Rongiga Austraaliasse, osa 7 - Hiina

30 tundi rongisõitu

Sõit Ulaanbaatarist Pekingisse pidi olema mu senise elu pikimaks rongisõiduks ning kestma umbes 28 tundi, kõiksugu formaalsused ja tegevused piiril nõudsid aga rohkem aega ning uus tippmark sai seatud kuskile 30 tunni ligi. Hoolimata ajakulust peab aga ütlema, et piiriületus oli üsna huvitav - Mongoolia ning Hiina raudteede rööpalaiused on erinevad ning seetõttu vahetati rongil vedur ning kõigi vagunite veermikud. See tähendab, rong jupitati üksikuteks vaguniteks (rongi koosseis oli ~ 20 vagunit), vagunid tõsteti üles, ühed rattad veeretati alt ära ning teised asemele. Kõige aeganõudvamaks osaks tundus olevat edasine jupikeste kokkuajamine üheks pikaks rongiks. Inimesi sel ajal välja ei lastud ning jäi mulje, et isegi kohalikel oli toimunut vähemalt esialgu põnev vaadata. Paraku toimus see kõik umbes kesköö paiku ning koos passikontrolli ja muu asjakohasega võttis aega ligi 4 tundi. Väsitas veidi ära.

...

Järgmisel hommikul ärgates mõõtis roheline vagun maad juba mööda Hiina Rahvavabariigi pinda ning tolm-kuivast ja otsatult lagedast kõrbest oli saanud lumega kaetud, künklik, kohati vägagi mägine maastik. Iga mõne tunni tagant kuskil silmapiiril vilksatavate jurtade ja kuivanud rohtu näksivate kaamlite asemele olid tekkinud asulad ning linnad. Olustiku mõttes oli see ilmselt minu põnevaim rongisõit siiani.

Kui palju on palju?

Hiinas veedetud aeg, kokku umbes kolm nädalat, tekitas rohkelt emotsioone - enamjaolt positiivseid, mõningate reeglit kinnitavate eranditega. Rongide, busside ja taksodega said külastatud ja vähemasti mingil määral nähtud nii pealinn Peking kui väiksemad linnakesed nagu Xi'an, Chengdu, Guilin, Shenzhen.

Eestis elava inimese jaoks on Hiina mastaabid pea igas mõttes täiesti hoomamatud. Illustreerimaks eelmises lõigus kasutatud mõistet "väiksemad linnakesed" - Hiinas on ligikaudu 40 linna, milles enam kui miljon elanikku. Külastatud paikades jäi see väga ümmarguselt suurusjärku viis kuni kümme miljonit. Koduseks ülesandeks lugejale on nüüd avada ENE või moodsama aja inimesel Wikipedia ning võrrelda neid numbreid Euroopa suurimate linnadega - tekitab natuke kõhedust.

Suurlinnamuljeid kogunes reisist kõvasti, ehk isegi liiga palju. Samas liinis jätkates, oli Hiinas veel nii mõndagi sellist, mida liiga palju - liiga palju inimesi tunglemas ja trügimas tänavail, rongides ja mujal, liiga palju autosid, elektrirollereid ja -rikšasid mitte järgimas mitte ühtegi kehtestatud reeglit, liiga palju bürokraatiat, arusaamatust ja õhusaastet... Ilmateadet me küll väga hoolikalt ei jälginud aga teoreetiliselt on võimalik, et me reisisime kogu selle aja särava päikese all, olemata võimelised seda nägema - linnades peatudes nägime pea eranditult vaid ebamäärast hägu ja suurt halli. Tehes väljasõite grüünesse, näiteks Hiina müürile, Hua Shani rahvuspargi mägedesse või mujale, oli ilm enamjaolt ilus kuid, olgu öeldud, mitte just alati soe. Pekingi vaksalis rongist väljudes oligi see esimeseks suuremaks üllatuseks - tulles riigist mis peab end põhjamaaks, läbi Siberi ning maailma kõige külmema pealinna, olin valmis joped ja vammused kas või kohe prügikasti heitma. Tegelikult aga, osutus Hiina põhjapoolne osa (ja see on üsna suur osa) parajalt kõledaks. Hoonete, sealhulgas majutusasutuste ning restoranide, kütmine tundus olema tundmatu kontseptsioon - selmet puid alla visata, pannakse selga rohkem riideid ning juuakse ehk tassike teed.

