Kanuuga Aegviidust Pirita randa?

Millalgi meie matka esimesel päeval mainis Kristjan jutu käigus, et igapäevaselt vist kanuudega Aegviidust Tallinnasse ei sõideta – „no shit, mees“, mõtlesin selle peale endamisi… Üle kaheksakümne kilomeetri kanuusõitu on juba iseenesest paras katsumus, lisades sinna ka fakti, et läbitavad veekogud ei ole isegi Eesti mastaabis kuigi popid seilamispaigad, annab sellele veel vürtsi juurde. Ning tõepoolest, miks me seda tegime? Seda küsimust esitati mulle ja meile nii üritusele eelnevalt, selle ajal kui ka pärast. Ühene vastus sellele jäi, hoolimata sellest, et sõidu ajal oli omajagu aega mõtiskluseks, siiski leidmata. Potentsiaalsed vastusevariandid võiksid aga olla näiteks sellised:

1) Millalgi ülikooli ajal loetut raamat „Kolm meest paadis, koerast rääkimata“
2) Treening eelseisvaks Võhandu maratoniks
3) „Miks mitte?“ koos mitmete teiste analoogsete mitte päriselt vastust andvate variantidega…

Põhjus põhjuseks. Kaheksanda aprilli hommikul veeskasime „Kivipurustaja“ Mustjõe tumedasse vaikselt vulisevasse vetevoogu ning seiklus algas.

Kivipurustaja või hoopis Puulõhkuja?

Kui nimetada asju milles me juba enne starti päris kindlad olime, siis ühena võiks välja tuua selle, et me polnud kindlad mida täpselt oodata. Samalaadseid mõtteid oli omal ajal mõlgutanud Sokratesgi, vahest küll ehk veidi teises kontekstis. Aimasime vaid, et tinglikult võttes matka esimene osa, Mustjõgi, alates Aegviidust kuni suubumiseni Jägala jõkke, saab olema keeruline. Kui keeruline see aga tegelikult oli, ületas kõik meie ootused ning ei vastanud ühelegi lootusele. Esimese kopratamm ootas meid umbes umbes saja meetri kaugusel stardipaigast ning ka kümme tundi hiljem võis meid veel samanimelise jõe kallaste vahelt leida. Olime viimasest kanuumaratonist küll omad järeldused teinud ning kainemate ja puhanumatena kui kunagi varem valmis tegusid tegema ent looduse vastu siiski ei saanud. Kui Võhandu maraton toimub korralikul laial jõel kust langenud puud ja muu sõitu takistav jura on enamaolt eemaldatud siis Mustjõgi oli lihtsalt metsik. Alguses tundus see muidugi lõbus, jõudu oli piisavalt ja iga risu ületamiseks või muul moel kanuu edasi liigutamiseks leidsime operatiivselt mõne vahva lahenduse. Mitmeid tunde hiljem kaotas selline jändamine aga oma uudsuse ning mõningaid jõe eesootavaid lõike vaadates muutusime pehmelt öeldes tusasteks. Veidi ergastas meeleolu kiire lõunapaus, kus Kristjan minu suure hoolega valminud roa kohta kommenteeris: „Mul on hea meel, et mul kõht tühi on“. Muidugi oli ka lõike, mis ka täiesti sõidetavateks osutusid aga nagu me hiljem Jägala jõele jõudes taipasime, olid need niivõrd lühikesed, et me ei jõudnud isegi aerutamise sünkroonsuse ja tehnika peale mõtlema hakata.

Mustjõelt pääsenutena olime tõepoolest rõõmsad. Ehkki Jägala lõik meile mingit põnevust ei pakkunud, oli hea tunne vahepeal lihtsalt sõita, mõtlemata sellele kas minna puu alt, puu pealt, puude vahelt või hoopis maa pealt. Oli ka kohti kus kahe puu vahel oli vett nii vähe, et kanuu sinna ei mahtunudki. Mustjõel püstitasime ka ühe põneva rekordi, kulutades ühe kilomeetri läbimiseks kanuuga ühe tunni ja seitse minutit. 

Üks koledamaid lõike Mustjõel

Soomaa radadel

Pärast vabasse vette pääsemist meil esimesel päeval rohkem katsumusi ei olnud. Jägala jõe umbes kaheksa kilomeetrit möödusid sündmustevaeselt, sellele järgnenud lõigult me aga täiesti õigustatult midagi põnevat ei oodanudki – jutt käib Jägala-Pirita kanalist. See on ehitatud 1987. aastal ning on osa Tallinna veevarustussüsteemist. Sisuliselt on tegemist 25km pikkuse laia kraaviga, sisaldades muuhulgas ka üheksa kilomeetri pikkust sirget. Loomulikult ei ole see mõeldud kanuusõiduks. Pärast Mustjõe vintsutusi me seal aga väga kaugele ei jõudnudki ning juba umbes neljandiku kanali peal jäime õhtuks laagrisse. Ülestehtud lõke ja järjekordne pudruroog soojendasid keha, Ürdimeister aga hinge, maasse surutud pulkade otsas aurasid kanuust välja ronimistest märjaks saanud sokid. Täielik koopamehe idüll. Väsinud kuid rahulolevad, läksime magama ning lootsime unes mitte ühtegi langenud puud näha.

Umbes seitsmest saime oma kanged kered veelgi kangemate kuusejuurikate otsast püsti ja kaheksa paiku olime taas liikvel. Kanuu koos kõige oma põhjas vedeleva prahiga (muda, oksad, kuuseokkad, seda oli metsikult) oli küll öö jooksul ära jäätunud aga meid see ei morjendanud. Päike säras toredasti ning kanali kõrgete kallaste vahel sõites polnud tunda ka tuult, tunne oli nagu Saksa autobahnil, ehkki mõnevõrra tagasihoidlikuma tempoga. Sõit oli muidugi igav, ning nagu alates 2014. aasta rattamatkast alates ikka, tuli taas esmajärjekorras meelde Soomaa ning selle lõputud sirged kruusateed. Positiivne oli vähemalt see, et kergelt voolav vesi ei tolmanud ning üleüldine emotsioon oli pigem null – seda lihtsalt polnud. Üks aerutas paremalt, teine vasakult, Endomondo äpp Kristjani telefonis teavitas meid kilomeetrite möödumisest, minu telefonist mängis tülpimuse vähendamiseks klassikaline-vanakooli-hardstyle-oreli-räppmuusika ja nii oligi. Järjekordne päev kontoris, nagu öeldakse.

Jägala-Pirita kanal tõusva päikese säras

Teeme sõitu ka

Veidi vähem kui neli tundi hiljem olime juba Pirita jõel ning olgugi, et sealt oli minna veel üle kolmekümne kilomeetri, valdas meid teatav kergendustunne – olime seljataha jätnud nii kõige raskema kui ka kõige igavama lõigu. Pirita jõest endast me tõtt-öelda väga palju ei teadnudki. Eelkõige seostus see meile Pirita ranna äärde suubumise ning rändureid samas rannal avasüli ootava pubiga. Teadsin ka, et Peterburi maantee silla lähistel on koletu kärestik kust kindlasti alla ei tohi sõita ning aimasime, et sarnaseid kohti võib ehk teisigi olla. Tegelikult osutus see jõgi aga mitmeski mõttes parimaks lõiguks kogu matka jooksul.

Tõsi, omad krutskid olid sealgi. Põhiliseks katsumuseks olid totrad tammilaadsed kivimoodustised mille ainsaks funktsiooniks näis olevat pahaaimamatuid kanuumehi kolina saatel ümber keerata. Osadest neist sai läbi sõita, teistest jällegi ei saanud ja tuli kanuud mööda maad vedada. Oli ka kohti kus kivide kontsentratsioon nii suur, et pidasime arukamaks teha jalgsimatka selle asemel, et „Kivipurustaja“ nime ebavõrdses võitluses kahtluse alla seada.

Pärast ainsat meile teadaolevat ohtlikku kohta, Peterburi maantee ääres, läks sõit aga õige lõbusaks ja kiireks. Vett oli palju, vool oli kiire ja eesmärk lähenes kohati peaaegu, et hirmuäratava kiirusega. Võrdluseks (ja meenutuseks) – kui Mustjõel olime oma terve matka kõige õnnetumat kilomeetrit läbinud ühe tunni ja seitse minutit, siis Pirita jõe kiireima kilomeetri aeg jäi alla seitsme minuti.

Pirita jõe ääres oli ka kõige rohkem vaatamisväärset, kaldad olid kohati väga kõrged ja järsud, mitmes kohas nägime mingeid põnevaid ehitisi mille kohta varasemalt mitte midagi ei teadnud. Võrdlemisi soe ja päikseline pühapäev oli ka hulganisti Lasnamäe mõjusfääris olijaid jõe kallastele grillima kutsunud. Last but not least – meid ei seganud mitte ükski langenud puu.


