km raja algusest. See on ilmselt piisavalt vähe, et endid sellest hoolimata rattatšempionitena tunda.

Sõit algas üllatavalt mõnusalt – meie koos varustusega 25kg kaaluvad rattad veeresid mööda killustikku, kruusa ja asfalti täiesti muretult, juba Loksa poe juures nägime esimest läbi Eesti rändavat ratturit, ilmgi oli kaunis. Tundus, et tuleb põnev ja meeldiv sõit. Esimesed kümmekond varustuse (taas)pakkimise korda olid samuti omamoodi naljakad. Kõige tipuks oli esimese päeva teekond tõepoolest ilus ja huvitav – Lahemaa ning Kõrvemaa radadel sõitmine pakkus ohtralt sõdutehnilisi katsumusi ja kõikjal oli midagi vaadata. Etteruttavalt võib öelda, et esimesse päeva jäigi lõviosa nendest teedest mille läbimisel maastikuratas end õigustas – mujal oleks võinud üsna muretult hübriidi, linnaratta vms kitsamate rehvidega sõidukiga liigelda. Sõnaga – algus tundus soodne.

Esimeste nähtud rajasiltide juures olime optimistlikud ja tegime Endleid.
Vasakult: Risto, Kristjan (teine) ja Kristjan (mina)

Mõnevõrra hapuks hakkas olukord kiskuma alles siis, kui me pärast Kõrvemaa metsadest välja jõudmist kella vaatasime – too näitas juba selliseid numbreid, et Aegviidu poodi õlle ja hommikuse pudru järgi jõudmine kippus küsitavaks muutuma. Mis omakorda tähendas, et me olime graafikust maas ja järgnevatel päevadel olid ees ootamas koletud kilometraažid. Nende mõtetega kihutasime poodi ja sealt edasi Nikerjärve lõkkeplatsile. Seal panime laagri püsti, parandasime rattaid, sõime ning läksime magama.

2. päev – agoonia

Marsruut: Nikerjärve lõkkeplats – suvaline koht

Distants: 125km, sõiduaeg: 8h 10min (10.00 – 23.45)

Teine päev ei alanud kuigi meeldivalt – väsimus oli kole ning rattasadul oli küll viimane koht kuhu istuda oleks tahtnud. Paraku aga, just nimelt sinna me pidime end sättima. Sõiduga alustasime üsna hilja kuna, professionaalid nagu me olime, ei seadnud keegi meist hommikuks äratust.

Mõningase kergendusena mõjus see, et teed millel me sõiduga alustasime, olid eelneva päeva omadest märksa lihtsamad. Sel hetkel polnud meil kruusa vastu veel allergiat tekkinud ning päeva esimene pool möödus nagu lepase reega, peaaegu – väikese miinusena võib mainida mõningaid geograafilisi katsumusi mis päädisid Kakerdaja rabast möödasõitmisega. Süüdi olid selles loomulikult meie eelmise aastatuhande aegne Eesti kaart kuhu rada märgitud polnud ning RMK paigaldatud siltide vähesus. Huvitaval kombel puudus märgistus just neis kohtades kus valikuvõimalusi kõige rohkem oli, samas kui näiteks laudteed, kust nii ehk naa kuskile keerata ei saa, olid siltidega tihedalt ääristatud.

Mõni kruusatee oli üsna mõnus.

Umbes lõunaks jõudsime Ardusse – kohta, mida Tallinnast Tartusse või vastupidi sõitjad tunnevad eelkõige tüütu paigana kus kiirus maha tuleb pidurdada. Meie jaoks osutus see aga päris mõnusaks peatuskohaks – käisime seal poest toitu varumas, kohalikus grill-lokaalis söömas ning Paunküla veehoidlas ujumas.

Meeldivale peatuskohale järgnenud neljast tunnist sõitmisest ei meenu mulle õieti midagi – järelikult oli kõik korras. Mis sealt edasi tuli ja millega päev lõppes, visualiseerub seevastu kristall-selgelt. Algasid meie jamad ühel suuremat sorti ristmikul kust puudus igasugune märgistus – kaardi uurimisest kasu polnud ning lõpuks, otsustades lihtsalt edasi sõita, jõudsime 10-15km hiljem taas ühe rada märkiva sildini. Paraku aga, ei teinud see meie olukorda paremaks, sest mainitud punktist, asus see kuskil Raplamaal, algas terve selle sõidu kõige jälgim osa. Lõputuna tunduv, tegelikkuses ehk 3-4km pikkune enam-vähem niidetud siht mis viis meid maanteelt kuskile kruusateele oli niivõrd pehme ja künklik, et seal sai sõita üksnes väga kerge käiguga ning kogu energia kulus minimaalse sõidukiiruse hoidmiseks. Tempo oli nii aeglane, et veel vaiksemalt sõites oleks vist külili kukkunud. Anna mulle andeks, Raplamaa, see koht ajas vanduma. Ent nagu kõik igavesed asjad, sai õnneks ka see rada läbi. Meie jamad seevastu mitte.