Riideid oli minul ja ka Elenil, kellega Pekingis kokku saime, õnneks piisaval hulgal kaasa võetud ja mingeid probleeme sellest ei tekkinud. Veeta puhkusereisi (mis tegelikult ei olegi puhkusereis), kandes seljas jopet ning otsides pidevalt kohti kust osta topsitäit sooja jooki, pole ehk päris see mida enamik inimesi oma unelmais näeb ent teisest küljest oli sel ka positiivseid mõjusid - meil oli võimalus külastada maailma suurima rahvaarvuga riigi top-3 turismisihtkohtasid nii, et olime seal peaaegu üksi. Istusime Hiina müüri üle mägede lookleval lõigul ja sõime lõunaks kaasa võetud võileibu (mis ei olnud võileivad), iga 2-5 minuti jooksul möödus meist inimene või paar. Umbes sama saime kogeda enamikes paikades kus käisime.

Seiklusi ja imestamist igal sammul

Täpsustamaks eelmise lõigu eelviimase lause sulgudesse jäänud osa - söömine ja poodides käimine osutus Hiinas küllaltki keeruliseks. Võttes näiteks selle sama võileiva ning tolle valmistamiseks vajalike komponentide otsimise, siis tekkisid muuhulgas järgmised tõrked: 1) mitte ühegi linna mitte üheski poes ei näinud me võid (mis teeb leivast VÕI-leiva); 2) samamoodi ei kohanud me üheski kohas juustu, mis tihti kipub võileiva lahutamatuks osaks olema; 3) mitte, et see üllatus oleks olnud aga leiba samuti polnud - müüdi saia ning kõik proovitud saiad olid magusad. Kombineerides magusat saia vorstilaadse toote, ketšupi ja marineeritud bambusevõrsetega (?!), saime siiski üsna söödavad "võikud". Sarnane jama kordus ka pea igal korral, kui väljas söömas käisime - menüüde tekstid olid hieroglüüfides, pildid illustratiivsed, personal enamjaolt ükskeelne. Sealjuures, see üks keel polnud ei inglise ega ka mitte eesti keel. Roogade valikul otsustasime üldjuhul piltide ja hinna järgi - lootes parimat, olles valmis halvimaks. Väga halbu valikuid sai tehtud siiski väga vähe ning enamik toite olid head ja taskukohaste hindadega. Seikluse ja üllatuse sai kauba peale.

Hinnatase üleüldiselt oli Hiinas pigem soodne, vähemasti Lääne-Euroopaga võrreldes. Kallimasse poolde jäid vaid majutus ning turismiatraktsioonide sissepääsutasud. Viimased olid kohati lausa uskumatult kõrged - näiteks Hua Shani pargi väravast sisse astumine võttis meie rahakotist välja umbes 26 eurot (võrdluseks: einestamine kuskil tänavaäärses söögilokaalis maksis keskmiselt 2-3 eurot inimese kohta). Samas oli mainitud koht ka üks enim muljet avaldanuid kus ma üldse kunagi käinud olen ning vaatamist, üles-alla ronimist ja looduse imetlemist jagus seal terveks pikaks päevaks.