Kristall-lühtrid ja saavutuse hõng

Piritale jõudes ei leppinud me loomulikult kanuu kuivale tassimisega mööda suvalist jahisadama paadislippi vaid sõitsime nagu kord ja kohus ikkagi ka akvatooriumist välja avamerele. Seal pöörasime otsa järsult ümber ning seilasime lainete toel võidukalt Pirita rannahoone ette valgele liivale. Tuju oli mega, olime omadega mäel. Kuna saatemeeskonna (kuhu kuulus tegelikult vaid üks tüdruk – aitäh Triin!) saabumiseni jäi mõni hetk aega, tõstsime mudase kanuu Patricku pubi akna alla ning astusime nagu härrased muiste uksest sisse. Mingil põhjusel ei saadetud meid ukselt tagasi ning pealekauba juhatati veel istumagi. Ja nii me seal olime – lõkke, sopa ja enam kui 24 tundi kestnud füüsilise pingutuse hõngulised, pesemata, kasimata ja lollaka irvega. Kõrvallaudades istunud pintsaklipslased ja mukitud daamid meiega vist kuigipalju ei samastunud aga see polnud ka miski mille üle me muretsenud oleksime. Õieti ei muretsenud vähemalt mina sel hetkel üldse mitte millegi üle. Tualetis käies tekkis küll korraks kummaline tunne nagu oleks betoonist põrand pisut kõikunud aga selliseid nähtusi võis tol õhtul vist ka oodata. Vähemalt olime omal käel ära tõestanud selle, et Aegviidu on ühenduses merega.

Tulles nüüd tagasi alguses loetletud põhjuste juurde, siis võiksin ma selle ettevõtmise kohta igal ajahetkel vabalt tsiteerida millist tahes neist. See sisaldas nii toreda matka, tõsise ja raske treeningu kui ka millegi absoluutselt jabura elemente. Liigsete kommentaarideta võtan suurima heameelega omaks ka põhjenduse: „aga miks mitte?!“

- - -

PS! Hiigelsuured tänud Martinile ja Kristelile - matkaeelne majutus ja kostitamine, rääkimata sellest, et meile mingil põhjusel endiselt kanuud laenatakse. Samuti peame tänama Taavit, kes pea pool esimesest päevast mööda jõeäärt ATV-ga umbes sama jõledatest kohtadest läbi pressis ja meil tuju üleval hoidis. Triinu sai juba tänatud ainuisikuliselt kogu saatemeeskonna ülesannete täitmise eest aga mainimata jäi see, et diplom oli väga vinge!

Austraalia - Villast viskamas

Talv Austraalias on täies hoos. Uudistes pajatatakse külmarekorditest, näidatakse tollipaksustest lumelaikudest rõõmu tundvaid lapsi ja intervjueeritakse murelikke täiskasvanuid. Kirgi kütavad kõrged elektriarved ja aeg-ajalt põleb kuskil maani maha mõni elamu kuna keegi on soojapuhuri tööle unustanud. Selle kohta, et majadel võiks nullist allapoolegi langevate temperatuuridega piirkondades mingisugunegi soojustus olla, pole arvamusliidrid ega vist üldse mitte keegi sõna võtnud. Kütetakse õhku, kulutatakse elektrit ja puuhalge, samas kui põrandalaudade vahelt pääseb tuppa valgus.

Rohi, mis hommikuti vahel pisut härmas, ei takista aga mingilgi moel Eleni ja minu igapäevaseid võite tööpõllul. Tõsi, hooaja lõpp ei ole sugugi kaugel ning tuleb iga hetkega aina lähemale. Ametid ja ettevõtted millesse me Eleniga sattunud oleme on küll erinevad ent tehased ise üldjoontes sarnased. Inglise keeles on tegevuse nimeks "cotton ginning" ja kujutab see endast puuvilla töötlemise tehast. Piltlikult öeldes siseneb ühest uksest silorulli moodi umbes kahetonnine pallike põllult nopitud puuvillaga ja teisest väljub puhastatud, kiududeks lahti tõmmatud, rullitud ja pakkideks pressitud puuvill. Mina olen ahela alguses (feeder bay), tegemas väidetavalt kõige raskemat ja mustemat tööd, Elen vastupidi peaaegu lõpus, pakkimises ja lõppkontrollis (books and bags). Ilmselt võin rääkida meie mõlema eest ning väita, et tööülesanded iseenesest meile mingit ekstravagantset väljakutset ei paku, küll aga tööde iseloom. Eleni tehas on omasuguste seas väidetavalt maailma kiireim ja töötamine seal nõuab ohtralt tähelepanu ning loomulikult kiirust. Minu töö on kohati tapvalt kiire, teinekord mitte niiväga, see-eest on seal enam kui küllaga tolmu, müra ja mustust. Mitte midagi sellist mida pärast hooaja lõppu igatsema jääda, palk ehk välja arvatud.

Lisaks erinevatele tehastele ja erinevatele ametikohtadele tootmisahelas, oleme teineteisest eraldatud veel ka ajalises mõõtmes, nimelt - Elen on päevases ja mina öises vahetuses. Vahetuste pikkuseks on 12 tundi ja nii ongi, et kui üks lõpetab, siis teine alustab ja ainsaks märgiks teise olemasolust on see, et äratehtud voodi näeb töölt naasdes jälle veidi teistsugune välja. Nagu elaks mingites paralleeluniversumites.

Öösel töötamine on mitmeski mõttes väga veider. Tööpäev algab ja lõpeb erinevatel kuupäevadel. Tööpäev ei olegi tegelikult tööPÄEV. Äratus on õhtul, mil tuleb süüa hommikusööki, magamaminek on hommikul, siis tuleb süüa õhtusööki. Uinudes paistab päike, ärgates on pime. Lõunasöögi aeg on tavaliselt pärast keskööd ehk siis kaugeltki mitte lõunaajal. Töösündmustest kellelegi pajatades lähevad ajamääratlustesse puutuvad mõisted tihti omavahel konflikti. Mingis mõttes veelgi keerulisemaks läheb asi nädalavahetustel. Jõudes laupäeva hommikul kell pool kaheksa töölt "koju", on Elen ja majakaaslased just ärkamas, mõtted liiguvad hommikusöögi ja kenasti lõhnava kohvitassi suunas, patt oleks magada kui kõik teised on ärkvel... Nii ongi, et laupäevad on kujunenud mingisugusteks ärkveloleku võimekuse katsepäevadeks. Kui pärast esimese töönädala lõppu seiklesin terve päeva une ja reaalsuse piirimail, siis viimastel nädalalatel sai 27-28-tunnine unevaba periood juba suuremate nokkimisteta mööda saadetud. Mis selle teadmisega peale hakata, on muidugi küsitav aga eks see ole umbes sama ka kõigi teiste sel reisil omandatud kogemuste ja teadmistega.

Inimene harjub kõigega, nagu ütlevad teadjad. Kui alguses tundus veider, et kell neli öösel mingi grupp inimesi kainetena laua ümber istuvad, siis enam ei tundugi öövahetus nii kehvana. Igal hommikul võib tööl olles päikesetõusu vaadata, napid paar vaba tundi päevast saab veeta enam-vähem soojas ja valges, palk on õige pisut suurem kui päeval töötades, vajadusel saab pärast tööd käia linnas asju ajamas ja nii edasi. Väikesed asjad küll aga midagi positiivset siiski.

Väga üldistatult ei erine töötamine Austraalias mitte millegi poolest samast tegevusest, õieti elustiilist, Eestis. Arvestades seda, et vahetuste pikkus on 12 tundi ning lisades sellele kõik muu mida üks inimene ööpäeva jooksul tegema peaks, jääbki alles vaid paar vaba tundi. Ja nii esmaspäevast reedeni - "eat, sleep, work, repeat".

Viimaste nädalate kõige põrutavamaks ja rõõmustavamaks sündmuseks oli ilmselt Austraalia tulumaksutagastus. Sellesse puutuvad reeglid ja bürokraatide tahtmine ning võimekus neid järgida muutsid protsessi tulemuse minu jaoks vägagi küsitavaks ning kui ma ühel päeval kirjakastis maksuametilt saabunud meili nägin, jättis süda vist löögi vahele küll. Kartus seisnes selles, et halvemal juhul oleksin ma võinud vastuseks saada nõude maksta neile umbes viis tuhat dollarit lisaks. Sel korral läks õnneks aga vastupidi ja kontole laekus summa mis ületas Eesti Vabariigilt saadut umbes 18-kordselt. Huvitav tähelepanek siinse maksusüsteemi kohta on see, et kohalikega rääkides kinnitavad pea kõik nagu ühest suust, et nemad peavad igal juhul liiga palju maksma ja maksud on meeletult, lausa astronoomiliselt kõrged. Püüdes neile siis selgitada, et kaugel, külmal ja vaesel Maarjamaal maksavad kodanikud keskmiselt hoopis enam, vaadatakse mulle tühja pilguga otsa ning korratakse igaks juhuks veel seda mida nemad arvavad. See, muideks, on väga tüüpiline Austraalia vestlusviis. Mis aga maksunumbritesse puutub, siis väga üldistatult kulub siinsest keskmisest sissetulekust maksudeks umbes 20 protsenti vähem kui Eestis. Tulumaksuvaba miinimum on 18200 dollarit ning teatud tingimustel tähendab see, et enamik "päkkereid" saavad tagasi kõik makstud maksud (10% KM välja arvatud). Lisaks sellele saab iga maksumaksja ka graafiku selle kohta kuhu tema maksuraha paigutatakse - muuhulgas sain näiteks teada, et 11 dollarit minu tagasihoidlikust panusest kulutatakse Austraalia välissuhete arendamiseks ja 32 dollarit riigivõla intresside tasumiseks. See omakorda pole aga midagi enamat kui järjekordne kasutu teadmine.

