Rongiga Austraaliasse, osa 4 - Siberi miljonilinnad

Bussid, metrood, parem ning vasak jalg ja rongid - need on mind praeguseks hetkekstoonud ligi 5000 kilomeetri kaugusele kodust. Normaalsetele inimestele, kes kaarti joonlaua või sirkliga ei uuri - see on enam kui kaks korda kaugemal kui näiteks meie Euroopa metropol, London. Ajavahe kodumaaga on kasvanud viie tunnini. Samas ei näita Venemaa avarused ikka veel lõppemise piire - "...pikk on tee, pikk on tee, algust ja lõppu sel, varjab silmapiir..." - nagu "Sinise vaguni" laulus.

Viimased 3 peatuskohta, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Krasnojarsk, on küll teineteisest terve ajatsooni pikkuse rongisõidu kaugusel olnud, ent samas on need kõik jätnud küllaltki sarnase mulje. Kõigis on üle miljoni elaniku ning ajalugu napim kui Tartu Ülikoolil. See väljendub, nagu Jekaterinburgi puhul sai mainitud, eelkõige teatavas ilmetuses ja kaootilisuses. On kaunilt korrastatud hooned, pargid ja tänavad ning siis järsku, ehk vaid mõne sammu kaugusel, mingi 70' aastatest pärinev, "kommunismi viljastavates tingimustes" valminud mitmetasandiline kommunaalhoone. Kõle ja sünge nagu Kuu, mille poole koertel ja nende suguseltslastel kombeks ulguda on...

Aga tegelikult ma ei kurda. Paljud rongiga läbi Siberi reisijad pidavat näiteks Novosibirski üldse vahele jätma kuna "seal pole midagi vaadata". Tegelikult see kindlasti nii ei ole ja igal pool on midagi vaadata ja teha, iseasi muidugi, mida just... Jekaterinburgis oli selleks minu jaoks linna keskpark ning kõrghoonetega linnaosa vaade, Novosibirskis aga hoopis kohalik keskturg. Jah, natuke imelik valik küll, aga tõesti - Lenini kuju ooperiteatri ees ei olnud see miski, mis igavese mälupildina ajusoppidesse võinuks salvestuda. See keskturg võibolla küll samuti mitte aga huvitav oli seal küll - justnagu Maroko tänavaturg oma piiritu kaubasortimendiga, kombineerituna Ida-Euroopa / Vene müügikultuuriga, see tähendab, keskmine müüja on võimeline tegema mida tahes, et mitte kliendiga suhtlusse astuda. 20 rubla eest (suurusjärk 30-40 eurosenti) ostsin topsikese teed ja mingi saiakese mille nime ka kahe korraga välja ei suutnud hääldada ning tuiasin mööda platsi ringi. Imetlesin produkte, ilma ning eelkõige inimesi - mind ei teinud keegi märkamagi. Varrukast rebimise ja "parima hinna" pakkumisega võrreldes lausa võrratu olukord.

Krasnojarski eristas eelmisest kahest eelkõige loodus. Linn asub Jenissei jõe orus ja on igast küljest ümbritsetud mägedega. Veelgi enam, linnaliini bussiga saab sõita mõned kilomeetrid suurest tsivilisatsioonist eemale, rahvusparki, mille nimeks Stolbõ (inglise transkriptsioon "Stolby). See koht on erinevalt Novosibirski keskturust lausa kuulus ja seda eelkõige kaljuronijate hulgas, kes sealsete kummaliste kivisammaste otsas ronimas käivad. Postkaardilikku Jõulumaad meenutava ilmastiku tõttu ma ronimisajalukku suuri peatükke küll ei kirjutanud aga kõik olulisema sain taaskord üle 20-kilomeetriseks veninud matka jooksul siiski nähtud ja kogetud. Lisaks väga ilusale looduspargile jättis igati positiivse mulje ka linn ise - kõik oli suhteliselt puhas ja korras (või siis hakkan ma juba kõigega harjuma?), linnas oli palju eriskummalisi skulptuure ("Nu Pogodi" hunt, miilits mootorrattaga, torumees jne) ja ka ilusaid suuri parke. Krasnojarsk oli ka ainus linn Venemaal kus kasutasin Couchsurfingut, see tähendab, elasin ja ööbisin kohalike tavaliste inimeste kodus. Järjekordne positiivne kogemus.

Järgmiseks peatuseks on umbes 18 tunnise rongisõidu kaugusele jääv Irkutsk ning selle lähistel asuv Baikali järv.

