Tallinn – Vilnius – Varssavi – Krakow – Zakopane –
Kõrg-Tatrad – Bratislava – Viin – Ljubljana – Milano – Bergamo – Tallinn; 21. august kuni 2. september 2014
Eellugu ja
plaanimine
2011. aasta juuni, keset põldusid, Poola – teel Berliinist
koju olin ühe päeva jooksul hääletanud kümne auto peale, maksnud politseile
trahvi, suhelnud nii Poola kui Leedu tolliametnikega, seisnud ja oodanud
erinevates kolgastes ning liikunud edasi vähem kui 400km – vandusin kõigi
kuradite nimel, et ei hääleta enam iial.
2013. aasta november, Flensburg, Saksamaa – varahommikul
Taanist alanud ja viis tundi väldanud hääletamisreis oli mind viinud täpselt
poole maani, ehk siis umbes 100km kaugusele. Tee peal olin pärast pikka
vestlust politseiametnikega pääsenud trahvist või vangiminekust, olin üle kere
külmast kange ja läksin agoonia lõpetamiseks rongi peale, et sellega
lõpp-punkti sõita. Ei iial enam.
2014. aasta august, Tallinn, Eesti – see kõik algas taas. Plaan
oli tehtud ja ürituse skaala hoopis mastaapsem kui varem.
Reisiplaani
detailid
Antud reisi plaanimist iseloomustab vast kõige paremini
lõigule järgnev pilt – umbes nii põhjalik ja detailne mu seekordne reisikava
oligi. Hääletamine Zakopanesse, matk üle Kõrg-Tatrate, hääletamine Milanosse,
lennureis tagasi Tallinnasse.
MS Paint - edasijõudnute tase
Olgugi, et kaardil üsna väikselt
märgitud, pidi retk üle mägede olema selle reisi tähtsaimaks osaks. Mägedes
käimise ja ronimise tähtsust enda jaoks seletaksin umbkaudse tsitaadiga Bear
Gryllsi autobiograafiast: “kes selle kohta küsima peab, ei saaks vastusest
nagunii aru”.
Lõppsihtkoht Milano (täpsemini küll Bergamo) sai valitud
seetõttu, et sealt oli odav ja lihtne koju tagasi tulla (Ryanair) – põnevalt ja
kaugelt reisilt argipäeva-rutiini suunas hääletamine pole asi mida uuesti teha
tahaks.
Hoolimata pikast ja põhjalikust plaanimisest ei mõelnudki ma
välja seda, mis võiks Tallinna, Kõrg-Tatrate ja Milano vahele jääda. Ütleme
nii, et plaanisin teha plaanimata reisi.
Minek
Kui hääletamine kuskil jutuks tuleb, kipub seltskond ikka
kahte leeri jagunema. Ühel pool seisukoht, et sellega tegelevad hulgused,
kaltsakad ja muidu vaesed, teisel pool rohkem minu moodi koolkond. Arvan, et
hääletada on põnev. See on justkui omamoodi motivatsioonikoolitus – veidrate
paikade, kummaliste inimeste ja ootamatute sündmuste jada, mis saab edukalt
lõppeda vaid siis, kui alla ei anna.
Nii oligi, et alates hetkest mil reisile mineku lõplikult
otsustasin kuni ühe varase hommikuni mil number 18 bussi lõpp-peatuses
rännakuga alustasin, oli sisimas üsna suur mida-kuradit-ma-teen-tunne. Mida,
miks, kuhu ja kas tõesti? Õues oli jahe ja närune olla, inimesed sõitsid
tuimade nägudega mööda, minna oli veel umbes 2500km, tundmatuses viibida ligi 2
nädalat. Pöialt tõstes ja naeratust näole manades ketrasid silme eest läbi
esimestes lõikudes mainitud sündmused.
Mõned huvitavad inimesed ja ebahuvitavad seismised hiljem
oli mu murelikult alanud päev täiesti murevabalt Vilniuses lõppenud. Jõime
sõbraga Leedu puskarit ning muljetasime erinevatel teemadel. Vahepeale mahtusid
ilmselt mu senise elu pikimad venekeelsed vestlused ja palju muud põnevat.
Reisi-tunne hakkas peale tulema.