Kodule lähemale

Sageli juhtub, et miski mida on kaua oodatud, ei osutu ligilähedaseltki selliseks kui loodetud - laevasõit Tasmaaniast tagasi Melbourne'i oli just nimelt selline sündmus. Visualiseerides oma mõtteis pikka merereisi tundmatutel vetel, omandab tekkinud kujutelm ikka kuidagi romantilise varjundi. Hubaselt sisustatud, rohkete ajaveetmisvõimalustega ujuv linnak kus võib diivanil oleskledes B-kategooria artistide live'i kuulata või soovi korral õue minna, et reelingule toetudes laia ookeani vaadata ning aja kulgu mõõta. Pressides juttu veidi optimismi, siis laias laastus see umbes nii ka oli aga mõningate suurte eranditega...

Laeva väljumise päeval mere ääres aega surnuks lüües oli juba selge, et sõit ei saa olema kuigi sujuv. Vihma sadas pea lakkamatult, tuule hetkekiirusest sõltuvalt nii vertikaal- kui horisontaalsuunas. Vaadates ühte kaubalaeva jõe suudmes asuvast sadamast avamerele seilamas, sai üha selgemaks, et me kumbki ei oodanud eesolevat sõitu mitte karvavõrdki. Minutid ja tunnid aga möödusid ja laevale me läksime. Olles jõudnud tuule ja lainetuse meelevalda, muutus kõikumine päris intensiivseks ja mingil hetkel pöördus kapten reisijate poole teatega, mille kohaselt pidi edasine sõit vaid hullemaks minema. Pääsu polnud aga kuskile ja aja sisustamiseks jäime kuulama ühenaisebändi kaheksandal tekil. Esitused olid emotsionaalsed ja kaasakiskuvad, olukorra tõsidusest andis aimu vaid see, et põrandatel voolas vesi ja mingil hetkel oleks artist peaaegu oma pukilt maha kukkunud. Märgata võis ka arvestatavat kasvu tualetikülastuste sageduses. Kapiuste kinni-lahti paukumise saatel tegi proua oma tükid siiski vapralt ära ning kuulajaskond hajus laiali. Öösel kui laev lainepõhjadest ja -harjadest ameerikaraudteelikult üle libises, oli kohati tunne nagu oleksin läbi une leviteerimise selgeks saanud, et siis taas kõmaka ja metallikägina saatel gravitatsiooni meelevalda naasda. Sõit oli üsna metsik ja ehk kõige ilmekamalt iseloomustasid seda nende õnnetute lubivalged näod, kelle kaaslaseks sel ööl oli olnud WC-pott. Mul oli neist lausa kahju...

Ehedate elamustega täidetud 11-tunnine laevasõit oli siiski ainult murdosake sellest, mida pidid üle elama esimesed Austraalia koloniaalasukad - nende reisid kestsid orienteeruvalt kolm kuud ja luksustki oli mõnevõrra vähem. Kui laudadest kokku löödud naril loksumist, külmetamist ning nälja, haiguste ja surmaga tõtt vaatamist luksuseks saab nimetada... Sellele mõeldes tundus meie poolt läbielatu lausa argipäevane. Igatahes oli tunne, et pärast maabumist sai kõik vaid paremaks minna. Ning võibolla ei olnudki see vale.

Kuna Tasmaania ringreis oli põhiliselt tähendanud säästude sulatamist, sai edasise plaanimisel tähtsaks punktiks töö leidmine. Paar telefonikõnet ja üks tööbüroo külastus hiljem olimegi sellega hakkama saanud. Juba teisel mandri-päeval saabusime Sheppartoni-nimelise linnakese lähistele, otsisime oma aaretelaeka pimedaimatest soppidest tööriided välja ning asusime taasleitud motivatsiooniga õunu korjama. Leitud farm osutus täiesti aktsepteeritavaks kohaks, kohtusime seal väikese hulga normaalsete inimestega ja ka rahalises mõttes polnud ettevõtmisel suurt viga. Huvitaivamaks osaks selle umbes paar nädalat kestnud reisiepisoodi juures oli ehk meie majutuskoht ja sellega seondunud elukorraldus. Suuri üllatusi ja emotsioone tekitamata osutus farmi pealiku poolt pakutud "majutuskoht" ei millekski enamaks kui mõõduka suurusega rohuplatsiks. Pärast kurat-teab-kui-pikka-aega autos ööbimist ei olnud me sellest just vaimustuses aga paremate variantide mitteotsimist me igatahes ei kahetse. Kunagi varem ei ole ma end tundnud suurema looduslapsena kui sel perioodil. Hommikul kui päikesekiired üle õunapuude paistma hakkasid ning linnud soojusest ja valgusest ülemeelikutena piiksusid, prääksusid ning sidistasid, alustasime tööga. Tööpäeva lõppedes valmistasime süüa, käisime hektiliselt kuuma ja külma vahet hüppava duši all ning asusime vaatama ainsat meile saadaolevat meelelahutuskanalit, milleks oli lõke. Kui õues juba nii jahedaks läks, et lõkke soojus enam ei aidanud, kolisid laagri asukad ükshaaval oma telkidesse ning autodesse. Nii oligi, et mõnikord, järgmiseks hommikuks äratuskella seades, teatas nutitelefon, et uneaega on jäänud 10 või 11 tundi - sellistel juhtudel proovisime veel veidi kas otsmikulambi valgel raamatut lugeda või muul moel ärkvel püsida. Ma ei oska päriselt öelda, mis see oli, aga miski muutis kogu selle laagrielu justkui maagiliseks või vähemalt mingil moel eriliseks. Tundus, et kõik sealsed asukad olid kokku sattunud justkui mingi kummalise kokkusattumuse või juhuse läbi, et keegi lausa ei tahtnud seal olla aga olid siiski. Oleksime sinna justkui mingisse ajamasinasse kinni jäänud ja endi veidra saatusega leppinud.

Sheppartoni turistimagnet, värvitud lehmakujude park

Kuna õunahooaeg oli oma vägagi viimase lõpu lähedal, otsisime aktiivselt ka uusi tööpakkumisi. Saatsime laiali kümneid CV-sid, täitsime arvukalt ankeete, helistasime ning saatsime sõnumeid kõikjale kus mingitki lootust tundus olevat. Pärast ehk umbes kümmet päeva oma aja ning vaeva musta auku loopimist, meil näkkas, minul esimesena.

Tööks, mis kellegi poolt tegemist vajas, oli sedapuhku oliivide korjamine. Õnneks mitte ükshaaval ja väikse punase korvikesega, vaid üsna massiivse ja spetsialiseeritud masinaga. Ainsaks miinuseks asja juures tundus esialgu olema see, et tööd oli vaid ühele inimesele. Paariks kuni neljaks nädalaks eri teid minemise või siis mitte minemise plusse ja miinuseid sai lõpuks kaalutud nii kaua, et parem ei tundunud ei üks ega teine. Dilemma kasvas ja tähtis asi sai lõpuks otsustatud mündiviskega - järgmisel päeval alustasin suure karjääri tegemist oliiviharvesteri operaator-tehnikuna. Olgugi, et see polnud just pikaajaline projekt, tööd jagus vaid kolmeks nädalaks, oli see väga huvitav aeg. Farmi omanik oli kõike muud kui keskmine farmer ja töögi oli varasematega võrreldes hoopis erinev. Lisaks võimalusele intelligentsete inimestega suhelda ja täiesti tundmatul alal teadmisi omandada, sain ka lõpuks ometi autost välja kolida ja end omaette tuppa asutada. See, sealjuures, polnud mitte ainult suurepärane võimalus vaid ka paratamatu kohustus - loetud päevad pärast oliivide korjamisega alustamist sai tööpakkumise ka Elen, sedapuhku umbes tuhat kilomeetrit eemal. Jätsin auto Eleni kätte ja saatsin ta teele, mammonat koguma, ning lubasin talle järgneda kui mul töö lõppeb.

