21. jaanuar 2018

Puhkus Iraani Islamivabariigis



Meie seekordse reisi ettevalmistusperiood oli päris pikk ja muuhulgas sai loetud ka nii mõndagi asjakohast blogi ning reisikirja. Pea kõik jutustused algasid teatud spetsiifiliste küsimuste, klišeede ja lääne meedia poolt kujundatud eelarvamuste kirjeldamisega. Vahva oleks originaalne olla ja millestki muust alustada ent senise tagasiside põhjal otsustades ei ole see siiski otstarbekas.
Kohustuslik pilt, ilma milleta ei võetaks ülejäänud kirjutist tõsiselt

Niisiis – sõda, terroristid, pommid, möirgav ja metsistunud radikaal-islamiseerunud biomass otsimas võimalusi lääne kultuuri esindajaid teise ilma saata. Riik mille ainsaks eesmärgiks ehitada (tuuma)relvi ja sõdida kogu maailma vastu. Ühe suurriigi president pidas koguni vajalikuks mainida, et Iraani ainsaks ekspordiartikliks on terror. Kes hoolega uudiseid vaatab ja ajalehti loeb, on ilmselt eelneva loeteluga tuttav. Kõike järgnevat lühidalt kokku võttes võiks aga väita, et reaalsus jääb nendest kujutlustest tihti üsna kaugele ja, et reis oli üks meie huvitavamaid.

Et kogu seda ülevoolavat negatiivsust siiski pisut selgitada, ei pääse paraku üle ega ümber poliitikast ja ajaloost. Mis puutub Iraani suhtumisse USAsse (meedia tõlgendusel siis läänemaailma vihkamisse), siis siin pole õieti millegi üle imestada. Mainimist väärivad ajaloolised seigad oleksid näiteks:

Mis on Iraanis valesti ja halvasti, võib lugeda pea igast artiklist mis lääne meedias viimasel mõnekümnel aastal ilmunud. Siinkohal kasutangi võimalust kirjeldamaks, et kõik ikka päris must-valge ei ole.

Iraani tänane reaalsus, tänavapilt ja elukorraldus mõjusid muidugi üllatavalt – seda aga hoopis selles mõttes, et üllatusi palju polnud. Vast suurim erinevus niiöelda tavalise riigi külastamisega seisnes kohalikus dresscode’is. Olgugi, et kuuma oli enamikul ajast ligi 30 kraadi, käisin mina ringi pikkade pükste ja varrukatega, Elenil oli lisaks veel pearätt. Samas, vastupidiselt levinud arvamusele ei tekkinud tunnet, et see kuidagi rõhuv või muul moel kohutav oleks olnud. Pea ja keha katmisse suhtuti, nagu reeglitesse ikka, umbes nii nagu juhtus. Skaala ühte otsa jäid pealaest jalatallani musta riietatud prouad, teise äärmuse moodustas aga pesuehtne JOKK-lähenemine. Õhuline, kerge ja tihti värviline loor kuidagi nibin-nabin mingit osa peast katmas, meigitud nägu ja sätitud juus selle alt paistmas, riietus aga üsnagi pilkupüüdvalt (moe-teadlikus mõttes loomulikult) keha ümber liibuv. Viimast varianti nägi suuremates linnades sealjuures päris tihti. Meeste ja naiste vahelise suhtluse ja eluolu erinevusi oli loomulikult ka – avalikus ruumis ollakse ikkagi pigem eraldatud, näiteks linnaliini bussides on ühed ühes, teised teises bussi otsas. Teherani kohati metsikult ülerahvastatud metrooga sõites mainis Elen mitu korda et tundis end nagu mullis olevat – võimalusel püüavad mehed võõraste naistega ikka distantsi hoida. Samuti käis suhtlus Eleniga tihti läbi minu "filtri". Üldiselt oldi aga pigem vabameelsed ja eelkõige noorema kontingendi hulgas leidus "teisitimõtlejaid" omajagu. Mingit poliitilist ja usulist tõde keegi meile pähe määrida ei üritanud, kui kõikvõimalikke kohti kaunistanud ajatollade pildid ja loosungid välja jätta. Meie endi usuline kuuluvus tuli sealjuures jutuks täpselt ühel korral ja sedagi ääretult kummalises olukorras. Nimelt kohtasime ühes pirukapoes kohalikku vanahärrat kes meiega hirmsasti jutustama kippus ja kuskil elu maaväliste algete, marssal Tito ja kivide maagia vahel pidas vajalikuks ka meie detaile täpsustada. Ei pea vist lisama, et too mees ise kõigevägevamasse ei uskunud, vähemalt mitte nii nagu ühelt iraanlaselt oodata oleks võinud.