Üldjoontes püsis suhteliselt sujuv ja meeldiv liin vähemalt
hääletamise osas kuni reisi lõpuni. Välja arvatud ehk episood teisest päevast
mil satusin punti kolme Leedu ehitajaga. Autojuht, kes kuskil linnakeses puhuma
pandi, osutus kaineks, teine seltsiline oli keskmises ja kolmas ilmselt juba
raskemas joobes. Viimatimainitu juhtus ka minu pinginaabriks olema. Vestlus
algas tema kõva mehe juttudega (“v lesu i p***ets...”), seejärel hakkas suur
vennastumine ning lõpuks pidin talle seletama, miks ma teda oma
hääletamisreisile kaasa ei taha võtta. Lisaks sellele, et olukord oli tüütu,
tekkis ka mõttetera iseendale – kui tüüp oleks olnud vähem purjus ja temas
oleks varitsenud suurem kurjus, kas siis minu reis oleks nurjun’d? –
tõenäoliselt jah. Kõiksuguste võimalustega arvestades oleks ilmselt kasulik
pipragaas või tapper käeulatuses hoida – hääletamine on küll enamjaolt lõbus ja
huvitav ent samas tuleb igal ajahetkel olla valvel ning kõigeks valmis. See,
muide, on ka ääretult väsitav.
Ehitusmeeste manust pääsedes pidin maailma helguses aga taas
veenduma, umbes keskööks Varssavisse jõudes pakkus mind sinna sõidutanud tüüp
mulle ööbimiseks ühte oma korterit. Polnud üldse paha alternatiiv telgile.
Läbi Poola
Reisi kolmanda päeva alguses tegin tutvust Varssaviga.
Istusin mingis vanalinna tõmbekeskuses ja mõlgutasin "joo end täis kui
siga" viiside taustal mõtteid – reisida on mõnus. Ilm oli soe ja suvine,
linn kena, tuju hea.
Poola praegusest pealinnast sõitsin edasi nende vanasse pealinna,
Krakowisse. Sinna jõudes oli väljas juba ammu pime, infokeskus mitu tundi
tagasi suletud. Ühelt ringi lonkinud prantsuse vandersellilt sain ka teada, et
kõik hostelid on täis. Kehvana paistnud olukord lahenes siiski üle ootuste
kenasti – uurisin paar minutit trammipeatuses olnud linnakaarti, seadsin sammud
vanalinna suunda ning esimeses hostelis mille ust kulutada otsustasin, oli koht
olemas. Lisaks sain võluvatelt admini-neiudelt teada, et olin seal esimeseks
eestlasest külaliseks. Uhke värk.
Sumedas öös ja veidi ka järgmise päeva ennelõunal tegin
sellegi kauni linnaga tutvust ning seejärel sõitsin, sedapuhku bussiga
(vihmasaju tõttu), Zakopanesse – poolakate talve- ja mägikuurorti.
Motivatsioonikoolitus
Zakopanes pidin kõigepealt ostma mägede kaardi, seejärel
leidma hosteli ning panema paika mägede ületamise plaani. Esimese eesmärgiga
probleeme polnud, teisega oli veidi keerulisem. Turistiinfos töötanud kutt
juhatas mu pärast põhjalikku linnakaardi uurimist risti vastupidisesse
suunda – määramatu hulk vandesõnu hiljem jõudsin siiski pärale.
Kolmanda eesmärgi täitmisega läks jamaks – mägede kaardil
oli kirjas iga rajalõigu läbimiseks umbkaudu vajaminev aeg ning mis iganes
marsruuti ma ka ei kalkuleerinud, ikka kippusid paberile tekkima 10-12-tunnised
matkapäevad. Arvestades raja iseloomu ja mägedes turnimise raskust, tundus see
natuke liig. Lühemad ja lihtsamad päevad oleksid omakorda tähendanud vähemalt
ühte lisapäeva mägedes ning veelgi süvenevat ajahäda Milanosse jõudmisel. Sealt
ketras mõte edasi – milliseid teid pidi üldse edasi minna? Algne veendumus, et
Austriat tasuks vältida (hääletada keeruline) kippus Ungari teedevõrgustikku
uurides vägisi ununema. Marsruut Slovakkiast Sloveeniasse läbi meie
hõimuvellede maa nägi välja nagu kõrgema leveli ussimäng vanas Nokia telefonis
ning kohanimesid veerides pidi nutt peale tulema... No kuidas saab mingi asula
nimeks olla näiteks “Iszkaszentgyörgy”?? Sugulased või asjad, tõepoolest.