Mõned päevad hiljem raporteeris Elen, et on ohutult kohale jõudnud, et uus töö mõjub rahakotile paremini kui ajule ning, et ka elukoht Moree-nimelises linnakeses on juba olemas. Mul ei tulnud teha mitte midagi enamat kui kohale minna ning endalegi töö otsida. Veidi vähem kui paari nädala pärast jõudiski kätte aeg see teekond endalgi jalge alla võtta, otseses mõttes - osariikide vaheline ühistransport piirdub laias laastus lennukite ja rongidega ning ühendused on tavaliselt olemas vaid osariikide või territooriumide pealinnadega. Muidugi, sedagi vaid siis, kui asula mingit suuremat olulisust juhtub omama. Märkimisväärselt problemaatiline on Austraalias autota hakkamasaamine aga igal juhul. Antud olukorras oleksin pidanud sõitma umbes kolme erineva bussiga Sydney'sse ja sealt rongiga Moreesse, kulutades kogu ettevõtmisele kaks-kolm päeva, tehes tohutu ringi ja pannes hakkama märkimisväärse hunniku raha. Kaardilt vaadates tundus minu minevikku ja tulevikku kuuluvaid linnu ühendavat üks suhteliselt sirge maantee. Otsustasin teekonna läbida hääletades.

Lugejat detailidega koormamata, oli tuhandekilomeetrine hääletamisreis umbes-täpselt selline nagu olin eeldanud seda olevat. Paaril-kolmel, ehk isegi enamal korral leidsin end tee ääres ühelt jalalt teisele tammumas ja mõtlemas, et "miks ometi" ja "ei iial enam". Samas olin ma ka võimeline rahulik olema ning leppima sellega, et hääletamine ongi see mis see on. Tuleb loota, et kõik läheb sujuvalt ning, et on õnne jääda õigete inimeste teele õigel ajal. Teise päeva õhtul sihtkohta jõudes ja tänulikult rekka ust kinni lüües võisin olla kindel, et läks edukalt. Reis möödus mõistliku ajakuluga, kohtusin mitmete huvitavate inimestega, sain kogemuste ja teadmiste võrra rikkamaks. Peamine mis seda hääletamisreisi eelnevatest eristas oli ilmselt see, et austraallased, hoolimata sellest mida nad ise arvavad, räägivad üsna arusaadavat inglise keelt.

Tüüpiline vaade teel olles

Mõne Morees veedetud päevaga oleme endid kenasti sisse seadnud, elame suures eht-Austraalialikult hõredas majas koos ühe vanema härrasmehega, kolleegiga Eleni töökohast. Mis meie professionaalsesse arengusse puutub, siis oleme taas uue lehe pööranud ja asunud puuvillatööstusse (cotton ginning). Elenil on staaži nüüdseks juba paar nädalat, mina olen alles alustamas. Töö leidmiseks siin tuli taas kõvasti vaeva näha ning õnnega pooleks see ka õnnestus. Kui rõõmus ma selle üle olema pean ja mida tööülesanded üldse ette näevad, selgub siis kui töö algab.

Meie uut kodupaika Moreed võiks taas iseloomustada kui ilmetut Austraalia väikelinna. Pealtnäha mitte millegi poolest eristuv, lähemal vaatlusel ehk kohati huvitav aga kindlasti mitte meeldejääv. Asula "keskuseks" on mõnesaja meetri pikkune kaubandus- ja teenindusasutusi pakkuv tänav, selle ümber määramatu hulk ühe-, mõnel harval juhul kahekordseid elamuid anonüümsetes ja suuremat hoolitsust mittenäinud magalarajoonides. Läbi linna voolab pruunikat tooni jõgi mida kasutatakse peamiselt poodidest varastatud ostukärude uputamiseks, siin ja seal on mõned väiksemad pargid ja rohealad. Peatänaval jalutades jäi mulle esimesel korral eriliselt silma see, kui palju pindu olid tühjad, mahajäetud või rendileandmise kuulutustega. Kontrastiks roppinetule 20. sajandi teise poole betoonarhitektuurile on siin-seal ka veidi vanemaid, isegi kuni paarisaja aasta vanuseid hooneid, mõned neist isegi heas korras ja hoolitsetud, mis annab veidi trööstitule üldmuljele pisut positiivseid punkte juurde. Kohalike elanikega suheldes saime ka teada, et trööstitu pole mitte ainult linna fassaad, vaid ka sisu, see, mida pelgalt läbisõidul olija teada ega näha ei pruugi. Linnakese kuritegude suhtarv elanike kohta ületab osariigi keskmist kolm kuni neli korda ning nagu mitmelgi pool riigi väiksemates linnades on siingi väga aktuaalne narkoprobleem. Elenil soovitati kohe siiajõudmise päeval kõik asjad autost välja võtta ja pimedal ajal üksi mitte väljas käia. Ma ei tea, võibolla on see probleemi lahendamine valest otsast, aga minu arvates võiks alustada näiteks sellest, et kasutada pimedal ajal tänavavalgustust. Praegu on siin sama seis nagu Edgari-aegses Tallinnas, pärast kella kuut õhtul algab kiviaeg, elatakse primitiivseid loodusseadusi järgides.

Kummaline on elu siin igal juhul ja nagu näha, sugugi mitte alati nii õnnelik ja ilus kui ehk välja paistab. Mis mulle siin aga meeldib, on see, et tuhande kilomeetri võrra kodule lähemal on siin veidi soojem kui eelmises peatuskohas. Lisaks, mis suunurgad tõesti üles kiskus, oli see, et ühes pargis lehvivad kuus lippu ja nende seas ka Eesti oma. Miks see seal on, ma paraku ei tea, ühtegi seletust selle kohta ei ole. Igatahes oli lipp kõigest keskpäraselt pleekinud ja vardas täiesti õiget pidi - helesinine, hallikas-must ja valge.

Merehädalistena üksikul saarel

Tasmaaniasse minnes oli meil mõtteis kaks võimalikku stsenaariumi sellest kuidas too reisietapp välja võiks näha. Hästi lühidalt kokku võttes, ei toiminud neist kumbki. Variandi number üks, milleks oli arvestatav hulk tööd pluss paarinädalane reis, nullis ära kõigi hooaegade lõppemine - tööpäevi tuli meil kokku täpselt seitse. Teine, nii-öelda varuvariant oli teha paarinädalane reis ning minna tagasi "päris Austraaliasse". Õnneliku juhuse läbi saime aga suhteliselt varakult teada, et seegi plaan oli vigane - laevapiletid olid umbes kuu jagu ette välja müüdud. Juba samal õhtul broneerisime oma päästepaadi ära ja tegutsesime oludele vastavalt edasi. Võrreldes Robinson Crusoe looga või Tom Hanksiga filmis Castaway, läks meil muidugi hästi. Pidime elus püsima umbes neli nädalat ja saar millele lõksu jäime, osutus talutavalt meeldivaks.

Viinamarjade korjamisele järgnenud rändamine kulges üldjoontes nii: mööda idakallast alla lõunasse, kõrvalepõige Bruny saarele, pealinn Hobart, mõningase keerutamisega läbi sisemaa läände ning seejärel tagasi üles, põhjarannikule.

Fluted Cape rahvuspark Bruny saarel

Lühike jätk tööotsingutele

Saare idarannikuga tutvumine sai pealtnäha tehtud üsnagi kiirustades - veetsime paar ööd rahvusparkides, vaatasime veidi ringi ja tormasime uue algava töönädala ootuses lõunapoolseid õunafarme kaema. Samas jällegi, mõeldes nende paari päeva sisule, veetsime aega vägagi mõnusalt. Aega jäi isegi rannas raamatu lugemiseks ning esimest ja viimast korda Tasmaanias käisime ka meres ujumas. Suplus oli karastav. Jätkuvad tööotsingud, mis meie tempot dikteerisid, osutusid paraku veelgi mõttetumateks kui varasemalt ja pärast mõnda üsna aktiivset ent tulutut päeva otsustasime pigem keskenduda reisimisele.

Ebaproportsionaalselt suure osa sellest reisietapist haukas endale Bruny saar, kus veetsime kokku 3 ööd. Uskudes seda mida räägiti, lootsime seal näha kõiksugu vahvaid loomi kes pidanuks olema ülimalt sõbralikud ja uudishimulikud. Kahel päeval käisime matkamas ja sõitsime kogu saare enam-vähem risti-põiki läbi. Esimene matk kujutas endast 18 kilomeetrit jalutamist ja selle jooksul nähtud paar vägevat ent mitte millegi poolest eristuvat randa fantaasiat lausa käima ei pannud. Kui, siis ehk vaid teemal "mis siis kui oleks suurema veepudeli kaasa võtnud?" - algul plaanisime läbida märksa lühema ringi ent siis läksime ikkagi maksimaalse peale välja. Tulemuseks see, et kulutasime kuuetunnise võsa-kõnnaku tarvis 0,3 liitrit vett kumbki. Keskmiseks kütusekuluks teeb see siis 5 liitrit vett 100 kilomeetri kohta, pole paha! Korra meenus ajateenistus mil terve rühmaga põllul kaevikuid kaevasime ning joogivesi poole päeva pealt otsa lõppes. Kuuma oli üle 30 kraadi, päike paistis lagipähe, mehed langesid. Ajukääbikust jaoülem, "straight-outta-põhikool", teatas seepeale, et janu teeb meid tugevaks. Lausa nii tugevaks, et 5 aastat hiljem võin Austraalias ilma vett joomata matkamas käia.