Park Teheranis. Levinum puuliik parkides tundus olevat mänd.

Ilmselt sama arusaamatu kui pirukapoe mehe jutustused, on keskmise läänlase jaoks idee alkoholivabast riigist. Boreaalse kultuuri esindajatena on meil ju ikka pudel külmas, võetakse tervitusnapsu, reispassi, teleka kõrvale õlut, toidu kõrvale veini ja nii edasi – kuidas üks inimene veel elada võiks? Selle, mõne jaoks kontimurdva küsimuse olid Iraani noored ja vanad enda jaoks ära vastanud. See kohutav tühimik nende eludes oli asendatud ohtra teejoomisega. Päris huvitav oli näha päise päeva ajal noori kutte kuskil grüünes lesimas ja termosest teed klaasidesse valamas. Samuti oli au vaadelda Teherani bussijaamas ühte kohalikku vanameest, umbes sellist kelle rolli Eestis täidaks Tauruse pudeliga, elusloodust suretavalt haisev päss Nõmme keskuse juures. Seal aga istus mees pingile, valas termosest klaasi teed, jõi seda ning mõõtis tühjusse jõllitades aja kulgu. Termosele põhi peale tehtud, jätkas ta oma teed meid tülitamata. Võrreldes kaadriga kes umbes poole üheteistkümnest hommikul mini-Rimi ees käpp maas päevi mööda veeretavad, tundus Iraani variant igati soliidne.

Mis aga iraanlastesse üldiselt puutub siis oli meie mulje positiivne. Tundsime endid suure osa ajast veel vingemate staaridena kui Hiinas käies. Lapsed lehvitasid ja ütlesid "tere", veidi vanemad "tere tulemast Iraani", mitmeid kordi päevas tuli selgitada seda kust tuleme ja kuidas meile Iraanis meeldib. Sealjuures, vastates, et meie päritoluks on kauge maa nimega "Estonia" andis enamikel juhtudel tulemuseks reaktsiooni: "ahhaa, Ee-Slovenija?!", hiljem saime aru, et farsikeelsed riikide nimed sarnanevad rohkem prantsuse keelega (ajatelge ja loogikat arvesse võttes siis küll ilmselt vastupidi) ja veidi vähemat segadust tõi vastus "Estonii". Tihti pakuti meile abi, tunti huvi selle kohta kus juba käinud oleme ja nii edasi. Kui midagi soovitada ega jutustada ei osatud, suruti kätt, sooviti head ja kingiti midagi – õuna, mingeid maiustusi, mis iganes muud toitu, teed jne. Markantseim näide oli kui ühes mošees mulle midagi seletanud vanamees andis jutu lõpetuseks taskust tüki suhkrut...

Too suhkrutükk jäi vist küll lõpuni söömata aga muidu olid toidud Iraanis kas head või väga head. Oma olemuselt olid need meie jaoks küll ehk veidi harjumatud ja minu gastronoomilise tausta nõrkuse tõttu mitte lihtsalt kirjeldatavad. Kui kebabi-eined välja jätta, siis suur osa roogasid koosnesid lapikust heledast saiast (olenevalt toidust nii värskelt kui kuivatatult) ja erinevatest "lögadest" mida siis saiaga süüa tuli. Road ei olnud sugugi teravad, küll aga väga meeldivalt maitsestatud. Pea kohustuslik komponent enam-vähem kõiges mida suhu sai pista oli safran, millest võib ka aru saada, arvetsades, et Iraan toodab umbes 90% maailma safranist. Safrani-riis, safrani-limonaad, safrani-suhkrupulk tee sisse panemiseks ja nii edasi – mida vaid ette kujutada suudad. Meie lemmikuks oli ilmselt safranijäätis.