Hääletamissiltide valmistamiseks oleks kulunud seljakotitäis markereid + suur
rull tapeeti. Tuju keris allapoole ja lõpuks oli mul oma puuduliku reisiplaani
ja kasinate tulevikuperspektiivide tõttu lausa füüsiliselt halb olla. Võiks
öelda, et tegemist oli klassikalise “kuhu-ja-miks-kuradi-pärast-ma-tulnud-olen”
olukorraga – üksi, masenduses, enam-vähem reisi keskkohas, kõige raskem alles
ees. Lõpuks lõin olukorrale käega, läksin sööma ning seeläbi rahunema ja
stressi maandama.
Ebakvaliteetne õhtueine põhjustas mu meeleseisundis tõelise
metamorfoosi – samm-sammult tekkisid esmalt tegevuskava ning seejärel
sisuliselt kuni reisi lõpuni kestnud parandamatu optimism. Protsess oli umbes
selline:
- Naasesin oma tuppa ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt tüübilt kuidas üle mägede saab – ta väitis, et kõik on lihtne.
- Eelnevat uskudes võtsin kotist “Tatra”-nimelise õlle ja läksin linna jalutama.
- Tegin kindlaks, et too õlu oli pudeli järgi hinnates oluliselt parem kui tegelikult.
- Pärast lõppenud vihmasadu ja loojuva päikese valguses nägin esimest korda mägesid mille tõttu reisima olin läinud. Ausõna – hing pidi kinni jääma.
- Kohtusin kohaliku neiu Paulina, tema õe ning viie sõbrannaga – selgus, et sel päeval oli lõppemas aasta suurim sündmus Zakopanes. Jõime hõõgveini, ajasime juttu ja vaatasime ilutulestikku. Minu oma Positivus Festival.
- Läksin hostelisse tagasi, lai naeratus näol ja vaim enam kui valmis järgmisel päeval mägede ründamiseks.
Reisida on vahva
Oma tuppa tagasi jõudes ja seal ööd
veetes pidi samuti hing kinni jääma, paraku küll mitte samadel põhjustel mis
mägesid nähes. Kümme rännuselli koos oma varustusega ühes kitsas ruumis – seda
õhku oleks võinud Fiskarsi puulõhkumiskirvega raiuda ning ainult kirves oleks
kannatada saanud. Metsik! Unes nägin gaasimaske ja tervet Euroopat katvaid
haisupilvi, sõjaväe-kasarmu pärast hommikust äratust lõhnas sellega võrreldes
nagu kevadine lilleke. Ootasin pikisilmi äratust.
Mäed
Varastel hommikutundidel tollest gaasikambrist evakueerudes
ning õue astudes tundsin end suurepäraselt. Võiksin vanduda, et sel hommikul ja
selles linnas tundsin ma kõige värskemat, kargemat ja vabastavamat õhku mida
eales kogenud olin. Kontrast eelnenud ööga oli nõnda võimas, et oleks nõrgema
mehe jalust niitnud. Võtsime hostelis kohatud poolakaga suuna mägedele, tuju
oli ülim.
Esimene päev mägedes võttis pehmelt öeldes sõnatuks.
Hingematvalt kaunid, iga sammuga muutuvad vaated ja põnevad rajad. Metsa vahelt
alanud tsiviliseeritud matkarajast sai hiljem üsna ränk ja kaootiline kivirisu
vahel turnimine. Mõnes kohas oli rada nii järsk või kulges nõnda kõrgel serval,
et julgestuseks ja turistide elushoidmiseks oli kaljudesse kruvitud redeleid
ning kette. Sealjuures polnud turiste üldsegi nii palju kui esialgu arvata
oleks võinud, peamiselt liikusid seal kohalikud ning pea kõik ütlesid rajal
vastutulijatele tere (“tÅ¡ešš!”). Üldjuhul ei olnud mingis punktis ringi
vaadates võimalik silmaga haarata enamat kui paari-kolme matkajat. Ka ilmaga
oli õnne – taevalaotuses seilasid mõned pilved, päike paitas nägu, ainult pisut
jahe oli. Ühel kohal istumise maksimaalseks ajaks sai olla ehk umbes 10-15
minutit.