Järgmine matk oli eelmisest 3 korda lühem ja määramatu hulk kordi põnevam. Viimasel saarel veedetud õhtul kohtasime, õigemini kuulsime, taas ka pingviine. Ühtegi teist eriskummalist looma me ei näinudki ja kergelt tüdinuna rahvusparkide mudamülgastest, mis tuntud ka laagriplatsidena, sõitsime Tasmaania pealinna Hobartisse.

Hobart

Linnaga tutvumist alustasime üsna põhjaliku jalutamisringiga pärast mida käisime restoranis söömas. Mitte küll kõige peenemas, frakki ja näpitsprille nõudvas aga mitte ka sellises mille fassaadi kuldset karva M täht oleks kaunistanud. Valisime menüüst kaks odavama otsa rooga, millest üks osutus tellimise hetkel lasteeineks - pisut piinlik ju ehk oli aga õnneks sai sellega kauba peale ka magusa kõrrejoogi mis, kirjade järgi, sisaldas 250ml suuruse paki kohta 31 grammi suhkrut (see on siis umbes 10 suhkrukuubikut). Arve tasumiseks müüsime mustal turul ühe Eleni neerudest, mina loovutasin parema käe ja veidi luuüdi. Õnneks olid toidud maitsvad, kõhud saime täis ja meeldiv oli vahelduseks ka midagi sellist teha, mida "tavalised" inimesed teevad. Mitte, et meie kuidagi erilised oleksime, ainult viimase aja elukorraldus on veidi erinev. Einestasime laborikatseteks sobilike ampsudega ja võtsime pipetiga õlut kõrvale. See sisaldas ka veidi enam kui kaks protsenti alkoholi. Vaade Austraalia vanuselt teise linna mereäärsele oli ilus, pea kohal kuumav küttekeha lõi meeldiva ning sooja atmosfääri. See tähendab, vähemalt pea püsis soojas, varbad külmetasid siiski. Poole kaupa friikartuleid hammustades arutasime selle üle, kas ja kui palju see linn meile meeldib ning pidime mõlemad tunnistama, et vastusteks on "jah" ning "üsna palju". 

Esimest korda Austraalias olemise aja jooksul olime asulas, mis oli ehedalt huvitav. Nagu vanad Euroopa ja muu maailma linnad, kus võid kaarti vaatamata ringi ekselda ja ette joonistatud marsruuti järgimata ikka nii mõndagi põnevat ja ilusat leida. Muidugi oli sealgi kohti ja täiesti ebasobilikes kohtades üksikuid hooneid mis pigem mingit Jyvaskülä magalarajooni meenutasid aga andkem see neile andeks. Pimedusega löödud ja justkui sihilikult koledaid asju kujundavaid arhitekte ja linnaplaneerijaid leidub ilmselt terves maailmas - vaadakem või Tallinnat kõigi selle Europarkide ning City Plazaga...

Hobart, vaade Mt Wellingtonile

Teisel Hobarti hommikul võtsime asja rahulikult ja laisalt - käisime autoga linna taustal kõrguva Mt Wellingtoni otsas ning suurema osa päevast veetsime Tasmaania muuseumis. Enne sinna minekut peatusime hetkeks ka turistiinfos, et küsida parkimisvõimaluste kohta kesklinnas ning kui olime auto juurde tagasi läinud, leidsime sealt juba parkimistrahvi. Tunne oli, nagu oleks saanud karistada millegi õigesti tegemise katse eest, tervet maad katvad hoiatused igat eluvaldkonda ja -tegevust puudutavate karistuste kohta sai lõpuks tõsiasjaks. Muuseum ise oli õnneks huvitav ja kaasaegne ning umbes päeva lõpuks sai meeleolu juba taas positiivseks. 

Minnes mõtteis tagasi eksponaatide ja muuseumi väljapaneku juurde, olid emotsioonid veidi vastakad. Põnev ja hästi korraldatud, jah igatahes, ent nii seal kui mitmelgi pool mujal jäävad mingid asjad justkui hinge närima. Parimaks, õieti siis küll halvimaks näiteks oleks siinkohal ehk "Tasmaania tiigrile" pühendatud saal. Tolle välimuselt pisut tiigrilaadse looma üle ollakse Tasmaanias väga uhked - selle kujutist võib muuhulgas näha nii territooriumi vapil kui autode numbrimärkidel. Muu maailma jaoks ei ütle loomakese nimi aga paraku midagi kuna, üllatus-üllatus, mitte ühtegi neist ei ole viimase poolsajandi jooksul nähtud ning ametlikult on liik välja surnud. Seda aga mitte mingi õnnetu juhuse või looduse vingerpussi tõttu vaid hoopis riiklikul käsul ning toetusel. Kuna neid hirmsaid loomi peeti ohuks farmerite poolt saarele veetud lammastele ja kanadele, maksti iga tapetud isendi eest pearaha. Mingi osa neist tassiti ka maailma loomaaedadesse laiali kuni lõpuks polnudki ühtegi alles. Märkimisväärne on see, et Tasmaania tiiger kuulutati kaitsealuseks liigiks 59 päeva enne seda kui viimane isend 1936. aastal Hobarti loomaaias suri. Ilmselt ei ole palju neid loomaliike mille väljasuremise aeg kuupäeva täpsusega teada oleks.

Teine asi, mille üle Austraalias näiliselt erakordselt uhked ollakse ja mida igal võimalusel promotakse, on aborigeenide ajalugu ja kultuur. Väga kokkuvõtlikult öeldes hävitasid Briti kolonistid siin juba umbes 30 000 kuni 40 000 aastat vana, maailma vanima järjepidevalt toiminud kultuuri, täielikult. Tasmaania variant hävitusttööst on mandri-Austraalia omast veelgi võikam ja seetõttu ilmekam, siinsed puhastverd põlisasukad leidsid oma otsa umbes ühe inimpõlve jooksul. See on kole lugu ent üks selliseid mille kohta tasuks uurida ja lugeda. Loo püändiks on aga see, et nii muuseumis kui mujalgi räägitakse siiani sellest, et hõimukultuur on siiski alles ning elab edasi täiel rinnal. Kiidulaulu illustreerivatel piltidel vaatasid aga otsa mehed ja naised kes välimuse põhjal võiksid vabalt olla pärit näiteks Järvamaalt ning nende nimedeks olid John, Mary ja Bob. Püüeldes poliitilise korrektsuse poole, ja teisiti ju enam ei saa, võiks öelda, et see tekitab küsimusi.

Tööotsingute tulemus

Hobartis veetsime aega kaks päeva ning järgmiseks sihiks pidi olema Tasmani poolsaar koos oma looduse ilu ning ajaloo valuga. Enne veel kui hommikusöögiga alustada saime, saabus aga sõnum ühelt farmerilt kelle juures eelneval nädalal ust kraapimas olime käinud. Tööks pidi olema õunade korjamine ning kirjelduse järgi jäi mulje, et võiks proovida küll. Sättisimegi plaanid veidi ringi ning sõitsime ida asemel hoopis tagasi lõunasse, Doverisse, kus olime varasemalt juba mõned päevad peatunud. Õunade korjamist oleks muidu jagunud kolmeks päevaks ent paraku ei olnud tegemist sellega mida ootasime ning pärast teise tööpäeva lõppu andsime bossile teada, nii viisakalt kui vähegi võimalik, et meie jaoks eelistatuim variant oleks selle töö peale oma aega rohkem mitte raisata. Umbes saja dollari võrra rikkamatena tegime õuntega lõpparve. Farmer oli vahva vanamees, lahku läksime sõbralike nootidega. 

Samal õhtul oma ajutisse elukohta naasdes teatasid meie vanast ajast sõber Björn Saksamaalt ja tema jaapanlannast sõbratar Arisa suure elevusega, et neil on meile kingitus. Möödunud õhtu pikale veninud vestlus-sessiooni põhjal oli mul tugev aimdus kingituse iseloomu kohta ning see ei vedanud alt - karavanipargi köögi kraanikausis suples umbes poolemeetrine angerjas. Uurisime veidi aega veidrat kala ning tõdesime, et märksa lihtsam oleks õhtuks makarone keeta. Kõik olid kahe käega nõus. Paraku osutusime me liiialt ebakompetentseteks, et kala humaanselt vette tagasi lasta ja lõppes asi ikka nii, et tuli pann kuumaks ajada. Sündmuste sellisel käigul oli ka omaette põhjus - Arisa, kes angerja kinni oli püüdnud, on nagu jaapanlased ikka, see tähendab - kardab enam-vähem kõike mis liigub. Keegi teine meie seltskonnast suurt entusiasmi üles ei näidanud ja nii läkski, et mina, mitte just alati kasuks tuleva "mehe-kes-saab-kõigega-hakkama" instikti ajel pakkusin end vabatahtlikult konksueemaldajaks, see omakorda eskaleerus kiirelt kala taskunoaga giljotineerimiseks ja puhastamiseks. Olles alati pea kõigest kalapüügiga seonduvast eemale hoidnud, tegin küll kõike esimest korda ent tulemuseks oli ilmselt parim eine mida Austraalias söönud oleme. Põnevusega täidetud õhtu, mida jäid meenutama kalalõhnalised sõrmed, saime kauba peale.