Kui ma teaks mis toit see oli, siis soovitaks!
Toit polnud sealjuures sõbralik mitte üksnes maitsemeelte, vaid ka rahakoti suhtes. Meie kogu reisi parimate einete maksumus jäi 300 000 riaali piiresse. Sealjuures, söögi söömise, teksti kirjutamise ja selle lugemise hetkede vahel on riaali kurss euro suhtes kindlasti märkimisväärsekt muutunud aga maksmise hetkel tähendas see vähem kui nelja euro suurust väljaminekut inimese kohta.


Reisist kah

Lisaks enda päritolu selgitamisele ja söömisele käisime me tegelikult ju ka reisimas. Reisikava oli lüidalt selline: Teheran, Damavandi mägi, Isfahan, Varzaneh, Yazd, Shiraz Teheran. Reisi pikkus oli 14 päeva.

Teheran on meie mõistes hiigelsuur, sudune, kohutava liiklusega ja rahvarohke, samas aga üllatavalt meeldiv kõigi oma ilusate suurte parkide ja rohulappidel patseerivate kassidega. Seljakotirändurid ja muud turistid kiruvad linna tavaliselt maapõhja ja seal palju aega ei veeda. See väljendub üsna otseselt näiteks hostelites – seal käib „konveieriga tootmine“ ning kedagi väga ei huvita, kes tuleb ja kes läheb, iga päev uued näod. Teisest küljest, kuna turistid on suure linna peale ära hajutatud, oli just nimelt Teheranis kõige enam meile suunatud huvitatud pilke ja erinevaid vestlusi juhuslike inimestega. Linnades ja piirkondades kus turiste rohkem (ja turism on Iraanis tugevalt tõusuteel) kippus siiras huvi asenduma lollimängimise ja kommertsiga (loe: vaibamüüjad). Mingit asjalikku põhjust omades oleks Teheranis ilmselt lausa meeldiv pikemalt peatuda.


Isfahan on mõnevõrra väiksem linn, umbes Eesti-suuruse rahvaarvuga. Ka seal on mitmeid kauneid paiku, sealhulgas lausa fantastilist arhitektuuri ning, taaskord, avaraid ja mõnusaid parke kus päikeselõõsast puhata. Samuti oli huvitav, et kui otsida Isfahani (kasutusel ka kirjapilt Esfahan) kohta infot, on pea kõikjal esimesena kujutatud mõnda selle suurejoonelistest sildadest, kaunilt valgustatud, vesi all sillerdamas. Täiesti vale see kujutlus ei ole, sillad olid olemas ja tõepoolest muljetavaldavad aga vee kohta saime teada, et see lastakse jõe linna läbivasse osasse üksnes teatud perioodidel aastast. Meie külaskäigu ajal oli jõgi kuiv nagu kõrb, keegi oli isegi jõepõhjas lõket teinud. Kohtadest mida külastasime, oli Isfahan ilmselt ka suurima turistide kontsentratsiooniga linn – mõnes kohas müüdi koguni suveniire ja vahvad vaibamüüjad astusid ligi, et veidi juttu vesta. Tavaliselt oli tegemist „inglise keele tudengitega“ kes esialgu ei soovinud muud kui pisut õpitut praktiseerida ent kuidagimoodi jõudsid umbes kolmanda lausega küsimusteni meie varandusliku seisu ja vaipade arvu kohta kodus.

Isfahan,; jõgi tolmas


Varzaneh on väike linnake, umbes nagu Paide, ainult, et keset kõrbe. Selle vaatamisväärsusi võib kokku lugeda elukutselise saemehe ühe käe sõrmedel ja umbes poole päevaga tekkis tunne, et oleme näinud küllalt. Linnakese võluks ja meie peatumise põhjuseks oli aga hoopis kõrbe lähedus. Jõudnud hostelisse, panime end kirja mingile taksoga tehtavale tuurile, et ümbrusega tutvuda. Kirjelduse järgi see küll suurem asi ei paistnud aga elamus oli vägev – düünides nägime oma elude ühte maagilisemat päikeseloojangut, teel sinna sõitsime üle kuivanud soolajärve kus saime ka veidi jalutada. Omamoodi kogemus oli soola kaevandamisest tekkinud „mudaaugus“ (tegelikult siis „soola-augus“?) plätserdamine – tegevus mis kõlab justkui veidi totralt aga mingil põhjusel tõi kõigi osaliste nägudele vähemalt sama totrad, siirad ja kestvad naeratused.