Päeva põnevaimaks ja keerulisemaks osaks oli rajalõik nimega
Orla Perć. Sellel
ajaloolisel rajal on aastate jooksul hukkunud enam kui
100 inimest ning seetõttu, pärast Elenile oma reisiplaanide tutvustamist, sai
kogu mu reisi koodnimeks “surmareis”. Olgugi, et ma ise seda nimetust ei
kasutanud, jäi ta siiski alateadvusse kummitama.
Esimese päeva matk kujunes lõpuks umbes 12-tunniseks.
Läbitud kilomeetrite arv (~17km?) oli küll naeruväärne ent arvestades seda, et
osa distantsist tuli läbida käpuli, selg ees või pooleldi rippudes, polegi ehk
paha. Ööseks jäin Morskie Oko nimelisse mägimajakesse, kus veetsin
järjekordselt mitte just kõige kvaliteetsema öö. Selgus nimelt, et poolakate ja
slovakkide jaoks on mägedes matkamine midagi sarnast nagu meil kuskil järve
ääres telkimine. Pimeduse laskudes võeti kottidest kuuspakid välja ning juttu
jätkus kauemaks.
Surmareis
Teist päeva mägedes alustasin mõttega, et midagi hullu ei
tohiks olla. Mind ootas küll ees Poola kõrgeim mägi (Rysy, 2500m) ent kuskilt
oli meelde jäänud, et see peaks olema võrdlemisi lihtsasti võetav tipp. Muret
tegid vaid pisut enam kui kilomeetrine vertikaalne tõus ning pilviseks kiskunud
taevas. Paraku oli see vaid algus.
Jõudes kõrgemale, sadu tugevnes ning udu tihenes – mu
vihmakeep polnud just parim saadaolev ning hakkas tekkima mõningane märja kassi
tunne. Mõned tunnid pärast alustamist jõudsid mulle vastu ka mõned matkajad,
kes olid raja läbimist teiselt poolt alustanud – äraseletatud nägudega rääkisid
nad, et Slovakkia poolel puhuvat väga kõva tuul. Jutt võeti kokku fraasiga: “it
should be ok...” – mõtlesin, et mis seal ikka, üle mägede pidin ma igal juhul
jõudma ning tagasi minemine ei kuulunud ühelgi ajahetkel võimalike valikute
hulka.
Mida kõrgemale rada viis, seda hullemaks aga kõik muutus.
Vihmasadu tugevnes, riided ning mingil hetkel ka jalanõud said üha märjemateks,
temperatuur langes ja vihmast sai lörts. Rajalõigud mis eelmisel päeval päris
lõbusad oleksid tundunud, muutusid lumega kaetuna hoopis üsna
kurjakuulutavateks. Rada oli järsk ning olematust nähtavusest hoolimata võis
aimata, et suurema libastumise korral oleks mööda kive põrkamist päris pikalt
olnud.
Umbes 50 meetrit enne mäe tippu jõudmist muutus kõik veel
halvemaks – jõudsin selle tuuleni millest teised olid rääkinud. See oli nii
tugev, et pidin algul peaaegu külili kukkuma. Lisaks õhule omandasid
erakordselt suure kiiruse ka mu nägu silitanud jääkristallid, milleks vihm ja
lumi muutunud olid. Niimoodi, justkui liivapritsi all olles, tegin armetu katse
Endlit aka enekat aka selfie’t teha – pilt ebaõnnestus totaalselt ent antud suunas
poseerimine osutus liialt piinarikkaks, et uuesti proovida.
Mäe-Endel. Kapuuts on just eraldumas.
Pärast oma saavutuse jäädvustamist tahtsin sellest
inimvaenulikust kohast võimalikult ruttu kaduda. Paraku aga, ei suutnud ma enam
ühtegi rajatähist tuvastada. Et teed leida, viskasin korra seljakoti maha,
samal hetkel lagunes mu vihmakeep tuule mõjul algosakesteks ning ma jäin
suvalist pusa kandes elementide meelevalda. Enesetunne muutus külmast jäiseks
ning olukord võttis tõsise pöörde. Õige suuna leidsin ma umbes teisel või
kolmandal ümber mäetipu tehtud ringil – panin koti selga tagasi ning jooksin
mäest alla (tuul puhus mulle täpselt vastu ja muutis selle võimalikuks).
Kaardile märgitud 45-minuti pikkuse teekonna mäe tipust esimese hütini läbisin
ma elu kõrgeimas motiveerituse astmes olles umbes 20 minutiga.