Uuesti reisima

Juba järgmisel hommikul pakkisime taas asjad kokku ja jätkasime reisiga, mõnda aega koos kaasreisijatega. Marsruudi seadmine suurt uurimistööd ei vajanud, läksime lihtsalt tagasi sinna kus enne ootamatut õuntekorjamist pooleli jäime. Algul ida poole ning edasi saare keskosa mägisesse piirkonda. Selle reisietapi suurimaks üllatuseks oli ehk see, kui palju võib ühe nädala jooksul vihma sadada. Tagantjärgi on isegi veidi naljakas meenutada kõiki neid hetki, kus sai neljakesi seisvas autos istutud ja aeg-ajalt kojamehi esiklaasi puhastama lülitatud. Läbi akna paistmas ülim hallus, pilved, vihm, vesi ja taevas - kõik üheks eristamatuks massiks kokku sulanud. Ja kuskil meie peades teadmine, et taamal pidanuks paistma maailmapärandi nimekirja kuuluv, Tasmaania TOP-6 vaatamisväärsus, Lonely Planeti eksklusiiv-filigraanne rahvuspark meeliülendavalt fenomenaalsete vaadetega...

Tasmaania kõrgeim tipp

Pärast umbes nädalat neljakesi reisimist ja viimasest pool-õnnestunud matkast endiselt märgade riietega jätsime oma reisikaaslased kuskile külakesse maha. Nende omal valikul, muide, mida ei saanud kuidagi pahaks panna. Meie ise suundusime aga edasi veelgi kõrgematele aladele, eemale viimsetestki tsivilisatsiooni raasukestest. Minu ideeks oli ronida Tasmaania kõrgeimasse tippu ning Elen oli nõus mind moraalselt toetama.

Uduste akendega lõunat söömas

Küsides Mt Ossa otsa ronimise kohta Hobarti turismiinfos töötanud naisterahvalt, andis ta mulle rõõmsalt naeratades suunised kätte ja arvas, et kahe päevaga peaks hakkama saama kenasti. Päev enne matka alguspunkti minekut oli üks teine rahvuspargi töötaja ilmaennustusele viidates mõista andnud, et see on väga halb mõte ning, et ma võiks kuskile mujale matkata, või siis autparklas pilvi vaadata... Veidi enne hämardumist raja alguspunkti jõudes tundus teine soovitus märksa elulähedasemana - sooja oli 2 kraadi ning lakkamatust sajust tulenevalt olid matkatee esimesed mõnikümmend meetrit, nii kaugele kui silm seletas, pea põlvesügavuse vee all. Mõeldes tagasi kõigele mis Tasmaania meile pakkunud oli, tulid eelkõige meelde erinevad ebaõnnestumised ja päris tugev kõrvalekaldumine sellest, mida ma ennist oma "plaaniks" olin pidanud. Vihma sadas endiselt ning tundus, et tolle mäe otsa mineku mõte ei saa olema midagi enamat kui järjekordne punkt nässu läinud, isegi alustamata tegevuste nimekirjas. Süngete mõtetega ajasin endale hulga riideid selga, ronisin magamiskotti ning jäin, alternatiiviks lammaste lugemisele, vihmapiiskade klobinat kuulates magama.

Hommikul ärgates oli sadu mõneks hetkeks lakanud ja hakkasin mõneti hektilise mõttetöö tulemusena kiiresti oma seljakotti mägimatkaks komplekteerima. Nii kiiresti, et ei tuleks pähe midagi ringi mõelda. Mistahes ratsionaalsete kaalutluste põhjal oleksime me pidanud sealt lihtsalt ära minema ja midagi muud tegema, sisimas teadsin aga, et see oleks mind igaveseks piinama jäänud. Umbes veerand tundi pärast esimeste asjade kotti viskamist olid mul kaks võileiba söödud ja seljakott seljas. Temperatuurinäit oli endiselt kahe kraadi juures ent vihmasadu oli lakanud ja veetase rajal langenud poole sääreni - tuli minna.

Matk Mt Ossa tippu, 1617 meetri kõrgusele osutus edukaks ja sedapuhku võib üheks komponendiks edu valemist pidada mitmete eelnevate matkade ja muude ettevõtmiste absoluutselt ebapädevat plaanimist. Rada oli märg, umbes pool sellest lume all, tipus puhus jäine tuul, saapad hakkasid pärast esimest kilomeetrit jalas lirtsuma, viimase tunnikese matkast pidin läbima pilkases pimeduses... Kõik need asjad on üldjoontes ebamugavad ja -meeldivad ent vähemalt ei põhjustanud miski üllatusi. Raskeimaks osaks oli hoopis väsimus. Matka pikkuseks oli kokku umbes 36 kilomeetrit ja kuna ma ei tahtnud Eleni kannatust liigselt proovile panna, tegin selle ära ühe päevaga - arvestusliku 16 asemel kulus aega veidi enam kui 10 tundi. Raja enda kohta võiks öelda nii, et see oli enamasti vähemalt  äratuntav - see tähendab, mitte just kuigi silutud ega üle-märgistatud. Peamiselt oli see kitsas jalgrada läbi võsa, mudamülgaste, juurikate, kivide, vee ja lume. Viimane lõpp päris tipus läks väga järsuks ja kohati lausa kaljuronimiseks mis on muidu ju ääretult põnev ent lumiste ja jäätunud kivikamakate otsas mitte just soovitatav. Vaated olid aga hämmastavalt ilusad ja saavutusrõõm ettevõtmist väärt. Suhteliselt väiksest kõrgusest hoolimata oli seal mäge küll.

Mäe otsast alla

Viimased päevad veetsime saare põhjarannikul kus tugevaima emotsiooni jätsid Trowunna loomade varjupaik ja väike, pealtnäha täiesti mõttetu linnake nimega Sheffield.

Trowunnas nägime lõpuks ometi ära Tasmaania kuradid, saime beebi-vombatit kaisutada ja inimesemõõtu känguruga maadelda. Ilm oli endiselt kohutav ja terve koht seetõttu vaid meie päralt, saime teha isegi privaatse giidiga tuuri. Uudistasime kiirustamata kõiki seal elanud linde ja loomi, seisime oma vihmavarjudega lakkamatu saju ja ulguva tuule käes ning vaatasine mõtlikult kuidas neli väikest Tasnaania kuradit ühte poolikut kängurukorjust hammastega töötlesid. Meie giidi remark selle kohta oli: "That's about as Tassie as it gets...". (~ enam Tasmaanialikumaks ei saa minna)

Helitaustaks oli kõva krõmpsumine, alles jääb vaid peotäis karvu

Väikelinn Sheffield tundus esmapilgul täpselt sama eripäratu kui kõik muu mis Austraalias inimkätega loodud ent linnast juba peaaegu läbi jõudnuna otsustasime seal siiski peatuda. Pärast üsna põhjalikku jalutuskäiku, mõningat lugemist ja kohalikega suhtlemist saime teada, et linnake oligi olnud sisuliselt just nii mõttetu kui meile esialgu tundus ja tulevik oleks sellele toonud säratu hääbumise ja inimestest tühjaksvoolamise. Õnneks aga tõmmati sellele protsessile õigel hetkel pidurit ja seda läbi kunsti. Alguses maaliti hoonete seinadele suured pildid mis kujutasid linna ajalugu ja tähtsust, seejärel hakati korraldama mingit seinamaalingute tegemise konkurssi. Pall hakkas veerema ja nüüd on asula äärest ääreni kunsti täis, iga aasta käivad seal rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud ja hordide viisi turiste - koht elab ja õitseb ning seda tänu kohalike inimeste initsiatiivile ja koostööle.  Elanikke on seal küll kõigest tuhatkond aga elu  ja liikumist sellest hoolimata rohkem kui zombi-apokalüpsist meenutavas riigi pealinnas Canberras.

Lõpp

Põhjarannikul sõitsime läbi pea kogu mereääre ja peatusime vist igas linnas, millest nii mõnigi poleks seda väärinud, et auto pidureid seisma jäämiseks kulutada. Nägime siin-seal ilusaid vaateid ning nautisime paari päeva mil vihma ei sadanud. Tugevaima emotsiooni jättis Penguini asulas olnud mõne meetri kõrgune klaasplastist pingviini kuju - meil oli Tasmaaniast küllalt ja õnneks oli laevasõit juba käegakatsutavas kauguses.

