Hääletades Itaaliasse

Tallinn – Vilnius – Varssavi – Krakow – Zakopane – Kõrg-Tatrad – Bratislava – Viin – Ljubljana – Milano – Bergamo – Tallinn; 21. august kuni 2. september 2014

Eellugu ja plaanimine

2011. aasta juuni, keset põldusid, Poola – teel Berliinist koju olin ühe päeva jooksul hääletanud kümne auto peale, maksnud politseile trahvi, suhelnud nii Poola kui Leedu tolliametnikega, seisnud ja oodanud erinevates kolgastes ning liikunud edasi vähem kui 400km – vandusin kõigi kuradite nimel, et ei hääleta enam iial.

2013. aasta november, Flensburg, Saksamaa – varahommikul Taanist alanud ja viis tundi väldanud hääletamisreis oli mind viinud täpselt poole maani, ehk siis umbes 100km kaugusele. Tee peal olin pärast pikka vestlust politseiametnikega pääsenud trahvist või vangiminekust, olin üle kere külmast kange ja läksin agoonia lõpetamiseks rongi peale, et sellega lõpp-punkti sõita. Ei iial enam.

2014. aasta august, Tallinn, Eesti – see kõik algas taas. Plaan oli tehtud ja ürituse skaala hoopis mastaapsem kui varem.

Reisiplaani detailid

Antud reisi plaanimist iseloomustab vast kõige paremini lõigule järgnev pilt – umbes nii põhjalik ja detailne mu seekordne reisikava oligi. Hääletamine Zakopanesse, matk üle Kõrg-Tatrate, hääletamine Milanosse, lennureis tagasi Tallinnasse.

MS Paint - edasijõudnute tase

Olgugi, et kaardil üsna väikselt märgitud, pidi retk üle mägede olema selle reisi tähtsaimaks osaks. Mägedes käimise ja ronimise tähtsust enda jaoks seletaksin umbkaudse tsitaadiga Bear Gryllsi autobiograafiast: “kes selle kohta küsima peab, ei saaks vastusest nagunii aru”.

Lõppsihtkoht Milano (täpsemini küll Bergamo) sai valitud seetõttu, et sealt oli odav ja lihtne koju tagasi tulla (Ryanair) – põnevalt ja kaugelt reisilt argipäeva-rutiini suunas hääletamine pole asi mida uuesti teha tahaks.

Hoolimata pikast ja põhjalikust plaanimisest ei mõelnudki ma välja seda, mis võiks Tallinna, Kõrg-Tatrate ja Milano vahele jääda. Ütleme nii, et plaanisin teha plaanimata reisi.

Minek

Kui hääletamine kuskil jutuks tuleb, kipub seltskond ikka kahte leeri jagunema. Ühel pool seisukoht, et sellega tegelevad hulgused, kaltsakad ja muidu vaesed, teisel pool rohkem minu moodi koolkond. Arvan, et hääletada on põnev. See on justkui omamoodi motivatsioonikoolitus – veidrate paikade, kummaliste inimeste ja ootamatute sündmuste jada, mis saab edukalt lõppeda vaid siis, kui alla ei anna. 

Nii oligi, et alates hetkest mil reisile mineku lõplikult otsustasin kuni ühe varase hommikuni mil number 18 bussi lõpp-peatuses rännakuga alustasin, oli sisimas üsna suur mida-kuradit-ma-teen-tunne. Mida, miks, kuhu ja kas tõesti? Õues oli jahe ja närune olla, inimesed sõitsid tuimade nägudega mööda, minna oli veel umbes 2500km, tundmatuses viibida ligi 2 nädalat. Pöialt tõstes ja naeratust näole manades ketrasid silme eest läbi esimestes lõikudes mainitud sündmused.

Mõned huvitavad inimesed ja ebahuvitavad seismised hiljem oli mu murelikult alanud päev täiesti murevabalt Vilniuses lõppenud. Jõime sõbraga Leedu puskarit ning muljetasime erinevatel teemadel. Vahepeale mahtusid ilmselt mu senise elu pikimad venekeelsed vestlused ja palju muud põnevat. Reisi-tunne hakkas peale tulema.