Yazd on UNESCO nimekirja kuuluv linn, asub umbes-täpselt Iraani keskel, ümbritsetuna kõrbest ja suurest tühjusest. Meile jättis see väga sümpaatse mulje – linn on ilus, kaootilise tänavavõrgustikuga ja sihitult ringi lonkides ohtralt avastamisrõõmu pakkuv. Käänulised ja kitsad tänavad, liivakarva müürid ja omapärased ehitised. Üsna uskumatuna mõjus sealne tuulepüüdjate, veekanalite ja –paakide süsteem – see on mitmetuhande aasta vanune lahendus mis tänase päevani võimaldab kõrbeelanikel tarbida külma ja värsket vett.

Yazdi vanalinn; tornilaadne moodustis on tuulepüüdja


Shiraz on samuti üks neist linnadest mis Iraani „kohustusliku marsruudi“ hulka kuulub. Mind jättis see paraku üsna leigeks, kui mitte öelda, et külmaks. Kindlasti võiks see huvi pakkuda neile kel intiimsemad suhted Pärsia luulega, vastasel juhul vääriksid minu harimatul arvamusel mainimist vaid "Roosa Mošee" ja loomulikult Persepolis mis tänasel päeval ilmselt peamiseks atraktiivsust loovaks faktoriks on. Linn ise jäi mulle eelkõige meelde sellega, et seal polnud peaaegu mitte midagi meeldejäävat. Teatud määral võib seda muljet laiendada ka teistele linnadele – kahe viimase sajandi klassikaline kolearhitektuur, esmapilgul täiesti kaootiline (mõne päeva möödudes siiski täiesti loogiline) liiklus, lõputud turutänavad kus müüakse kõiksugust nänni. Meie jaoks mõnevõrra üllatav oli linnade puhtus – Maroko agulite prahilademeid ja Pariisi kõrvaltänavate hingematvat haisu me kuskil ei kohanud. Üldmulje oli viisakas, kui siis ehk veidi kulunud.

Niipalju siis linnadest. Eraldi peatüki moodustas meie reisis aga Damavandi mägi, õieti vulkaan, mille külastusele me pea 3 päeva kulutasime. Kuna ma kõiksugu värd-matkade, jooksude ja muu säärasega iseendale üsna vastupidava noormehe mulje olen jätnud ja mäed alati südamelähedased on olnud, võtsingi eesmärgiks ka suuremate kõrgustega eksperimenteerimise. Damavand oma 5610 meetriga tundus olevat paras tükk. Sealjuures on see oma kõrguse kohta küllaltki "lihtne" mägi – asudes soojas kliimas, ei ole väga suurt ohtu, et pärast tipus käimist sõrmeotsadele ja varvastele inventuuri peaks tegema, samuti pole tõusus midagi tehnilist. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja mööda kehva kruusateed meenutavat rada üles rühkida. Nii me arvasime (tõsi, Elen oli veidi skeptilisem).

Mäele minekuks otsustasime kasutada peamiselt ühistransporti. Kuna me aga Teherani lääne-bussiterminali üles ei leidnud, olime lõpuks ikkagi sunnitud taksosse istuma ja ligi kahetunnise sõidu järel jõudsime mäe jalamile kohale. Härra Taksojuht kasseeris meilt sisse 1 200 000 riaali (tol hetkel ~30 eurot), lisaks andis ka tungiva soovituse tipi jätmiseks, millest me siiski keeldusime. Punkt kuhu me jõudnud olime, oli väike parkla, lähim koht kuhu mööda kõvakattega teed pääses, ning asus 2400 meetri kõrgusel. Parklast alustasime jalutuskäiku teise laagrisse (esimene asus mingis külakeses kust mööda sõitsime), kuhu mööda teed mõõdetuna umbes 6 kilomeetrit ja 600 tõusumeetrit. Tõus läks päris aeglaselt ja kui üks kohalik vanamees meid umbes kilomeeter enne lõppu auto peale kutsus, olime pigem rahulolevad.