Selline tänav on olemas vist igas Siberi linnas

Rongiga Austraaliasse, osa 3 - Rongisõidu reaalsus, Jekaterinburg

Seisan perroonil ning ootan saabuvat rongi, see roomab madala diislipodina saatel lähemale ja peatub. Otsin üles enda vaguni, selle numbriks on 10. Uks on juba avatud ning sinna ette troppi kogunenud terve salkkond seltsimehi ning -naisi kes samuti rongilepääsu ootamas. Üle keskmise nägus vagunisaatjanna kontrollib üle kõigi dokumendid ja suunab inimesed edasi. Astun uksest sisse ning sisenen oma uude reaalsusse. Esimene mõte: "kurat kui kitsas!" - reisieelse uurimustöö põhiliseks õppematerjaliks olnud kultuslikus telesaates "Kaks kanget Venemaal" paistis kõik mõnevõrra avaram... Aga hüva, muid üllatusi esialgu polnud. Omal kohal olid nii väiksema sõiduauto mõõtu, läkastav ja tülpinud ilmega mammi kui 3-triibuliste dressidega elumehed. Kõik muu mis nende vahele jääb, loomulikult ka. Arvestades sõidu kestust ning ühtlasi teades, et pea kõik järgmised sõidud saavad olema samasugused, ei olnud tunne just üleliia optimistlik.

Pärast mõne tunni möödumist ja veidi ringis ringi vaatamist (hostelis kohatud šveitslane reisis ülejärgmises vagunis), hakkas olukorratunnetus juba peenemaks arenema. Ahtakesena tundunud vagunisalong muutus kodusemaks, ümbritsev seltskond, mõne kontrastse erandiga, meeldivamaks. Küllaltki selgeks sai ka erinevus platskaardi ning kupee erinevustest, seda nii sotsiaalses kui praktilises tähenduses. Kupee plussiks on veidi avaram olemine ja võimalus lihtsalt akna ääres seista ning sõitu imetleda. Miinuseks aga see, et sattudes ühte ruumi mingite idiootidega, pole pääsu kuskile, kui juba sotsialiseerumiseks läheb, lõpeb jama alles ühe või teise rongist lahkumisega. Külastades oma šveitslasest tuttavat vagunis number kaheksa, oli tema kupeesse imbunud keegi Andrei kes ka pärast mitmendat-setmendat korda ei olnud võimeline mõistma, et keegi lihtsalt niisama läbi Venemaa võiks reisida. Kõigist püüdlustest hoolimata jäi talle vist kuni lõpuni kahtlus, et meie puhul on tegemist spioonide või muu kahtlase elemendiga... Aga rahu temaga, lõpuks suunati ta mõistlike kaasvenelaste poolt kupeest välja ning kõik suundusid magama, nii ka mina.

Kui mingil hetkel hakkas juba tunduma, et ruumiga polegi lood väga kriitilised, siis oma platskaart-vaguni koikusse pikali heites see tunne taas muutus. Isegi oma alla "Harju keskmise" kasvuga jäid varbad kuidagi totralt üle serva rippuma ning võis kindel olla, et iga mööduja saab neile ühel või teisel moel pihta. Ja saidki, pidi magama nagu küsimärk, jalad krõnksus ja pidevalt avastades uusi poose. Sellest hullem oli aga tohutu palavus, mis hommikul õue vaadates oli mõnevõrra üllatav - Permist alates oli siin-seal maas lumi ja olud pigem talvised. Kui ammu mitte nähtud lumi välja arvata, siis vaade rongiaknast sel sõidul eriliselt kirgi ei kütnud. Pigem nagu Tallinn - Aegviidu, marsruut mida aegade jooksul omajagu läbitud - põllud, segametsad, mingi võsa... Mis siinset olustikku kodusest eristas, oli muidugi Vene / Sovjeti arhitektuur - vastavalt siis viltu vajunud majakestega põllukülad ning hoomamatute mõõtmetega pool-industriaalsed "Lasnamäed". Tõsi küll, meie oma Tallinna variant on suuremast osast siin nähtutest oluliselt ilusam - mõeldes mikrorajoonile mis mitu aastat mu koduks oli, aju suisa puhkab. Kuna Jekaterinburg asub Euroopat ja Aasiat lahutavas ning meie Eesti hõimuvellede oletatavas algasukohas Uuralites, oli ka pinnamood veidi muhklikum - kohati ehk nagu Lõuna-Eesti moodi.