Kultuurilised eripärad

Loodus ei olnud Hiinas aga ainsaks imetluse ja imestamise objektiks. Pika ning rikkaliku ajalooga riik pakkus kõiksuguseid kultuurilisi vaatamisväärsusi igal sammul ja neid oli märksa rohkem kui Harju keskmine inimene elu jooksul ära suudab tarbida. Nii oligi, et mitmel korral pidime olulisi kohti, a la "paik kus keisri tütre südamehärra legendi kohaselt üksinda flööti käis mängimas", neile aega kulutamata vahele jätma. Kahjuks ei olnud aga võimalust jätta saamata kogemusi ja elamusi mis hõlmasid moodsa kultuuri esindajaid ning homse ajaloo kirjutajaid - see tähendab, mitmeid inimesi tänavail, restoranides või rongides. Mitte, et neil midagi viga oleks olnud, lihtsalt kultuur on kohati imelik... Oli mitmeid asju, millega me ka kolme nädala jooksul õieti harjuda ei suutnud, koguni vastupidi, mõni nähtus muutus ajas vaid ilemaks. Mis meid ilmselt enim hämmastama pani, oli sõna otseseimas mõttes sülitamine kõigele sellele, mida meil Eestis ja 21. sajandil, peetakse viisakaks käitumiseks. See, et inimesed igal pool trügisid ning tuima Ida-Eurooplase isiklikku ruumi tungisid, oli okei - hammustamist ei olnud karta ning saime hakkama. See, et liiklus meenutas pigem mingit liigse inimpopulatsiooni kontrollimise süsteemi kui tsiviliseeritud liikumist punktist A punkti B, polnud kah kõige hullem - sellistes tingimustes areneb õige ruttu välja teatav öökullilik ringi vaatamise võime ja arusaamine ürgsest tugevama õiguse printsiibist, mis kõlab umbes nii: "hunnik plekki on tugevam inimese luustruktuurist" - siililegi selge. Miks kuradi pärast aga inimesed süües matsutama peavad, on miski millest ma lapsest saati aru ei ole saanud. Reisiraamatute ja teadmameeste väitel pidavat see küll nätama hiinlaste piiritut lugupidamist toidu vastu (või midagi säärast) aga kas peab seda siis ka hiirvaikses kohas Hiina rahvusrooga, kiirnuudleid (aka "turbokaid") luristades demonstreerima? Isiklikult arvan, et see võiks ka teisiti olla... Chengdu linna lähistel pandade lõunasööki vaadates püstitasime ka hüpoteesi, et ehk ongi Hiina rahva söögikombed inspireeritud nendest samadest armsatest pandakarudest - kui silmad sulgeda, polegi vahet, kas kuulata pandat bambusevõrsest toitumas või moeka soenguga Hiina kutti rongis turbokat matsutamas. Üleüldse kostus kõiksugu luristamisi, rögastamisi ja muid jõledaid häälitsusi liialt tihti, et neid eranditeks pidada. Seda muuhulgas ka näiteks riidepoes või restoranis. Mis aga veelgi häirivam, ja sedapuhku mitte ainult kõrvale, oli see, et tihti kulmineerusid nende häälitsuste esitused kõige kurgu põhjast leitu maha sülitamisega. Sealjuures, miks mitte ka näiteks rongi põrandale. See oli ka nähtus, mille mõistmiseni meie kultuuriline tolerants enam kuidagi ei küündinud... Veel miski, mis just nimelt rongis meid häirima hakkas, oli suitsetamine - seda tehakse ohtralt ja igal pool. Olude sunnil pidime ühe 16-tunnise rongisõidu tegema platskaardi asemel istekohtadega vagunis ja pärast sõidu lõppu oli tunne selline, nagu oleks "reede õhtul vastu pühapäeva" Levikas aega veetnud (kes teab, see saab aru :) ) - riided, pagas ja üldse kõik asjad mis seljas või kaasas olid, haisesid nagu ahelsuitsetaja sõrmeotsad.

Positiivne programm

Mõningasest rõvedusest hoolimata oli üldmulje inimestest siiski plusspoolel. Jättes välja valget turisti alati ja kõikjal kollitava võimaluse rahaliselt või muul moel petta saada, tundsime endid kõikjal väga turvaliselt ja ohutult. Lisaks on Hiinas reisimine ilmselt meie siiani lähimaks kogemuseks kuulsaks olemisele - mitmel korral tulid juhuslikud inimesed meile isegi Hiina mõistes liiga lähedale ning enne kui arugi saime, olime sattunud nendega koos pildile. Vahel tuldi ka küsima kas võib pilti teha ent enamikel juhtudel tehti seda pigem märkamatult, vähemalt nende endi arvates. Tihti öeldi lihtsalt "Hello!", naeratati, lehvitati või vahiti otsa nagu oleks kummitust nähtud. Meenus episood Lasnamäelt kus Kotka kaupluse ees patseerisid kaks väga tõmmut meesterahvast - väike poiss kes neid märkas, sikutas seepeale oma emal käisest, sirutas käe pikalt välja ning hõikas vene keeles üle tänava "emme, emme vaata - neegrid!". Ilmselt paistsime sealsetel tänavatel sama hästi silma kui must mees Lasnamäel aga meid see eriti ei häirinud. Alati on olemas need, kes valgeid inimesi imepisikeste ajude ning põhjatu tengelpungaga biomassiks peavad aga tundus, et see ei olnud Hiinas suurelt domineerivaks mõtteviisiks. Julgen arvata, et need umbes miljard hiinlast kelle põhitööks ei ole taksosõit, (pro)aktiivse müügitöö tegemine tänavail või otseselt petuskeemides osalemine, on igati vahvad inimesed. Meisse suhtuti sõbralikult ja positiivselt, oldi uudishimulikud ja abivalmid, mitmetel kordadel püüti meiega ka igasugust ühise keele oskust omamata juttu teha, midagi küsida või selgitada. Kordagi ei märganud me endi suhtes mingit vaenulikkust või muud negatiivset. Tugevaima emotsiooni, mis puutub inimestesse ja tänapäeva kultuuri, jättis aga sealne aktiivne seltsielu ja koos tegutsemine. Olin sellest Vikerraadio saates "Kuula rändajat" ehk paar aastat tagasi kuulnud ja lootsin, et ehk õnnestub seda kunagi ka oma silmaga näha. Nähtu ja kogetu ületas aga tublisti mu lootusi - pea igas avalikus pargis ja isegi üsna suvalistes kohtades, võis näha inimesi, enamjaolt just vanemast sortimendist, tegelemas tai-jiga, mängimas kaarte või mingit lauamängu mis tihti tervel tänaval elu seiskas. Veelgi vingemad olid need ettevõtmised, kus keegi oma rolleri keset platsi oli parkinud ja siis selle kõlaritest mingit Hiina pop-tümakat lasi - olenevalt kogunenud rahvamassi hulgast oli seal siis üks või enam esitantsijat / liigutuste ette näitajat ning rahvas muudkui tantsis, õõtsus kaasa ja tundis asjast rõõmu. Pidevalt liitus gruppidega uusi inimesi ning väsinumad jätkasid enne pooleli jäänud teekonda. Samamoodi toimusid ka vaba mikrofoniga laulmised, seda nii soolo, dueti kui isegi koori vormis.. Mitte ainult parkides, vaid pea igal pool võis kohata kedagi kes omaette või grupiviisiliselt millegi põneva ja eksootilisega tegeles. Igal juhul märksa kasulikum, tervislikum ja elurõõmsam kui rõdul tuvide toitmine, aknalaual kõõludes naabrite siunamine või telerist "poliit-debattide" vaatamine ja kõige nähtu kirumine.