Teine laager suure luksusega ei hiilanud. Meie "kahene tuba" kujutas endast mingit mošee külge ehitatud betoonist punkrit, ilma valgustuse ja kõige muuta mida, ütleme näiteks hotellitoast, ehk oodata võiks. Mugavusvarustuse hulka võinuks ehk lugeda veekraani mis asus sajakonna meetri kaugusel hoonest. Õhtul tuli sealt ka vett. Majutuskohta jõudnutena sõime veidi, sättisime end koduselt sisse, tegime enne päikese loojumist lühikese matka veidi kõrgemale ning läksime varakult magama, mis seal pimedas ikka istuda. Majutuse hind oli korrelatsioonis pakutavate luksustega – karmikoelise olekuga mees kes meid vastu võttis, küsis öö eest betoonpõrandal 100 000 riaali ehk 10 000 tomanit ehk 2,5 eurot. Selgituseks: kui riaal on ametlik raha nimetus ja vääring, siis toman täidab argipäevase arveldusühiku rolli. Selle kasutuse mõttest mina paraku kuni lõpuni aru ei saanud (lihtsam olnuks siis juba kõik hinnad tuhandega jagada?).

Kolme kilomeetri kõrgusel veedetud öö möödus pigem rahutult, uni oli kuidagi pinnapealne, oli pisut jahe ja rõske, vaibaga kaetud betoonpõrand tuletas iga ebaõnnestunud küljekeeramisega meelde minu skeleti eripärasid. Hommikusöögiks sõime tuunikala-konservi, halvaad ja datleid ning alustasime ronimisega järgmisse laagrisse 4200 meetri kõrgusel. Aega kulus meil kahekesi tubli pool päeva, teel tegime halvaa ja datli piknikke ning võtsime üldiselt rahulikult. Kolmandasse laagrisse jõudes seadsime end sisse ja puhkasime hetke. Erinevalt teisest laagrist oli kolmas päris korralik koht – suur kahekordne kivimaja kus nii narivooditega suur magamistuba kui ka söögiruum koos kööginurgaga. Suures samovaris oli olemas kuum vesi, sai osta teed ja mingit sööki. Õhtusel ajal pandi isegi tuled põlema, vaid küte oli puudu. Samal õhtul tegin üksi veel kiire matka 4800 meetri kõrgusele, nautisin seal mõnda aega vaadet ning läksin alla tagasi. Ülejäänud päeva veetsime puhates ja läksime vara magama.

Puhkehetk

Tuul ulgus terve öö ning ruumis valitsenud tontlik vaikus (umbes kuuekümne inimese hulgas kes samas ruumis olid, polnud ühtegi järjepidevat norskajat!) vaid võimendas seda. Mida ma sel öösel unes nägin või ei näinud, ei tule enam meelde aga ärkamise hetkedel mõtlesin ja imestasin, et miks ma sinna üles tahan minna, samas olin ma selleks valmistunud ja mingis mõttes lausa ootasin ärkamist. Öö möödus siiski üllatavalt hästi, paremini kui madalamas laagris, ning hommikul tundsin end peaaegu, et värskelt. Kööginurk oli hommikul suletud ning sedasi sai suure tipupäeva alustuseks keha kinnitatud otse purgist söödud külmade kikerhernestega. Magustoiduks muidugi ka halvaad ja datleid. Kell 5.45 olin juba löögivalmis ja hakkasin samme tipu poole seadma. Elen luges mulle sõnad peale ning suundus pärast asjade pakkimist hoopis teises suunas, mäest alla. 4,2 kilomeetrit merepinnast osutus talle sel korral piisavaks kõrguseks. Nii et, taaskord soolo-üritus – ainult mina ja mitukümmend teist inimest kes samal päeval sama marsruuti jalutasid. Minek oli küll raske, nagu tuhande neljasajast tõusumeetrist arvata võikski, ent ka mitte lausa kontimurdev. Algul kõndisin tunni, siis kolmveerand, seejärel pool. Iga lõigu vahele jätsin viieminutise pausi mille ajal istusin kuskile mugavasse kohta maha ning, arvasite õigesti, sõin veidi halvaad ning datleid. Pärast pooletunnisele minekule järgnenud pausi avastasin end juba nii kõrgelt, tuule ja jaheduse meelevallast, et otsustasin ajastatud ja plaanitud pause rohkem mitte teha. Liikuda oli vähem valus kui seista. Viie kilomeetri piirile  jõudes hakkas vesi joogipudelis ära jäätuma, kotist lõppesid otsa selga pandavad riided ning avatud lõikudel tahtis tuul jalust murda. Nähtavus oli enamjaolt siiski vähemalt nii hea, et tipp paistis ning niimoodi, siht silme ees, ei jäänudki muud üle kui edasi sammuda. Tuule eest varjumiseks ronisin vahepeal kuskil kitsa kaljuriba ääres kivide otsas ning tegin marsruuti sisse väikse haagi, lähenemaks tipule tuulealust külge pidi. Aega ja teepikkust võis selle arvelt küll juurde tulla aga tulemuseks oli see, et jõudsin edukalt ja suuremate vintsutusteta tippu, mõned ronijad keda samal päeval kohtasin olid just kehva ilma tõttu oma soorituse pooleli jätnud.