Jekaterinburgi jõudes keerasin kella kaks tundi edasi ning mõttes astusin pool ajastut edasi. Nižni Novgorodiga võrreldes on siin justkui korralikum ja puhtam, samas isikupära ja mõtestatust justkui napiks. Kesklinnas olevad pargid on osalt nagu Louvre'i esisest inspireeritud, mõnisada meetrit edasi meenutavad aga pigem Paldiski laadaplatsi kus kasutatud riietega kaubeldakse. Käsikäes on uusarendus ja sellest märksa vanem paneelikas, Hugo Bossi esinduspood ja "Produktõ" silti kandev keldrikauplus... Aega oli mul siin linnas väga vähe ja seisukohavõtt seetõttu mingile absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Järgmiseks ettevõtmiseks saab olema 22 ja pool tundi kestev sõit Novosibirski. See on "Siberi Chicago", mille elanike arv kasvas kõigest 70 aastaga olematust miljonini, linn milles Teet Margna demonstreeris enneolematut venekeelset freestyle gängstaräppi ja mille kohta Kristjan Jõekalda mainis, et tegemist on linnaga kus on kõige vähem midagi teha. Loodan, et ta eksis.

Jekaterinburgi panoraam

Rongiga Austraaliasse, osa 2 - Tõelisem Venemaa

Esimest korda oma suure rongireisi jooksul, sõitsin ma täna rongiga. Tegemist polnud küll selle "õige" rongiga kus saab magada ning (oletatavasti) toimub mingi melu aga rong siiski... Sõit läks kiirelt, ühtegi elu muutvat sündmust nendest mõnest tunnist ei meenu.

Distantsi mõttes tähendas Venemaa suuruselt viiendasse linna Nižni Novgorodi jõudmine enam kui 400km edasiminekut, olustiku suhtes sai aga mindud justkui terve ajastu tagasi. Teel rongijaamast hostelisse (jala, loomulikult) sattusin läbima kohti mis meenutasid parimal juhul ehk kaugeimaid Loksa tupiktänavaid - Moskva säravast ja hiilgavast fassaadist oli alles vaid mälestus... Mingil matka hetkel läks teekond veel hullemaks, rada oli ilmselgelt maha jäetud, pidi ronima üle langenud puude ja tegelema metsikus looduses orienteerumisega. Seda siis linnas kus peaks elama umbes 1,25 miljonit inimest. Aga mis seal ikka - selle seikluse panen ma enda kaardilugemise oskuse arvele, mis sest, et tegemist on juba selliste süvateadmistega mida ilma eelneva külastuseta vist ei saagi omada. Lõpuks "kesklinna" jõudes läks pilt ka paremaks. Teed olid juba asfalteeritud, tänavavalgustus teatud määral töötas jne... tavaline värk. Linnasüda iseenesest on ilus, vaade Kremli müüri äärest kahe suure jõe, Volga ja Oka, ühinemiskohale, on muljetavaldav.

Selle linna peatuskohaks olev hostel on samuti huvitav. Puhtuse, korra ja üldise stiili mõttes tundus see esmapilgul olema üks viisakamaid hosteleid kus ma peatunud olen. Seda hetkeni kui sattusin kööki - seal ei tekkinud isegi tunnet, et võiks miskit kinnastamata käega puutuda. Sõin oma turbokad kiirelt ära ning tegin minekut. Et hostel või mõni selle osa räpane on, ei ole muidugi näitaja mis vääriks kirjapanemist, küll aga torkab nii siin, kui ka eelmises peatuskohas Moskvas silma midagi sellist, mida mujal pole märganud - see on välismaalaste vähesus. Kui muidu on pea igas maailma nurgas olemas stereotüüpsed rännusellid a la "hästi ettevalmistunud sakslane" kellel on alati olemas kõige parem, uuem ja spetsialiseeritum reisivarustus millega vabal turul kaubeldakse ning keegi Lääne-Euroopast pärit naisrändur kellel on tema uskumustest tulenevalt rastapatsid, mõnest idamaisest filosoofiast inspireeritud tätoveeringud ja kurat-teab-mis-skee. ne mõjutustega needid-rõngad kulmus, põses ja silmas, siis Venemaal pole ma veel ühtegi sellist kohanud. Hostelites on vene inimesed. Pärit siit ja sealt, reisimas või antud kohas peatumas mingitel oma põhjustel. On selle põhjuseks siis meie idanaabri idiootne bürokraatia, praegune null-kraadiga flirtiv kliima või miski muu, ei tea... Mulle mingis mõttes isegi meeldib.