Suur maa, väike jutt

Seda, et meil liiga vähe aega oli, pole vaja pikalt kirjeldada - "eilsest veidi kahju meil ju olla võib, parem siiski see mis ootab eel" nagu laulis Vennaskond... Kellel mõttes Hiinas omapäi reisida, soovitaks aga lisaks aja varumisele teha ka üsna põhjalik reisiplaan ja eelkõige mõelda välja, mida näha tahetakse. Meie reis kulges suhteliselt spontaanselt ja selle jooksul sai tehtud suur osa "kohustuslikku reisikavasse" kuuluvat, kattes ühtlasi ka väga suurt ala riigist. Samas aga, oleks tahtnud siin- seal kauem olla ning ehk ebaproportsionaalselt suur hulk aega ja energiat kulus transpordile, tegevuste plaanimisele ning korraldamisele. Väga konkreetsed näited kehvast või siis lihtsalt ette-nägematust plaanimisest olid seesama 16-tunnine istumiskohaga rongireis või siis üks teine sõit, mis kestis soovitud ja sobiliku 3 tunni asemel umbes 12 tundi - mõlemal juhul olid kõik meid huvitanud piletid välja müüdud ja mingit valikut polnud. Sealjuures, piletid olid välja müüdud enam kui nädal aega ette. 

Mainitud hirmpikad rongisõidud annavad veelgi enam aimu Hiinas reisimise mõõtkavast - maa on nii suur, et riigi erinevais otsades asuvate atraktsioonide ühe reisi sisse mahutamisel ei ole eriti jumet. Pigem tuleks keskenduda mingile ühele piirkonnale ja seal rohkem ning veidi põhjalikumalt aega veeta.

...

Hiina reisi lõppemine tähistab ühtlasi ka rongisõitude ja senisel, ääretult muhedal viisil reisimise lõppu - edasi on vaid lühemad peatused Hong Kongis ning Singapuris, seejärel juba maandumine Austraalia mandrile ja eeldatavasti mingi rõveda füüsilise töö palgaline orjus vähemalt järgmiseks mõneks kuuks. Kaardilt läbitud teekonna marsruuti vaadates ja kõike nähtut-tehtut meenutades kisub aga pratamatult näo muigele - Tallinnast Hong Kongini, liikudes ainult mööda maad, igikeltsalt troopikasse, mudaküladest pilvelõhkujateni... Sellele kõigele mõeldes tekib tugev tahtmine veel üks kord "Sinise vaguni" laulu kuulata ja nendeks mõneks minutiks silmad sulgeda. Ja seda ma teengi.

Hiina müür, turistivaba sektsioon

Rongiga Austraaliasse, osa 6 - Mongoolia

Üks ammune kolleeg ehitusvaldkonnast ütles kord, et Mongoolia on kõige sõltumatum riik maailmas - nimelt, sellest ei sõltu absoluutselt mitte midagi. Üsna pikaks ajaks jäigi see, koos mõningate juhuslike faktidega, minu põhiliseks teadmiseks tolle maa kohta. Mis süvateadmistesse puutub, siis ei saa öelda, et ma oma kaks päeva kestnud peatusega Ulaanbaataris oluliselt arenenud oleksin, küll aga lisandus taaskord kogemusi, mälestusi ja mõtlemisainet.

Muljed pärast rongist väljumist ja mitmeid armetuid katseid oma Couchsurfingu lehelt leitud võõrustaja juurde jõuda, ei olnud kuigi roosilised. Esimene suur, tõsine ja harjumatu tõrge oli see, kui keeruline oli Ulaanbaataris (UB nagu seda tihti kutsutakse) orienteeruda. Tõsi, kesklinnas polnud sellega eriti probleemi, mujal aga sellevõrra rohkem. Klassikaline probleem tänavasiltide puudumise või mitte-nähtavas kohas olemisega oli igati aktuaalne ent kahvatus selle kõrval mida ma mujal siiani kohanud polnud. Nimelt, tänavate nimed ei omanud seal pea mingit tähtsust - esiteks ei pruugi neid üldse olemaski olla ja teiseks, kui ka on, ei kasuta kohalikud neid. Ei teagi, kas on asi mongolite nomaadsetes juurtes või milleski muus aga nii minu kui teiste kohatud turistide muljed olid selle koha pealt üsnagi sarnased - kohalikelt juhtnööre küsides sattus küsija pigem suuremasse segadusse kui enne küsimist. Üldjuhul ei saadud küsimusest aru, seda nii keele- kui muude barjääride tõttu, seejärel keerutati oletatavat vastust otsides kaarti küll ühte ja teist pidi ning lõpuks juhatati ikkagi valesti või jäädi vastus võlgu. Paistab, et sel maal on veel valitsemas kaartide-eelne kultuur - juhtnööre anti pikkade ja võõra ränduri jaoks segaste kirjelduste läbi, mainides mingisuguseid maamärke, ligikaudseid distantse ja hooneid mis ühes või teises paigas, paremalt või vasemalt paistavad. Nii oligi, et oma peatuskohaks olnud jurtasse (mongolid ise kasutavad selle kohta sõna "ger") jõudmiseks kulus mul aega ehk umbes kolm tundi. See oli sihitu jalutamine mööda UB äärelinna slumme, kandes ~15kg kaaluvat seljakotti ning püüdes kokku viia mulle antud kirjeldusi ning sellega mitte üldse korreleeruvat ümbrust. Lõpuks, pärast mitmeid abiküsimisi kohalikelt leidsin siiski koha üles ja kõik oli igati positiivne. 

Kõige eelneva läbielamise ajal, slummides jalutades ja linnaliini-bussis higistades, vasardas peas peamiselt üks mõte - "milline suurepärane segadus!". Tõepoolest, oma- ja võõrkeelsed sõnad nagu "korralagedus" ja "bardakk" said täiesti uue mõõtme ning Venemaa mudatänavad oma viltu vajunud majadega ei tundunudki enam nii hullud. Mõningane kaootilisus tundus valitsevat pea kõikjal - lisaks juba mainitule jättis küllalt tugeva mulje ka näiteks sealne liikluskultuur. Igal juhul oli nähtu ja kogetu ääretult huvitav ning silmiavav. Lisaks ei saa mainimata jätta kultuuride ja mõtteviiside erinevust - minu poolt slummiks tembeldatud piirkonnas elasid tegelikult täiesti tavalised inimesed, jurtade ees seisid autod, otse mullale pandud põranda ja vildiga soojustatud telgiseinade vahel levis wi-fi. Valikute küsimus ehk... Samuti oli näha omajagu ilusat - linna ümbritsesid igast küljest mäed, nende taga kõrb, stepid ja järgmised mäed. Linnale lähimaid künkaid õnnestus jalgrattaga sõites ka näha ja nende otsas ronidagi, samuti kuulus reisi kavasse paras annus kõrbe. Rongireis Ulaanbaatarist Pekingisse kulges suures osas läbi Gobi kõrbe ning väga vara alanud päeva lõpuks oli sellest teatav mulje juba olemas. 

Kõike kokku võttes tuleb öelda, et Mongoolia oli huvitav ning negatiivsed arvamused mida selle ja eriti pealinna Ulaanbaatari kohta eelnevalt kuulnud olin, pigem ei pidanud paika. Koledust ja laga oli küll kuhjaga aga seda tuleb ilmselt võtta kui paratamatut osa sellest maailmanurgast. Kahju on taas sellest, et rohkem aega polnud, lisaks poleks paha teinud pisut soojem ilm - päeval, mil laenutatud rattaga mägedes käisin, oli ligi 10 kraadi külma. Kuiva kliima tõttu ei tundunud see küll nii krõbe aga mäetippu jõudmist mättal või kivil istudes nautima ka just ei kippunud... Minu reisiblogi kvaliteet-vihje neile kes kunagi sarnast üritust plaanivad, oleks lühidalt aga see, et aega tuleks varuda märksa rohkem kui kaks päeva. Vaatamist on Mongoolias küllaga, elu on odav (välja arvatud kõik see mis otseselt turistidele mõeldud), inimesed pigem optimistlikud ja sõbralikud.

...

Illustratsiooniks oleksin tahtnud panna meeleoluka pildi õhtuse tipptunni aegsest bussisõidust Ulaanbaataris ent kahjuks polnud seal piisavalt ruumi, et taskust telefoni või fotoaparaati haarata. Kogemus oli umbes sama või ehk pisut mugavam kui bussisõit Tallinnas, kui on toimumas mingi suur üritus ja ühtegi lisabussi graafikus pole (näiteks Sügisjooks, viimased 3 aastat).

Poseerimas mingi jõleda sots-monumendi ees.

Rongiga Austraaliasse, osa 5 - Viimased muljed Venemaalt

Rännak läbi Venemaa hakkab selleks korraks ümber saama ning mida oskan ma selle kohta öelda - kahju on... Esmapilgul hirmpikana tundunud ettevõtmine kujunes tegelikult ei millekski muuks kui etteplaanitud ajahädaks. Kaks ja pool nädalat maailma suurima riigi läbimiseks ei ole mingil juhul piisav ning eriti selgeks sai see just viimaste päevade jooksul.

Vähemalt ühte-kahte lisapäeva oleksid vajanud nii Irkutski linn kui Baikali järv. Sealjuures Irkutski pean ma selle reisi suurimaks üllatajaks. Asudes sellest linnast Baikali poole teele, olin õnnelik, et lõpuks ometi suurte ja veel suuremate linnade kärast pääsen, järve ääres jalutades mõtlesin aga, et päris tore oleks linna tagasi minna. Mitte, et Baikali matkal midagi viga oleks olnud, kaugel sellest, aga Irkutsk oli tõesti huvitav ning lisaks sellele sattusin seal ka hostelisse, millel polnudki mitte midagi viga. Tolles hostelis kohtasin teist korda Vene reisi jooksul ka välismaalasi (sealjuures, üks neist oli see sama, üks ja ainus keda juba kohanud olin - väike maailm) ja peatus oli meeldiv. Küllaltki tugev kontrast võrreldes näiteks Jekaterinburgi hosteliga - seal peatusid valdavalt 30-40 aastased Vene mehed ning üks neist püüdis mind tubli tunnikese või paar veenda, et peaksin talle ja ta seltsilistele pudeli viina ostma, lihtsalt selleks, et "olla normaalne inimene". Päädis lugu õnneks sellega, et too seltsimees jäi suure pingutuse peale magama ning ma pääsesin ebavajalikust poeskäigust.

...

Venemaa on suur ja põnev maa ning vaatamist ja kogemist mõõtmatult palju. On asju mis suisa üllatavalt korralikud, näiteks rongiliiklus millesarnast ilmselt mujalt maailmast ei leia, samuti võiks öelda, et üleüldiselt oli kõikjal suhteliselt puhas. Siinkohal sooviksin küll toonitada, et "puhas" ja "korras" ei ole antud kontekstis mitte ligilähedaseltki samatähenduslikud. Linnade peamistest tänavatest kiviviske kaugusel (väikse lapse visatud kivi) valitses tihti lausa uskumatu olukord - "bardakk", nagu idanaabrid ise ütleksid. Samamoodi valitses paras bardakk ka näiteks bussi- ja "marsa" liikluses. Süsteemist aru saamata ja keeleoskust omamata võib sattuda parajasse segadusse.

Keeleoskuse ja -oskamatuse kohta saan värvikaid muljeid koguda ilmselt juba vähem kui nädala pärast, mil rong peatub Pekingis. Enne seda jääb veel teele Mongoolia pealinn Ulan-Bator - see on maailma kõige külmem pealinn, ühtlasi üks maailma suurima õhusaastega linnu ning koht mida eelkõige kirjeldatakse kui kõige hallimat ja ilmetumat monstrumit tervel maamunal. See tähendab siis taaskord - "omapärane", omal erilisel moel.

Baikali ääres

Rongiga Austraaliasse, osa 4 - Siberi miljonilinnad

Bussid, metrood, parem ning vasak jalg ja rongid - need on mind praeguseks hetkekstoonud ligi 5000 kilomeetri kaugusele kodust. Normaalsetele inimestele, kes kaarti joonlaua või sirkliga ei uuri - see on enam kui kaks korda kaugemal kui näiteks meie Euroopa metropol, London. Ajavahe kodumaaga on kasvanud viie tunnini. Samas ei näita Venemaa avarused ikka veel lõppemise piire - "...pikk on tee, pikk on tee, algust ja lõppu sel, varjab silmapiir..." - nagu "Sinise vaguni" laulus.