Hooaja(välised)-töölised

Siis kui Ellu ja Krissu oma pleekinud-punase Subaruga praamilt maha sõitsid, oli kellaaeg juba hiline. Pimeduse saabumiseni polnud kaua jäänud, ümbruskond oli võõras ja üleüldine seiklushimu suhtelises madalseisus. Nii otsustasimegi, et jääme esimeseks ööks karavaniparki mis sadamast mitte kuigi kaugel ning jätame tüütu ekslemise ühekski õhtuks vahele. Jõudnud kohale, küsis lõuapoolikust adminstraatorimutike meilt 20 dollarit -  algul tundus see kuidagi ülemäära kallina ent õnneks, enne kui jõudsin mingi lolli kommentaariga hiilata, selgus, et mainitud tasu oli kahe inimese ja auto eest kokku. See omakorda oli aga täiesti mõistlik, isegi soodne hind, arvestades seda milliseid kannatusi võib ööbimiskoha leidmine mõnikord endaga kaasa tuua. Mõeldes nüüd, kuidas näeks välja matkamine Eestis, võib see kannatuste osa veidi segaseks jääda - et mis mõttes keeruline, keerad kuskile metsasihile või RMK alale sisse, paned laagri üles ja oledki valmis? Aga oh ei, oleks see vaid nii... Siin maal käivad asjad teisiti.

Lillelaste probleemne elu

Esimene asi mis muudab Austraalias rändamise, omamoodi elementaar-reisimise keeruliseks, on peatuskoha leidmine. Sattuda teele, mis ei lõppe värava, okastraadi ning nimekirjaga kõigest sellest mis on keelatud ja karistatav, on peaaegu võimatu. Keelumärkide bisnes on Austraalias tugev, ära on keelatud enam-vähem kõik mis looduse ning seal viibimisega seondub, kõndimine (selleks ette nähtud rajal muidugi) ehk välja arvatud. Mis pole keelatud, on vähemasti reglementeeritud, piiratud ja tõenäoliselt ka tasuline. Mälestused reisidest Eestimaal, kus on telgitud ja looduses liigeldud kõiksugustes kohtades, RMK aladest rääkimata, tunduvad lausa utoopilistena. Mõnikord olen mõelnud, et kui prooviks ehk kohalikele kirjeldada, kuidas meil asjad käivad, peetaks mind ilmselt idioodiks.

Levinuim silt Austraalias, neid on kokku hinnanguliselt 47 miljonit eksemplari

Möödunud suvel jalgratastega läbi Eesti sõites sai rohkem kui ühel korral mõtteid mõlgutatud ja arutletud selle üle kuivõrd tänuväärset tööd teeb RMK - mis puutub puhke- ja telkimisaladesse, on meil lausa fantastiliselt hea ja lihtne. Tõsi, Austraaliaski on oma RMK-laadsed moodustised olemas ent nende töö ja pingutuste tulemuseks ongi probleem number 2. Rahvuspargi territooriumil ööbimine on meie senise kogemuse põhjal kas keelatud või tasuline. Mõnel puhul tuleb veel lisaks maksta ka rahvusparki sisenemise eest ja nii muutub selline ettevõtmine kohati kulukamaks kui ööbimine karavanipargis. Viimase puhul on üldjuhul "hinna sees" ka sellised enneolematud luksused nagu soe dušš, voolav ja joomiskõlbulik vesi, paar lampi mis teed valgustavad, veekeetja, pliit, mõnikord ka wifi - seda nimekirja võiks veel jätkata... Rahvuspargis ööbimine tähendab üldjuhul võimalust saada enda valdusesse lapike kruusa või rohtu kuskil keset võsa, esivanemate maakodu kuivkäimlat meenutava peldikuga vähem kui viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Mõnel puhul võiks küll rahvuspargi eeliseks pidada privaatsust aga seegi pole reegel. Austraallastele, või vähemalt mingile osale neist, ilmselt meeldib looduses viibida ja kui seda tehakse, siis ikka tõsiselt ja hingega. Võsadesse ehitatakse valmis terved telklinnakud kus siis perede ja sõprade-sugulaste-naabritega koos istutakse ja põõsaste vahel kvaliteet-aega veedetakse. Maa-õhk pidi ju head tegema.

Talv tuleb

Saanud 20-dollarise ööbimistasuga positiivse üllatuse osaliseks, langes järgnevatel aegadel valik veidi lihtsamini karavaniparkide kasuks. Teine koht kuhu läksime, oli veel mõne dollari võrra soodsam, kolmas aga hoopis huvitav. Nagu sellistes kohtades miskipärast olema kipub, oli "kontori" leidmine võrdlemisi keeruline. See oli järjekordne suur plats, mis kõik ühetaolisi kärusid ja väikseid kandilisi putkasid täis. Olles kohale juba ringi peale teinud, märkasime ühel kuudil silti "caretaker" (keegi kes asjade eest hoolt kannab?) ja hüti ees rohuplatsil kõndinud vanem mees viipas meid endi poole. Jätsin auto seisma, tegin härraga juttu ja sai selgeks, et tema see pealik oligi. Uurides tasu kohta, küsis vana lihtsalt: "a sul kümnekat on vä?" - vastasin, et peaks olema ikka ning otsisin vastava kupüüri välja. "Noh, nii kena küll... pargi sinna kahe putka vahele, mingeid küsimusi on siis anna teada!" ... Ja nii oligi... Ilmselt oli tegemist majutustasuga, mis tuleks kanda Austraalia rekorditeraamatusse kui kõige soodsam raha kasutuselevõtmise aegadest alates. Positiivset üllatust varjutas mõningal määral küll igasuguse luksuse puudumine tolles kohas aga see-selleks - pool-muidu saadud hobuse suhu ju väga põhjalikult ei vaadata. Mis aga laiemalt võttes kogu meie Tasmaania üritusele varju heidab, on teine ning hoopis olulisem põhjus sellele miks need kohad nii odavad olid ning ühtlasi, miks kuskil õieti üldse inimesi pole. Vaadates kalendrisse ja mõeldes end lõunapoolkeralaseks, on vastus lihtne - talv on tulekul.

Mõelda vaid, talv Austraalias? Eestlasele ju tore irvitada küll, pole siin ei autosid ja maju endi alla matvaid lumehangesid ega hordide viisi pensionäre kes kiilasjääga kaetud tänavail puusakonte puruks kukuvad, boilereid ja radiaatoreid lõhestavast pakasest rääkimata. Aga külmaks kipub sellegipoolest. Termomeetrinäit hommikuti on kahanenud ühekohaliseks numbriks ning tasapisi muutuvad maru kõhnaks ka meie muidu üsna suured seljakotid. Ei saa enam hommikust õhtuni rannarõivais ringi patseerida, suurem osa kaasavõetud riietest tuleb pärast päikeseratta horisondi taha veeremist selga ajada. Varastel hommikutundidel ikka veel magavat Elenit vaadeldes olen mõnikord endamisi tobedalt irvitama hakanud kuna ta oleks natuke nagu matrjoška moodi - muumiat meenutav, magamiskotist, mütsist ja sallist pamp, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk, mille sees on riietega tüdruk. Ja nii edasi, peaasi, et soe oleks. Mitte, et ma ise oluliselt teistmoodi oleksin aga minu külmakartlikkus ei ole lihtsalt miski, mis kuskil uudiskünnist võiks ületada. Õunu korjates võis isegi meie Vietnamist pärit kolleegi suust kuulda minu-suunalisi kommentaare stiilis: "vaadake kõik, eestlane kannab jopet"... (Tegemist oli õhukese vihmajakiga.) Et loole ka faktilist tausta anda, sirvisin korra Vikipeediat ning mis temperatuuridesse puutub, oleks siinne olukord suhteliselt võrreldav Eesti septembriga. Kes kuskil Lasna-, Musta- või muu mäe paneelikas elanud on, peaks olema tuttav selle perioodiga kus eitedel-taatidel veel mõni paar villaseid sokke varuks on ja "kütet pole veel mõtet sisse lülitada" - see ongi meie praegune argipäev. Lõdiseme ja kiidame. Päevasel ajal pole üldjoontes ju väga vigagi ent öösiti, mil me kulu-efektiivselt peamiselt autos oleme, tuleb suveigatsus peale küll.

Tööotsingud

Planeerimisosakond ei ole meil reisi alguspäevadest saati millegi kuigi erilisega hiilanud. Nagu kooliski, kus kodused ülesanded leidsid pahatihti oma lahendused hetkel mil need õpetajale esitada tuli, olen siingi tegutsenud küllaltki spontaanselt. Tasmaaniasse tulles leppisime Eleniga enam-vähem kokku, et oleme siin umbes kuu või kõige enam paar, alustame kuskil veidikese tööga ent panustame kokkuvõttes pigem reisimisele. Kas midagi taolist lausa plaaniks võib pidada, on muidugi omaette küsimus aga seljakotiränduri jaoks on sellest küll ja veel - igasugu muutujaid on rohkem kui neid arvesse jõuab võtta ning vahel tundub nagu pärineksid päeva alguse, keskosa ning lõpu kirjeldused kuskilt erinevatest jutustustest. Meie esimesed paar nädalat siin Eestist veidi suuremal saarel sisaldasid kaootilisust igatahes rohkem kui oleksime algul osanud tahta.