Homme on plaanis linnaga veidi põhjalikumalt tutvuda ning seejärel panna end valmis rongisõiduks järgmisse sihtpunkti, Jekaterinburgi. Mida ma seal teen või näha loodan - päris ausalt, ei tea... Peatus sai plaani pandud peamiselt seetõttu, et hoida rongisõidu kestust mingilgi määral mõistlikkuse piires. Kui nii võib öelda. Sõit Jekaterinburgi algab homme kell pool kaheksa õhtul Moskva aja järgi ning kestab plaani kohaselt 19 tundi ja 39 minutit. Etteruttavalt öeldes, mitte kõige pikem sõit selle reisi jooksul.

Järgmisele postitusele tuleb vingem illustratsioon

Rongiga Austraaliasse, osa 1 - reis alaku

Ambitsioonikast plaanist sõita rongiga Austraaliasse võib leida vigu juba esimesest päevast peale. Nimelt ei alustanud ma sõitu oma esimesse peatuskohta Moskvasse mitte Balti jaamast ja rongiga nagu olnuks kohane, vaid hoopis Tallinna bussijaamast ja bussiga. Tehtud valikut ei saa aga kahetseda - 16-tunnine sõit möödus kiirelt ja oli küllaltki mugav. Täpsemini öeldes oli see minu senise elu mugavaim bussisõit üldse. Üllatavalt sujuv oli ka piiriületus Luhamaal - Kalašnikoviga ribide vahele ei torgitud, reisikoti sisu pinnalaotus ei pakkunud samuti kellelegi huvi... Vaadati lihtsalt pass üle, küsiti kuhu sõidan ning sooviti head reisi. Aega kulus sellest hoolimata umbes poolteist tundi (ja seda umbes kesköisel ajal) aga anname selle andeks - tobedad formaalsused.

Moskvas olen nüüd veetnud ühe terve päeva ning üks on veel ees. Muljed on esimese paeva umbes 20-kilomeetrise jalutuskaigu jargselt vägevad. Eelkõige köitis meeli linna mastaapsus - see pole küll kõige suurem linn kus käinud olen, jäädes Istanbulile elanike arvu poolest umbes kahe Eesti jagu alla aga siin tundub kõik kuidagi suur! Majad on suured, tänavad on suured... kõige laiem tänav mida ületama juhtusin, oli 9 rida ühes suunas (ja see polnud ühesuunaline tänav)... Lisaks oli mingis mõttes ehk üllatavgi näha seda kui korras ja puhas kõik on - tänavad on normaalsed, liiklus enam-vähem toimiv, isegi miilits / politsei paistis tegelevat sellega mida nende ametijuhend ilmselt ette näeb. Punase väljaku lähistel oli erakordselt suur kontsentratsioon musta värvi Saksa päritolu autosid sinise vilkuri ning ennastunustava sõidustiiliga. Muid suuremat sorti anomaaliaid silma ei jäänud. Tähelepanuväärseimaks "Võimalik ainult Venemaal" episoodiks jäi ilmselt matt-musta ja jõlge (jõle + ilge) Lada Samara möödasõit meie bussist - see toimus paremalt poolt ja mööda teepeenart, kiirusel 100km/h +.

...

Moned punktid ja tahelepanekud mille kohta oleks võinud veel mingit mõtestatud sisu lisada ent aja- või kirjutamiseks kõlbulike mõtete puudusel jaab see sedapuhku tegemata.

• Esimesel päeval kogetu ja nähtu võiks ehk kokku võtta ligikaudse tsitaadiga mingilt veebilehelt mida kodutööd tehes sirvisin: "Euroopaliku arhitektuuri ja olemusega linn kombineerituna aasiapärase  kirevusega."
• Venemaa kulastamiseks on praegu ilmselt hea aeg, hinnad on usnagi odavad. Hostelis oobimine maksab 4-6 eurot oo kohta, tanavalt saab suua umbes 2 euro eest. Metroopilet oli vist umbes 20 senti. Minu kalkulatsioonid ei ole koige korrektsemad aga lausa valed ehk ka mitte.

...

Hostel kus ma nüüdseks maandunud olen, on küll kõike muud kui eksklusiivne aga põnev sellegipoolest. Kohalikud tegijad tutvustavad juba ka kohalike õllemarke ja vene keel saab protsessi käigus vaevaliselt aga kindlalt paremaks. Algus tundub soodne - loodan, et nii ka jätkub. Jutust on praeguseks küll, reis pole ju õieti alanudki - 7600 kilomeetrit rongisõitu ja nii mõnedki peatused on alles ees.