Üsna tipu lähedal nägin ära ka vulkaanile viitavad, väävlitossu välja ajavad augud. Vaatepilt oli tõeliselt ilus ja põnev aga märkuseks iseendale jätsin sealt meelde, et väga lähedalt seda fenomeni uudistada ei maksa. Sama päeva õhtul oli periooditi tunne nagu oleks äsja mingit hirmkanget sibulat hakkinud – silmist jooksis vett ja väävlihais riietel meenutas sündmust veel mõni aeg pärast reisigi.

Kolmandast laagrist tippu jõudmiseni kulus mul aega 3 tundi ja 15 minutit. Ning, nagu mägedes vist ikka tavaks on, ei suutnud ma oma saavutust tippu jõudnuna nautida kauem kui paarkümmend minutit. Tuulele avatud kohtades liikusin neljakäpukil, sõrmed olid kanged kui pulgad. Ilmaennustused mida paar päeva varem vaatasin, näitasid tipu temperatuuriks vahemikku -6 kuni -11 kraadi ja tuule tugevuseks 45 km/h kuni 75 km/h. Ei hakka oletama mida minu bioloogiline termomeeter ja tuule-meeter täpselt arvasid aga pärast kiiret jalutuskäiku ümber kraatri, mõnda fotot ja saavutuse nautimise püüdlust oli alla minna päris hea meel. Kaasavõetava varustuse ja riietuse veidi teistsugusel plaanimisel oleks tipupäev küll meeldivam olnud ent olukorras kus enam kui pool reisi jooksul kaasatassitavast kraamist leidis kasutust vaid kolme päeva jooksul, tuli teha teatud valikuid. Lisaks oli omamoodi naljakas mind ja Elenit teistega võrrelda – olime vist ainsad ronijad kes ilma keppideta ja suvaliste tossudega mäel liiklesid. Meist paar taset edasi olid aga kohalikud muulamehed, nemad käisid teise ja kolmanda laagri vahet mitmeid kordi päevas, varustuseks dressid, nahktagi ja telefon millest Pärsia tümakat kuulata.

…

Üheks keerulisemaks hetkeks selle reisi puhul oli taas piletite ostmine, see üks klikk arvutihiirega, mille läbi annad teada, et otsus on tehtud. Kui palju mõttetut muret, mõtteid ja kahtlusi – mille pärast? Tagantjärgi võiks öelda, et õieti mitte millegi pärast. Linnad on puhtad, loodus on ilus, ringi liikumine ja majutuse leidmine küllaltki lihtne, hinnatase mõistlik, alati on keegi kes inglise keeles abi oskab pakkuda. Tehes enne pisut eeltööd (õppida selgeks araabia numbrid, installeerida telefoni VPN, võtta kaasa sularaha), on Iraan suurepärane sihtkoht mida külastada.

See mees kiidab heaks! Tõenäoliselt on ta nimi Muhammad.

Postitas kell

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)