Üldjoontes püsis suhteliselt sujuv ja meeldiv liin vähemalt hääletamise osas kuni reisi lõpuni. Välja arvatud ehk episood teisest päevast mil satusin punti kolme Leedu ehitajaga. Autojuht, kes kuskil linnakeses puhuma pandi, osutus kaineks, teine seltsiline oli keskmises ja kolmas ilmselt juba raskemas joobes. Viimatimainitu juhtus ka minu pinginaabriks olema. Vestlus algas tema kõva mehe juttudega (“v lesu i p***ets...”), seejärel hakkas suur vennastumine ning lõpuks pidin talle seletama, miks ma teda oma hääletamisreisile kaasa ei taha võtta. Lisaks sellele, et olukord oli tüütu, tekkis ka mõttetera iseendale – kui tüüp oleks olnud vähem purjus ja temas oleks varitsenud suurem kurjus, kas siis minu reis oleks nurjun’d? – tõenäoliselt jah. Kõiksuguste võimalustega arvestades oleks ilmselt kasulik pipragaas või tapper käeulatuses hoida – hääletamine on küll enamjaolt lõbus ja huvitav ent samas tuleb igal ajahetkel olla valvel ning kõigeks valmis. See, muide, on ka ääretult väsitav.

Ehitusmeeste manust pääsedes pidin maailma helguses aga taas veenduma, umbes keskööks Varssavisse jõudes pakkus mind sinna sõidutanud tüüp mulle ööbimiseks ühte oma korterit. Polnud üldse paha alternatiiv telgile.

Läbi Poola

Reisi kolmanda päeva alguses tegin tutvust Varssaviga. Istusin mingis vanalinna tõmbekeskuses ja mõlgutasin "joo end täis kui siga" viiside taustal mõtteid – reisida on mõnus. Ilm oli soe ja suvine, linn kena, tuju hea.

Poola praegusest pealinnast sõitsin edasi nende vanasse pealinna, Krakowisse. Sinna jõudes oli väljas juba ammu pime, infokeskus mitu tundi tagasi suletud. Ühelt ringi lonkinud prantsuse vandersellilt sain ka teada, et kõik hostelid on täis. Kehvana paistnud olukord lahenes siiski üle ootuste kenasti – uurisin paar minutit trammipeatuses olnud linnakaarti, seadsin sammud vanalinna suunda ning esimeses hostelis mille ust kulutada otsustasin, oli koht olemas. Lisaks sain võluvatelt admini-neiudelt teada, et olin seal esimeseks eestlasest külaliseks. Uhke värk.

Sumedas öös ja veidi ka järgmise päeva ennelõunal tegin sellegi kauni linnaga tutvust ning seejärel sõitsin, sedapuhku bussiga (vihmasaju tõttu), Zakopanesse – poolakate talve- ja mägikuurorti.

Motivatsioonikoolitus

Zakopanes pidin kõigepealt ostma mägede kaardi, seejärel leidma hosteli ning panema paika mägede ületamise plaani. Esimese eesmärgiga probleeme polnud, teisega oli veidi keerulisem. Turistiinfos töötanud kutt juhatas mu pärast  põhjalikku linnakaardi uurimist risti vastupidisesse suunda – määramatu hulk vandesõnu hiljem jõudsin siiski pärale.

Kolmanda eesmärgi täitmisega läks jamaks – mägede kaardil oli kirjas iga rajalõigu läbimiseks umbkaudu vajaminev aeg ning mis iganes marsruuti ma ka ei kalkuleerinud, ikka kippusid paberile tekkima 10-12-tunnised matkapäevad. Arvestades raja iseloomu ja mägedes turnimise raskust, tundus see natuke liig. Lühemad ja lihtsamad päevad oleksid omakorda tähendanud vähemalt ühte lisapäeva mägedes ning veelgi süvenevat ajahäda Milanosse jõudmisel. Sealt ketras mõte edasi – milliseid teid pidi üldse edasi minna? Algne veendumus, et Austriat tasuks vältida (hääletada keeruline) kippus Ungari teedevõrgustikku uurides vägisi ununema. Marsruut Slovakkiast Sloveeniasse läbi meie hõimuvellede maa nägi välja nagu kõrgema leveli ussimäng vanas Nokia telefonis ning kohanimesid veerides pidi nutt peale tulema... No kuidas saab mingi asula nimeks olla näiteks “Iszkaszentgyörgy”?? Sugulased või asjad, tõepoolest. Hääletamissiltide valmistamiseks oleks kulunud seljakotitäis markereid + suur rull tapeeti. Tuju keris allapoole ja lõpuks oli mul oma puuduliku reisiplaani ja kasinate tulevikuperspektiivide tõttu lausa füüsiliselt halb olla. Võiks öelda, et tegemist oli klassikalise “kuhu-ja-miks-kuradi-pärast-ma-tulnud-olen” olukorraga – üksi, masenduses, enam-vähem reisi keskkohas, kõige raskem alles ees. Lõpuks lõin olukorrale käega, läksin sööma ning seeläbi rahunema ja stressi maandama.