Punane valjak, mobiiliga tehtud pilt.

"Same shi(r)t, different day": Peraküla - Aegviidu - Ähijärve rattamatk, 850 km läbi Eesti

Siis kui viimased grammid Soomaa kruusateede tolmu kopsudest välja said köhitud, oli uue matka plaanimine juba alanud. Mõttemaailmas eelmise aasta reisi hetkedesse ja reaalsusse tagasi minnes meenub küll nii mõndagi sellist, mis suuremat sorti igatsust ei tekita ent (ratta)matkas on see eriline miski, mis ikka tagasi tõmbab. Seda isegi sellisel määral, et sel suvel duubeldusid nii matkakorrad kui kilometraaž - kõigepealt sõitsime läbi Aegviidu - Ähijärve lõigu, seejärel ka just äsja valminud Peraküla – Aegviidu, kokku umbes 850 kilomeetrit.

Osa I: Aegviidu – Ähijärve (~640km)

Hendrik Relve on öelnud, et seiklused tekivad siis, kui ettevalmistus on halb – eelmise aasta matk põhjast lõunasse läbi Maarjamaa kujunes tõeliselt seikluslikuks nii mõnegi kandi pealt ning oli selle väite elavaks kinnituseks. Aegviidust Ähijärvele jõudsime sel korral justkui lihtsamalt, kõiksugu jama ja vusserdamist oli märksa vähem, sõitmist rohkem, sõidupäevad ise see-eest veidi lühemad. Kahjuks ei saa öelda, et me oma vigadest tohutuid õppetunde oleksime omandanud, veelgi vähem nende põhjalt targemaid otsuseid langetanud, pigem oli vist asi õnnes. Keskmiseks päevaseks läbisõiduks jäi sel korral umbes 100km ja kõige hilisemaks laagrisse jäämise ajaks aeg, mil algavad AK uudised. Kordagi ei pidanud me kuuvalgel telki ehitama, igas laagripaigas sai üles tehtud lõke, õhtuti jäi koguni aega mõtiskluseks ning B-vitamiini manustamiseks. Asjalikke sõidupäevi oli kokku kuus, seitsmenda hommikusse jäi moe pärast napilt kahekohaline hulk kilomeetreid.

Läbi lillede.

Sõit ise oli küll põnev, ilus ja kohati katsumusigi pakkuv aga, et jutt võileiva-blogiks ei läheks, pole otstarbekas kõiki selle etappe üksipulgi kirjeldada. Tõtt öelda ei oskakski ma seda teha, isegi kui tahaksin – juba enne kui üritus poole peale jõudis, hakkas üldpilt möödunud sõidupäevadest kuidagi ühtlaseks uduks sulama. Päevane rutiin oli üldjuhul küllalt sarnane: hommikune äratus, õllepurgi-priimusel küpsetatud pudru söömine, asjad kokku ja sadulasse. Kruus, asfalt, metsarada, banaani ja pähklite söömise peatus, sõit jätkub... See ei tähenda, et sõit igav või tohutult üksluine oleks olnud aga kui oleks vaja kirjutada kirjand teemal "Põlvamaa pinnasteede eripärad", jääksin vist hätta küll. Sõit oli lihtsalt sedavõrd pikk, et kõik viimse detailini meelde ei jäänud. 