Järgmine katsumus ootas meid ees Loosalu rabas, mille keskel järsku laudtee ära lõppes. Sellest me küll väga suurt numbrit ei teinud, viskasime tossud lenksule ja ukerdasime pahkluudeni turbas oma teed edasi. Vähemalt, erinevalt eelnevast ja ka järgnevast, oli koht ise ääretult ilus.

Tripime loojangusse.

Et potentsiaalset lugejat säästa, ei hakka ma igat järgenud sitta rajalõiku eraldi kirjeldama, kokkuvõtlikult oli see umbes nii: sõidu- ja kohati lausa kõndimiskõlbmatu laudtee, mülkad ja muda, veel katkisem laudtee, mülkad ja muda. Kõik see kokku kestis ehk oma 10km – see raiskas hea hulga aega ning polnud ka just kõige maalilisem paik kus matkamas käia. (Minu subjektiivne hinnang. Kes valgusevaest ja märga, hooldamata ning sääseküllast segametsa kaifivad – see piirkond on teie jaoks.) Lisamärkusena võib lisada, et see raja osa polnudki mõeldud ratastega läbimiseks. Korraliku kaardi ja eeltöö puhul (viitavatest siltidestki oleks kasu), poleks me sinna ilmselt üldse sattunud. Oleks-poleks. Kokkuvõttes siiski huvitavam ja mälestusväärsem kui mööda kruusa nühkida.

Sopast, lögast ja sääskedest eemale saades oli päike juba loojunud. Õdusas õhtujaheduses laagripaiga poole veeredes jõudsime ka päeva püandini – meie seltskonna kaardimeister oli ühe tee mõnisada meetrit valesti kaardile märkinud ning süvenevas pimeduses ümbritsevat jura lahti mõtestades kulus meil päris arvestav hulk aega ning närve enne kui taas rajale jõudsime. Ka see olukord ajas vanduma. Koht kus me lõpuks laagrisse jäime, oleks võinud samuti vanduma ajada, aga tol hetkel me enam ei viitsinud. Sõime igaüks ühe paki „turbokaid” (kiirnuudleid) ja vajusime hetkega unne.

3. päev – tuimus

Marsruut: suvaline koht – Kilingi-Nõmme

Distants: 133km, sõiduaeg 8h 28min (7.30 – 21.30)

Justkui eelmise päeva jätkuks, algas kolmas päev rehvipurunemisega, mis röövis varasest hommikust kokku umbes tunnikese. Sealt edasi läks pilt optimistlikumaks, vähemalt mingis mõttes. Igasugu košmaare rataste lagunemise ja varustuse laialipudenemisega peaaegu, et polnud, teed olid lihtsasti läbitavad. Siinkohal tuleb küll mainida, et lihtsasti läbitav tähendab tihti ka igavat / tüütut ja antud juhul see just nii oli. Päeva märksõnaks võiks olla näteks: „kruusa-maitse”. Pikad, kuni kümnekilomeetrised sirged kruusatee-lõigud, millele pärast kurvi järgesid täpselt samasugused. Ja veel, ja uuesti, ja jälle. Meeldivat vahepala pakkusid iga mõne aja tagant tehtud pähkli-ja-rosina-pausid. Ei varem ega hiljem pole ma niipalju rosinaid ja pähkleid söönud, mõneks ajaks ajas lausa isu ära. Ilusate kohtadena jäid sellest päevast meelde Kurgja talu ning Sakala raja lõpuosa. Soomaa, olgu kui kuulus tahes, assotsieerub nüüd igatahes tolmu-maitsega – kuna ajaga oli kitsas käes, ei jõudnud me seal ühtegi matkarada ega vaatamisväärsust lähemalt uurimas käia.

Suutsin kiusatusele vastu panna ning ei lisanud tekstile pilti kruusateest.

Mingil tolmusel hetkel, keset Soomaa mitte-põnevaid radu, seadsime endile eesmärgi jõuda õhtuks Kilingi-Nõmmele. Sinna oli pikk maa minna ja minul isiklikult oli rattasõidust täielikult kopp ees, aga nii pidi see minema, vastasel juhul oleks viimane päev liiga õhtusse veninud – tuli jalgadele valu anda. Suure pingutuse ning väikese sohimänguga (sõitsime mingi kruusatee nurga sirgeks) jõudsimegi kohale. Veeresime sellest omamoodi kenast linnakesest läbi, käisime poes ja leidsime ka suurepärase ööbimiskoha. Või nii me vähemalt arvasime.