Ebakvaliteetne õhtueine põhjustas mu meeleseisundis tõelise metamorfoosi – samm-sammult tekkisid esmalt tegevuskava ning seejärel sisuliselt kuni reisi lõpuni kestnud parandamatu optimism. Protsess oli umbes selline:

• Naasesin oma tuppa ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt tüübilt kuidas üle mägede saab – ta väitis, et kõik on lihtne.
• Eelnevat uskudes võtsin kotist “Tatra”-nimelise õlle ja läksin linna jalutama. 
• Tegin kindlaks, et too õlu oli pudeli järgi hinnates oluliselt parem kui tegelikult.
• Pärast lõppenud vihmasadu ja loojuva päikese valguses nägin esimest korda mägesid mille tõttu reisima olin läinud. Ausõna – hing pidi kinni jääma. 
• Kohtusin kohaliku neiu Paulina, tema õe ning viie sõbrannaga – selgus, et sel päeval oli lõppemas aasta suurim sündmus Zakopanes. Jõime hõõgveini, ajasime juttu ja vaatasime ilutulestikku. Minu oma Positivus Festival. 
• Läksin hostelisse tagasi, lai naeratus näol ja vaim enam kui valmis järgmisel päeval mägede ründamiseks.

 

Reisida on vahva

Oma tuppa tagasi jõudes ja seal ööd veetes pidi samuti hing kinni jääma, paraku küll mitte samadel põhjustel mis mägesid nähes. Kümme rännuselli koos oma varustusega ühes kitsas ruumis – seda õhku oleks võinud Fiskarsi puulõhkumiskirvega raiuda ning ainult kirves oleks kannatada saanud. Metsik! Unes nägin gaasimaske ja tervet Euroopat katvaid haisupilvi, sõjaväe-kasarmu pärast hommikust äratust lõhnas sellega võrreldes nagu kevadine lilleke. Ootasin pikisilmi äratust.

Mäed

Varastel hommikutundidel tollest gaasikambrist evakueerudes ning õue astudes tundsin end suurepäraselt. Võiksin vanduda, et sel hommikul ja selles linnas tundsin ma kõige värskemat, kargemat ja vabastavamat õhku mida eales kogenud olin. Kontrast eelnenud ööga oli nõnda võimas, et oleks nõrgema mehe jalust niitnud. Võtsime hostelis kohatud poolakaga suuna mägedele, tuju oli ülim.

Esimene päev mägedes võttis pehmelt öeldes sõnatuks. Hingematvalt kaunid, iga sammuga muutuvad vaated ja põnevad rajad. Metsa vahelt alanud tsiviliseeritud matkarajast sai hiljem üsna ränk ja kaootiline kivirisu vahel turnimine. Mõnes kohas oli rada nii järsk või kulges nõnda kõrgel serval, et julgestuseks ja turistide elushoidmiseks oli kaljudesse kruvitud redeleid ning kette. Sealjuures polnud turiste üldsegi nii palju kui esialgu arvata oleks võinud, peamiselt liikusid seal kohalikud ning pea kõik ütlesid rajal vastutulijatele tere (“tšešš!”). Üldjuhul ei olnud mingis punktis ringi vaadates võimalik silmaga haarata enamat kui paari-kolme matkajat. Ka ilmaga oli õnne – taevalaotuses seilasid mõned pilved, päike paitas nägu, ainult pisut jahe oli. Ühel kohal istumise maksimaalseks ajaks sai olla ehk umbes 10-15 minutit.

Päeva põnevaimaks ja keerulisemaks osaks oli rajalõik nimega Orla Perć. Sellel ajaloolisel rajal on aastate jooksul hukkunud enam kui 100 inimest ning seetõttu, pärast Elenile oma reisiplaanide tutvustamist, sai kogu mu reisi koodnimeks “surmareis”. Olgugi, et ma ise seda nimetust ei kasutanud, jäi ta siiski alateadvusse kummitama.

Esimese päeva matk kujunes lõpuks umbes 12-tunniseks. Läbitud kilomeetrite arv (~17km?) oli küll naeruväärne ent arvestades seda, et osa distantsist tuli läbida käpuli, selg ees või pooleldi rippudes, polegi ehk paha. Ööseks jäin Morskie Oko nimelisse mägimajakesse, kus veetsin järjekordselt mitte just kõige kvaliteetsema öö. Selgus nimelt, et poolakate ja slovakkide jaoks on mägedes matkamine midagi sarnast nagu meil kuskil järve ääres telkimine. Pimeduse laskudes võeti kottidest kuuspakid välja ning juttu jätkus kauemaks.

Surmareis

Teist päeva mägedes alustasin mõttega, et midagi hullu ei tohiks olla. Mind ootas küll ees Poola kõrgeim mägi (Rysy, 2500m) ent kuskilt oli meelde jäänud, et see peaks olema võrdlemisi lihtsasti võetav tipp. Muret tegid vaid pisut enam kui kilomeetrine vertikaalne tõus ning pilviseks kiskunud taevas. Paraku oli see vaid algus. 

Jõudes kõrgemale, sadu tugevnes ning udu tihenes – mu vihmakeep polnud just parim saadaolev ning hakkas tekkima mõningane märja kassi tunne. Mõned tunnid pärast alustamist jõudsid mulle vastu ka mõned matkajad, kes olid raja läbimist teiselt poolt alustanud – äraseletatud nägudega rääkisid nad, et Slovakkia poolel puhuvat väga kõva tuul. Jutt võeti kokku fraasiga: “it should be ok...” – mõtlesin, et mis seal ikka, üle mägede pidin ma igal juhul jõudma ning tagasi minemine ei kuulunud ühelgi ajahetkel võimalike valikute hulka. 

Mida kõrgemale rada viis, seda hullemaks aga kõik muutus. Vihmasadu tugevnes, riided ning mingil hetkel ka jalanõud said üha märjemateks, temperatuur langes ja vihmast sai lörts. Rajalõigud mis eelmisel päeval päris lõbusad oleksid tundunud, muutusid lumega kaetuna hoopis üsna kurjakuulutavateks. Rada oli järsk ning olematust nähtavusest hoolimata võis aimata, et suurema libastumise korral oleks mööda kive põrkamist päris pikalt olnud. 

Umbes 50 meetrit enne mäe tippu jõudmist muutus kõik veel halvemaks – jõudsin selle tuuleni millest teised olid rääkinud. See oli nii tugev, et pidin algul peaaegu külili kukkuma. Lisaks õhule omandasid erakordselt suure kiiruse ka mu nägu silitanud jääkristallid, milleks vihm ja lumi muutunud olid. Niimoodi, justkui liivapritsi all olles, tegin armetu katse Endlit aka enekat aka selfie’t teha – pilt ebaõnnestus totaalselt ent antud suunas poseerimine osutus liialt piinarikkaks, et uuesti proovida.

Mäe-Endel. Kapuuts on just eraldumas.

Pärast oma saavutuse jäädvustamist tahtsin sellest inimvaenulikust kohast võimalikult ruttu kaduda. Paraku aga, ei suutnud ma enam ühtegi rajatähist tuvastada. Et teed leida, viskasin korra seljakoti maha, samal hetkel lagunes mu vihmakeep tuule mõjul algosakesteks ning ma jäin suvalist pusa kandes elementide meelevalda. Enesetunne muutus külmast jäiseks ning olukord võttis tõsise pöörde. Õige suuna leidsin ma umbes teisel või kolmandal ümber mäetipu tehtud ringil – panin koti selga tagasi ning jooksin mäest alla (tuul puhus mulle täpselt vastu ja muutis selle võimalikuks). Kaardile märgitud 45-minuti pikkuse teekonna mäe tipust esimese hütini läbisin ma elu kõrgeimas motiveerituse astmes olles umbes 20 minutiga. 