Viimased 3 peatuskohta, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Krasnojarsk, on küll teineteisest terve ajatsooni pikkuse rongisõidu kaugusel olnud, ent samas on need kõik jätnud küllaltki sarnase mulje. Kõigis on üle miljoni elaniku ning ajalugu napim kui Tartu Ülikoolil. See väljendub, nagu Jekaterinburgi puhul sai mainitud, eelkõige teatavas ilmetuses ja kaootilisuses. On kaunilt korrastatud hooned, pargid ja tänavad ning siis järsku, ehk vaid mõne sammu kaugusel, mingi 70' aastatest pärinev, "kommunismi viljastavates tingimustes" valminud mitmetasandiline kommunaalhoone. Kõle ja sünge nagu Kuu, mille poole koertel ja nende suguseltslastel kombeks ulguda on...

Aga tegelikult ma ei kurda. Paljud rongiga läbi Siberi reisijad pidavat näiteks Novosibirski üldse vahele jätma kuna "seal pole midagi vaadata". Tegelikult see kindlasti nii ei ole ja igal pool on midagi vaadata ja teha, iseasi muidugi, mida just... Jekaterinburgis oli selleks minu jaoks linna keskpark ning kõrghoonetega linnaosa vaade, Novosibirskis aga hoopis kohalik keskturg. Jah, natuke imelik valik küll, aga tõesti - Lenini kuju ooperiteatri ees ei olnud see miski, mis igavese mälupildina ajusoppidesse võinuks salvestuda. See keskturg võibolla küll samuti mitte aga huvitav oli seal küll - justnagu Maroko tänavaturg oma piiritu kaubasortimendiga, kombineerituna Ida-Euroopa / Vene müügikultuuriga, see tähendab, keskmine müüja on võimeline tegema mida tahes, et mitte kliendiga suhtlusse astuda. 20 rubla eest (suurusjärk 30-40 eurosenti) ostsin topsikese teed ja mingi saiakese mille nime ka kahe korraga välja ei suutnud hääldada ning tuiasin mööda platsi ringi. Imetlesin produkte, ilma ning eelkõige inimesi - mind ei teinud keegi märkamagi. Varrukast rebimise ja "parima hinna" pakkumisega võrreldes lausa võrratu olukord.

Krasnojarski eristas eelmisest kahest eelkõige loodus. Linn asub Jenissei jõe orus ja on igast küljest ümbritsetud mägedega. Veelgi enam, linnaliini bussiga saab sõita mõned kilomeetrid suurest tsivilisatsioonist eemale, rahvusparki, mille nimeks Stolbõ (inglise transkriptsioon "Stolby). See koht on erinevalt Novosibirski keskturust lausa kuulus ja seda eelkõige kaljuronijate hulgas, kes sealsete kummaliste kivisammaste otsas ronimas käivad. Postkaardilikku Jõulumaad meenutava ilmastiku tõttu ma ronimisajalukku suuri peatükke küll ei kirjutanud aga kõik olulisema sain taaskord üle 20-kilomeetriseks veninud matka jooksul siiski nähtud ja kogetud. Lisaks väga ilusale looduspargile jättis igati positiivse mulje ka linn ise - kõik oli suhteliselt puhas ja korras (või siis hakkan ma juba kõigega harjuma?), linnas oli palju eriskummalisi skulptuure ("Nu Pogodi" hunt, miilits mootorrattaga, torumees jne) ja ka ilusaid suuri parke. Krasnojarsk oli ka ainus linn Venemaal kus kasutasin Couchsurfingut, see tähendab, elasin ja ööbisin kohalike tavaliste inimeste kodus. Järjekordne positiivne kogemus.

Järgmiseks peatuseks on umbes 18 tunnise rongisõidu kaugusele jääv Irkutsk ning selle lähistel asuv Baikali järv.

Selline tänav on olemas vist igas Siberi linnas

Rongiga Austraaliasse, osa 3 - Rongisõidu reaalsus, Jekaterinburg

Seisan perroonil ning ootan saabuvat rongi, see roomab madala diislipodina saatel lähemale ja peatub. Otsin üles enda vaguni, selle numbriks on 10. Uks on juba avatud ning sinna ette troppi kogunenud terve salkkond seltsimehi ning -naisi kes samuti rongilepääsu ootamas. Üle keskmise nägus vagunisaatjanna kontrollib üle kõigi dokumendid ja suunab inimesed edasi. Astun uksest sisse ning sisenen oma uude reaalsusse. Esimene mõte: "kurat kui kitsas!" - reisieelse uurimustöö põhiliseks õppematerjaliks olnud kultuslikus telesaates "Kaks kanget Venemaal" paistis kõik mõnevõrra avaram... Aga hüva, muid üllatusi esialgu polnud. Omal kohal olid nii väiksema sõiduauto mõõtu, läkastav ja tülpinud ilmega mammi kui 3-triibuliste dressidega elumehed. Kõik muu mis nende vahele jääb, loomulikult ka. Arvestades sõidu kestust ning ühtlasi teades, et pea kõik järgmised sõidud saavad olema samasugused, ei olnud tunne just üleliia optimistlik.