Enam muljet avaldanud kohtadena võib ehk mainida Haanja kõrgustikku oma tõusude ja laskumistega, Võhandu jõe äärseid künklikke radu ja „Setomaa-Saharat“ – neist viimane oli sõidutehnilises mõttes küll üks õudsemaid kohti mida ette võib kujutada, meenutades Normandia dessanti jalgrattal aga loodus oli ilus ja rajad omamoodi huvitavad. Mäest üles sõitmine on üldjuhul samuti asi, mis kellelegi eriti ei sümpatiseeri, et aga Haanjas teisiti ei saanud, õppisime sedagi omamoodi nautima. Käiguvahetusi oli vähemalt sama palju kui Kiirete ja Vihaste filmis, jalgades oli jõudu kui Armstrongil pärast dopingusüsti ja nii me nendest mägedest üles ja alla kihutasime. Hoopis teistmoodi kogemuseks oli Võhandu jõe ääres olnud künklik rada, mis üsnagi õigustatult oli küll mõeldud jalgsi, mitte jalgrattal läbimiseks. Nii mõnegi künka puhul jäi õigesti ajastatud käiguvahetusest ja toorest jõudu täis jalgadest väheks ning appi tuli võtta ka kaasmatkaliste nõu ja jõud – tõusud olid nii järsud, et meie koos varustusega umbes 25kg kaaluvaid rattaid tuli mäest üles lohistada puudest kinni hoides ja kahekesi. Ajakulu oli metsik aga kogemus vägev, suunurgad kiskusid tahes-tahtmata ülespoole. Esimese päeva teekonna hulka jäi ka terve hulk kilomeetreid laudteedel, siin-seal oli meeldivaid metsaradasid, mõnes paigas ka täiesti tühja koha peale rajatud rajajuppe, ühendamaks näiteks mingeid erinevaid rajalõike omavahel. Küllaltki palju oli ka liikluseks avatud asfalt- ning loomulikult kruusateid. Ehkki need viimased kippusid tugevalt domineerima ja kohati tekkis tunne, et lõppu ei tulegi ning kõik on kuidagi ühtemoodi (sellest ka pealkiri), peab tagantjärgi tõdema, et vaatamist ja kogemist jagus tegelikult küllaga. Maasikalõhnast umbsed metsasalud, kaunid korda tehtud talud Lõuna-Eesti kuppelmaastikel, pilkupüüdvad teenindajad Värska restoranis ja nii edasi… Eesti on ilus ning see ei kuulu vaidlustamisele.

Illustreeritud näide jalgraja ning jalgrattaraja erinevusest.

Nagu ennist mainitud, oli ka probleeme küllaltki vähe – näiteks rehvipurunemisi oli vaid üks ja seegi juhtus kohas kus me, silmad kantis peas, õigest teeotsast mööda kihutasime. Viimastel päevadel hakkas haiget tegema päike ning alates teisest sõidupäevast valutama põlved – ühekaupa ja korraga. Viimast võikski pidada matka esimest osa enim häirinud faktoriks. Kõik muu reisi juurde kuuluv, nagu näiteks 6 ööd telgis magamist, üsna mitme kilo jagu kruusatolmu sisse hingamist, veel rohkemate kilode jagu oma asjade rattaga kaasas tassimist, enam kui 600-kilomeetrist rattasõidust rääkimata, oli okei, normaalne, või siis koguni: „ei midagi erilist“, nagu laulab Singer-Vinger.

Kavastu. Ootasime Eesti ainsat parvemeest kes oli parajasti lõunale läinud. 

Matka lõpus oli emotsioon küll igati positiivne, kuid tõtt-öelda mitte nii tugev kui oleks algul võinud arvata. Finišis ei oodanud meid Läti rand, napis riides neiud ega Originaali nelipakid vaid hoopis mingi lastelaager ja üks nastik kes sillal päikest võttis. Oli selge, et midagi jäi puudu, asi jäi kuidagi poolikuks. Holly- / Bolly- või mõne muu –Woodi narratiivis oleks olnud tegemist selle hetkega, kus pahalasele terve kastitäis padruneid kerre on põrutatud, head tegelased kihutavad valge Sierraga päikeseloojangusse, kõlavad ülevad noodid äraleierdatud lembelaulust kui äkki: … paha mees või naine, hiidämblik või tulnukas – avab suures plaanis ühe oma silma … Muusika peatub ja ekraanil hakkavad jooksma osaliste nimed. Siililegi selge, et teema pole lõppenud...

Osa II: Peraküla – Aegviidu (~210km)

Kõike eelnevat kokku võttes, möödus matka esimene pool ilma suuremate vahejuhtumiteta. Et seda balansseerida, otsustasime teha teise osa, teistpidi võttes siis hoopis esimese osa, veidi teisiti. Kohe alguses sai plaani võetud, et sõit tuleks sooritada ühe päevaga. (Kui liibukatega kutid võivad päevas 200km sõita, siis miks ei peaks seda suutma meie?) Ilma laagrisse jäämata sõitmine pani omad piirid ka varustuse hulgale, see kahanes minimalistlikult ultra-minimalistlikule. Varuriietest olid kaasas vaid vihmajope ning lühikesed püksid, ööbimisvarustuseks magamiskott, „lebomati“ ülesandeid täitev parketi aluskate ning telgi asendajaks koormakate, lisaks vesi, üks purk Red Bulli ja veidi süüa. Arvestades sinna juurde veel fotoaparaadi, noa ja mõned vahendid ratta remontimiseks (sisekumm, pump, paar kuuskantvõtit), saabki kokku terve seljakotitäie asju aga samas ei saa öelda, et seda just üleliia palju oleks olnud. Lisaks eelpoolmainitule, kahanes jätkuürituse ajaks ka meie sõiduseltskond – kolme asemel oli meid stardis vaid kaks, Kristjan & Kristjan.

Matka alguspunkti saamiseks saime taas abi Triinult ja Merilynilt, kes meid umbes südaööks Nõva lähistele sõidutasid. Algselt oli mõttes seal koormakate üles panna ja hommikuni laagrisse jääda, et siis varavalgel enne kukke ja koitu startida. Et aga öö oli soe ja mõnus, tegime plaanid ringi ja hakkasime hoopis kell 00.05 sõiduga pihta. Algus tundus soodne seni, kuni Kristjan oma rattal lambi põlema pani, see kippus iga teeaugu ja kõvema lenksupööramise peale vilkuma ning tundus, et ilma lambita oleks veidi mugavam sõita olnud. Ehk siis, esimene tõrge ilmnes pärast vähem kui minut kestnud sõitu. Oleks ju võinud kodus varustust kontrollida aga see selleks.

Pikka matka me öösel ei teinud - teele jäi nimelt üks bussipeatus mis tundus liiga hea, et olla tõsi ning otsustasime jääda sinna ööbima. See kujutas endast ukse ja akendega palkmaja ning mingil põhjusel tundus olema soliidsem ja ehk mugavamgi lahendus kui puude vahele pingutatud koormakate – ja oligi, üldse ei saanud kurta. Kui, siis ehk ainult selle üle, et „lebomati“ asemel kaasa võetud parketi aluskate, oma 2mm (jah, MILLI-meetri) paksusega, laudpõrandat oluliselt pehmemaks ei muutnud.

Pärast küllaldast, umbes neli tundi kestnud uinakut bussipeatuse põrandal, saime aru veel millestki mida oleks võinud kodus enne starti teha. Seiklused on küll toredad ning jäävad hästi meelde aga siiski, enne 200-kilomeetrist rattasõitu ei oleks olnud paha mõte korra ka ilmateadet vaadata. Eelnevad 5 või 6 päikselist ja palavat päeva oma puhkusest olin veetnud korterit remontides ja polnud justkui põhjustki arvamaks, et saabuv päev võiks olla milleski erinev. Aga oli, ja mitte vähe. Kasutades Kristjani legendaarseks saanud lauset keskkooli kirjandustunnist, „paistis sel päeval päike pilvede tagant“, see tähendab, päikesest polnud haisugi ja vihma sadas. Ning mitte sellist meeldivat ja rahulikku, kukeseeni kergitavat sademekest vaid ikka korralikult ja ladinal. Suur hall ulatus igas suunas kuni silmapiirini ning küllap kaugemalegi. Valikuid polnud palju, täpsemalt üks – vihmajope selga ning sadulasse.

Pärast paari kilomeetri läbimist olid nii jalanõud kui püksid täiesti läbi vettinud ja sõidumotivatsioon nullilähedane. Paratamatult tekkinud mõtted katkestamise teemadel said eriti aktuaalseks siis kui tegime Padisel oma esimese söögipausi – sisenesime kohalikku külapoodi nagu kaks kalkarit, veest ja mudast rida tähistamas meie teekonda riiulite vahel. Lõime „Täistera Pehmiku“ ja kaks kohupiima letti ning ei saanud märkamata jätta poemüüja suure vaevaga tagasi hoitud muiet. Tasusime kauba eest, tänasime prouat ja läksime õue sööma. Paar minutit ühel kohal seismist muutsid olemise vastikult jahedaks, tossud lirtsusid, läbimärjad ja külmad dressid kleepusid jalgade ümber, vihma sadas. Kuna me saatetiimi puudumise tõttu suvalises kohas sõitu lõpetada ei saanud, otsustasime minna vähemalt Saue või ehk Tallinnani ja seal asja üle edasi mõelda. Pikemat filosoofilis-psühholoogilist arutluskäiku kirjeldamata, lõppes või õigemini jätkus meie ettevõtmine aga nii nagu kuskil sisimas arvata võiski. Jõudsime Tallinna ringteeni, mõtlesime, et sõidame veidi veel, sõitnud veidi veel, avastasime endid paigast kust tundus juba mõttetu otsa ringi pöörata. Helistasin Aegviidus resideeruvale vennale, palusin õhtuks sauna sooja panna ning jätkasime retke.

Illusioon kuivadest sokkidest.