Mägimajakesse jõudes olid sõrmed nii kangeks külmunud, et
nõutud 16 euro taskust välja kangutamine osutus peaaegu, et võimatuks. Kuidagi
sain selle siiski tehtud ning sättisin end magamiskotti soenema. Ühest küljest
tundsin end päästetuna, samas oli päev korralikult untsu läinud.
Absoluutselt kõik riideesemed mida kandsin, seljakott,
saapad – kõik oli läbi vettinud. Samal päeval jätkata ei saanud, samas oli
alles lõuna. Sisustasin oma päeva puhkamise, kaardi uurimise ja järgmiseks
päevaks ajutise vihmakeebi ehitamisega. Ööbimiskoht ise erilise luksusega ei
hiilanud, saabumise hetkel polnud seal isegi kütet. Kuivkäimla ning mäest
voolava veega varustatud kraan ja dušš asusid mõnisada meetrit eemal mäe otsas.
Tagasi
tsivilisatsiooni
Järgmisel päeval lõpetasin edukalt oma mägimatka ning
sõitsin rongiga Bratislavasse. Mõnetunnine matk möödus suuremate
vahejuhtumiteta, 300km rongisõit mugavalt ja juba lõunaks olin kohal. Rong sai
valitud taas ilma tõttu, see oli endiselt ääretult kehv ning hääletamine ei
tundunud mõistliku variandina.
Bratislavas rongilt maha astudes tundsin end omamoodi
koduselt, silme ette kangastus meie oma Balti Jaam. Slovakkia pealinna
eluheidikute kontsentratsioon oli küll madalam aga ümbrus kenasti võrreldav. Ka
rongiga läbi riigi sõites ei tekkinud tunnet, et oleksin kuskile hirmkaunisse
paika saabunud, kõik oli kuidagi räämas ja niru. Bratislavas päeva jooksul
ringi liikudes hakkas see linn mulle aga meeldima. Elu ja õlu olid odavad,
vanalinn ilus.
Linnas jalutades ja baare revideerides kohtusin huvitavate
inimestega, hostelisse magama minnes aga ülejoonud Ühendkuningriigi nolkidega.
Endi arvates olid kutid tulnud Ida-Euroopat koloniseerima, tegelikkuses ei
olnud kõik liikmed võimelised hostelist väljumagi. Nende valjuhäälsele mölale
sekundeeris ka Norskav Mees kes oma häälekuselt värsketele täiskasvanutele
sugugi alla ei jäänud. Oma jalataldu vastu tema koikut valusaks tagudes suutsin
küll mõne vaikusehetke tekitada ent üleüldiselt möödus öö raskelt. Järgmine öö,
mille veetsin kuskil Viini äärelinna pargis telkides, tundus sellega võrreldes
suisa meeldiv – keegi ei norsanud, haisenud ega mölisenud. Magasin nagu
kuningas.
Conchita Wursti ja Adolf Hitleri kodumaa ise mulle paraku
suuremat muljet ei jätnud. Teekond läbi Austria Sloveenia suunas oli küll
kaunis aga ilmselt ei õnnestunud mul näha parimat osa sellest riigist.
Viin, kus veetsin kõigist teele jäänud linnadest kõige
rohkem aega, jättis veelgi kahvatuma mulje. Istusin läbipaistmatu Doonau
kallastel, pidasin küünarnukivõitlusi tänavatel marssivate turistihordidega
ning vaatasin kuidas Mozarti-aegsetesse hõlstidesse riietatud türklased
äritsesid rahvusooperi piletitega. Suurimaks vau-hetkeks jäi vast see kui olin
just äsja autost väljunud ning endamisi mõelnud: “vau – olen Viinis!”. Linn oli
küll kena...
Kuna lahkusin Viinist liiga hilja, lõppes mu järgmine
hääletamispäev mitte sihtkohaks olnud Ljubljanas vaid Klagenfurti-nimelises
Lõuna-Austria väikelinnas. Lillat karva Milka-lehmasid ja Edelweissi laulvaid
blondipäisteseid piigasid seal paraku ei liikunud – asi oli sellest suisa
kaugel. Kaheraudsega varustet talumehi peljates pakkisin aovalgel telgi kokku
ning asusin teele Sloveenia poole.