Mägimajakesse jõudes olid sõrmed nii kangeks külmunud, et nõutud 16 euro taskust välja kangutamine osutus peaaegu, et võimatuks. Kuidagi sain selle siiski tehtud ning sättisin end magamiskotti soenema. Ühest küljest tundsin end päästetuna, samas oli päev korralikult untsu läinud. 

Absoluutselt kõik riideesemed mida kandsin, seljakott, saapad – kõik oli läbi vettinud. Samal päeval jätkata ei saanud, samas oli alles lõuna. Sisustasin oma päeva puhkamise, kaardi uurimise ja järgmiseks päevaks ajutise vihmakeebi ehitamisega. Ööbimiskoht ise erilise luksusega ei hiilanud, saabumise hetkel polnud seal isegi kütet. Kuivkäimla ning mäest voolava veega varustatud kraan ja dušš asusid mõnisada meetrit eemal mäe otsas.

Tagasi tsivilisatsiooni

Järgmisel päeval lõpetasin edukalt oma mägimatka ning sõitsin rongiga Bratislavasse. Mõnetunnine matk möödus suuremate vahejuhtumiteta, 300km rongisõit mugavalt ja juba lõunaks olin kohal. Rong sai valitud taas ilma tõttu, see oli endiselt ääretult kehv ning hääletamine ei tundunud mõistliku variandina.

Bratislavas rongilt maha astudes tundsin end omamoodi koduselt, silme ette kangastus meie oma Balti Jaam. Slovakkia pealinna eluheidikute kontsentratsioon oli küll madalam aga ümbrus kenasti võrreldav. Ka rongiga läbi riigi sõites ei tekkinud tunnet, et oleksin kuskile hirmkaunisse paika saabunud, kõik oli kuidagi räämas ja niru. Bratislavas päeva jooksul ringi liikudes hakkas see linn mulle aga meeldima. Elu ja õlu olid odavad, vanalinn ilus. 

Linnas jalutades ja baare revideerides kohtusin huvitavate inimestega, hostelisse magama minnes aga ülejoonud Ühendkuningriigi nolkidega. Endi arvates olid kutid tulnud Ida-Euroopat koloniseerima, tegelikkuses ei olnud kõik liikmed võimelised hostelist väljumagi. Nende valjuhäälsele mölale sekundeeris ka Norskav Mees kes oma häälekuselt värsketele täiskasvanutele sugugi alla ei jäänud. Oma jalataldu vastu tema koikut valusaks tagudes suutsin küll mõne vaikusehetke tekitada ent üleüldiselt möödus öö raskelt. Järgmine öö, mille veetsin kuskil Viini äärelinna pargis telkides, tundus sellega võrreldes suisa meeldiv – keegi ei norsanud, haisenud ega mölisenud. Magasin nagu kuningas.

Conchita Wursti ja Adolf Hitleri kodumaa ise mulle paraku suuremat muljet ei jätnud. Teekond läbi Austria Sloveenia suunas oli küll kaunis aga ilmselt ei õnnestunud mul näha parimat osa sellest riigist. 

Viin, kus veetsin kõigist teele jäänud linnadest kõige rohkem aega, jättis veelgi kahvatuma mulje. Istusin läbipaistmatu Doonau kallastel, pidasin küünarnukivõitlusi tänavatel marssivate turistihordidega ning vaatasin kuidas Mozarti-aegsetesse hõlstidesse riietatud türklased äritsesid rahvusooperi piletitega. Suurimaks vau-hetkeks jäi vast see kui olin just äsja autost väljunud ning endamisi mõelnud: “vau – olen Viinis!”. Linn oli küll kena...

Kuna lahkusin Viinist liiga hilja, lõppes mu järgmine hääletamispäev mitte sihtkohaks olnud Ljubljanas vaid Klagenfurti-nimelises Lõuna-Austria väikelinnas. Lillat karva Milka-lehmasid ja Edelweissi laulvaid blondipäisteseid piigasid seal paraku ei liikunud – asi oli sellest suisa kaugel. Kaheraudsega varustet talumehi peljates pakkisin aovalgel telgi kokku ning asusin teele Sloveenia poole.