Olles oma road ära söönud ja telki und ootama läinud, saabus meie telgist mõne meetri kaugusel olnud lõkkeplatsi juurde mingi seltskond. Kuulsime neid arutlemas, et kelle telk see küll võiks olla ning keegi teadis rääkida, et see pidavat Eha oma olema. Sellest, miks kodanik Eha oma telgi juurde kolm jalgratast oli parkinud või kus Eha ise hetkel viibis, ei paistnud keegi eriti hoolivat. Sujuvalt läks jutt üle sellele, miks keegi neiu nii vähe viina joob ja pandi autost muusika möirgama. Ja veel milline muusika – kui tavaliselt jõutakse Erich Kriegeri või Karl Madise surematute hittideni kuskil peo lõpp-järkudes (ja ka siis üldjuhul mitte), siis seal pidu nendega algas. Ühtlasi oli tegemist väga musikaalse ja endid mitte häbeneva seltskonnaga, „Ma olen noor” refrääni ja paari muud fraasi mis erinevatest lugudest meeles, karjuti kaasa täiel häälel ja kõigil kostis lõbus olevat. Kui siis ehk meid välja arvata. Mingis peo hilisemas faasis jõuti ka oletatava sünnipäevalapse lemmiklooni – selleks oli muusikakollektiivi „Patune Pool” lugu nimega „Dolce Gabbana”. Antud hitti mängiti vähemalt kolm korda ja enda arvates vähemalt Siiri Sisaskiga võrreldavaiks lauljaiks transformeerunud  peolised huilgasid sellele hingestatult kaasa.

Kui peoliste meeled reaalsusest lõplikult irduma hakkasid, veeti mingi osa neist, kummide vilinal, autoga minema ning nende pidu ja meie kustumatu kultuurielamus said selleks korraks läbi. Kell oli siis umbes kolm öösel ja meie plaan endid enne viimast sõidupäeva välja puhata oli nurjunud.

4. päev – lõpu maitse

Marsruut: Kilingi-Nõmme – Ainaži

Distants:67km, sõiduaeg 3h 40min (7.30 – 13.00)

Reisi lõpusirge, need tühised 67 kilomeetrit said sooritatud üsna konkreetselt. Kell 6 ärkasime üles, 7.30 hakasime sõitma ja mõned kruusa- ning asfaltteed hiljem olime juba mere ääres ning liikusime selleks hetkeks juba võrdlemisi rahulikus tempos lõunanaabrite suunas. Umbes lõunaks olimegi juba Lätis ja seadsime sammud kohalikku külapoodi, et end tubli soorituse eest premeerida. Jäätis ja õlu olid omal kohal.

Tegijad. Lätis. Jäätis oli pildistamise hetkeks juba söödud.

Veidi aega hiljem jõudis kohale ka meie „takso” – neiud Triin ja Merilyn, kes meile uhke auhinnatseremoonia korraldasid ja kingitusi jagasid. Kõigile meile kolmele anti üle diplomid (loe: tipp-loom) ja Originaali nelipakid. Tundsime end nagu Tour de France’i võitjad ning triumfi kinnistumiseks tegime veel paari-kolmetunnise pikniku- ja grillimispausi Kabli rannas. Seal, sillerdavat Pärnu lahte vaadates ning sadula asemel mereliiva oma istumise all tundes sai lõplikult selgeks, et sõit oli edukalt sooritatud ning, et kõigist siinkirjeldatud jamadest hoolimata oli tegemist ühe vägeva ettevõtmisega.

Meie sooritus oli nii võimas, et olukord muutus lausa apokalüptiliseks.

Lõpp

Kui lõpetada jutt nii nagu koolis õpetati, sissejuhatusest ja lõpetusest tervikut moodustades, siis võiks öelda, et plaan läkski perse (koolis oleks küll veidi erinevat sõnakasutust eeldatud). Alustuseks jäime minekuga aasta hiljemaks kui plaanisime ning nagu jutustki vist välja tuli, ei olnud see just ülemäära lihtne ettevõtmine. Aga, et kõik untsu oleks läinud, ei saa mitte kuidagi öelda, pigem vastupidi. Ettevalmistus oleks ju võinud parem olla, ent lõpp-emotsioon oli siiski super.

Eesti on ilus, Eesti on metsik ja inimtühi, looduses on mõnus käia, reisida on hea. Eesti on avastamist ja kogemist väärt ning jalgratas on selleks igati sobiv vahend. Miinimumprogramm selle matka läbimiseks ei tähenda enamat kui töölt kahe-kolme päeva vabaks võtmist ja enne üritust paari korda rattaga sõitmas käimist. Muud eriti midagi. Kellel võimalus, tehke ära – ilmselt on see vaeva väärt.

Järgmise korrani.