Juba esimesel Tasmaania-hommikul hakkasime läbi kammima kohalikke tööbüroosid. Nädala jooksul jätsime enda nimesid ja numbreid küll ühte, küll teise kohta, saatsime laiali e-kirju ja avaldusi, helistasime ning täitsime blankette. Siinne tööbüroo-skeene minule isiklikult küll kuigi asjalikku muljet ei jätnud. Näiteks teine büroo mida külastasime, asus autopesula taga - see oli ilusasti ka koha kirjelduses kirjas ent mööda sõites me sellest hoolimata midagi üles ei leidnud. Pesula oli küll olemas, sõitsime peaaegu, et ümber selle, büroost polnud aga haisugi. Hämmingus ja ringi vahtides veeresime mööda mingit kolmandajärgulist tänavat Devonporti linnas, aeglaselt nagu jaapanlastest autojuhid kes püüavad oma autot hektari suurusele tühjale platsile avariid põhjustamata parkida. Lõpuks vilksatas kuskil otsitava koha logo ja me läksime rõõmsalt lähemale asja kaema. Otsitud büroo kujutas endast midagi Mustamäe garaažiboksi sarnast - plekist ja ehitusplokist kokku löödud näotu kast mis lösutas kuskil autopesula, elurajooni traataedade ja kitsa tänavajupi vahel. Uks oli kinni, hoov vaikne nagu metsikus läänes enne tulevahetust. Pildilt puudus vaid üle lageda asfaltplatsi veerev heinakera... Lähemalt vaadates selgus, et asutus oli tegelikult siiski lahti ja seal sees peitunud proua küsis ülevoolavat rõõmu teesklemata mida me temast tahame. Andsime talle teada, kes olime, miks olime ning kuidas olime sinna jõudnud ja tädi ulatas meile tüki paberit oma nime ning telefoninumbri kirjapanekuks. Ei seal ega ka kuskil mujal ei küsinud keegi meilt mida me oskame, tahame teha või oleme varem teinud, oluline oli vaid telefoninumbri ja auto olemasolu. Pilguga, mis andis mõista, et võime ukse lahkudes endi järelt kinni panna ning teha seda juba kiiremas korras, saatis proua meid pärast sisukat, umbes 34 sekundit kestnud vestlust minema. Olukord tundus pehmelt öeldes mõttetu ka kõigi teiste külastuste põhjal ja nii võtsimegi tööotsingud tõsisemalt kätte ning hakkasime käima perest perre ja ukselt uksele. See tüütu ja aeganõudev tegevus ei osutunud ka tulemuste mõttes millekski lausa fantastiliseks ning reede õhtuks võisime suhteliselt kindlad olla vaid selles, et meil on töö olemas saabuvaks esmaspäevaks. Nii me vähemalt arvasime.

Esimene töönädal Tasmaanias

Esmaspäeva hommikul kell 8.45 olime end Smakyks nimetava viinamarjafarmeri juures kohal, 15 minutit enne kokkulepitud aega, eestlasliku punktuaalsusega. Korjamisega alustasime pluss-miinus millalgi pärast üheksat, paari tunni pärast oli aeg "hommikuseks teejoomiseks", veel paar tundi hiljem oli juba lõuna ja mõne aja pärast saigi tööpäev läbi. Pauside kestuseks oli juhuslik arv minuteid pluss viis, eriti teraselt keegi kella ei vaadanud... Õieti peab mainima, et sealne asjade korraldamatus oli omamoodi üsna huvitav. Õunafarm Queenslandis, kus varasemalt töötasin, oli olnud igas mõttes väga täpne - suitsupausi kestuseks oli seal ette nähtud kümme minutit ja ka üheminutilise hilinemise puhul võis kuulda käredahäälseid ettepanekuid kasutu töösuhte lõpetamise kohta. Viinamarjade korjamine muidu väga halb töö ei olnud - käid kääride ja ämbrikesega ringi ning muudkui "klõps-klõps" lõikad kobaraid. Ainsateks ebameeldivusteks on hallitanud ning mädanevad marjad ja kohati väiksed taimed mis sunnivad kükitama või kummardama. Päeva lõppedes ütles suur pealik meie üllatuseks, et ootab meid ka reedel korjama - meie ühepäevane töönädal duubeldus hetkega. Et panuseid veelgi tõsta, tegin ka kõne ühte teise viinapuuaeda ning sain sealt vastuse, et oleme oodatud tööle teisipäeval ja kolmapäeval. See jättis meie seni tühjana paistnud nädalasse vaid ühe vaba päeva ning elu hakkas tunduma ilus ja meeldiv. Nagu filmis.

Pinot Noir - selliseid marju jõudsin süüa vist ämbritäie

Teine tööpãev kulges üldjoontes üllatusteta, välja arvatud ehk prantsuse tööliste töökultuur ja uue tööandja ülim tolerantsus idiootsuse suhtes. Queenslandis õunte korjamine hakkas sealsega võrreldes tunduma suisa militaarsena - "madrus Pärna, toenglamang võtt. Sott läks - hopp - hopp - hopp...". Umbes kümnepealist prantslaste karja hommikust õhtuni jutlemas ja laulukoori harrastamas nähes oleks sealsete farmerite käsi ilmselt juba pumppüssi järgi sirutunud, viinamarja-isandate jaoks tundus aga kõik ok olevat... Päeva lõpus edastati meile ka uudis, et järgmisel päeval siiski tööd ei ole ning, et meid oodatakse tagasi hoopis reedel. See tähendas aga kahte päeva niisama passimist ning reedel midagi sellist mille üritamine oleks ähvardanud aegruumi kontiinumi puruks rebimist - olemist kahes erinevas kohas samaaegselt.

Kolmapäev pidi meile saadaoleva info kohaselt olema vaba päev ning otsustasime jahedat ilma trotsides minna kuskile randa. Kuna teele jäid ka mõned veinikeldrid ja -tehased, mõtlesime nii-öelda ajaviiteks neistki läbi astuda. Ühes sattusime peale Jaapani tüdrukule kellega eelnevatel päevadel koos töötanud olime. Neiu oli kohale jõudnud just mõni hetk enne meid ning töö kohta küsinud. Kuna omanikud ja otsustajad olid kuskil eemal asju ajamas, passisime seni lihtsalt niisama, vaatasime ringi ja sügasime hoovis lonkinud koera. Mingil hetkel tuli tehase peamees tagasi ja ütles, et meil on viis minutit aega end valmis panna ning umbes kümne minuti pärast leidsime end juba viinamarju korjamast. Rannakülastus jäi sedapuhku küll tegemata aga see-eest pakuti meile tööd ka kaheks järgnevaks päevaks - seega, reedel oodati meid juba kolme kohta.

Neljapäev ja reede olid tavalised, ehk küll veidi lühemad tööpäevad. Viinamarjade noppimine kulges oma tavapärase kiirusega, sai mõelda oma asju. Elen sai ühe päeva jooksul kaks korda herilaselt nõelata, mina püüdsin teha kaastundlikku nägu ja pugisin mõlema suupoolega viinamarju. Muuhulgas juurdlesin  selle üle, kui erinevad võivad olla tööandjad ja -kohad ning sellest tulenevalt ka seljakotirändurite kogemused ja muljed tervest riigist ning selle inimestest. Näiteks koht kus töötasime kolmapäeval ja neljapäeval jäi meelde kui selline, kuhu oleksin nõus iga kell tagasi minema, olgugi et veetsin seal vaid kaks päeva. Viinamarjade korjamine oli ühtlasi ka põgus ent huvitav pilguheit veinitööstuse tagatuppa - teadmised ja kogemused sellest, mida ei saa kunagi teada ükski veiniturist, rääkimata lihtsurelikust kes poest pudelikese osta otsustab. Milline tuntud ja soovitatud veinitööstur maksab töölistele sulas ja "laua alt", milline kuulus veinikelder isegi ei tooda oma veine ise, kui mitu grammi hallitust ja ämblikujalgu on fermenteerunud sinu pokaalikese Pinot Noir' hulgas? Seda ja paljut muudki ei saagi keegi kunagi teada.

Huvi põhjalikumate teadmiste ja tööga teenitud raha omandamise vastu oli meil küll tugev ent paraku said selle nädalaga tolles piirkonnas korjamise tööd otsa. Lisaks olin ma õppinud midagi uut ja olulist enda kohta - ka viinamarjade söömisel jõuab inimene piirini, millest alates käsi lihtsalt ei paindu enam veel ühte magusat, mahlast ja värsket marja suhu pistma. Nende teadmiste taustal pakkisimegi taas asjad, lõime autol tagaluugi kinni ning jätkasime retke, ikka samas taktis - mööda idakallast alla lõunasse

Vaba päev Freycinet rahvuspargis