Sloveenia

Sloveeniast ja Ljubljanast kirjutamise jätaks hea meelega neile, kes seda teha oskavad. Lühidalt öeldes olid need minu selle reisi lemmik-riik ja -linn. Mu ootused ja lootused polnud küll suured ent nähtu üllatas siiski. Puhtus, kord, mäed, väga ilus vanalinn, selle reisi parim hostel, ilusad inimesed, mitte liiga palju turiste, mõistlikud hinnad, suurepärane ilm – kõik see kokku tekitas tõeliselt positiivse emotsiooni. 

 

Ljubljana linnavaade

Lõpu poole

Vastukaaluks eelnenud suurepärasele päevale, algas teekond Ljubljanast Milanosse üsna murelikult. Ühe koha peal passides ja hääletades oli kulunud juba mitu korda enam aega kui üheski teises puntkis kogu reisi vältel. Kodulennuni jäänud tunde tiksus muudkui vähemaks ja olukord paistis pisut hapu. 

Järsku saabus mu kõrvale hääletama kohalik naisterahvas kes, suur naeratus suul, ütles, et muretsemiseks pole mingit põhjust – hetkeline ebaõnn pöördub ning, et järgmisel päeval samal ajal olen ma juba kuskil palju kaugemal. Tal oli õigus.

Juba sama päeva õhtul jõudsin pimeduse varjus Milanosse ning aega oli laialt. Läks märksa paremini kui olin arvanud, tunne oli hea ning pingevaba. Istusin mõnusale linnavaatega künkale, improviseerisin kerge eine, valasin välja Sloveeniast ostetud veini ning nautisin olukorda. See oli tõepoolest seljakotirändurlus oma parimas vormis – kaunis vaade, soe ilm, maitsev toit, vein ja kõik need kogemused mille üle mõelda. Ümber linna sähvis äike, kostus kõuemürinat, minul oli kõigest suva. Oli hetk ja mina selles hetkes – probleemid puudusid.

Veidi hiljem jõudis see kena hetk siiski oma vääramatu lõpuni. Vihmapilve ning äikesetormi kese leidsid mind üles ning varju otsides lippasin kuskile ööseks suletud tankla katuse alla. Seal veini edasi rüübates meenus üks mu sakslasest sõbra ja maailmaränduri Björni mõtteteradest: “seljakotiränduri ja kodutu vahel jookseb õhkõrn piir”. Antud olukorda veidigi visualiseerides ei vajagi see vist mingit edasist seletust... Jäi üle vaid muiata. Saju lõppedes jalutasin ühte suuremasse parki ja sättisin magama.

Reisi viimane päev möödus kõige eelnevaga võrreldes üsna omapäraselt. Kiiret polnud kuskile ja linn polnud ka ülemäära põnev. loivasin ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni ning liigset palavust tundes tegin peatusi. Päike kiirgas valgust ja soojust, telefoni kõlarist (“ida-europa stiil”) jõudsid kõrvuni “Anomaalsete alkashide" helilained. Rüüpasin eelmisel õhtul pooleli jäänud veini, meenutasin umbes 24 tundi tagasi kohatud Sloveenia naisterahva elutarka ennustust ning mõtlesin, et elu on ilus. Ja oligi.

Kui vein lõppes ning Milano end ammendas, sõitsin rongiga Bergamosse. See linnake, mille tähtsus minu jaoks oli seisnenud vaid Ryanairi otseühenduses Tallinnaga, osutus sealjuures hoopis ilusamaks ja huvitavamaks kui suurlinn Milano oma kära, müra ning turistidega. Patseerisin sealgi kuni pimedani, seejärel läksin lennujaama oma hommikust lendu ootama.

Kontrastiks ilusale linnale oli Bergamo lennujaam nende 20+ hulgas mida külastanud olen, vist kõige koledam ja närusem. Samaväärne oli ka seal veedetud öö. Järgmise päeva lõunaks Tallinnasse, minu lemmik-lennujaama jõudes, oli meel rahulik ja helge. Olin tagasi kodus.

Tagasi päris ellu

Hoolimata sellest, et reis lisas mu kogemustepagasisse momendid mil ma oma elu pärast muretsema kippusin, läks kõik siiski suhteliselt sujuvalt. Pealegi, seiklusteta ei kujutaks ühte korralikku reisi ettegi.