Pärast mõne tunni möödumist ja veidi ringis ringi vaatamist (hostelis kohatud šveitslane reisis ülejärgmises vagunis), hakkas olukorratunnetus juba peenemaks arenema. Ahtakesena tundunud vagunisalong muutus kodusemaks, ümbritsev seltskond, mõne kontrastse erandiga, meeldivamaks. Küllaltki selgeks sai ka erinevus platskaardi ning kupee erinevustest, seda nii sotsiaalses kui praktilises tähenduses. Kupee plussiks on veidi avaram olemine ja võimalus lihtsalt akna ääres seista ning sõitu imetleda. Miinuseks aga see, et sattudes ühte ruumi mingite idiootidega, pole pääsu kuskile, kui juba sotsialiseerumiseks läheb, lõpeb jama alles ühe või teise rongist lahkumisega. Külastades oma šveitslasest tuttavat vagunis number kaheksa, oli tema kupeesse imbunud keegi Andrei kes ka pärast mitmendat-setmendat korda ei olnud võimeline mõistma, et keegi lihtsalt niisama läbi Venemaa võiks reisida. Kõigist püüdlustest hoolimata jäi talle vist kuni lõpuni kahtlus, et meie puhul on tegemist spioonide või muu kahtlase elemendiga... Aga rahu temaga, lõpuks suunati ta mõistlike kaasvenelaste poolt kupeest välja ning kõik suundusid magama, nii ka mina.

Kui mingil hetkel hakkas juba tunduma, et ruumiga polegi lood väga kriitilised, siis oma platskaart-vaguni koikusse pikali heites see tunne taas muutus. Isegi oma alla "Harju keskmise" kasvuga jäid varbad kuidagi totralt üle serva rippuma ning võis kindel olla, et iga mööduja saab neile ühel või teisel moel pihta. Ja saidki, pidi magama nagu küsimärk, jalad krõnksus ja pidevalt avastades uusi poose. Sellest hullem oli aga tohutu palavus, mis hommikul õue vaadates oli mõnevõrra üllatav - Permist alates oli siin-seal maas lumi ja olud pigem talvised. Kui ammu mitte nähtud lumi välja arvata, siis vaade rongiaknast sel sõidul eriliselt kirgi ei kütnud. Pigem nagu Tallinn - Aegviidu, marsruut mida aegade jooksul omajagu läbitud - põllud, segametsad, mingi võsa... Mis siinset olustikku kodusest eristas, oli muidugi Vene / Sovjeti arhitektuur - vastavalt siis viltu vajunud majakestega põllukülad ning hoomamatute mõõtmetega pool-industriaalsed "Lasnamäed". Tõsi küll, meie oma Tallinna variant on suuremast osast siin nähtutest oluliselt ilusam - mõeldes mikrorajoonile mis mitu aastat mu koduks oli, aju suisa puhkab. Kuna Jekaterinburg asub Euroopat ja Aasiat lahutavas ning meie Eesti hõimuvellede oletatavas algasukohas Uuralites, oli ka pinnamood veidi muhklikum - kohati ehk nagu Lõuna-Eesti moodi.

Jekaterinburgi jõudes keerasin kella kaks tundi edasi ning mõttes astusin pool ajastut edasi. Nižni Novgorodiga võrreldes on siin justkui korralikum ja puhtam, samas isikupära ja mõtestatust justkui napiks. Kesklinnas olevad pargid on osalt nagu Louvre'i esisest inspireeritud, mõnisada meetrit edasi meenutavad aga pigem Paldiski laadaplatsi kus kasutatud riietega kaubeldakse. Käsikäes on uusarendus ja sellest märksa vanem paneelikas, Hugo Bossi esinduspood ja "Produktõ" silti kandev keldrikauplus... Aega oli mul siin linnas väga vähe ja seisukohavõtt seetõttu mingile absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Järgmiseks ettevõtmiseks saab olema 22 ja pool tundi kestev sõit Novosibirski. See on "Siberi Chicago", mille elanike arv kasvas kõigest 70 aastaga olematust miljonini, linn milles Teet Margna demonstreeris enneolematut venekeelset freestyle gängstaräppi ja mille kohta Kristjan Jõekalda mainis, et tegemist on linnaga kus on kõige vähem midagi teha. Loodan, et ta eksis.

Jekaterinburgi panoraam