Olles psühholoogilisest tõrkest üle saanud, jäid alles vaid argised olustiku-probleemid. Vihm, muda, lõputust sajust „ära sulanud“ kruusateed, poolel maal lagunenud vihmajope, füüsilisest pingutusest hoolimata peale tikkuv uni, tõrkuv ratas ja ühte-koma teist veel. Suurimaks üllatajaks sellest komplektist, Ilmataadi keeratud käki ja meie endi idiootsuse järel, osutus vast tõrkuv ratas – see oli just äsja, esimest korda pärast Arnold Rüütli aega, remondis käinud ja pidanuks kenasti funktsioneerima, aga võta näpust – keti ja hammasrataste omavaheline suhe oli nagu Browni liikumine. Kolinat, raksumist ja kriginat jätkus kuni hiliste õhtutundideni. Õnneks ei läinud midagi lausa katki ja kuskil porilombis kap-remonti tegema ei pidanud.

Jättes välja selle, mis eelmises lõigus loetletud, oli sõit siiski küllalt meeldiv – ainus aga oligi see, et seisma ei tohtinud jääda ja varvaste liigutamine tossu sees polnud soovitatav. 210 kilomeetrit sõitu, neist 195km sisuliselt järjest ja ilma pikemate peatusteta, ei tundunudki nii väga hull kui oleks võinud arvata. Erinevad kehaosad hakkasid küll mingitel hetkedel väsima ja tunda andma kuid see polnud ligilähedaseltki võrreldav kangeks jäänud istmikuga Võhandu kanuumaratonil või põlvevaludega Võsu jooksumaratonil. Umbes kolmkümmend kilomeetrit enne Aegviitu jõudmist said ka pilved veest tühjaks ja teed hakkasid tasapisi kuivama, lõpuspurdi kiirendamiseks laadisime sõidu pealt sisse energiajoogid, lülitasime kiirema käigu peale ja panime jalad vilkamalt liikuma. Oodatud energialaks ei olnud küll nii võimas, et tagaratas kruusa freesima oleks hakanud aga tempot tuli juurde küll. Viimased 10-15 kilomeetrit sõitsime kuuvalgel ja enam-vähem täiskiirusel. Erinevalt nii mõnestki raja osast kus geograafiliste katsumustega maadeldud sai, oli Aegviidu ümbruses rajamärgistus väga hea, kui mitte öelda, et suurepärane. Tähistused puudel ning sildid raja ääres olid kõik kaunisti nähtavad ja üheselt mõistetavad. Selle asemel, et vettinud kaardilt oma asukohta välja peilida ning ümbritsevat floorat ja faunat vandesõnadega kostitada, saime keskenduda sõidule ja looduse nautlemisele, nii nagu see tähistatud rajal matkamise puhul olema peakski.

Kuuvalgel läbi Aegviidu metsade kihutades meenus ka üks vestlus matkajatega, keda kohtasime oma reisi pikema osa teisel õhtul. Rääkisime nendega maast ja ilmast, muuhulgas ka matkamisest. Olles maininud, et meie äsja lõppenud sõidupäeva distantsiks oli olnud 120 kilomeetrit, vangutas nende juhtfiguur pead ja ütles „te vist ei naudi oma reisi“ ning seltskond hakkas naerma. Muigasime kaasa, öeldu üle liigselt mõtlemata. Hiljem asja üle juureldes jäigi kummitama mõte „kuidas nautida rattamatka?“ – kui marsruudile jääb 10-kilomeetrine kruusasirge, koleda ära tolmanud sääsemetsa vahel, kas peaks siis seal aeglasemalt sõitma ja tolmu sügavamalt sõõrmeisse tõmbama? Või siis, kuidas näeb välja sõidu nautlemine lenksuni kõrguvate, kastega kaetud nõgeste sees? Kas peaks neidki silitama ning üheskoos kiitma antud sõidukoha oivalisust? Raske öelda, kas ja milline oleks siinkohal see üks ja õige vastus – selleni pole me siiani jõudnud. Kui keegi samal teemal mõtiskledes mingi vägeva ivani on jõudnud, andku teada. Sinnamaani jään ma oma mõtte juurde, mille kohaselt on aeg-ajalt hea ja koguni kasulik, ennast oma mugavustsoonist välja rebida ning teha midagi sellist, mis hiljem ennastki imestama paneb. Peraküla – Aegviidu – Ähijärve matk oli just nimelt midagi sellist, nii oma esimeses kui teises osas. Proovige järgi!

Vihm on lõppenud, energiajook joodud - Rock and Roll!