Sloveenia
Sloveeniast ja Ljubljanast kirjutamise jätaks hea meelega
neile, kes seda teha oskavad. Lühidalt öeldes olid need minu selle reisi
lemmik-riik ja -linn. Mu ootused ja lootused polnud küll suured ent nähtu
üllatas siiski. Puhtus, kord, mäed, väga ilus vanalinn, selle reisi parim
hostel, ilusad inimesed, mitte liiga palju turiste, mõistlikud hinnad,
suurepärane ilm – kõik see kokku tekitas tõeliselt positiivse emotsiooni.
Ljubljana linnavaade
Lõpu poole
Vastukaaluks eelnenud suurepärasele päevale, algas teekond
Ljubljanast Milanosse üsna murelikult. Ühe koha peal passides ja hääletades oli
kulunud juba mitu korda enam aega kui üheski teises puntkis kogu reisi vältel.
Kodulennuni jäänud tunde tiksus muudkui vähemaks ja olukord paistis pisut
hapu.
Järsku saabus mu kõrvale hääletama kohalik naisterahvas kes,
suur naeratus suul, ütles, et muretsemiseks pole mingit põhjust – hetkeline
ebaõnn pöördub ning, et järgmisel päeval samal ajal olen ma juba kuskil palju
kaugemal. Tal oli õigus.
Juba sama päeva õhtul jõudsin pimeduse varjus Milanosse ning
aega oli laialt. Läks märksa paremini kui olin arvanud, tunne oli hea ning
pingevaba. Istusin mõnusale linnavaatega künkale, improviseerisin kerge eine,
valasin välja Sloveeniast ostetud veini ning nautisin olukorda. See oli
tõepoolest seljakotirändurlus oma parimas vormis – kaunis vaade, soe ilm,
maitsev toit, vein ja kõik need kogemused mille üle mõelda. Ümber linna sähvis
äike, kostus kõuemürinat, minul oli kõigest suva. Oli hetk ja mina selles hetkes
– probleemid puudusid.
Veidi hiljem jõudis see kena hetk siiski oma vääramatu
lõpuni. Vihmapilve ning äikesetormi kese leidsid mind üles ning varju otsides
lippasin kuskile ööseks suletud tankla katuse alla. Seal veini edasi rüübates
meenus üks mu sakslasest sõbra ja maailmaränduri Björni mõtteteradest:
“seljakotiränduri ja kodutu vahel jookseb õhkõrn piir”. Antud olukorda veidigi
visualiseerides ei vajagi see vist mingit edasist seletust... Jäi üle vaid
muiata. Saju lõppedes jalutasin ühte suuremasse parki ja sättisin magama.
Reisi viimane päev möödus kõige eelnevaga võrreldes üsna
omapäraselt. Kiiret polnud kuskile ja linn polnud ka ülemäära põnev. loivasin
ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni ning liigset palavust tundes tegin
peatusi. Päike kiirgas valgust ja soojust, telefoni kõlarist (“ida-europa
stiil”) jõudsid kõrvuni “Anomaalsete alkashide" helilained. Rüüpasin
eelmisel õhtul pooleli jäänud veini, meenutasin umbes 24 tundi tagasi kohatud
Sloveenia naisterahva elutarka ennustust ning mõtlesin, et elu on ilus. Ja
oligi.
Kui vein lõppes ning Milano end ammendas, sõitsin rongiga
Bergamosse. See linnake, mille tähtsus minu jaoks oli seisnenud vaid Ryanairi
otseühenduses Tallinnaga, osutus sealjuures hoopis ilusamaks ja huvitavamaks
kui suurlinn Milano oma kära, müra ning turistidega. Patseerisin sealgi kuni
pimedani, seejärel läksin lennujaama oma hommikust lendu ootama.
Kontrastiks ilusale linnale oli Bergamo lennujaam nende 20+
hulgas mida külastanud olen, vist kõige koledam ja närusem. Samaväärne oli ka
seal veedetud öö. Järgmise päeva lõunaks Tallinnasse, minu lemmik-lennujaama
jõudes, oli meel rahulik ja helge. Olin tagasi kodus.
Tagasi päris
ellu
Hoolimata sellest, et reis lisas mu
kogemustepagasisse momendid mil ma oma elu pärast muretsema kippusin, läks kõik
siiski suhteliselt sujuvalt. Pealegi, seiklusteta ei kujutaks ühte korralikku
reisi ettegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar